Ei, see on 27. üldlaulupidu. Esimese pidasime 150 aastat tagasi. Esimene, teine, neljas ja viies üldlaulupidu toimusid Tartus. Kõik ülejäänud peod on peetud Tallinnas. Esimesed seitse laulupidu oli Tsaari-Venemaa ajal. Võõra võimu all on ühtekokku peetud 17 üldlaulupidu. Teeme väikese rehkenduse. 27. üldlaulupidu on ühtlasi 10. laulupidu vabas Eestis mida laulupeo traditsioon meie rahvale on tähendanud erinevatel aegadel ja tähendab praegu räägib Tartu Ülikooli kultuuriteaduste professor, vaimse kultuuripärandi rakendusuuringute Unesco õppetooli juhataja Kristin Kuutma. Saate toimetaja Piret Kriivan. Me oleme ennast nimetanud laulurahvaks ja see on meie rahvusliku enesetaju üks märksõna, kas see laulmine ja kooslaulmine on olnud määrav meie kujunemise loos? Keeruline on tõesti vastata, kas on olnud määrav. Igal juhul võib öelda, et see on olnud väga oluline tegur meie kujunemisloos. MÜÜA kultuurilise enesetunnetuse pinnalt on see tegur kahtlema. Ta on äärmiselt oluline, et tuua juurde poliitiline mõõde. Ka seal laulmine on olnud selge tähendusega. Aga arusaadavalt. Kõik need protsessid on olnud nii komplekssed, et ainult üks tegur ei saa olla see, mis lõpptulemuseni on viinud. Üks tegur ei olegi regivärss tegelikult, kui nüüd mõtlema hakata, et see on nagu üllatus, et on hoopis uus laul, mis tuli vennastekoguduse liikumisega. Regivärss kindlasti ei ole see tegur regivärss on vaieldamatult tänasel päeval rahvuslik sümbol, aga see on kujundatud rahvuslikuks sümboliks 20. sajandi jooksul. Ja sellel ajal, kui oli 150 aastat tagasi. Esimene laulupidu oli regivärss kui selline hoopis teistsugusel positsioonil. Ja kahtlemata seda laulupeo liikumise juures võime nimetada, et mingil määral toimus. Ei saa öelda, et regivärssi tõrjumine aga selle kõrvale, kes kindlasti uus laululine väljendus. Teisest küljest Reiversi tähendus on märkimisväärne streigivärsile rahvalaul. Eesti talurahva traditsiooniline muusikaline eneseväljendus on olnud suuresti kollektiivne. Vaieldamatult, et on, on olnud laulikud lauljad, üksikisikud, kuid see laulumaneer on niisugune. Ta kollektiivses väljenduses ei ole niivõrd ühe inimese esitatu kui, kui kõikide kaasalaulmine, kes kohapeal on. Kui tuli see uutmoodi laulmine ja regivärss laulupeol jäi hoopis ära, eks ole, ei saa öelda isegi tahaplaanile välja, hoopis ära esimesel laulupeol. Et kas siis see tähendab, et me laulsime ennast küll nagu rahvaks, aga laulsime ennast ka kohe eurooplasteks. Seda on ka keeruline öelda siis peaks otseselt määratlema, milline on euroopalik lauluvara, aga tegelikult euroopalik lauluvara on, on erinevad laulutraditsioonid eri paigus üle Euroopa, mis kahtlemata toimus, oli, oli muusikalise keele muutumine, aga see ei tekkinud sugugi mitte laulupeoga, see oli see muusikalise keele muutumine tegelikult oli juba juba ikkagi võib öelda, et viimase, ligi 100 aasta kultuurilist arengute muutuste tulemus jah, ma ei tahaks kasutada sõna arengute mitte selles tähenduses. Alumisel skaalal olev punktist A jõutaks ülemisele skaalal olevasse punkti B vaid lihtsalt kultuurilise muutusega. Ja see muutus, mis toimus, oli vaieldamatult seotud tud pillimuusika levikuga, teistsuguse pillimuusika traditsiooniga mis kaasnes sellega, kui inimesed, kes pilli mängisid sel ajal vaieldamatult eelkõige mehed olid kas meresõitudel või sõjaväes või kaubateedel, tähendab, liikusid ringi need, kes liikusid ringi, need, kes puutusid kokku teiste kultuuridega, need olid need, kes tõid ka selle teistsuguse pillimuusika talurahva sekka. Ja kahtlemata ka mõis oli see, mis mõisas toimuv muusikaline väljendus sageli ju need pillimehed, kes seal olid, need olid ikkagi kohapealsed inimesed, see tähendab, et talurahvas sealhulgas. Aga missugune on siis vennastekoguduse