Tere, mina olen keelesaate toimetaja Piret Kriivan. Rahvusraamatukogus oli emakeelepäeval konverents pealkirjaga, kas me häbenema oma keelt? Minu esimene mõte oli sellist küsimust kuuldes kadakad häbenevad. Ja sellel teemal ma konverentsil ka mõtisklesin. Kas praegune uueaegne kadaklus on valehäbist või eksiarvamustest või veel millestki muust põhjustatud? Neid mõtteid tahan ka keelesaate kuulajatega nüüd jagada. Kõigepealt tagasi vaadates, kas uueaegne kadaklus ja vanaaegne kadaklus, kas need on vastandlikud nähtused nagu uus ja vana või on tänapäevane kadaklus oma olemuselt ikka seesama, mis August, Kitzbergi ja Knix Marichen ajal? Kadaklike elulaad koos kadaklike vaadetega käib ühe rahvusega kaasas vististi rahvuse sünnist saati. Meil Eestis on kadakasaks lasteks nimetatud enamasti sünnilt Eesti päritolu talupoegi või linnaelanikke, kes üritasid käituda ning rääkida kõrgemaid seisusi jäljendades. Kui kõrgem seisus oli saksakeelne, tekkis kadaka sakslik keelekasutus. Oleme nimetanud ka pajuvenelasi ja maltsa inglasi. Kõik on väga visad taimed ja ükski neist pole muidugi süüdi selles nähtuses endas. Aga selleks, et oskussõnalist segadust ja häma vältida, panen ette nimetada kõiki, kes üritavad mis tahes keelseid kõrgemaid seisuse jäljendada. Kadakateks nimetagem asju õigete nimedega. Ka inglise keele eelistamine eesti keele sees on kadaklus. Nagu on öelnud Anton Hansen Tammsaare sest kadaklus pole ju ometi mitte erihaigus, mis tuleb ainult sakslasest. 1940. aasta alguses kirjutas Tammsaare. Kogu kadaklus on sündinud hästi mineku lipu all. Kadaklus pole idee ega kultuuri küsimus, vaid tema taotleb ainult elumugavust kergemat läbisaamist. Kadaklus ei alga ega lõpe sellega, et keegi unustab oma vere, keele ja rahvuse või selle kasud sooja ilusa pesa, naise, ilusate silmade või millegi muu pärast. Kadak plusse võib peagi kuuluda seegi, kui nii väga riputakse võõrsilt laenatud mõtete maitsete arusaamiste püüate moodide komme ja eluviiside küljes. Seegi on kergema ja mugavama äraelamise küsimus. Nõnda pole vaja iseseisvalt mõtelda, ei süües, juues, riietudes, kodu sisustades, lõbutses, pides, ühiskonnakorda, luues romaani kirjutades laulu, luuletades pilti maalides, helindeid luues või neid arvustades. Vaid igal alal võime tarvitada vaid välismaa mustreid, igaüks sellele vastavalt, kus ta on õppinud, reisinud või elanud ja kellega seisab kaubavahetuses. Kas pole nii, et praegu 80 aastat hiljem läheb meil hästi ja me tunneme, et peab olema veel mugavam ja lihtsam ära elada? Meenutame Knix Marichen kõnepruuki 1957. aastal salvestatud kuuldemängu abiga. Oi, sa issand küll vaata nüüd ise Henn, mis nad seal linnast ja maksan, teinud. See on see sinu kergema elukool. So, ja kes need isanda mehed siin piltide peal olla kui küsida tohib? Noh, see kõlab ju nii nagu vene keeles pentsik. No ja, ja kes see Harron Marie, preili, see on nüüd küll teie Bei. Tohoh, kas siis linnas lasevad Taavet ka oma habet ajada? Me tahame, et nad võivad sellest tekkida, üles bäkkida. Ahsoo. Soosiin on teie album preili Marie heaks. Teie Marie, preili, olete vist linnas saksa keele Paris õppinud. Eks sa, kuule, preili Maria räägib ju eesti keelt ka saksa keeli. Tõrkustajastajate eesti keelt rääkida