Tere, 2019. aasta on lisaks sellele, et ta on eestis keele aasta ja laulupeo aasta ka veel rahvusvaheline põliskeelte aasta, kui palju see puudutab meid, kes me siinmail elame põliselt, kuid kelle keel ei ole põliskeel, selle saame nüüd saates teada. Minu nimi on Piret Kriivan ja minu saatekaaslane on täna Tartu Ülikooli professor, akadeemik Karl Pajusalu. Tere. Tere. Mulje on üldiselt selline. Põliskeel on see keel, mis on hävimisohus. Nii ta päriselt ei ole, need, need on ohustatud keeled, mis on hävimisohus, et siin kasutatakse hoopis teist terminit, et põliskeelte all mõeldakse ikkagi eelkõige rahvusvaheliselt põlisrahvaste keeli. Põlisrahvaid muidugi ka määratletakse mõnikord erinevalt, aga noh, see üldine arusaamine on ikkagi, et need on need rahvad, kes kõigepealt elavad oma asualal, pikka aega on seal nagu esimesed asukad, kes on teada ja lisaks on nad säilitanud oma põlise kultuuri ja elulaadi. Et näiteks euroop pas tavaliselt öeldakse, et on üks põlisrahvas. Et need on siis saamlased, kuigi me teame, et soomlased, nendest suurem osa elab väga rikkas Norra riigis ja nad on igatepidi moodsad ja ka oma keelt tarendanud, nende keeletehnoloogia on heal tasemel, aga just sellepärast, et nad on oma selle põlise elulaadi ja põhjapõtrade kasvatada säilitanud rändava eluviisi suures osas, et siis neid ikkagi peetakse põlisrahvaks ja põlisrahva keel oleks siis põliskeel või kui tuua maailmas teisi näiteid, näiteks ainult Jaapanis on tuntud, et kuna jaapanlased on Jaapani saartele hiljem rännanud, aga ennem seal siis elasid ainult või vähemalt sellest põhjapoolses osas et siis neid peetakse põlisrahvaks ja ainukeelt peetakse ka põliskeeleks ja no ütleme Ameerikas indiaanikeeled ja aga need põlisrahvaste keeled on muidugi ka ohustatud keeled, see on tõsi ja kui tänapäeval öeldakse, et maailmas on umbes 7000 keelt ja nendest ligi pooled keeled on ikkagi need põlisrahvaste keeled, et mis kannavad siis seda maailma ajalooliskultuurilist keelelist rikkust, et nendele tuleb eraldi tähelepanu pöörata, sellepärast on ka siis Unesco põliskeelte aasta välja kuulutatud. Meie oleme siinmail. Me oleme nüüd vähem aega, kui me vanasti arvasime, et me oleme olnud, aga ikkagi ka kõvasti 3000 aastat. Aga me ei ole tegelikult ju päris esimesed. Nii et sellepärast see, mis ei olegi põlisrahvad Ei, ei mitte sellepärast, ma arvan, põlised ja kes enne meid on olnud, et, et seda me täpselt ei tea, et ütleme teadaolevatest ikkagi võiks öelda, et, et eestlased on, on põliselt oma maal elav rahvas ja ja eesti keel on kahtlemata ka vana väärikas keel. Aga jah, et nende Lähme Põliskeeltega kitsamas mõttes, et ma arvan, et eesti keelel päris tegemist ei ole, sest eesti keel on kõigepealt riigikeel ja tal on ikkagi oma riiklik tugi ja ja ta on väga selline moodne, välja arendatud keele enamik eestlased enam ei ela oma ütlemisi põliste tavade järgi. Et nad on üsna moodsa kultuuriga ja me teame, et enamik eestlastest elab linnades ja, ja põllumajandustehakse ka väga moodsal viisil, nii et et juba ütleme, eestlasi põlisrahvaks kuidagi ei saa pidada ja ma arvan ka eesti keelt nüüd kirjakeele, kes ei saa põliskeeleks pidada, aga kahtlemata eestlased on põline rahvas ikkagi ka Euroopa kontekstis ja ja, ja siis ka nende keel on põline keel ja see, kui nüüd arutadavad siin ajaloolased, arheoloogid, geneetikud selle üle, et kas siis need ja soome-ugri keele kandjad tulid siia 5000 aastat tagasi või või 3500 aastat tagasi, seal ei ole suurt vahet, et ikkagi ka eesti keelt on Eestis räägitud aastatuhandeid. Et siin tuleb rahustada. Et ei ole keegi nagu ja eesti keele põlisus kahtluse