liikumise roll selles protsessis? Vennastekogudus oli see, mis, mis muutis lauluvara. Suuresti see muutis teistsuguse laulmiskeele ühislaulmise laiemalt tuntuks laiemalt levinuks. Need laulud olid nüüd niinimetatud äratuslaulud, sest vennastekoguduse liikumine on tähendanud endast äratusliikumist, on tähendanud pöördumist usulise pühendumise pooleteistmoodi, nii-öelda kirikulikust, institutsioonist väljapool. Isikliku sügavama usulise kogemuse nii jõudmine on olnud esiplaanil ja seal need, kes vennasteliikumist levitasid, nägid väga olulist faktorit ühislaulmises. See tähendas ka seda, et laulmine pidi toimuma eesti keeles olid palved eesti keeles laulmine eesti keeles. Kirjavara eesti keeles on seotud suuresti ka vennastekoguduse liikumisega. Ka esimesed eesti keele summa vahel kirjutatud kirjad on seotud vennastekoguduse liikumisega. Ja nii umbes 100 aasta jooksul terve sajandi jooksul jõudsid eestlased harjuda selle uuega. Ja siis laulupeo korraldada. Et see on nüüd koos üldise kirikliku tegevusega kirikuteenistuse kirikuelu juurde luterliku kiriku juurde käib koguduse ühislaul, sa pead, kogudus peab kirikuteenistusel osalema, ühislaulmises kaasa lööma. Ja see on olnud suur mõjutaja, sest kirikus käimine selline usuelus oli ühiskondlik tegevus, mis põhimõtteliselt oli norm Öeldakse, et just 18.-st sajandist alates just tänu ühtepidi ka faktoriks on olnud vennastekoguduse liikumine. Kuidas jõudis talurahvale lähemale Nõmbet soov puudutada seda inimest, kes selle koguduse enamiku moodustas, on viinud ka selleni, et suhtlemine on olnud nende inimeste emakeeles ja siis laulu on peetud niisuguseks teguriks, mis siis on noh, nagu me teame oma tänasest päevast, religioosne kogemus sageli seostub muusikaga. Selge see, et see on, see on olnud ju teada ammustest aegadest ja seda niiviisi ongi praktiseeritud, et viia usulist tunnet Dust inimesele lähemale. Selleks on nähtud koorilaulu kui niisugust ühislaulmist kui tähtsat faktorit. Esimesel laulupeol olid usulised laulud tähtsal kohal, lauldi kõik laulud eesti keeles aga ometi ja me teame seda kõik, et me oleme laulupeod laenanud baltisakslastelt. Aga kas seal, kas on laenamine üldse õige sõna tänapäeval? Nimelt olen väga nõus sellega, et selle kohta küsimuse esitada ja tunnistan ausalt, et mina tänasel päeval ei rõhutaks seda tegusõna. Kui ma kirjutan sellest baltisaksa laulupeod Eesti laulupeol, siis laenamine kuni selline ei ole õige osutus see on midagi sellist, mida me oleme taganud järele ütleme siis 20. sajandi jooksul sellest muusikaelust 19. sajandil seda kirjeldades me, me oleme lihtsalt harjunud seda niiviisi väljendama. Aga tõtt-öelda, mida rohkem vaadata Ta baltisakslaste tegevust ja mida, mida rohkem vaadata ka seda, mis toimus sel ajal Saksamaal, Šveitsis, saksakeelses kultuuriruumis siis laulupidude harrastamine või on laulupidude tegevus, kui selline ei olnud väljakujunenud. See kujunes tegelikult suuresti samal ajal, kui see nähtus kujunes Eestis. Nii et põhimõtteliselt naerma eelkõige lihtsalt paralleelsed tegevust. Jah, inspiratsiooni saadi baltisaksa laulupidudest. Aga ei saa öelda, et oli täpselt see mudel, mis võeti üle mida teadlikult laenati mudelina. See oli. Nähtus muusikaline nähtus, aga sedamoodi muusikaliste nähtuste sissetoomist inspireerivate muusikute poolt, seda me võime ju ka ka oma kogemusest näha tänasel päeval. Aga ma tahan tulla tagasi nüüd selle vennastekoguduse liikumise juurde ja usuelu juurde tuleb rõhutada ette esimesed koorid, tekkisid ju kirikud, et ka seoses, sest kiriku juures oli kool, kool, kuhu toodi lapsed, noored kokku, et neid harida nende koolide juures loodiga esimesed koorid. Juba 19. sajandi alguses on teada neljahäälne koorilaul mis tähendab seda, et no see