Tervist eesti keele aastal räägime ka Estofiilidest. Soome armastatud luuletaja Eino Leino oli suur Eesti sõber. Ta kirjutas Eestist luuletusi ja kasutas oma luuletustes isegi eesti sõnu, nagu jutustas eesti emakeele seltsi välisliige Hanno Remes nädal tagasi esimeses saates Eino leinast. Külaskäik Eestisse jättis Eino Leino-le nii sügava mulje, et suur soomlane tahtis suisa saada Eesti kodanikuks. Eino Leino külaskäigust ja tema kohtumistest ja juhtumistest Tartus on juttu selles saates. Mina olen saate toimetaja Piret Kriivan. Eino Leino reis sai teoks 1921. aastal ja kas siis siht oli eeskätt? No. Tartus ennem ja pärast siis Tallinnas. Et tema juurde tuli, tuli kevadel 21 Eestist Gustav suits, kes tollal oli juba kirjeldused professor Tartu Ülikoolis sutsu perekond, abikaasa ja väike tütar, elas siiski veel Helsingis. Suitsudel ei olnud Tartus veel korralist elu kohta ja suits tuli siis kos Ottomani, sega Leenu poole ja, ja siis mehed kolmekesi siis arutasid seda Eesti sõitu ja see tõstis said teoks. Mais 1921, kui Eestis oli harukordselt soe kevad ja leenusse muidugi mõjusid väga aga tugevasti just need ilusad päevad ja õitsevad sirelid ja kastanid ja ta siiski Eestisse hella pooli ei tulnud, vaid Aino suitsuga Aino suits, ainult Tagoon suits oli tema saatjaks Impressaariuks, nagu ta ennast nimetas. Ja Eestisse kutsusid Leinot kolm seltsi, Eesti Kirjanduse selts siis Tartust Pallas, kirjanduslik kunstiline Pallas. Ja siis Eesti kirjanikkude keskkomitee. Algatus oli muidugi suurelt osalt Gustav Suitsu poolt. Ja tollal, kevadel, eriti siis mais ilmus Eesti ajalehtedes üsna palju leinast artikleid, samuti tema luuletõlkeid. Tema oli juba siis hästi tuntud siin ja ja kui jälle natuke tsiteerida, siis aprillis, enne Leino sõitu kirjutas Gustav suits murrang nimelises ajakirjas, mille ta oli asutanud, mis ilmus väga lühikest aega. Pikema tervitusi Eino Leenule ja võib-olla loen sellest mõned katkendid. See on väga pateetiline see tekst, aga, aga kui läinud sellepärast sai endaga ja siis ta oli muidugi ülimalt õnnelik. Tere tulemast kevadesse Eestisse, Heino Leenu, su Eesti sõbrad on sind juba ammu oodanud. Kui su vaimu esimesed puhangut esimest vaimustust sütitasid siinpool lahte. Sa oleksid pidanud juba siis tulema. Päevapojas laulsid ja noorest ei oleks sind ennast vastu võtnud kui päikese poega soome kirjanduse harrastajate teadvusse Eestis on mahtunud nii mitugi vennasrahva oivalist sõna- taidurid ent ei ole soome kirjanduse tundmist Eestis, Juhani Ahota ega Eino leinata. Kalevala järelon. Aho ja Leino annetused kõige tunduvamad olnud testi eneseleidmisele. Ja siis katkenud selle pikema jutu keskpaiku, Eino Leino on neid väheseid soome kirjanikke, kellele otseselt võlgneb Eesti uue elurütmid tõus. Suits lõpetab, tere tulemast kevadesse Eestisse, Eino Leino. Sinu tee ei ole mitte surmade, vaid elude, mitte talve ja maailma hämarate, vaid kevade ja päikesetõusutee. Ilusad sõnad. Väga ilusad. Nii ilusad, et Eino Leino läksid need vist väga hinge. Läksid küll Tallinnas olid tal vastas Bernhard Linde ja mõned teised kirjanikud, mitte siiski väga suur seltskond, aga siis kohe peagu pärast ühte ööbimist. Leino sõitis koos Aino suitsuga Tartusse. Tollal läks rongisõiduga, üheksa tundis et mitte kuigi kiirest. Ja Leino Tartus. Ta oli väga aktiivne ja ta oli rahul, ta eriti napsusite ei võtnud, olgugi, et tal oli vete plaskud taskus. Igaks juhuks. Ta käis tihti Werneri kohvikus, kus ta armastas