alla seadnud. Aga kui me siia tulime, siis see keel oli kindlasti hoopis teistsugune, kui ta praegu on ja, ja mis keel see siis oli ja kuidas me ise ennast siis nimetasime? Vaat need on jälle sellised põsed, et me võime ainult oletada, aga eestlased olid nagu Lääne-Uurali rahvas öeldakse või need läänemeresoomlased koos. Et sa rääkisid selliste läänepoolset, Uurali keelt, kui nad siia nagu arvad, tavasti sealt kuskilt Volga joka jõe lähikonnast tulid Kesk-Venemaale aladelt ja eks nad ennemgi olid juba liikunud, ma mõtlen just selle keele kõnelejad, see ei tähenda kahtlemata keel ei tähenda päris seda, mis on rahvas. Et ikka eestlastes on väga palju ka neid, kes siin elasid. Aga nii palju, kui me võime seda keelt konstrueerida ja võrdlev-ajalooline keeleteadus ka sellega tegeleb, siis siiski see varajane läänemeresoome keel, mida need, et ida poolt tulijad rääkisid, et ega seda meie rahvalaulude keeles nii väga palju ei erinenud tõepoolest, ja ka paljud lahendusena kihistused olid juba enne saadud kui mõelda näiteks arhailistele regilauludele või siis jälle tuleme selle juurde, et tegelikult Eesti ühelt poolt olles moodne, ma oma moodsa kultuuri ja keelega tõesti on harva nähtavalt palju vana säilitanud, et selles meie Kalevala mõõtu regilauluski on päris hästi need ajaloolised pikad vormid olemas veel, mida, mida siis rekonstrueeritakse ka sellesse Lääne-Uurali aluskeelt, et kui jah nüüd vaadata, mis keeles kõige rohkem muutunud, siis ilmselt ikkagi sõnavara, sest me oleme hiljand saanud kogu selle paliku kihistused nendes germaani keeltest erinevatel aegadel ja muidugi siis on ka slaavi keeled ja, ja kes meid on veel tanud hiljem, aga see keele tuum on ikka säilinud. Seda on hea kuulda, sest tegelikult on ju palju inimesi, kes ütlevad, et aga praeguse inglise keele pealetungiga, et võtame siis on ju täiesti loomulik, et ega meil nagu endale õieti midagi ei olegi, kõik, me oleme võtnud kelleltki kuskiltki. Ei, kõik kindlasti ei ole. Kui eesti keele ajaloost räägitakse just vaadates ka näiteks sõnavara, siis eesti keele põhisõnavara kohta on väidetud ja, ja ma arvan, et see peab üsnagi paika, et umbes pooled on meil need vanad soome-ugri tüved ja siis teine pool on saadud siis põhiliselt indoeuroopa keeltest, ütleme teistest keeltest, kes meid on ümbritsenud ja see, et, et pool on laenatud pool on vana ja põline on vägagi jälle selline tavaline ütleme Euroopas hea tulemus ja, ja siin ei saa kuidagi öelda, et et eesti keel oleks nagu väga uus või, või liiga palju laenanud või kui me mõtleme ka oma naaberkeeltele, siis see toimub siiamaani ja, ja ma arvan, et tänapäeva ka suurematele naaber keeltelegi mõeldes võib väita seda, et me oleme väga tublid oma keele hoidmisel just ja neid ingliskeelseid toorlaene meile nii palju enam ei tulegi ja me mõtleme kogu aeg oma sõnu välja, et meil on see keelevõistluste traditsioon kui näiteks kas või vene keelegacy, kes veel vanemas põlvkonnas vene keelt oskad, mõtled, et kuidas näiteks siis nutitelefoni vene keeles kutsutakse või neid muide nagu tavaliselt võetakse lihtsasse inglisekeelne sõna ja, ja siis seda hakatakse kasutama, et eestlastel on see vana nali, et Butterfly laul eks, et, et mida siis Peterburis, varem Leningradis või see võis näha, et meil on võileib, meil ei ole Butterbrat ja, ja selliseid ütleme ka keeles oma nagu tähenduse edasiandmise võimalusi tegelikult nad kasutame päris hästi ja eestlane väga keele teadlik ja võib-olla ka need ohud on seotud ikka selle rahvusliku muretsemise kompleksiga või kõige üle muretseme, keel on meile tähtis, siis me väga muretseme keele üle ka ja oleme ka keele