Väike-Maarjas on aprilli lõpus või mai alguses traditsiooniliselt Wiedemanni keelepäev, kus uus Wiedemanni keeleauhinna laureaat istutab keeletammikusse uue tamme. Sellel aastal istutab selle tamme uue nädala reedel Tallinna Ülikooli professor Krista Kerge. Nimelt otsustas valitsus sel aastal määrata Wiedemanni keeleauhinna Krista kergele, pühendunud ja pikaaegse töö eest teksti uurimisel, keelekorraldamisel, emakeeleõpetuse eestvedamisel ning õpetajate ja keeleuurijate põlvkondade kasvatamisel. Ja seda kõike ikka muidugi eesti keele elujõu ja arengu heaks. Tere ja palju õnne. Krista Kerge. Aitäh. Minu nimi on Piret Kriivan. Kas keelepuu istutamine on sümboolne tegu? Ka keel kasvab ja areneb ka nagu puu. Lauson, joonistatud neid keele või see oli moes süntaksise alati ja on moes keelte päritolust rääkides, nii eesti keele ümber on neid puid isegi mitmel moel joonistatud. Mingi paralleeli võib siin tõmmata. Aga ma ei ole väga kindel, kas ma enda ettekujutuses seda asja nii näen. Tegelikult see ongi natukene vist konksuga küsimus ka, sest ma kohe tahtsin siit järgmise küsimuse esitada, et aga puu ju sureb üks kord, kas siis keelega võib ka samamoodi juhtuda? Keeltega juhtub samamoodi päris kindlasti, aga inimesed ei kao ju kuskile. Mis tähendab seda, et keeled liituvad ja teisenevad ja ühel hetkel lihtsalt see järgmine etapp ei sarnane eelmisega sugugi ja siis me anname talle uue nime. Kas see juhtub nüüd eesti keelega ka, et ühel hetkel meie, see uus eesti keel ei sarnane üldse enam selle eesti keelega, mida meie teame ja tunneme ja siis me peame talle andma uue nime? Ma ei usu, et seda näeks veel 100 150 aastat või kauemgi. See on väga pikk protsess, keelte niisugune segunemine ja kadumine ja meil on see rahvastik praegu selline, et niisugust igapäevast segunemist, nagu see asi tavaliselt käib ei ole ette näha. Kas siis inglise keel ei ohusta eesti keelt? Minule küll tundub, et ohustab inglise keel muudab eesti keelt ka ja muudab väga isemoodi. Ma olen kirjutanud tosinkond aastat tagasi sel teemal oma keeles. Ja nimelt niisugusest aspektist, et juba siis julgesin öelda, et Eesti noortel on kaks emakeelt. On väga palju valdkondi, kus nad eesti keelt ei kasuta. Nad selle kohta öeldakse, et nad Ankognitiivselt kakskeelsed. Ja keeltel on niisugune suundumused üks tähendus ja üks tähistaja, mis tähendab, et kui sellest valdkonnast, mis tavaliselt käib inglise keeles on ühel hetkel vaja eesti keeles rääkida, siis tuuakse need struktuurid ja sõnad ka sealt üle. Seda praegu mul mängude valdkonnas uurib üks magistrant, et tal ei ole veel tulemusi. Aga ainuüksi see on kõnekas, et ta näiteks eestikeelset mängu blogis tekste leidis 10 korda vähem kui eestlaste ingliskeelseid mänguga seostuvaid vestlusi. Nii et niisugused teises keeles toimivad. Eesti laste ja noortevaldkonnad on täiesti reaalsus. Aga kui nad võtavad selle sealt teisest valdkonnast meie ühisesse valdkonda ühisesse keelde kaasa, mis siis saab? Siis nad tõenäoliselt kasutavad midagi, mida võiks nimetada kopeerimiseks. Nad kopeerivad, lauseehitust toovad ületüvesid, midagi on seal tõenäoliselt eesti grammatikast aga kas