malet mängida ja ta mängis malet seal. Tuglase ja August allega. Tutvus ka mitmete teiste kirjanikega. Aga tema aktiivsust näitab seegi, et tema järjekindlalt ütles, et tema tahab Jaan Tõnissoni kohata. Jaan Tõnisson oli tollal hoopis teises poliitilises leeris kui Gustav suits kes oli kaunis vasakpoolne. Ja Aino suits katsuski takistada, et võib-olla ei ole nüüd kohane Tõnissoni poole minna, aga läinu läks sinna ja Tõnisson korralduses pärast, et siis lõuna Leino auks ja kohal viibisid näiteks Anna Haava, keda Leenu oli palju tõlkinud soome keelde August Kitzberg ja Tuglas. Ja ka mõned teised kirjanikud. Tõnisson viis oma autoga läinud siis ka Lõuna-Eestisse maale. Et Leenu näeks, kui ilusat Lõuna-Eesti maastikud olid lilleniidud ja et leidnud saaks tutvuda kohaliku talupojaeluga ja niimoodi siis Leenule saidki tuttavaks, nagu ta ütleb eesti Taad ja eesti memme. Teine, keda ta kohtas ja kes mõju avaldas ka tema toodangusse osaliselt võib, oleks võinud rohkem avaldada, oli Matthias Johann Eisen. Mehed muidugi rääkisid üsna palju just rahvaluulest ja, ja Leino, kellel juba oli siis vot need Helga laule ka eesti teemaliselt kirjutas, siis muidugi sai rohkem sellest uusi mõtteid. Ja Eisen kinkis talle veel paar oma raamatut Eesti kohalikud muiste jutud kaks köidet. Ja Leenu ise on kirjutanud pärast, kuidas tema fantaasias mõjusid viljastavalt siis need raamatud ja need vestlused. Tuleb meeles pidada, et helka laulud, onu Kalevala värsis kirjutatud, et selles mõttes see rahvaluuleteemaline vestlus oli, oli tähtis asi. 19. mail oli siis Leinul esinemine Tartu Ülikooli aulas. Teda võttis rektor Koppel pidulikult vastu. Nii et ainult mistahes esineja seal vaid kohe rektor oli tal vastas. Ja Leenu ise. Algul tõi tervituse mitmelt Soomel organisatsioonilt ja Helsingi ülikoolilt. Mitmelt seltsilt ja ühingud. Ja huvitav on see, et ka Soome karskusseltsilt, mis alati on äratanud tähelepanu, et seegi oli tervitajate hukas, aga plasku taskus. No aga tal polnud vaja seda ainult suitsu, ta näitas, et igaks juhuks Leelo ise pidas seal siis kirjandusliku õhtul, mis tema auks korraldati aulas pidas saksakeelset ettekande, mille nimi eesti keeles oleks tulevikukunst leidnud eesti keeles, see ei saanud ettekannet pidada ja soome keeles ei tahtnud pidada ka saksa keel, oli ju siin haritlaskonna käes, meil tollal ja kirjandusliku õhtul ka siis lausus üsna palju Leino luuletusi. Leino ise luges Ottomani Seppolt Saksandatud luuletuse fon, mantsumann. Mees, meie helde. Ja kõik see õnnestus väga hästi, pärast oli siis õhtune koosviibimine. Muidugi, aga kõik läks hästi. Ja Postimees. Poolt kirjutatud avatud kirja Jaan Tõnissonile ja see on pealkirjaga fluctuvat Mergi tur. Ladinakeelne väljend, mis tähendab Pariisi linna papis seesama, aga milleks see on juba pikem lugu, aga Leino selles oma avatud kirjas, siis rääkis sellest, et Soome ja Eesti koolides tuleks emakeele tundides eraldada üks naaberkeele õppele. Et tema tegi juba tollal sellise ettepaneku, mida siis tehti uuesti veel kahekümnendail aastail pärast. Ja osaliselt oligi Soomes eesti keele tunde koolides vabatahtlikult vähemalt. Huvitav on see, et siis Tartus juhtusid üksugust öised hämmingut. Mis tegid Leino, ela elu seal kuidagi põnevakski. Nimelt ühel öösel suitsud, kes elasid hotell Peterburgi aias väiksemas majas, neil ei olnud mingisugust korraliku elukohta, tollal veel ärkasid sellest, et Leino, kes oli siis ise hotellis numbris siis karjub aknast, et