praktiliselt seostus ka selle perioodiga, kui toimus talurahva vabastamine, see tähendab Niuksed ühiskondlikud normid muutusid. Nii et jälle toon välja selle, et mitu protsessi korraga ja nelja häälsest koorilaulust räägitaks juba 818. aastal. Aga see muidugi ei olnud norm, see ei olnud niiviisi. Ei saanud hakkama? Ei, ei päris igaüks niisuguse niisuguse saavutusega hakkama ei saanud, see pidi olema väga andekas eestvedaja. Kes siis sageli oli köster-kooliõpetaja köster, tegelikult tähendabki seda, et see oli inimene, kes juhtis koguduselaulu. See on köstri tähendus. Et kui ma kasutan ladinakeelset sõna Kantor, siis saavad kõik sellest aru, et see on inimene, kes laulmist juhib. Ja nemad olid siis ka need, kes seda koguduselaulu juhatasid ja kes ka selle koori tegevust hakkasid organiseerima Elisi suunatult. Et noored koolinoored, kes olid muusikaliselt andekad, need siis moodustasid selle selle koori ja siis eeldatavalt koguduses oli aktiivne kirikus laulja. Aga niiviisi need koorid tekkisid. Esimesed seitse laulupidu toimusid Tsaari-Venemaa võimu all. Kui palju siis nendes Eestit sai olla? Ja oli Eestit, oli seal kindlasti nii palju, et see toimus Eesti pinnal. Lauljad olid Eestimaa kubermangus diaLiivimaa kubermangus enamik laule, nii nagu te ütlesite, esimese laulupeo repertuaar oli eesti keeles juba see, et tegelikult oli ka Janseni eesmärk esimese laulupeo kokkukutsumisel just nimelt see, et ka eesti keeles lauldakse niiviisi, nagu ta oli kogenud baltisaksa laulupeol Tallinnas 1857. aastal. Et ta nägi selles niisugust ülendavat õilistavad tegevust ja see oli ka järgmiste laulupidude eesmärk. Nii et nii nagu sel ajal otseselt Eestit sai olla. Ilmselgelt Eesti riiki ju ei olnud. Eesti riigist unistaminegi lihtsalt ei olnud inimeste teadvuses. See ei olnud osa nende igapäevategelikkusest. Aga lauljad olid eesti talurahvakülakoolmeistrite käsitöömeistrit esindajad laulsid eesti keeles. Aga kui Eesti sai iseseisvaks, kas siis laulupidude iseloom ka miskitmoodi muutus? Kahtlemata muutus, sest iseseisvas Eestis võeti selge suunitlus eestikeelse repertuaari Eesti heliloojate repertuaari esiletõstmiseks. 19. sajandi lõpus olid ka kahtlemata Eesti päritolu heliloojad. Olid repertuaari loojad aga sageli oli tekstidega tegemist, mis olid tõlked eelkõige saksa keelest. Näete seda niinimetatud mugandamist. Meie tänases mõistes oli, oli igal juhul rohkem. Aga siis Eesti vabariigi tekkides oli kindlasti laulupeo eesmärk. Koondada eesti rahvast eesti repertuaari esitamiseks eesti koorid tegevuse edendamiseks. Ja laulupidudest osavõtjate arv kasvas, kasvas tohutult, nii et 38. aasta laulupeol oli juba ligi 18000 osalejat. See oli tõesti väga suur kasv, see näitas, et koorilaulu harrastus oli laialdane ja koorilaulu harrastus ei olnud enam otseselt. Kiriku tegevusega usulise eneseväljendusega seotud see kindlasti oli, oli nüüdseks ilmalik tegevus. Siis tuli sõda ja nõukogude okupatsioon ja 1947. aastal oli 12. üldlaulupidu. Miks ja kuidas üldse toimuda sai, miks nõukogude võim? Niisugust massi kogunemist? Noh, ta ei saanud isegi ära keelatud oleks võinud lihtsalt eirata seda ja mitte lasta korraldada. Miks ikkagi lasti korraldada? Eks põhjus oli kindlasti see, et enne teist maailmasõda juba laulupidude organiseerimine oli selgelt struktureeritud laulupidude. See ajaline perioodilisus oli asutatud lauljate liit, kes tegeles repertuaari kujundamisega, repertuaari õpetamisega, toimusid no niinimetatud seminarid üle Eesti, kui seda repertuaari õpetati. See tähendab, et see organisatsiooniline struktuur oli loodud ja samal ajal just tänu sellele. Laulupeod olid niisugused massilised, see oli rahvapärane harrastus. Seetõttu see sobis ka nõukogude süsteemi. See oli struktureeritud rahvapärane