vastuvõtlikud väga ja keele vastuvõtlikkus selles osas jah, et eestlased on head keelt õppijad. Et kui nüüd rahvaliidus on tehtud neid erinevaid küsitlusi ja vaadata, et kui paljud inimesed inglise keelt oskavad erinevates Euroopa Liidu maades, siis eestlased juba, kas hollandlaste rootslaste kõrval oli diskolmandad, kes kõige paremini inglise keelt oskad? Aga ma arvan, et see mitme keele oskus on pigem meile toeks. Et, et meil on ikka selge, et mis on Eesti keele, mis on inglise keel, see ei ole muidugi absoluutselt nii ja siin on nagu suur erinevus kahtlemata erinevates, ütleme ühiskonnakihtides, erinevatele Eesti piirkondades, aga aga ikkagi eesti keel. Ma usun, et vähemalt selline tõsiselt ohustatud keel ei ole, on põline, päris hea tervisega keel. Aga kui me nüüd ajalukku tagasi läheme, kui me sealt kuskilt kaugelt ida poolt tulema hakkasime, siis oli meil see okas, oli uurali algkeel olemas või ei olnud. Rääkisime uurali algkeelt, hakkasime tulema ja siis muutus keel selliseks, nagu me nimetame praegu läänemeresoome keel. Need allkeeled on kõik jällegi rekonstruktsioonid ei ole ju mingeid tõendeid ja kindlasti nad ei olnud niimoodi, et iga mõiste jaoks ainult üks sõna ja, ja, ja väga sellised kitsad häälikust truktuurid, mis on nüüd rekonstrueeritud. Ta elab inimeste poolt loomulikult räägitud, keel on alati rikkam kui mingi rekonstruktsioon, aga siiski uurali algkeelt on võimalik rekonstrueerida, mingi keeleline ühtsus oli olemas. Võib-olla keeleteadlaste jaoks on väga huvitav küsimus, et mis oli enne seda, et kuhu, kuidas veel kaugemale minna ja teiselt poolt ikkagi ka Eestis on jällegi põnev probleem keele substraat. Et on näha, et eesti keeles on mingit jälka nendest, kes Balti aladel juba enne elasid maastikusõnades loomade taimede nimetustes, meie keele teada sellest Sven-Erik Soosaarel on nüüd uus projektki substraat, et sõnavara uurimiseks, et kuidas seda siis ka paremini kirjeldada, esile tuua, et eesti keele ajaloolised kihistused on tõesti väga rikkad mitmel viisil. Et see uurali küsimus ja enne räägiti ju soome-ugri keeltes rohkem tänapäeval ka keeleteadlased räägivad uurali keelte, eks sellepärast Lääne-Siberi keeled on sealjuures nagu ja ja siis laiemalt vaadata ja nüüd on niuke geneetikud ühelt poolt ikkagi nagu näidatud, et kõikidel nendel uurali rahvastel on ka ühine geenipärand aga sedagi tõesti, eestlastel on, samas meil on väga palju ka muud VR ja, ja meie kultuuris on ka siis tõesti seda euroopalikku pärandit ja see jõuab keelde, et ikkagi ma tahaksin jällegi rõhutada, et keel ja kultuur on väga seotud, see on ka see põlisrahvaste puhul, nii et kui nad ei säilita oma traditsioonilist elulaadi, siis nad, et tavaliselt üsna kiiresti kaotavad oma keele Ja põliskeelte kõrval on olemas ka Põlismurded, mis need velo Ma arvaks, et põliskeel ja põlismure, kui sellest räägiti, on enam-vähem sama ja kuna see keele ja murdeeristus on nagu suuresti poliitiline ja see on seotud ka poliitilise kul tuuriga ja, ja, ja eri maailma osades ka seda keele ja murdepiiri erinevalt tõmmata. Näiteks kui läänemeresoome keeli räägitakse soome keel ja eesti keele, liivi keeled väiksest siia juurde kuskil Hiinas, ma arvan, et neid kõiki loetakse üheks keeleks, sest nad on suhteliselt lähedased ja, ja see on just see, et kui palju tähelepanu pööratakse keelelisele mitmekesisusele, kuidas seda mõistetakse. Aga tavaline ütlemine, Nikad et keel on murre, millel on siis oma sõjavägi ja, või mõni ütleb, et oma sõnaraamat, aga murdesõnaraamatuid meil ka järjest tehakse. Et siiski murre kuulub keele juurde, aga kui me põlismurretest räägime neid