siis inglise tüvedega või otsetõlke heliste tüvedega. Aga siis see teine pool, kelle juurde nad tulevad selle, selle uue keelega, kas teine pool saab neist aru, paraku käib see kõigis keelevaldkondades niimoodi, et teadlane tuleb ka uue keelega ja teine neid termineid ei tea, nii et selgitused käivad asja juurde. Kaadressaatiga kohandatakse oma suhtlushetke keelekasutust kui need, kes tulevad, räägime väga abstraktsete mõistete. Kui need noored, kes kasutavad inglise keelt arvutis või arvutimängudes ja nad tulevad selle sõnavaraga või lauseehitusega siis ütleme minu juurde või teie juurde kui te ei ole eesti keele õppejõude ja et tavainimene ja nad unustavad selle ära, et nad tahavad selle teise poolega suhelda. Et adressaat peab ka aru saama, ma arvan, et need niisugused keelemuutused ja uuenemise keele sees käivad teatud põlvkonnale üheaegselt, et ma ei usugi, et ma näiteks oma lapselastega kunagi mängude teemadel vestleks siin, et nad teevad seal tõenäoliselt omasuguste keskkonnas avaldavad siis natuke imestust, et kas sa seda mängu ei tunnegi. Ja siis tulevad need selgituse juurde. Aga mõjud või need struks tuuri mõjutused, need on üsna tõsine ja kurb asi ja nendest ei saa rääkida mitte mängu kirjeldava lapse juures, vaid näiteks suurepäraste kirjastuste väga heade tõlgete juures, mida ma olen ise avalikult näiteks sirbis ka analüüsinud ikka hästi, palju on inglise mõju inglise ajakasutust, inglise viite ahelaid, niisugusi, inglise moodi, sõnade järjestusi, et Andres võt distema kingad, kus, kus see Andres on siis see võtja ehk eesti-eestlane ütleks oma kingad, et niisugusi väga imelikke muutusi on väga headelgi tõlkijatel. Kas, kui me kõik varsti oskama inglise keelt valdama inglise keelt peaaegu et teise emakeelena, kas siis üldse ongi vaja tõlkida ja kes neid tõlkeid siis loeb? Vaata, tahtsin 2017 ülemaailmset emakeeleõpetuse uurijate konverentsi sissejuhatuses, mida meie lapsed õige loevad. Oli väga huvitav statistika raamatu bioodide noorteostude tipus oli enamik käsiraamat, kuid mis siis auditooriumit väga rõõmustas, et eesti keele käsiraamat ja õigekeelsussõnaraamat ja niisugused üle maailma äratas väga tähelepanukeemias käsiraamatud ja muud asjad. Ja ilukirjandusest oli seal esikohal ingliskeelne pott Peeter ja veel paar inglise keelset raamatut, nii et noored loevad ilukirjandust juba inglise keeles. Just nimelt, et kas siis tõlkeid ongi üldse vaja, tegelikult on Potterit ma harva ja väga heas tõlkes ma arvan, et tõlkeid on väga vaja. See nüansitunnetus ja stiilitunnetus, mis meil igapäevase suhtlusega ajapikku tekib. Ja igapäevaselt suhtlevad ka noored omavahel siiski eesti keeles. See teeb eestikeelse ilukirjandusteksti tohutult nüansirikkamaks ja põnevamaks. Teine asi, kui me soosime seda inglise keeles lugemist ehk enam ei tõldigi siis Me kaob, võtame kogu kirjeldava sõnavara järgmise põlvkonna keelepruugi eest. Seda ei ole filmides, mis on ju suurepärane kunstiliik ja võiks ammu olla kooliõpetuse osa. Aga just see niisugune sõnavara rikk, kus see on ainult ilukirjanduses tõlkida tuleb ja tuleb kuidagi õpilastele ja tudengitele see kuidagi ette sööta. Ta