harrastusse, tähendab, see tõi esile just töörahva niinimetatud, mis oli nõukogude süsteemis oluline märksõna töörahvakultuuritegevuse. Ja samal ajal lisades struktureeritud, korrastatud, mida oli võimalik esi Ta kui kontrollitud ühiskondlikku tegevust ja kui kultuuriväljendust, mis tõstis esile just rahvalikku loomingut. Ja see oli nõukogude süsteemile sobiv vastuvõetav. Oluline. Et ühelt poolt rahvas on haaratud laiad hulgad, massiline tegevus ja teiselt poolt seda on võimalik jälgida, normeerida, korraldada, ideoloogiliselt valvata. Aga selge see, et 47. aastal sellist ideoloogilist valvamist veel sugugi ei olnud välja kujundatud nii nagu seepeale viiekümnendat aastat osaks sai laulupeo liikumisele. Võib öelda, et laulupeo ettevalmistust alustati praktiliselt kohe peale nii-öelda sõjategevuse lõppu näeme juba 44. aastal, see tähendab, kui sõjategevus veel käis, räägiti koorilauljate koondamisest, see tähendab, et rahvas, kes oli sõjast tüdinenud, väsinud vajas mingit teistsugust võimalust tulla kokku ja lihtsalt koos olla, ennast väljendada. See on see, mis tõi need lauljad kokkusest, kedagi tegelikult ju laulma ähvarduse sunnil ei pandud. Ja samal ajal oli see legaalne võimalus koguneda. Sest seoses Nõukogude võimu taaskehtestamisega hakkas ju ka igasugune inimeste kogunemine saama suurema ideoloogilise kontrolli alla, milleks, mis eesmärgil see kõik oli, oli väga problemaatiline. Näiteks see, et kui koguneb rühm mehi et see vaieldamatult oli probleemne, oli võimudele probleemne. Aga need, kes laulupeo mõtet edasi viisid, need, kes selle välja pakkusid, kõigepealt rääkisid laulupäevadest, need esimesed laulupäevad toimusid 46. aastal ja need toimusid peaaegu üle Eesti. Aga kõige olulisem on siis 46. aastal Tallinnas toimunud laulupäev, mis oli siis ka selge ettevalmistus juba laulupeoks, tähendab, et see kogu see laulupeo, et see ikkagi oli kohe otse peale sõjategevuse lõppu, 45.-st aastast hakati seda edasi arendama. See oli see koht, kuhu Gustav Ernesaks suunas oma energia, tema, kes ta oli, ta oli sõjaperioodist ja sõja sõja ajal läbi elatust eeldatavasti ikkagi vägagi vaimselt murdunud, siis tema jaoks oli siis see koorilauluharrastuse edasiviimine, sellele pühendumine, võimalus välja astuda sellest ideoloogilise ühiskondlikust surutisest ja tegeleda millegi positiivsega. Juba. Saal esimesel nõukogude aja laulupeol laulis rahvas ka Gustav Ernesaksa Mu isamaa on minu arm. Laulis jah, selle lauluga tõtt-öelda ei olnud mingit probleemi, keegi, keegi ei seadnud seda repertuaari osas küsimuse alla, sellepärast et tegemist oli Lydia Koidula sõnadele kirjutatud uue meloodiaga, tähendab, et see oli nii-öelda niiviisi uuesti hõlmatud sellesse nõukogude tegelikkusse, kuna seal viis oli ju Ernesaksal kirjutatud Moskvas, see tähendab, see oli tulnud siis sealt sellest nii-öelda nõukogude tagalast c5, millesse haarati Lydia Koidula sõnad ja samal ajal Lydia Koidula ülistamine ei olnud üldse probleemne, sest Lydia Koidula põrmu ümbermatmine toimus 46. aastal. See tähendab seda, need olud selle luuletuse esiletõstmiseks olid arusaadavalt soodsad. Nii et see oli suisa repertuaaris kirjas kõik oli ette teada, et seda laulu lauldakse. See oli uus laul oli vaieldamatult sele, lauljate jaoks oli uus laul. Aga järgmisel laulupeol enam ei lubatud laulda. 