väärtustades, siis selles mõttes on see õige, et ikkagi tavaliselt keelega eesti keelele mõeldes me mõtleme standardkeelele normikeelele. Aga normikeel kahtlemata võtab rohkem uusi mõjusid, tõsi, kui ajaloolised, rahva keelevormid, ütleme ajaloolised murded, aga samas normikeel ja murded koosika moodustavad eesti keele eesti keel oleks küll väga vaene, kui me mõistaksime seda ainult selle sakslaste poolt tehtud kitsa standardina, mida me siis pärast oleme püüdnud ise natuke paremaks teha. Aga kui me siis siia jõudsime siia Läänemere kallastele, siis me tulime ikkagi ühise keelega. Või me võiksime erinevate murretega läänemeresoome algkeel rekonstrueeritakse ikkagi ühisena see, mida kuskil siis 3000 aastat tagasi räägiti. Aga Eesti kontekstis tekib nüüd esimene probleem, et väga vara kult võib-olla juba varem, kui 2000 aastat tagasi eristus üks läänemeresoome keelekuju, kus on väga palju sellist, mida ei ole üheski teises ja misse, keelekuju oli see, mida me nüüd nimetame Lõuna-Eestiks. Ehk ta Ugala keeleks ka mõnikord nimetatud ja neid teisi nimetusi, aga ütleme, see lõunaeesti murret eelne hõimukeel, et see oli esimene, mis siis läänemeresoome keele pust lahknes ja, ja kui siin ka räägitakse, et kas eesti keelt põliskeeleks kuulutada, kui me nüüd mõtleme konkreetselt keeled vanusele ja erijoontele, siis on ikkagi seesama meie teine kodumaine keel tartu keel või, või no Lõuna-Eesti, millel on ju ka ajalooliselt oma kirjakeel olnud, et et Lõuna-Eestile vaadates me võiksime seda küsimust nagu tõsisemalt tõstatada tegelikult, et et jah, see lõunaeesti keeleteadlaste arvates lahknes esimesena, sest seal on palju selliseid vanu muutusi nii häälikutes grammatikas sõna varas kõigest, ilmselt ta jäi kuskil 2000 502000 aastat tagasi balti keelte vahele või, või niimoodi eraldi teistest läänemeresoome keeltes, kes suhteliselt koos püsisid, aga siis põhjaeesti keel, mis on tänapäeva eesti kirjakeele aluseks. Kas nagu moos läänemeresoome keele ühtlasest eristuma kuskil 1500 aastat tagasi, ilmselt et see on see, ütleme kõige tavapärasem vaade nendele keeltele, aga teisest küljest muidugi Põhja-Eesti ja Lõuna-Eesti vahel on jälle hiliseid sarnastumise palju ja kui läänemeresoome keelerühmades räägitakse, siis eesti keel kuulub lõuna läänemeresoome keel Nende hulka koos siis lõunaeesti, liivi ja vadja keelega ja need keeled on kõik suhteliselt lähedased oma selliste ega erijoonte poolest, et kõikides on näiteks häälik ja, ja kolm väldet ja, ja nii edasi. Sinna Lõuna-Eesti keele alla kuuluvad siis ka võru keel ja setu keel ja. Jah, et kõik siis need Lõuna-Eesti põhilised keelekujud, et alates mulgis kuni setuni, aga aga kui otsida nüüd Lõuna-Eesti sellist kõige vanemat ja eripärasema, et keelt siis tavaliselt eestlased arvavad täitsa setu keel. Setu keel on muidugi väga omapärane, aga ikkagi nii nagu setu kult tuur on kujunenud välja, siis ütleme siis vene ortodoksi kultuuri mõjuväljas, et niisamuti on ka setu keeles hästi palju siiski laene oma nendelt naaberküladest Pihkva murretest, nose murdeline rikkus ka slaavi keelte mõttes on Setumaal olnud päris suur, seal on ka valgevene tüüpi murdeid räägitud, et et võib-olla ikka see kõige kõrgemate eesti mägede või Haanja keel on see, mis on keeleliselt, seda, seda vana läänemeresoome omapärast ülesehitus kõige paremini säilib. Tõeliselt põline. Põlised on kõik, aga ma ütlen, et kui me üksikud jooni vaatame, et siis siin ja et neid on nagu need naabrid olnud kaugemal. Miks miks meil on nii palju murdeid üldse nii väikse maa-ala peal veega väikesel rahval nagu eestlased on rohkem murdeid proportsionaalselt? Kui