nii nagu teie räägite saksa keelega Sägi õnne. Aga ta isa ja ema saavad kõik ära ütelda. Ei tule kunagi sõnadest puudu. Miks te eerika isegi Müngataksakile päästa oli? Iga haritud inimene, pidu tähimati, Räki ei lähe õppima. Muide, täialegi hävite teekski. See on õigusmarja brilise on õigus. Päris lõbus kuulamine, kas pole. Aga kui mõelda, kui tuttav see tänapäeval ette tuleb, kui eesti keelt räägitakse uuel ajal inglise keeli, kas pole siis hoopis kurb? Kadaklus võib tänapäeval väljenduda väga mitmel moel võõraga, võõra keelega argikeeles eputades nüüd juba väga sageli ka avalikus ruumis ühiskeeles firmadele ja lastele nimesid pannes väliskülalisele tarbetuid eeliseid, pakkudes teiskeelse kaasmaalasega suheldes, ametlikke teateid koostades, Brüsseli poliitikast kõneledes ja nii edasi ja nii edasi. Kõige märgilisem minu jaoks on see, kuidas suhtutakse meie nimedesse. Sageli olen kuulnud, et lapsele tuleb panna nimi, millega saab maailmas läbi lüüa nimi, millest teised aru saavad, mida hääldada oskavad. Aga need täppidega tähed? Meie kõige ägedamad käed tegelikult neid ei oska ju keegi ei hääldada ega ole neid võimalik kirjutada. Eestlase nimega ei saa maailmas hakkama, arvavad mõned meist ekslikult valehäbist. Tuleb tunnistada, et selles asjas peavad jällegi teised meist rohkem kui meie ise. Katrina Kalda on eestlannast prantsuse kirjanik. Tema esikromaan eesti romaan ilmus 2010. aastal Prantsusmaal, prantsuse keeles. Aasta hiljem eesti keeles. 2013. aastal pälvis Katrina prantsuse akadeemia keelepreemia prantsuse keele hea käsitlemise eest oma romaanides eesti romaan ja jumalate aritmeetika ja panuse eest prantsuse kirjandusse. Katrina Kalda raamatuid annab Prantsusmaal välja mainekas kallimaari kirjastus. Tänu sellele kirjastusele ja Katrina Kaldale on meie täppidega tähed andnud panuse prantsuse kirjandusse. Asi on nimelt selles, nagu Katrina Kalda keelesaates kinnitas. Kirjastus nõudis Katrina kaldalt, et romaanis kasutatavates nimedes oleks midagi Eestile iseloomulikku eripärast põnevat. Ehk Eesti täppidega tähed oleksid Eestist kõnelemas romaanis kindlasti sees. Nii toimub eesti romaani tegevus mitte ainult Tallinnas ja Haapsalus, vaid ka Märjamaal ja Pärnus ja tänapäeva toimetuses. Veel üks näide. Tonglansi Ameerika Ühendriikide menukirjanik, poliitiliste põnelikke autor. Külma sõja ajast. Don Klansi viimaseks jäänud teoses käsuõigus algab Venemaa Ameerika Ühendriikide sõda sissetungiga Eestisse. Missuguses linnas sõda algab. Põlvast ja Põlva haigla taga kraavis kükitab eesti mees Edgar Nõlvak ja mõtled, mida paganat need NATO lennukid ootavad, et nad juba appi ei tule. On eksiarvamus, et meie täppidega tähed meid takistavad milleski, pigem vastupidi. Nad on meie uhkuse asi. Ja täpitähed ei riku meest, kui mees ise austamisvääriline on, nimetan ainult ühe nime. Arvo Pärt. Veel kord tagasi minevikku ja sellest, kui erineval moel võib kadaklus väljenduda Postimehes õpetajad 1927. aastal käänatagu perekonnanimesid eestipäraselt. Vaadeldes mõnd meie saksapäraseks üldtunnustatud perekonnanimede rühma, võime märkida mõnesuguse algupärase ümber hinnangu võimaluse. Nii näiteks ei tarvitse sugugi vald lõpulised perekonnanimed olla saksapärased vaid eestipärased. Liiatigi, kui