50. aastal seda enam repertuaari panna ei lubatud, kuid koorid olid seda laulu valmistanud. See tähendab, et laul oli tuttav. Plaanis oli esitada. Aga see oli nüüd siis see moment, kui seda enam ei lubatud ja ei lubatud eelkõige Ernesaksa isiku tõttu. Sest sealt 50. aasta oli selline, kui, kui võeti terava vaatluse alla, mis toimub, kuidas toimub, kes mida teeb, toimus nii-öelda intelligentsi represseerimine. Jaa, Ernesaksal olid niisugused mõjusad tegurid, tema päritolus, tema minevikus ta kindlasti allus niisugusele korraldusel Ernesaksa puhul peaks igal juhul tooma esile tema perekonna, millest eriti palju räägitud ei ole. Tal oli vend, üks vend oli saanud Saksa sõjaväes surma sõja ajal. Ja teine vend oli Ameerika Ühendriikides. Temast sai pankur. Tubli äritegelane. Aga see tähendas seda, et Ernesaks oli pidevalt põhimõtteliselt nii-öelda püssirohutünni otsas sest ta pidi sellega arvestama, et niisugune minevik on mitte niivõrd minevik kui päritolu. Ja sel ajal 50. aastal võis niisuguse päritolu tõttu selliste sugulaste tõttu igal juhul represseerimise ohvriks langeda. Ja pealegi, mis kindlasti ei olnud ka lihtne tegur, oli see, et ta oli olnud juba aktiivne muusikategelane. Enne sõda oli juba juba tuntud koorijuht ja juba see ka iseenesest oleks võinud olla probleemne, sest tähendas, et ta oli siis selles Nõukogude keelepruugi järgi kodanlikus vabariigis piisavalt kõrgel kohal olnud või tähendab lihtsalt avaliku tähelepanu all, et seda talle ette heita. Kui vajadus oleks olnud. Aga seda, seda etteheitmist nähtavasti seda on tehtud sellisel moel. Et Ernesaks ei ole ju ei ole ju olnud otseselt represseeritud tema oma tööelus või loomingulises elus. Nähtavasti olid tal sellised isikuomadused, et ta ei jäänud kellelegi liiga palju ette, ta ei olnud liiga palju kellelegi võistleja. Ja samal ajal pidi ta olema ka väga hea ja osav suhtleja. Et endale mitte otsest karistust kaasa tuua. Millise hinnaga see kõik toimus, seda on kõrvalt vaadata tol ajal tagantjärgi väga keeruline öelda. Äärmiselt keeruline. Aga teatud määral see paistab silma. Seda on märgata, kui vaadata Ta dokumentaalkaadreid, neid hiljuti tehtud dokumentaalfilme tema elust ja saatusest. Eriti kui vaadata tema kohtumist oma vennaga kes ühendriikidest siiski sai talle külla tulla. See see näitab, et, et väga palju oli niisugust, milles ta pidi vaikima, millest mööda vaatama. Ja samal ajal kui teda aga otseselt survestati mingeid tegusid sooritama, siis ta lihtsalt oli inimesena nähtavasti nii inimlik, et ta kellelegi otseselt kannatusi ei põhjustanud, et andis endale aru, et ta niisugust asja ei teeks. Muidugi koorijuhina, tal pidigi olema huvi selle vastu, kuidas inimesed temasse suhtuvad, kuidas nad teda vastu võtavad. Ja niiviisi tagantjärgi vaadates ma usun, et seal need isikuomadused mängisid päris suurt rolli. Ja tema roll laulupidude traditsiooni jätkumisel ja, ja eestlaste enesetaju alalhoidmisel nõukogude okupatsiooni ajal. See on ikka määratu suur. Kindlasti on määratu suur, sellepärast et kooriliikumine oli nii laiendada kui ta oleks tegelenud ainult ühe või kaheansambliga. Me kindlasti temast ei räägiks täna nii. Aga koorid olid ju Meriti viiekümnendatel, kuuekümnendatel, seitsmekümnendatel aastatel väga suured, seal oli palju, inimestekoor oli palju. Ja kooris laulmine, see oligi nagu see seltsitegevuse asendamine, mida Nõukogude süsteem ei lubanud ametlikult. Paljud koorid olid ju enda jaoks loonud selle selle seltsi tegevuse. Sihukese paralleelmaailma neil kooril teel oli oma põhikiri, kooridel oli oma rituaalid, kooridel olid, olid oma tähtpäevad, mida tähistati, tehti paljud, seda, mida varem oli tehtud tud seltsides. Muidugi neid põhikirju sedasi Nõukogude teatud Nõukogude perioodil ei olnud võimalik ei registreerida ega seda kuidagi kirja panna. Aga need koorid iseenda jaoks koostasid neid kroonikaid, neid on nüüd võimalik tagantjärele vaadata ja näha, kuidas näiteks start seal Viljandis just nimelt koor oli see, mis võttis üle selle, mis varem oli olnud selts, Vanemuise selts, Tartus, selts Koit Viljandis. Need olid siis need koorid, kus oli rohkem kui kui 100 lauljat, et kõige suurema massilisema laulmise perioodil 130 