näiteks suurel rahval see oleneb jällegi põlisusest, on vägagi seadusele põlisuse küsimusega, et egas meil nüüd nii eriliselt palju neid murdeid ei ole, mõne teise maaga võrreldes soomlastelgi Lääne-Soome ja Ida-Soome murde erinevate omajagu. Aga kui me mõtleme näiteks inglise keelele, mida me nüüd päris hästi oleme tundma pinnad, et kus on palju inglise keele murdeid sealsamas Suurbritannia saare peal, mis oluliselt erinevad, aga kui me vaatame Austraaliat või ka Põhja-Ameerikat, siis need murdeerinevused on palju väiksemad. See on ikkagi seotud sellise püsiva kaalse elamisega kindlas kohas ja siis selles kohas nagu ka nende keeleliste erinevuste väljakujunemisega. See on nii nagu looduses ja nii nagu kultuuris ka keeles samamoodi et ikkagi põlisus soodustab ka keelelise rikkuse, et, et mida põlisemalt kuskil elatakse, seda rohkem neid erivorm on, aga minu arust kogu balti ala on väga põnev selle keelelise mitmekesisuse niisamuti ka lätlastel on erinevaid murdeid, leedukatele on erinevaid murdeid ja kõige põnevam on see, et ühelt poolt nemad on säilinud, tanud oma vana Indo-Euroopa keele, nii nagu leedu keelt peetakse üheks kõige vanemaks tänapäeval räägitud indo page läks ja meie poolt oleme säilitanud siis selle oma vana soome-ugri keele ja need erinevad vormid on väga lähestikku koos, et, et siin on nagu tõesti huvitav küsimus, et mille pooles Baltimaade ala on olnud selline väga sooduskeelelise rikkuse säilimiseks, et mis on need tegurid, et ega seda ei olegi lõpuni lahti seletatud. Aga kui ütleme ühes Eesti otsas, räägiti ühtemoodi ja teises Eesti otsas teistmoodi, kas see on kuidagi seotud ka meie poliitilise ajalooga, et me olime ju suhteliselt paiksed mingi aeg pärast keskaega, suisa pärisorjad. Kõige rohkem ikka see mitmekesisus on seotud ajaloos, erinevate naabritega. Nii et miks setu keel on selline, nagu ta on, on ikkagi suures osas seotud nende naabritega või kui me võtame Saaremaale Saaremaa hääldus erijooned, neidki vana, selle vana rootsi mõjuga seostatakse need või Soome lahe murded, mis meil on, et need on ju väga soomepärased, et ikka see, et naabrid ja naabritega kontaktid mõjutavad ja meil on väga mitut sorti, ütleme seda keelelist mitmekesisust, aga võib-olla püsimisele ja siis selliste väikeste piirkondlike nüüd murraku tasemel erinevuste tekkimisele. Tõesti see nähtus, mida Me sunnismaisus, eks nimetama, et mõisatega tutte liikumisvabaduse piiramine viimastel sajanditel oli vähmasse soodustas keelelise mitmekesisuse säilimist. Aga kui me mõtleme juba muinasaja lõpp poole Eesti alale, neil ei olnud sellist tugevat keskset võimu, meil olid erinevad muinasmaakonnad ja on üsna loogiline, et erinevates maakondades ka mõnevõrra erinevat keelt räägiti. Et nad iga päev ei suhelnud ühest maakonnast, ei päris. Head maanteede esitati palju hiljem. Murdeuurimine ja seisukohad meie murrete suhtes on, on siis muutunud ajaga ikka kõvasti? Jah, ja siin on jällegi mõjutanud, ma arvan meid ütleme, üldine Euroopa kultuuri muutumine. Et kui paarsada aastat tagasi oli veel see arvamus, nagu me teame, et üks rahvas, üks keel siis järjest rohkem on hakatud keelelist mitmekesisust hindama ja Canit piirkondlik, pigem omapäraseid identiteet, võib-olla ka kogu selline üleilmastumise on siin kaasa aidanud, sest inimesed siiski ei taha kõik olla ühtemoodi ja ja nad püüavad ka näidata ta seda oma kodukoha, mida nad kannavad. Ja ma olen ka ülikoolis õpetades tähele pannud, et võib-olla see suhtumise murrang Eestis jõudis natukene hiljem ütleme selline keeleajaloolisele rikkusele tähelepanu pööramine, et noh, see on ikkagi no selle aastatuhande nähtus, aga