kooli ajal siis on meil siiski kõige rohkem aega lugeda. Enam ei ole meile otseselt kohustuslikku kirjandust, aga just detsembri lõpus istusime koos emakeele õpetajatega niisugusel väiksel jõulueelsel konverentsil, mille nimigi oli, et milleks lugeda. Ja seal oli jutuks, et kas nad siiski soovitavad tervel trassil lugeda kindlaid teoseid, siis vastus oli jah, sest siis on võimalik raamatuid omavahel arutada. Et ei ole võimalik kirjandusel aru pidada, kui teised ei saa aru, mis raamatust räägitakse, niiet et õpetajad seda ühislugemust siiski soosivad see tähendab, et meil on ka mingisugune kirjakeele ühisosa sõnad, mida me kõik tunneme, tekstid, mille üle me kõik suudame aru pidada. Ja no see, et eesti kirjanduses neid ei oleks, seda ma hästi Te ei kujutagi. Nii siiski see kaudselt kohustuslik kirjandus mingil määral säilib ja see on keele säilimise jaoks hästi oluline. Lugemus, ma saan aru, on hästi oluline, kas lugemus on igasugune ilukirjandus, lugemus teeb keelerikkaks näiteks isema, kahetsen sügavalt, et inimesena, kes kirjutab inglise keeles kõik oma teadustekstid ise. Neid ei toimetatagi palju rohkem, emakeelsed toimetajad ei paranda neid rohkem kui mu eestikeelseid tekste. Siis ma kahetsen, et ma inglise keele stiilinüansse ja poeetilist leksika, et ei valda nii et ma naudiksin inglise keeles lugemist väljaspool teadust. Kui kerge või raske on tänapäeval tõlkijal üldse tõlkida, sest juba viidatud nendele grammatiliste probleemidele kuidas tõlkida inglisekeelset lauset nii, et see oleks eestikeelne lausega grammatiliselt on ju veel veel mitu keelevaldkonda näiteks keelekujundid, mis on ilmselt üks raskemini hoomatav, raskemini teostatav nähtus. See on väga tõsine ja mitmesuguste juurtega probleem. Esiteks need inimesed, kes tõlgivad, on aja surve all. Teiseks, need inimesed, kes tõlgivad eesti keelde, olgu ilukirjandust või näiteks õigust elavad sageli selle keele keskkonnas. Nad kas, kui nad ikka elavad Eestis, siis nad tohutult loevad selles keeles, mida pinud. Ja kolmandaks, võõrfiloloogide haridus on läbini selles keeles, mis on nende õpingute siht, keel ehk inglise filoloogi loengud on inglise keeles ja eesti keeltel neil liiga vähe. Kuna tõlkimist taunitav tiga keeleõppemeetodina väga kaua siis minu arvates peaks inglise ja eesti keele õpetajat, et haridusse hakkama juurutama niisugust kahede keele suhestamist, mida praegu ei ole ei eesti filoloogidega, inglise filoloogidega, saksa bioloogidel jusse, inglise tee keele suhetesse tõlkimine peaks olema mõlema õpetajahariduse osa ja tegelikult tõlkijaid nüüd siiski koolitatakse meil eraldi, nendel on muidugi niisugused kursused, kes spetsialiseeruvad ilukirjandus või, või, või asjalikule tõlkele tõlki erialad on Tartu Ülikoolis olemas. Tallinnas vist ei ole jäänud rohkem kui kirjalik tõlge. Aga see, need inimesed ei lähe kooli õpetajaks, et see on niisugune probleemipundar, mis on teine, mis seal teise saate teema, ilmselt see on pikk tee ja see pikema saate teemaga. Kui me juba kõrghariduse juurde jõudsime, siis ingliskeelsed õppekavad kõrgkoolides on nüüd olnud juba pikalt jutuks ja ja sel nädalal kirjutas Martin