nime esimene osa on eestipärane näiteks nimel soonvald ei peaks olema midagi ühist saksa valdiga, vaid enam eesti vallaga seepärast käänata kui vald lõpulisi, eesti perekonnanimesid eestipäraselt soonvald soon valla mittesoonvald? Ei, see oleks kadaklus. Selline on ligi 100 aasta tagune õpetus. Võib-olla oleks õppust võtta siin selles mõttes, et vale käänamise mudel või täpselt käänamata jätmine on tulnud valedel põhjustel tänapäeva kaasa. Käänamata jätmine on justkui kuidagi soliidsem. Kask kaski, märkasin sellist nimevormi kask kase asemel. Kas käänamata jätmine teeb inimesest soliidsema inimese vaevalt. Ja eesti nimi nagu eesti keel üldse tahab käänamist. Inglise keel tänavapildis, ärinimed on meil ikka mureks olnud? Miks mitte õlletuba Beer House'i asemel. Võib-olla peaks just õ täht olema see, mille turist õllesõbrast turist ära õpib. Voolov, Tallinn üks uuematest inglisekeelsed sildid Eesti avalikus ruumis on selge kadaklus valehäbist, eksiarvamusest, aga ka ülipüüdlikkusest ja ma ei oska otsustada, kas ala- või üleväärsuskompleksist. Meie oskame võõrast keelt, aga sina, väliskülaline, oled ju rumal. Sina ei saa aru, et ühistranspordi rada Tallinnas ja Tartus on märgistatud sõnaga buss kahe s-iga või lihtsalt tähega p. Kui play Tallinna äärelinnas kutsutakse lapsi inglise keeles mänguasjade poodi otsustasin järele pärida ja küsisin, kas ei võiks olla eestikeelne nimi, poel näiteks mängime ja sain üsna oodatud vastuse. Täname teid ettepaneku eest. Uibley nimeline kaubamärk sai registreeritud ingliskeelsena, kuna ettevõttel on plaanis selle kaubamärgiga siseneda ka välisturgudele. Aga palun minge välisturgudele ja tõepoolest mingu teil hästi. Aga juba maast madalast lastele inglise keelt Eestis peale suruda, see on suisa kurjast. Meie legendaarne Kalevi kommivabrik ja armastatud Norris šokolaad, mille veebilehel mängulises keskkonnas kasutatakse selliseid teemaviiteid nagu laik kätt quickenud Fraidi Kruuv, päädhierdei ja muud sellised. Inglise keele hoogne pealetung meie sõnavaras on üle võlli minemas. Mõned näited ajakirjandusest. See mõte hakkas mind triivima. Rifressime Frendime, Riibrändime, see on fain või feik värske presens laval. Kirjaniku osutus lapsepõlves olevat rebel kuut joob, ütleb eesti ema lapsele kiituseks. Tartu Jaan Poska. Koolinoored on näitlikustanud tuleviku võimaliku eesti keele augule, ma jube mäed äplevatele, räigelt näed see Aifoniks, olen spiiker Estonian Polannagotoss, toss minu tas, nagu ma krabin, kaetakse sigadega burksi peale. Ma sain ühest sõnast aru ja ma haaran sellest kinni. Mulle maitseb mustika-vaniljekohuke ja ma käin jala. Peale selle tuleb mul homme uus videopostitus välja. 13 minutit pikk. Lamp sadamas Elol, teeme muidu trailer andaal, kuule ta vaikses pai. Ainus, mis ma sulle TM-is saadan oma keele, uus väljaanne ja EKjee link. Jaan Poska koolinoored sellist segakeelt ei taha ja sellepärast algatasid nad kampaania oma sõnad 2019 üleskutsega kasutada ainult omi sõnu, mitte võõraid. Ja see kampaania võiks küll jätkuda. Tõesti, me oleme alati teistest keeltest võtnud sõnu vene keelest saksa, rootsi, Läti, Soome ja ka inglise keelest. Eesti keel ei ole mingi suletud sekti salakeel. On normaalne, kui keel