aga Euroopas juba kaheksakümnendatel aastatel ja see, kui on ka tõesti esimesi selliseid murdeõpikuid tegema hakata, et seal nagu natukene natuke varem kui Eestis, aga, aga Eestis on see paaril viimasel aastakümnel olnud selline loomulik osa ikkagi ka traditsioonilise eesti kultuuri hoidmisest ja, ja üliõpilased tõesti hea meelega õpivad murdeid ja teevad oma suguvõsa keeles töid ja, ja see, see on nagu loomulik, sest kui nad on ka vahetusüliõpilasena teistes maades olnud ja ikka küsitakse, et lisaks sellele, et mis riigis sa oled pärit, aga kuidas ikka täpsemalt see asi on ja, ja et milline sinu suguvõsa on ja mis keelt seal räägiti? Juttu oli lõunaeesti murdest ja põhjaeestimurdest, missugused siis on veel praegu Eesti suuremad murded? No Lõuna-Eestit nimetame peamurreteks, meil on ikkagi, ütleme meil on ajalooliselt ju Eestis kaks keelt oma pika kirjakeele traditsiooniga Tallinna keel ja tartu keel ja siis ühises Eesti riigis on kus saanud, nüüd ütleme eesti rahvuskeel mõnikord nimetatakse taga makrokeeleks Macrolanglid, seal see mõista, mille all siis võib olla erinevaid keelevorme. Ja Need on tõesti need põhilised eesti keelevormid, aga lisaks meil on kirderanniku murderühm, kus on siis need Soome lahe rannamurded ja Alutaguse murre ja siis ka veel, kui me vaatame nüüd Kesk-Eesti alale, muidugi, meil on see suur Põhja-Eesti keskmurre, mis on kirjakeele aluseks, aga siis on saarte murre läänemurre. Need on suhteliselt lähedased tegelikult eriti läänemurre keskmurdele ja see erinevus kasvab järk-järguliselt, kuni saare Taani või Lääne-Saaremaani väljad suureneb. Ja ka siis meil on vadjapärased murded ja põhjaeesti idamurre või mida on ka Kodaveremurdeks kutsutud asjalase vadja jälg näha ja ka tegelikult Alutaguse murretes on täiesti ilmne, et kui me räägime Eestis nagu ajaloolistest põlistas keeltest, siis on need tegelikult ikkagi needsamad neli lõuna läänemeresoome keelt mille väljakujunemises on tänapäeva Eesti territooriumil olnud väga tähtis osa. Et on siis põhjaeesti keel, millest on tulnud meie see igapäevaselt räägitav eesti keel, lõunaeesti keel, aga selle kõrval Eesti jaoks on hoopis tähtsamat kui kõik teised keeled, vadja keel, mis on jätnud oma jälje idamurdes ja kirdemurdes ja ka liivi keel ja liivi keele mõjutud. Eristume läänemurde lõunarühm ehk siis Häädemeeste ja, ja Saarde kihelkonna keel. Meil tegeletakse murretega praegu üsna palju ja ma saan aru, et te ütlete, et see inimesi huvitaks ja sellest ja, ja murretest hoolitakse. Kas see, mis kirjakeeles praegu toimub, inglise keel tungib peale, kas inglise keel tungib ka meie murretesse või murded konservatiivsemad selles mõttes? Ma mõtlen, et selleks, et inglise keel nii palju peale ei tungiks kirjakeelele ongi nüüd murdeid vaja, et siin ei ole, murded ei ole ainult nagu keele mõttes juurte küsimus, see on ka nagu rikkuse õite küsimus niisamuti ja et ikkagi, et, et kui meil on vaja mingit head sõna, et miks me võtame selle inglise keeles parem otsime sobiva sõnamurre, sest nii oma raamatuid on ju palju praegu ja, ja kõik need elektroonilised andmebaasi, et meil selles mõttes ikkagi seda see keeleline rikkus, murded murdeid tundes kasvab kohe nagu suurusjärgu võrra. Aga Me võime küll nii-öelda, et muidugi läänepoolsemat. Eesti murded ja saarte murre on ju ajalooliselt lähedasemat germaani keelte nõnda eelkõige selle eestirootsi keele mõjuväljas olnud ja kui ka üheksakümnendatel aastatel seal näiteks Kanada eestlased hakkasid Eestisse tulema, siis siingi inimesed küsisid. Huvitav, miks nad kõik räägivad saastemurret. Et kas siis need olid ainult saarlased, kes sinna