tõuske üles kõik magajad, linn põleb. Ja selgus, et ligidal oli ühes majas tulekahju. Ja Leino läks siis oma. Tal ei olnud eriti palju riideid kaasas, ta vaene mees valikut ei olnud, aga tal oli ikka oma sabakuub ja see siis seljas ämbrit käes läks ta siis kustutama. Omalt poolt seda tulekahju teiste hulgas. Teine episood oli siis selline, et suitsud ööbisid Peterburi hotelli. Või said sinna Peterburi hotelli aiahoonesse. Ühel hommikul väikese kirja. Leino kirjutas sellest, kuidas kukk see hirmus luuletaja võistulaulja on, on pool tellija äratanud teda ja tema küsis, et kuidas saaks seda sellest kukest lahti kael et teda surmata, sest see, kas tema magamist muidugi. Siis pärast, kui edasi minna, siis umbes seesama kava teostati Tallinnas, kuhu Leino sõitis mõni päev pärast Tartus esinemist. Tallinna kommertsgümnaasium, mis oli täiesti vastav kirjanduslik õhtu 24. mail. Ja umbes sama kavaga, muidugi see võib olla meeleolu seal ei olnud sama pidulik, sama kevadine ja ees oli rohkem ametlik, sest kohal olid osaliselt Eesti valitsuse liikmed, tulid need majanduselu esindajad, ajakirjanikud ja Tallinnas elavad kirjanikud ja näitlejad. Aga kõik läks hästi pärast, siis oli pidulik õhtusöök. Ja seal näiteks leinud kõrval istus ilus kuulus näitleja Ernab ilmer kes tollal oli psühhiaater Juhan Luiga abikaasa ja Juhan Luiga Leenu oli varem kartnud sellepärast et hella koolijuhtidest, kui kad tundis, siis oli ähvardanud, et kutsub teda Leinud kaineks tegema. Ja siis Leino ise kirjutab sellest, kuidas kohal olid, ka sellest kirjutati nõndanimetatud peninukid, kaks kirjanikku, August Gailit ja Henrik Visnapuu kellel oli tollal selline nimetus. Leino muidugi oli, oli Tallinnas viibides ka siis aktiivne, selles mõttes, et ta käis külasta, käis Luiga ja etnopilveri pool külas ja ka välisminister Ants Piip kutsus Leinud Toompeale Tallinna ilusat vaadet vaatama. Ja siis vennad, puhkviisid teda autoga Tallinna ümbrusse pakkusid Talle mingit rannarestoranis õhtusööki ja nii edasi. Millal see siis juhtus, et Eino Leino kirjutas avalduse Eesti kodakondsusesse astumiseks? Nüüd tulemegi selle juurde, et kõik see, mis Tartus ja Tallinnas oli, oli juhtunud ja kuidas teda oli vastu võetud, lahket oldud ja mitte midagi ei pidanud maksma, kõik tehti talle väli ja siis muidugi mõjutas teda väga sügavalt ja kuna ta oli soome kirjanduspoliitikasse suhtus, suhtus aga eitavalt pessimistlikult, ei olnud raha saanud, nii nagu oleks taotlenud tahtnud saada, siis temale tuli mõte, et ta tahab lahkuda Soome kodakondsusest ja taotleda Eesti kodakondsust ja nii ta siis kirjutaski kirja Soome presidendile, Stolberile ja Eesti riigivanemale pätsule. Ja valus siis Soome kodakondsusest vabastust. Need kirjad muidu läksid pärast Visnapuu kätte originaaltekstid. Nii arvatakse ja Visnapuu avaldas need pärast leinasurma kevadel 1926 Loomingus Loomingu viiendas numbris eestikeelses tõlkes. Arvatavasti oli muidugi see riigivanemakiri juba eesti keelde siis tuttavate poolt ja sõprade poolt tõlgitud, aga tool, peri oma mitte. Ja Dolberile kirjutas ta, loen ainult viimased read, et lubage jätma, käes on Soome vabariigi orjadest ja härradest, kuid ennekõike sest praegusest kodakondsusest ja tiigivanemale palun siis teiste sõnadega vähemalt ajutise kodakondsuse õigusi ja kohustusi Eesti vabas vaistuskonnas, sest mai või teisiti kuulub toda oma elutat ega oma elu igatsust. No muidugi see tasapisi nagu paigiti, see asi ja, ja Aino suits ikka nagu oli