võtab omaks kultuurilaenud, ehk siis, kui kultuuriruumi tuleb uus nähtus, siis sellega koos ka keeleruumi uus sõna selle jaoks. Teine asi on, kui kasutame võõrkeelseid sõnu ja väljendeid, kui selleks praktilist vajadust pole. Pitsale jäägu tõesti ikka nimeks pitsa, aga pitsa slike pitsaviilu asemel see ei lähe enam mitte. Ja see näide on elust enesest. Võõrapärased sõnad ja nimed paistavad silma, aga on paraku alles jäämäe tipp. Pärast taasiseseisvumist tõusis plahvatuslikult huvi õppida inglise keelt. Sellest ajast on inglise keele mõjutused nii kiired, et tänapäevaks on välja kujunenud keel, mida Tallinna Ülikooli keele õpetaja Tuuli Oder nimetab inglissiks. Tuuli Oder on aastakümneid jälginud inglise keele mõju eesti keele arengule ja sellest ka paariskeelesaates rääkinud. Tuuli odra hinnangul kujunes Kümne kuni 12 aastaga välja eesti-inglise segakeel eesti-inglis- kus lisaks sõnavara vahetumisele on inglise keel hakanud mõjutama meie keele lauseehitust. On hakanud mõjutama sõnajärge ühildumis. Vigu esineb üha sagedamini. Abisõnade tähendus on kõneleja jaoks hägustunud või on abisõnad hakanud hoopis ära kaduma. Mõned näited. Ajakirjandusest evakueeriti lennuk. Tegelikult muidugi reisijad lennuki pardalt. Vürtsiini kuberner vabandas fotoga seoses lasteaedades tehti algust mahetoiduga. Ma ei suuda Briti poliitikutele Brexiti eest andestada. Britid väljendasid rahulolematust Corbynisse. Kui ka ja ilmselt mitte ei ole nende lausete väljaütlejad teadlikult inglise keelt jäljendanud, siis igatahes on see märk sellest, et eesti keele kõneleja keeletaju on kannatada saanud. Kadaklus hiilib salamahti üha sügavamale. Mõnikord me lihtsalt tõstame inglise keelest sõnade eesti keelde üle. Võrkpallimatši tulemus, selgus uskumatus drilleris. Eesti keele seletava sõnaraamatu järgi tähendab triller siiski endiselt kas muusikas või linnulaulus heli kiiret vaheldumist, mitte põnevikku. See on nagu sõnapesu sõna võetakse lihtsalt üle ja seadustatakse eesti keelde. Obsessonist saab obsessioon. Inglisekeelsest mõju isikust influencer-ist saab influencer või Supuessilist Supersiivne, mille tähendust tuleb otsida inglise-eesti, sõnaraamatust või tõlkeprogrammidest. Need on võõrad sõnad, mitte võõrsõnad. Sellele on tähelepanu pööranud ka Riina Eentalu ühes keelesäutsus. Keelesäuts. Tere hommikust armoneerima, adresseerima, kommunikeerima, tolereerima. Kahju küll, aga need ja paljud teised võõrsõnad või halvem veel otsetõlked inglise keelest kuuluvad Eestis ametlikku ja poliitilisse sõnavarasse üha enam. Kui natuke ehk liialdada, siis varsti ei räägi me enam sama keelt. Me räägime üksteisest mööda. Seda enam, et otsetõlked nagu näiteks adresseerima ei tähenda inglise ja eesti keeles sama asja. Inglise keeles tähendab see tegelema, käsile, võtma lahendust, otsima eesti keeles, aga aadressi kirjutama suunama. Miks ei saa öelda, et eelnõu või kava adresseerib mingeid probleeme? Kui sulaselges eesti keeles saab öelda, et eelnõu tegeleb nende probleemidega, toob välja probleemid või otsib neil lahendust. Ja ei pea küsima, kas Eesti seadused on harmoneeritud Euroopa Liidu omadega vaid eesti keeles küsitakse, kas need on kooskõlas või ühtlustatud Euroopa Liidu seadustega. Kõigil neil kommunikeerimiste