Torontosse läksid, aga lihtsalt see saare aktsent on natuke inglise aktsendi moodi, et et võib-olla sellist piirkondlikust võib näha, aga, aga siiski ma usun, et, et inglise keel ja, ja mida on ka näha, ta tuleb ju ikkagi linnade kaudu. Nii nagu kunagi ka saksa keel ja saksa keele mõju meil tuli linnade kaudu ja et, et hoida nagu eesti keele tervis, siis ikka on vaja seda, et ka meie küla ja, ja maakohad elaksid ja, ja see on jah, ikkagi eesti keele tugevused, et eesti keelt ei räägitakse ainult linnades, et ta ei muutuks linnakeeleks, vaid et oleks sama võrka maakeel. Ja tegelikult mitte ainult sõnavaras ei saa murded toetada ühiskeelt ma ütleks niimoodi vaid ka näiteks grammatiliselt, sest ma kuulasin, oleks huvitav näide, et, et me võib-olla mõned isegi naeravad, kui vanemad inimesed ütlevad, nemad käisivad. Aga tegelikult, kui me mõtleme, et sellega saab väljendada mitmust ilma asesõnata, käisivad kas käisid? Ja see käisivad on selline Ida-Eesti vorm ja, ja noh, see on ju samamoodi nagu soome keele kävivad. Näiteks kuigi ta nagu uuema aja analoogilise vorm, aga tõesti niimoodi, et ka grammatiline süsteem kogu aeg areneb ja sellest ongi natukene kahju, kui ma ka seda eesti keele 100 aastaraamatut kirjutanud ja vaatasin, mis kahekümnendatel aastatel toimus, meile tuli oma riik, oli vaja kohe keelestandardit normikeelt, mida on ju vaja kasvõi seaduste jaoks ja riigi ülesehitamiseks ja tegelikult keeleuuenduse kõrgaeg, umbes nagu tavaliselt öeldakse, et juba 20.-te esimesel poolel, aga keele uuendajatel oli oma suur programm, kuidas ka eesti normikeelt arendada ja paljud grammatilised normid, mis olid nagu rahvakeeles ka võetud, jäid siiski keelde juurutamata ja iga murdega tegeldes leiab seal näiteks sellist grammatikat, mida võiks väga kergesti kirjakeelde võtta, aga lihtsalt see on niimoodi, ütleme siis ajaloolise sunni tõttu kõrvale jäänud näiteks ma toon kas või sa käände, mida on erinevad kirjanikud ka kasutanud ja mida võiks juurde ütlevaks nimetada sellesama juurde sõnaga, mis läänepoolses Eestis vanas kirjakeeles oli ka juure, aga tegelikult rahvakeeles sellest järgi ainult reel tekkis selline loomulik grammatiseerumine ja näiteks majajuur asemel maja are ütelda on ju palju lihtsam lauare nagu, nagu meil on alaleütlev lee, selle asemel seda Ri toda ja, ja see on rahvakeeles kasutusel olnud Peterson-Särgava ja teised kirjanikud ka seda kasutanud ja, ja, ja meil sellist võimalus ka eesti rahva keelt arvestades keelt raskemaks teha ja arendada seda loomulikku eesti keeletüüpi. Siin on palju võimalusi või teine vorm, mis mulle väga meeldib ka Edela-Eestis kasutusel olnud see hellik rahvaliit või nagu keeleteadlased ütlevad, Deminutiiv liit lisamine ka verbivormile näiteks võtakkes panekess tule, kes aga ei oska enam Terekestki öelda appikestki, aga, aga no see on jällegi see, et ühelt poolt, et, et keele grammatilist süsteemi paindlikumaks teha, aga keelel on alati oluline, kas emotsionaalne pool ja seda emotsionaalsuski minu arust sageli meie sellises ametlikus kirjakeelelähedases kõnekeeles napib. Ta on, et muretsemise kõrval tasuks ka teisi tundeid keeles väljendada. Et keeles peab ikka ka rõõmu ja, ja kogu seda emotsionaalset lähedust ja seda niisamuti edasi andma. Ja näiteks maja rees sobiks ju hästi niisuguse üldise keelemuutuse ideoloogiaga ma ütleks Est keele. Ja läheb ikka selles suunas, et lühemaks ja seda ma selle grammatiseerumis all mõtlesingi, et niimoodi tekivadki, nii on ka mitmed teised eesti käänded tekkinud ja, ja siin võib küll, aga eesti keel läheb siis keerulisemaks. Tühjagi ta läheb, selle lõpupanemine omastav käändevormile on nii lihtne, selle õpib iga keeleõppija kergelt ära, et et keerulisem on siis, kui on erinevaid tüve variante vaja õppida. Majare ilus täiesti, need on varasemas eesti keeles sellised vormid olemas olnud pika nimekirja koostaja tegelikult keeleuuendaja veel 20.