Ehala taas sellel teemal. Ja ta niisugust kolm punkti olid tema artiklis, et ilma seaduse toeta ei suuda eestikeelseid õppekavade inglise keelsetega võistelda ütleta. Teiseks eestikeelse kõrghariduse püsimine vajab ühiskonna, taheti poliitilist otsust ja kolmandaks eesti ja inglisekeelse kõrghariduse tasakaalumeetmed tuleb esitada arengukavas. Ja see arengukava on ilmselt endiselt vist koostamisel ja sellega on suured segased lood, mis teie arvates, mis peaks selles arengukavas olema ja kas peaks olema, et kõrgkoolides kõrghariduses püsiks eesti keel? Martin Ehala on väga palju nendest teemadest kirjutanud ja tegelikult ma kirjutaksin tema väidet selle kahe käega alla. Olen ka ise vähemalt 30 aastat nendel teemadel pidevalt sõna võtnud. See mehhanism on niisugune, et kui ei ole eestikeelset kõrgharidust, siis ei ole eestikeelset moodsat teadmist. Kui ei ole eestikeelset moodsat teadmist siis me ei saa anda välja moodsaid üldhariduskooliõpikuid. Kui haridus ei ole moodne, siis ei tasu eestikeelses koolis käia ja vanemad on nii targad, et siis nad saadavad lapsed mujale piima. See on niisugune tohutu mõjuga protsess. Ja kõrgharidus peab olema eesti keeles. Kõigepealt peaksid ülikoolid ise olema sirge seljaga mida tahes, teeb poliitika või milline tahes, oleks keelepoliitika. Seadus ütleb, et ülikoolid on iseseisvad, autonoomsed ja poliit ikka vabad. Tähendab, me ei saa tegelikult ülikoolide õppekavasid praeguste seaduste raamides poliitika kaudu mõjutada. Küll saaks neid mõjutada eesti keele arengukavaga, kuid minu arvates selle vastuvõtmiseks puudub poliitiline tahe. Praegu on otsus, et seda ei võetagi enam uuel kujul vastu. Vähemalt niisugune teave on jõudnud minuni, et selle dokumendiga ei tegelda. Aga see on niisugune vältimatu kava, sest niivõrd väike keel arvuti ja inglise keeleajastul ima riiklike meetmeteta ei säili. Kui me mõtleme, mis sellest suhtleme, siis inglise keeles, millest me oma saadet alustasime siis seda ei tee teised Euroopa riigid. Meil on Euroopa Liidu ametlik keel ja me ei saa üksi olla mingid kahe keele purssijad. Me peame riigina oma riigikeelega tegelema. Ja see tähendab, et niisugune poliitiline tahe, ametlik kaitsedokument, arengukava peab olemas olema. Tähendab, riik peab tegelikult rohkem survet avaldama, ülikoolidele rohkem nõelama survestama või kohe tekib ülikoolide huvi eestikeelse hariduse vastu, kui arengukava ütleb, et eestikeelseid õppekavasid, rahvusrahvuslik Kuu kõrghariduse nime all toet teatakse. Praegu on vastupidi, toetatakse mobiilsuse nime all ülikoolide inglise keeles tumist, aga väga lihtne on seda mobiilsust teostada nii, nagu seda teevad teised Euroopa riigid. Sa lähed Saksamaale, õpid enne või kohapeal saksa keelt ja siis õpid saksakeelsel õppekaval. Ja täpselt samuti meil on täiesti seadustest praegu raam olemas selle jaoks, et üks aasta pida eesti keelt ja lülituda eestikeelsetele õppekavadele aga kaudselt tegelikult selle niisuguse ideoloogia, et õpin eesti keelt ja astun eestikeelsele õppekavale. Nullis Aaviksoo ost alanud eestikeelse kõrghariduse loosung enne me saime välismaalasi eestikeelse kavadele rahalise õppemaksu