lauljat isegi mõelda kõik pereliikmed sinna juurde, kes selle sellise seltsi tegevusega kaasa käisid, see, see hõlmas ikkagi väga palju inimesi. Ma räägin seda sellepärast just, et tuua esile, kui paljusid inimesi see koorilaul, kui niisugune kooris laulmine puudutas ja seetõttu tuga siis Ernesaks kui isik, kellest siis kujunes viiekümnendad eelkõige kuuekümnendatel, niisugune hallipäine laulutaat, keda austati ja keda hinnati, seal on üks, üks niisugune omapärane nüanss, et mingil määral võib tõmmata paralleele isikukultusega, sest isikukultus oli lihtsalt ühiskondlikult vastuvõetav, see oli inimestele tavapärane, arusaadav ja mulle tundub, et see on olnud ka mingil määral, ma näen seal seda paralleeli Ernesaksa austamises. Kui ülistusliks on, kui paljud kogu sellest laulutegevusest suunata taks tänutundes just nimelt sellele ühele inimesele, et mida see üks inimene kõik teinud on. Aga tegelikult sellel ühel inimesel on olnud väga oluline roll, kuid samal ajal tema üksinda ei oleks saanud seda teha ilma teisteta. Lihtsalt teatud niisuguse. Mitte et ma tahaksin midagi sellega öelda Gustav Ernesaksa kohta, vaid vaided mõelda natukese laiemalt, mitmekülgsemalt, sellele, millised on erinevad need ühiskondlikud protsessid ja mida, mida need võivad peegeldada. Milliseid nüansse. Jah, sest et on ju väga paljudel kuulajatel meeles ka see, kuidas on mu isamaad lauldud siis kui laulupidu on juba ametlikult lõppenud ja ikka lauldud. Ja sellest tõesti, sellest laulust kujunes niisugune niisugune ühislaulmise moment mida taheti uuesti ja uuesti kogeda. Ilmselgelt seal on need sõnad väga tähtsad. Aga sõnad, mida toob esile meloodia, ma olen päris kindel, et kuni leiu Mu isamaa on minu arm ei oleks kunagi saanud sellist niinimetatud hümni või niisuguse rahvapärase hümni staatust, sellepärast et selles Kunile juriisis ei ole niisugust paatost saunades. Aga ilus laul on vaieldamatult ja, ja koorilauljale on, on see meeldiv laul laulda. Aga seal ei ole seda nihukest hingeülendavat momenti sees, nii nagu tegelikult sinna Ernesaksa viisi sisse on kirjutatud. Ja kui seda siis tuhanded lauljad koos laulavad, siis ilmselge, et kui siiski liitub publik, see see tohutu rahvamass, see on suur elamus, see on kõikidele suur elamus. Sest lihtsalt see, see emotsionaalne energia on nii tohutu, mis siis sellel piiratud alal lauluväljakul tekib, et sellest saavad puudutatud ja kahtlemata seda taheti uuesti uuesti kogeda. Aga teisest küljest muidugi, kuna levis see teade, et seda laulu ei tohi laulda. Tegelikult on niiviisi, et 65.-st aastast on see alati olnud repertuaaris, seda seal ei ole seda küsimust olnud, seda laulu ei tohiks laulda. Aga samal ajal selle lauluga käis kaasas legend, nagu see oleks olnud ära keelata tud. Ja jah, muidugi võib öelda, et 50. aastal, et seda laulu laulupeol ei esitatud ametlikult ja ka see nähtavasti aitas siis ka sellele kaasa, et see, see selline folkloori-pärimus selle laulu ümber, et laul on olnud ära keelatud, seetõttu oli ka selle selle esitamine koos laulmine väga tähtis. Aga punavõimu surve ja punapropaganda oli ikkagi suur, seda laulupidusid kasutati ära nõukogude ajal. Vaieldamatult kasutati ära juba sellepärast, et see oli massiline kultuuritegevus ja massiline kultuuritegevus mida sai mitut pidi mõjutada. Toda, nagu ma juba nimetasin, oli võimalik kontrollida kooride tegevust, sest sest kõik ju kõik, kõik harrastuskollektiivid olid registreeritud. Kõikide kohta peeti päevikud, kõik oli üles kirjutatud, repertuaar oli kinnitatud repertuaari kaudu aga samal ajal ka nii-öelda positiivse tegevuse kaudu. Seda, seda nõukogude kultuuripoliitika soosis samal ajal ka nõukogude kultuuripoliitika seisukohalt õilis momendil tuli see, et inimesed tegelesid neid arendava