tolereerimist, initseerimiste, adresseerimiste ja nii edasi kohta on eesti keeles oma sõnade olemas teavitama või suhtlema, sallima, algatama, tegelema ja nii edasi ja nii edasi vaevuta kuvaid otsima. Et need, kellele jutt suunatud on, saaksid aru, mida öelda taheti. Seda siis emakeelepäeva järelkajana. Mina olen Riina Eentalu kena päeva. Mugav äraelamine kas pole? Eesti keel arvutites ja muudes masinates oleme õigustatult uhked meie teadlaste tööle, et meie keel on arvutise masinates. Aga kui me seda ei kasuta selles uues ruumis, kui me räägime Riibrändimisest, Haydimisest, Brendimisest, seinimisest ja külmkapp, võib ju minuga eesti keeles tahta rääkida ja kohvimasin ja pesumasin ka. Aga nad ei hakka minuga rääkima eesti keeles, kui mina valin suhtlemiseks inglise keele. Meie kolmas kohalik keel, vene keel, palun räägi minuga eesti keeles, see on venelaste üleskutse eestlastele, mitte vastupidi. Viisakalt öeldes oleme me keele vastutulelik rahvas, aga olgem ausad, sageli on kiirem, kergem ja mugavam minna üle vene keelele. Ehk nagu Tammsaare ütles. Kergema ja mugavama äraelamise küsimus. Iseseisvuspäeva eelsel pidulikul kooli õpetajate üritusel Tallinnas rääkis tuntud eestlasest meelelahutaja pool juttu vene keeles alates teretusest. Kui see pole kadaklus, siis mis on Vene rahvusest ürituse korraldaja rääkis ainult eesti keeles. Natalia kiita kampaania, palun räägi minuga eesti keeles. Üks eestvedajaid kutsus keelesaates üles, Eestimaal olgu eesti keel, lingva Franca põhjusi ja ettekäändeid, miks me aeg-ajalt kadakateks muutume, on vist rohkem kui kahel käel sõrmi valehäbist, eksiarvamustest, mugavusest, harimatusest, usaldamatusest, upsakusest, laiskusest, ükskõiksusest ja millest kõigest veel. Ma ei kutsu üles malakate või kumminuiadega vehkima, aga lokku tuleks lüüa küll, et märgataks tarbetut võõrast meie ühises keelekasutuses. Ja selleks, et kummutada eksiarvamus, et eesti keeles ju ei saa, saab küll, ja palju saab eesti keeles ära öelda. Ja iga päevaga saab üha rohkematest keerulisematest nähtustest eesti keeles rääkida. Ja alustada tuleb iseendast ja küsida, mida mina saan teha. Näiteks kes kasutavad arvutis kirjutusprogramme, kellel on need programmid eestikeelsed. Minul on nüüd jaanuarist alates tuleb tunnistada. Ja tõesti mõned oskussõnad on küll arusaamatud, aga veel arusaamatum oleksid nad minu jaoks inglise keeles, ikka tuleks järele vaadata sõnaraamatust. Jaan Tõnisson kirjutas 100 aastat tagasi Postimehes mõtteid, mis kehtivad Eesti kirjakeele 100. aasta tähistamisel ka oma rahva praegust kultuurilist tasapinda, lähtekohaks, kes ei ole meil aga mingit põhjust lääne vanade kultuurrahvaste väliskultuuri hingeolu eeskujuks võtta, mida meil tuleks aja viitmata välispidi omaks teha. Meie tahame läbi katsuda kõik väärtused, mida pakuvad võõrad kultuurid. Meie omandame kultuuriväärtused, mis meie vaimunõuetele vastavad ja meie hingele tarvilikud meie sisemise arenemise teel on. Kuid meie ei anna seejuures võõra mõju all midagi käest, mis meile seesmiselt tarvilik. Meie ei võta ka midagi vastu, mis meile vähemalt meie ajalise hingeolu seisukohalt võõras ja tarbetu. Aitäh kuulamast. Head keele aasta jätku, soovib keelesaate toimetaja Piret Kriivan.