eest võt Ta, aga praegu meil tasulisi eestikeelseid õppekavasid olla ei tohi seal Isamaa eestikeelse kõrghariduse reformi tagajärg näiteks arstid, astusid paar aastat, õppisid paralleelselt eesti keelt ja aineid aineid inglise keeles ja lülitusid kolmandal aastal eestikeelsetele õppekavadele, aga me ei saa praegu ju oma riigi rahade eest võtta neid eestikeelsele õppekavale, järelikult seda protsessi ei toimu ja nad õpivadki siin inglise keeles. See on niisugune, kõik on nagu poliitika taga ja see on väga tõsine olukord. Kes ja kuidas sellele küll peaks nüüd survet avaldama või kes selle peale peaks mõtlema, kas keelekasutaja ehk eestlane ise saab ka siin kuidagi midagi teha, kas on võimalik kuidagi hoiakuid kujundada siis tegelikult mulle tundub, et, et see hoiak on kuidagi läinud lohisema, et eesti keel kannatab kõik ära. Eesti keel, me oleme rääkinud, korranud nagu mantrat, et eesti keel pole kunagi nii heas seisus olnud, mis ilmselt vastab tõele, eks ole. Aga et sellel on siin teised ohud, et me lähemegi lohakaks ja lasen, on ohud. Martin Ehala tasub väga hoolega kuulata, sest tema on teinud kas pädevate ulatuslikku uuringut ja praegu juhatab kolmandad. Ta uuris koos Tammemäega kas umbes seitsmeaastase vahega noorte valmisolekut üle minna inglise keelele. See on keele hoia kui küsimus. Ja selgus, et mida lähemal pealinnale ja mida domineerivam ehk naissugu, seda enam on inimesed valmis keelt vahetama kohe inglise keelele üle minema. Teiste sõnadega Tallinna ja Tartu eliitkoolide tüdrukud teeks seda kohe. Mehed on konservatiivsemad. Aga kui te mõtlete, et see sõna on emakeel, lapsed õpivad emakeelehoiakuid ja emakeelt ja kui see ema on valmis keelt vahetama siis see on hästi ohtlik hoiak. On ka näha, kui suur tung on inglise keelekümbluskoolides ehk neisse koolidesse, kus osa aineid on inglise keeles on inglise keele süvaõpe. See on jällegi niisugune üldise hoiaku näitaja. Need koolid ei ole lihtsalt head, vaid soovitakse ka tõepoolest, et lapsed hakkaksid väga vara inglise keelt õppima. Ja see eesti keele niisugune populariseerimine, selle kadumist, protsesside teadvustamine või tagajärgede teadvustamine Se, mida Ehala iga päev teeb, on hästi ja hästi oluline. Praegu tal on niisugune üle-eestiline väga mahukas identiteedi uuringu juhtida, kus ta vaatab tõesti, et mis valdkond, no nad on, mis keeles, mis keeles lapsed, vanemad noored-vanad oma asju ajavad. Et siis võib-olla tema, need niisugused ülevaated, mis siis jõuavad tõepoolest poliitikute lauale ka midagi mõjub tavad. Teisest küljest ma rõhutaksin, et eelmisel aastal Ehala esines riigikogu ees. Ja erakondade tagasiside ei olnud ühegi sellise keelepoliitilise probleemi koht, kuigi see ettekanne oli suurepärane, vaid erakondade liikmed rääkisid hambutult õigekeelsuse eest. Nii et nagu mitte mingit tagasisidet ei olnud enne valimisi, kuigi aasta oli valimisteni aega ja valimistulemusi ise nagu üldse ei mõjuta. Tänud. Noh, kaudselt on siin küsimus ka selles, et keelest rääkis hästi palju Reformierakond, kes ju tegelikult palju hääli sai, et mingeid positiivseid tendentse on. Aga valitsevad erakonnad üldse. Kuidas