kunstitegevusega ja seda, seda peeti ka äärmiselt oluliseks. Et nõukogude inimene areneks edasi, et tema, tema kunstiline silmaring laieneks kasutades ka siis neid, neid, selliseid väljendusvorme, mida, mida nõukogude kultuuripoliitika otseselt sõnades ette kirjutas. Ja samal ajal oli see rahvuslik tegevus, mida nõukogude kultuuripoliitika ka soosis, sest see oli nõukogudelikku rahvuspoliitika üks osa, et inimene pidi olema nõukogude kodanik. Aga nõukogude kodanikel olid rahvuslikud eripärad ja see oli üks niisugune kontrollitud rahvusliku eripära esiletoomine, mis samal ajal oli piisavalt normi piires mis süsteemile sobis. Ja teisest küljest süsteem sai sinna nõuda teatud repertuaari lisamist. Ma räägin süsteemist, aga tegelikult ju samal ajal ka need, need, kes sellega tegelesid, need olid ju otseselt konkreetsed inimesed, kes laulupidude korraldamisega tegelesid. Nende jaoks oli siis see balansseerimine sellel tasapinnale, et viia ellu nõukogudelikku kultuuripoliitikat ja samal ajal ikkagi laulupidusid, kui selliseid tegusala hoida. Et ma, ma sugugi ei tahaks öelda, et nüüd need, need kõiki inimesed oleksid olnud mingil määral niisuguse pahatahtlikud, teatud nõukoguliku repertuaari pealesurujad. Need olid inimesed, kes püüdsid seda kultuurielu korraldada nii, nagu normid ette nägid. Ja nad tegid seda oma parema äranägemise järgi. Aga samal ajal said nad alati kirja panna, et repertuaaris on sellised teatud kooriliigid nagu sõdurite koor või veteranide koor, kaevurite koor ja see, mis, mis tähendab seda, et need olid positiivsed märgid süsteemile, sobisid need, need tõid plusspunkte ja siis ka see repertuaar, mida esitati, sai kirja panna, et toimub Nõukogude massi laulu esitamine. Sest see on üks põhjus ka niinimetatud nõukogude massi laulu esitamine. Üks võib-olla tänapäeval tekitab nii suuri kirgi kõnelemine venekeelsetest lauludest. Sest need laulud, mida vene keeles lauldi ütleme 70. Läti kaheksakümnendatel, Need tegelikult olidki need niinimetatud propagandalaulud, mida rahvas on vabatahtlikult laulda ei tahtnud, aga siis laulupeol. Siis saadi korraga korraldajate poolt kaks plusspunkti kirja esitati patriootlike Nõukogude likult, patriootlike laule esitati vene keeles. Ja see on midagi niisugust, mis keskealiste inimeste mälus automaatselt seostub venekeelse repertuaariga. Sest kunagi ei valitud sellist venekeelset laulu, mis oleks lauluna elus, millel oleks olnud see, see, see lauluna õilistav vägi, mis igakeelsel laulul on, see ei saa ju olla keelega seotud otseselt. Et just, et kui venekeelne laul on esitatud, siis venekeelne laul on probleemne. Aga seal tuleb mängu see nüanss, et seostatakse poliitilise mõjutamisega ja sellise repertuaari kaudu, mida võeti vastu negatiivselt. Teine maailmasõda ajas eestlased teadupärast lahku. Eestist lahkus 44. aastal hulk juhtivaid tuntud dirigent Juhan Aavik ja Eduard Tubin. Roman Toi, kas nende roll laulupidude traditsiooni jätkumisel on ju samuti oluline? Kahtlemata nende roll on väga oluline, sest Eestist lahkunute hulgas laulukooride kokkukutsumine sai alguse kohe-kohe, kui selleks võimalus tekkis. Pagulaslaagrites oli koorilaulu harrastus väga oluline tegur, selleks, et inimesi just sellest igapäeva painest välja viia ja ühislaulmine võimalikult suur ühislaulmine sellega tegeleti. Nii kui võimalus tekkis, kui oli võimalik üle riigipiiride liikuda. No selge see, et niisugust massilist ühislaulmist, nagu see Eesti pinnal toimus, samamoodi organiseerida ei saanud. Seda ei olnud just selle juba nende geograafiliste eraldusjoonte tõttu ei, ei olnud võimalik korraldada, ei olnud ka muidugi majanduslikult võimalik niiviisi korraldada. Aga ühislaulmine, mitme koori kooslaulmine võimalus laulupäeva tähistamiseks laulupeo korraldamiseks seda otsiti ja seda, seda leiti. Nii et igal pool, kus hakati siis neid nisukesi regionaalseid eesti päevi organiseerima siis seal oli alati ka laulupidu programmis sees. Repertuaar oli ilmselt pisut erinev. Repertuaar oli kahtlemata erinev võrreldes sellega, mida lauldi sel ajal Eesti NSV-s. Ühine repertuaar oli see, mis pärines 19.