lubanud. Helsingi. Pahur. Aga mida soomlased arvasid sellest? No ega soomlasest suurt midagi tollal ei arvanud, et lein oli nagu oma, tal oli oma maine. Et missugune ta on niisugune natuke räpane, rändev luuletaja, et Ta on nagu võib-olla palju ma, temast on ilusam pilt praegu tulla. Aga Visnapuu näiteks kirjutas kohe Leino Eestis viibimise ajal ühe luuletuse, seda olen näinud ainult käsikirjalisest vormis ei tea, kas ongi tõlgitud, aga see hakkab umbes nii, et teisel pool Soome lahte ei ole kohta Eino Leino, kes on üks kõikidest suurim. Ja pärast siis Visnapuu kirjutas veel, see ilmus tema kogus ränikivi 25 kirjutas luuletuse maakera on mürgitatud, mis on Eino Leenule pühendatud, aga leenus sellesse luuletuses ei räägita, aga all pealkirjaks on see, et pühendatud teinu leinale. Pistan puudest ja avaldas siis pärast leelo surma loomingusse pikema artikli Eino Leino Eestis mälestusi ja dokumente ja niimoodi ta kommenteeris ka selle kodakondsuse vahetamise asja. Aga huvitav on see, et siis pärast eestisõitu Eino Leino kirjutas Helsingin Sanomate Se pikema artiklisarjas, ilmus mitmes numbris Pealkirjaga Pirolaysia paigutuks siia piga Kubija ehk eesti muljet kiirpilte. Ja Postimees avaldas nendest 16-st kiirpildist või Postimehe pealkirja järgi kiirjutustusest üheksa, neid oli kokku 16, aga üheksa avaldati tollal pärast siis 1978. aastal, Keeles ja Kirjanduses ilmusid need ülejäänud seitse kiirpilti. Seal oli väikseid kärpimise küll tehtud, arvatavasti poliitilistel põhjustel. Aga mitte väga palju. Ja niimoodi tuli üsna mitmekülgne pilt lugejatele sellest, et kuidas Eino Leino oli oma eesti sõidu kogenud ja ja need on ikka väga teravat ja loengi siin ühest lühikesest kiirpildist. Katkendi. Tulen tagasi Tartusse. Üle viljapõldude punetab kuu. Selles kuupaistes näen Eestit, Soomet ja kogu oma kodupaika, kuhu ma enam ei kõlba. Siiski pole Soomes kunagi sündinud suuremat laulikud kui see, kes siin nüüd loitsib. Nii nagu Eestis pole uhkemat ja üksildase mad Gustav suitsust. Uskuge, nüüd austatud härrad praegushetkeministrit, teiste ei kõnelda 10 aasta pärast, Meist kõneldakse ka 100 aasta pärast. Nii on ja nii, nii ta ongi. Ja näitab, kui, kui tõesti tähtis oli, oli temale vaimselt see see eestisõit. Pärast Ta kirjutas veel mõned eestiainelised, et luuletus, et näiteks kui 1922. aastal Eesti riigivanem Konstantin Päts külastas Soomet, siis Leenu kirjutas tervitus luuletuse mille nimi algul oli lihtsalt tere. Aga pärast siis muutis ta pealkirjaks kaksi Kans hakkaks rahvast. Ja tätsule on pühendatud ka hilisem luuletus estonia, mis ilmus 1924. Eino Leino oli, nagu oli jutuks seal Kukija suvel 1914 juba plaaninud eestiainelist Helga laulude kogu kaks oli juba ilmunud, see oleks siis olnud kolmas ja oleks tõesti oma ainestiku eesti rahvaluulest saanud. On teada, et Leenu kirjutas ainult ühe sellise eestiainelise Helga laulu. Selle nimi on panna. Ligidal, sest seoses Eesti vanapagan sõnaga luuletuses on on peategelane Linda keda üldse soome rahvatari, mis ei esine. Aga selles luuletuses siis on Leenul ka üks teine luuletus, mida võiks pidada selliseks eesti aineliseks selga lauluks nimelt Kalevamboiga mida ta ise nüüd nende hulka ei nimetanud, aga, aga see on tüüpiliselt selline ja see on juba nimena lähedal. Kalevipojale. Eino Leino viimane eluaasta 1925 oli oli selline, et kui teda detsembris 25 külastas August Anni pärastine Annist kes oli Leenu juurde tulnud, sellepärast et palus luba avaldada Leenu