muudab olukorda see, kui meil õnnestub üle minna ühtsele eesti koolile? Ehk siis kuidas eesti keelt võib muuta ja kas muudab? See protsess ei saa olla kiire, aga see oleks äärmiselt oluline. On näha, et pärast pronksiööd on integratsioon keelelise poole pealt olnud väga suur. Muu emakeelega inimesed esinevad raadios, televisioonis nad tööd võtavad, seal nad teevad eestikeelsetes saadetes intervjuusid. Seda võetakse kui eesti kultuuri loomulikku osa, et osal on eesti keel emakeel ja osal ei ole. Ma elan Lasnamäel, mul on 75 protsenti teemaja elanikest kogu aeg olnud muu emakeelega. Ma näen, kuidas tõesti viimaselt Rosinal aastal eestikeelne suhtlemine on majas täiesti loomulik, kui on üksikuid, kes seni ei oska vanemaid inimesi, keegi neile tõlgib koosolek, kutel saadakse hakkama. Need hoiakud on soodsad. Ja nüüd niisugune üleminek, see, et lapsed kuhu praeguses kümblus haridusse vanemad hoolega panevad eestikeelsesse kooli, oma lapsi, et seda kõike soodustada. Me peaksime siis tõesti nagu selle eestikeelse hariduse muutma loomulikuks valikuks ja ainsaks valik kuks. Aga kuna meil on vene koolides venekeelsed õpetajad, kes on eesti haritlaskonna osa, siis me ei saa ühe valimisotsusega jätta neid tööta. Me peame kutsuma neid eestikeelsesse kooli tööle, looma sinna venekeelsesse kooli eestikeelseid klasse, kus ka nemad õpetavad eesti keeles paralleelselt vene keelega. See on niisugune pikem ja läbimõeldud protsess, aga äärmiselt vajalik. Ja ikkagi, nemad ei muuda meie keelt kuidagi kehvemaks, kui meie ise seda keelt elligi kehvast ei räi ja ei. See, kas inimene räägib emakeelt või mitte, on tavaliselt aktsendist tundame, hakkame pisut aeglaselt rääkima. Me oleme väga tolerantsed, siin käis üks küllaltki niisuguse negatiivse hoiaku sotsiolingvistikaprofessor USAst paar aastat tagasi vedas, pidas meil rakenduslingvistika plenaarettekannet. Tema rääkis suure rõõmuga, et tema, kes arvas, et siin venelasi diskrimineeritakse, käis mööda linna ja kõnetas inimesi vene keeles, mis on tema emakeel, kuigi ta elab 70 esimest aastat USA-s. Ja ta ütles, et absoluutselt kõik eestlased olid valmis viletsa venekile puhul käte ja jalgadega ja viletsa vene keelega keeleoskamatuse puhul valudes inglise keeles, ühesõnaga või siis oma oma heas vene keeles teda juhatama kas või kohale viima, et see niisugune kohe inimene on nõus teise keelt valima, see hoiak on meil hästi tugev, me oleme väga tolerantsed kõikide keelte kõnelejate suhtes ja selles mõttes see niisugune teises keeles lülitumine on loomulik ja ta otseselt keelt ei mõjuta. Ta tõsi on näha Narvas, et meie keebeedee lähevad heliliseks ja mõned niisugused tendentsid, mis ei tee ühele Kell mitte midagi. See inglise kakskeelsus mõjutab meie hääldusbaasi noortel juba praegu Soomes on see näha, et hääldusbaas ongi noortel Helsingi slängi moodi natukene inglise koha peal räägivad teistmoodi kui vanem põlvkond, aga see ei tee ühele keelele midagi. Keel ju tegelikult ei saa ka kunagi valmis, et see mõte, et igaüks oskab oma emakeelt, räägib nii, nagu tahab, et see ka natukene tahaks vist täpsustamist, et emakeelt õpitakse minu meelest terve