-st sajandist, eelkõige Tolid kul, Lüdigi, Koit. Seda laulu lauldi ja lauldi kuni leiu Mu isamaa on minu arm. Lauldi neid laule, mida peeti traditsiooniliseks laulupeo repertuaariga ja uus looming, mida esitati, see oli siis nüüd loodud juba Eesti piiridest väljapoole. Nii et uusloomingut kahtlemata esitati, kui see uus looming on sageli niisugune, mida meie siin kodu-Eestis ei pruugi tunda. Me ei väsi rõhutama seda, kui oluline on meie laulupidude traditsioon meie taas vabaks saamisel. Ehk me laulsime ennast vabaks. Olete nõus sellega? Jah, olen küll, see kahtlemata on olnud väga-väga oluline tõuge ühistunde tekkimisel ja ka sellise edasiviiva, ühise jõu leidmisel sest lauluväljak oli see koht, kus oli harjutud kokku tulema, kus oli harjutud koos olema ja kõigele vaatamata keerulistele aegadele, repertuaari osas või, või teatud repertuaari nüanssidele vaatamata ajama Eesti asja. Ja seetõttu koos laulmine juba iseenesest tähendas Eesti asjaajamist ja seal muutuvad siis väga tähtsaks laulu juures just nimelt see sõnaline osa, millist sõnumit lauluga väljendatakse ja selle vabaks laulmise ajal olid kindla sõnumiga just selleks samaks protsessiks eluliselt tähtsad laulud juba rahva seas nii levinud, et need võeti hea meelega vastu. Kas laulupidu vabas Eestis peab kuidagi muutuma või peab jääma põhijoonest samaks? Laulupidu tegelikult on kahtlemata muutunud. Kui kõrvutada erinevaid laulupidusid läbi aegade siis laulupeos endas juba peegelduks see aeg, mis laulupeo ümber on igal juhul. Isegi, kui, kui nihukeses kaugelt vaates on tegu sama nähtusega, siis siis tõtt-öelda on, kui lähemalt vaadata ja nüanssidele tähelepanu pöörata, siis ajastu peegeldus on igal juhul nähtav. Ja kindlasti tänased laulupeod ei ole ka näiteks täpselt samasugused, kui nad olid 25 aastat tagasi siis lihtsalt ka need inimesed, kes seal laulupeol on. Need inimesed, kes panevad repertuaari kokku, kui need, kelle käes on juhtimispult, on erinevad. Ja ka ka publik muutub, põlvkonnad muutuvad. Aga laulupidude roll rahvakooshoidjana? Laulupidude roll rahvakooshoidjana on kahtlemata samuti muud tunud. Laulupidude aktuaalsus ei ole samasugune, kui see oli 30 aastat tagasi. Laulupidude tähendus on nihkunud, laulupidude tähenduse teadvustamine on samuti muutunud ja mida ehk võib kindlasti öelda. Laulupidu on suur rahvapidu, suur rahvakogunemine ühtemoodi. Aga see, milline meeleolu sellel kogunemisel valitseb, seal peegelduvad siis ka need muutused ümberringi, mis nende kogunevate inimeste igapäevaelu mõjutavad. Laulupidude tähendus rahva ühendajana on võib-olla nüüd sõnades nii palju korratud ja välja öeldud. Et seda võetakse iseenesestmõistetavalt. Ja siis ma ei ole enam kindel, kas tähendus on täpselt seesama, kui see oli 30 aastat tagasi, kui seda ei võinud sõnades nii konkreetselt välja öelda. Laulupidudest rahvusliku eneseteadvuse ja enesetaju kujundajana, rääkis Tartu Ülikooli kultuuriteaduste professor, vaimse kultuuripärandi rakendusuuringute Unesco õppetooli juhataja Kristin Kuutma. Saate toimetaja Piret Kriivan. Hakkame mehed minema. Tuntud laulupidude laul on helilooja Gustav Ernesaksa koorilaul 1933.-st aastast. Tekst on rahvaluule võetud rahvaluulekogumikust, vana kannel. Seda laulu lauldi 1938. aasta laulupeol. 23. ja 24. juunil peetud 11. üldlaulupeo võttis üles Eesti kultuurfilm. Saame kuulata just seda, kuidas kõlas see laul 80 aastat tagasi. Dirigent on.