näidend Simo trükitud kujul, see oli juba varem esitatud Estonias, aga tahtis ka trükiluba saada, need suurem avalikkus saaks siis lugeda seda siis veel annile. Leenu rääkis, et tema ikka kavatseb seda Helga laulude kolmandat annet. Ja just eesti rahvaluule te alusel. Jaa, Leenu avaldas jälle oma soovi, et saaks tuleval aastal Eestisse soita, aga ta suri juba siis mõni nädal hiljem jaanuarist 1926. Ja niimoodi siis lõppes tema elu ja jäid ainult tühjaks need kavatsused Eestisse uuesti tulla. Võib-olla, kui ta oleks Eestis pikemat aega elanud, siis oleks võib-olla elu teisiti kujunenud. Olgugi et huvitaval kombel Visnapuu oma artiklis siis hiljem kevadel 26 kirjutab, et tollal küll 21. aastal olid kõik uuesti või olidki kevadel ilusas äsja iseseisvunud Eestis hästi ja paistis väga väga mõnus ja inimest tulid, head sõbrad, aga, aga suuremad intriigid tulid juba siis mõne aasta pärast, et hea, et Eino Leino need enam ei kohanud, siis mitte ainult kirjanike vahel, vaid on teada, et ka poliitikas ja, ja nii edasi. Pärast sõda siis Eestis tähendab pärast teist ilmasõda. Eestis muidugi eriti palju Eino Leino toodangut ilmunud taga. Aga 1978, kui sai 100 aastat Eino Leino sünnist, siis avaldati Eesti ajalehtedes ja kirjades mitmed Eino Leino luuletuste tõlked ja tollal oli eriti agar tõlkija Debora Vaarandi. Enamasti tema oli neid teinud ja juba 1972, enne seda 100 aasta juubelit anti Nõukogude Eestis veel Leino valitud luuletuste kogu Eino Leino kaunimad laulud. Enamike tõlkest tulite August Annist ja Debora Vaarandi käest ja siis olid ka mõned Gustav Suitsu, Ants orase ja Ellen Niidu tehtud tõlked. Aga Leino auks korraldati ka näiteks mõned kirjanduslikud õhtut. Tuhk, millest Tartu Ülikooli professor Karl Murupidi väga sügavalt leidnud toodangut ja tähenduste esitlema ettekande Eino Leino 100, see ilmuski sirbis ja vasaras. Ja näiteks keel ja kirjandus. Ajakiri avaldas 1978 artikli Eino Leino eesti muljet, milles nüüd olid 1921 soome keeles ilmunud muljet tervislikud kõik need ülejäänudki tõlgitud Sirje ruutsoo ja Heldur Niidu poolt. Kommentaaridega. Taasiseseisvunud Eestis on siis antud välja valik Eino Leino luuletusi, päikese poja valitud luulet 1998. aastal, kui sai 120 aastat Eino Leino sünnist ja see enamasti arvatavasti on, on selle 72. aastal ilmunud kogu taoline oma luuletuste poolt. Kuuendal juulil tähistatakse Soomes Eino Leino päeva Missis, sel päeval tehakse Soomes. No ikka näiteks ka Jaapanis, kus bändis Eino Leino on sündinud, siis seal on ikka väike pidu. Eino Leino juubeliõhtu ja koos muidugi luuletuste ja ettekannete ja selliste asjadega. Ja 90.-te aastate lõpul Soomes otsustati, et Eino Leino sünnipäev, see otsus tehti 97. aastal ja hakkas kehtima 98. aastal. Teeno Leenu sünnipäev on lipupäev ja, ja siis see on luule ja suve päev soome kalendris. Mida heiskama lipud siis, kui palju näiteks noored soomlased tänapäeval Eino Leino luule. Soome kirjanduspärliks nimetatud rahvalaulupäraseid ballaade helka laule loeti ja lauldi Viljandi teatri Ugala väikeses saalis 1983. aastal Kristi Teemuski esituses kuulame ühte helka laulu. Õpeta minule päikene lauliku ülimaks õnneks teenud paistavaid labriku õnn sõna anda. Saates rääkis luuletaja Eino Leino-st ja tema eesti armastusest soome keeleteadlane Hannu Reemess. Saate toimetaja on Piret Kriivan. Kuulake nüüd uuesti kasvõi taskusaadet vikerraadio taskuhäälingust, nädala pärast aga uut raadiosaadet, ringhäälingust. Kõike head kuulmiseni.