elu. Emakeelt õpitakse terve elu, sest me suhtleme tekstidega ja tekstid on mingi toimingu osa. Me ei pane seda tähele, kui oluline on see kollektiivne atribuut keskkooli noor, kellel töökogemust ei ole, tal ei ole mitte mingisugust see üks või C2 taseme keeleoskust, mida me täiskasvanud inimeste juures mõõdame, kes tahavad eesti keeles tööd teha ja kelle emakeel ei ole eesti keel, sest selle juurde kuuluvat tööolukorrad, kus keel on teistsugune, tekstiliigid on teistsugused. Kui me nüüd mõtleme, siis me tööl teeme, me teeme mingisuguse osa tekstist, millega teised töötavad edasi ja meie mitmest tekstist kujuneb mingisugune lõpptulemusse. Ei tule kõne allagi meetme oma õpilasvõi üliõpilast slängis või mulgi murdes neid tööasju ajaksime. Sest kui igaüks teeb seda oma murdes, siis ühistulemus tuleb mingisuguses segu keeles ja see ei täida teise asutuse jaoks, kelle heaks me töötame, oma ülesandeid, see geel, kollektiivse atribuudina, kirjakeel kui vältimatu töö ja hariduse vahend, mida ju suunab õigus, see peab olema korrastatud kirjakeelest. See kirjakeele õpetamine on äärmiselt tähtis. Ja praegu, kui noored elavad mingeid lühitekste telefonis klõbistades siis me ei kujuta ettegi, kui tähtsaks muutub koolis kirjakeele õpetamine. Minu põlvkond räägib omavahel kirjakeeles, see on täiesti tavaline, see kirjakeele lähedane ühiskeel on tavaline, aga noored ei räägigi. Nad istuvad diivanil üksteise kõrval või mingil müüril kontserdi vabaõhukontserdi vaheajal ja üksteisega kõnelevad telefonid lõbinal. Nii et suulist keelt, rääkimata suulisest asjaliku suhtlusest tuleb ka hakata koolis õpetama, et niisugused täiesti uued tekstiliigid survestavad seda ideoloogiat. Iga õpetaja, mitte ainult eesti keele õpetaja peab Eesti kirjakeele kõikide vormidega tegelema. Sest see on ju tegelikult riigi kohustus õpetada inimesele oma kodanikule keelt nii palju, et ta saaks sellega pärast koolist ellu astudes hakkama. Ja, ja ta ei saa ju. Alus ja kirjakeelne alus on vältimatu mehisa seadusi teha, mulgi murdes või õpilaskeeles olen ma 10 korda kirjutanud seadustele toeta, töö, töö on kollektiivne. Väljund peab olema kasulik kellelegi jaoks, kes ei pruugi olla samas asutuses, iga asutus panustab ju ühiskonda tervikuna, suhtleb oma partneritega. See kirjakeele õpetamine on riigi kohustus. Seda tuleb teha ja põhikoolis väga tugevasti, sest see on ainus kohustuslik haridusaste ja õpetajad. Samas on siiski mures selle pärast tundide arv. Ma saan aru, väheneb eesti keele tundide arv väheneb, see teiste õpetajate vastutus on väga suur. Uurimuste järgi mul üks doktorant praegu uurib, kuidas teised õpetajad eesti keelt, et õpetavad ja kui palju nad seda keeleteadlikkust arendavad, kui suur see neil endal on. Tõepoolest tegelevad väga paljude tekstiliikidega. Aga samal ajal nad teevad seda justkui oma niisugusest sisemisest tahtest, Nendest, ülikoolide õpetajaharidusest. Leppisime kokku 12 aastat tagasi, et me viime selle teksti teadlikkuse ja eesti keelega tegelemise õpetajahariduse kohustuslikuks osaks. Aga õpet, tajate õppekavad on nii koormatud, et see ei ole siiani sinna õpetaja õppekavasse mahtunud. Kui te mõtlete, siis aineõpetajad tulevad suvaliselt erialalt. Magistrantuur on kaks aastat ja sinna mahutada kogu see aine oma teadmistega, pluss kogu õpetaja haridus. See on väga suur kitsendav tegur. Nii et me ei ole siiani seda keeleteadlikkust õpetajaharidusse suutnud juurde. Seda, kas võib-olla peaks põhikoolis olema eesti keele emakeele tunnid, et ka väiksematele rühmadega, nii nagu võõrkeele tunnid nad peaksid olema väikestes rühmadesse, keeleteadlikkus on niivõrd oluline hariduse osas kirjakeeleõpetaja tamine. Nii et inimene tõepoolest saab kogu aeg tagasisidet oma tekstidele, omasoolistele, esinemistele, oma slaidiesitluste-le ja selle seostamisele suulise ettekandega. See kõik on niivõrd tähtis, et emakeele tunnid rühmades oleks äärmiselt oluline. Aga siin on üks tegur, mida on välja toonud koolidirektorid. Et emakeeleõpetajaid on koolides vähe ja neil ei ole kuskilt võtta ta topeltarvu, emakeeleõpetajaid rääkimata, et rahastamist vajaks riigipoolselt eraldi pearaha ei võimalda niisugusi muutusi ja õpetajate puudus täpselt samuti. See tähendab, et niisugune õpetajahariduse propageerimine, õpetajate prestiiži ja palkade tõstmine, need on kõik niisuguse hariduse muutusega seotud ja see kõik on oluline selleks, et eesti keel püsiks. See kõik on oluline selleks, et eesti keel püsiks neid. Need on niisugused kavalad tegurid ja seepärast ma veel kord rõhutan, et see, mida Ehala praegu oma teadvusrühmades teed, mis on niisugused suured institutsionaalsed grandid, kus, kus on palju töörühmi, mis kõik peavad ühise tulemuseni jõudma. See on üks niisugune valdkond, mida riik peaks väga hoolega jälgima ja kuulama iga selle rühma liikme avalik artist, kel räägib millestki poliitiliselt väga olulisest. Ja kui nüüd parteid arvavad, et see on jälle mingi valimiseelne ühe hetke asi siis riik tegelikult ei täida oma põhiseadust. Et parteid, kellel ei ole keelepropagandat valimist platvormi kõrval ka koalitsioonilepingus tegelikult töötavad põhiseadusele vastu, mis ütleb, et Eesti riigi ülesanne on keele ja kultuuri kestlikkuse tagamine. Suur aitäh, Krista Kerge. Ülikoolis on praegu vist kiired ajad. Ülikooli vedaja, kas on ka rõõmustavaid tulemusi näha? On rõõmustavaid tulemusi, just praegu hakkab mul magistrikraadini jõudma 14 15 juhendatavat. Ja tundub, et seal on muidki rõõmustavaid tendentse. Näiteks eesti keele õpetaja erialale oli ligi 50 soovijat. Eelmisel aastal 30 võtsime vastu, kui see tendents jätkub, siis paljud probleemid hakkavad lahenema. Hoiame pöialt. Aitäh saates olid Wiedemanni keeleauhinna laureaat, Tallinna Ülikooli rakenduslingvistika professor Krista Kerge ja saatejuht Piret Kriivan. Ja miks Väike-Maarja? Sellepärast et Ferdinand Johann Wiedemanni keeleauhinna andmise algatasid 1988. aastal Väike-Maarja keskkooli õpetaja Irma Sild ja Energia kolhoosi esimees Jüri Sild. Alates 2004.-st aastast on see riiklik auhind, mille saaja määrab valitsus ja laureaat, istutab Väike-Maarjas tamme. Sel aastal on Wiedemanni keelepäev ja tamme mõtlemise päev kolmandal mail ja Krista Kerge esineb seal ettekandega. Keel kui kogemus. Keelesaade on aga lõppenud kõike head kuulmiseni.