-te aastate lõpus tegid oma nimekirjad, et kuidas eesti keele grammatiliste süsteemide täiustada, aga no ajad olid muutunud ja kolmekümnendatel aastatel tuli juba selline vägagi nagu, ütleme, natukene kitsas ja, ja, ja normi rõhutav vaade eesti keelele, mida siis Stalini aeg veel võimeline võimendas. Ja me päriselt ei ole sellest siiamaani lahti saanud. Et kuigi juba üheksakümnendatel räägiti sellest, et kuidas ennem oli totalitaarne keelesituatsioon ja see on nüüd sellise polüloogilisega asendunud ja ka aga eestlane oma loomu poolest on korralik inimene ja, ja tahab ikka, et kõik oleks nagunii täpselt paika pandud. Ma ise olen samasugune ja ma arvan, et kõik peabki täpselt paika pandud olema. Aga lihtsalt, et see keele struktuur võiks olla rikkam ja suurem et eesti keel vajab veel siiamaani keelearendust, keeleuuendust, nii nagu ta vajas seda 100 aastat tagasi. Ta vajab ka 100 aasta pärast ja vajab 100 aasta pärast ja, ja see ka, et, et keel ei saa vanaks jääda, keelel on vaja värskust, see on ka täiesti selge. Aga samal ajal mingi mingid reeglid ja piirid peavad olema. Ei, aga need ei ole vastuolus. Et näiteks sellesama, kui me räägime sellest juurde ütlevast, et kindlasti seda saab ühe reegliga esitada. Et võtame sõna omastava käändevormi ja paneme selle ree lõppu sinna juurde ja, ja kui uus vorm võtta, siis tuleb talle selged reeglid juurde anda. Seda küll. Aga, aga siiski meil on vaja, et meie keel oleks rikas. Kas ma kuulen juba hääli 15. käänena, kellel seda vaja on või 16.? Aga kusjuures lihtsam on kindlasti kohe on ju lihtsam ja see on väga kergelt õpitav ja tegelikult eesti keeles ei ole neli teistega 15 16 käänet eesti keeles on kolm käänet või kolm ja poolkäänet. Niimoodi keele tüpoloogiliselt mõtleme, et tav, omastav, osastav ja siis ka lühikene sisse ütle, mida me saame päriselt kääneteks nimetada. Kõik teised need sufiksi, need on nagu väikesed omaette sõnad. Kas meil on nüüd kirjutame eelneva sõnaga kokku või lahku, aga, aga need on ta niimoodi dise sufiks eristub selge piiriga siis meie omastava käändelises tüvest, et neid on väga lihtne moodustada tähendused ja neil on oma vorm, mis säilib oma kindel tähendus ja see on kergelt õpetav, et, et kas me neid nimetame. No ja eesti grammatika nimetab kääneteks, aga neid võiks nimetada ka lihtsalt tõesti Sesteks järel liideteks. Kui nüüd põliskeelte juurde tagasi tulla, siis ma sain aru, et eesti keelt ei ole vaja või ei ole mõtet kuulutada põliskeeleks või selles suunas liikuda. Jah, eesti keele põlisust tuleb hinnata ja, ja see on vajalik, et me saaksime aru, et kui vana suur ja väärikas keel meil on, aga minu arust igasugu kuulunud võtamistega me kogu aeg midagi kuulutan mingeid seadusi võtab vastu ja, ja, ja deklaratsioon ja nii edasi, et nendega võiks natuke piiri pidada. Ma ei usu, et eesti keelele midagi annab, aga aga Lõuna-Eesti keeleküsimus on mul küll natukene südamel, et ikkagi, et kui ütleme see lõunapoolse Eesti ajalooline, põline keel. Ta jäi tagaplaanile seoses Eesti riikluse loomisega ka nüüd tänapäeval Eesti riiklus on siiski nii tugev, et me ju ei pea kartma see kuidagi jah, midagi halba teeks, et me ikkagi tunnustame seda ajaloolist kohta, mis lõunaeesti keelel ka Eestis on olnud. Terekest oli ka üks tore sõna, mis siin kõlas. Kas teil on mõni hea sõnaga, kuidas lahkudes öelda midagi, mis on kuskilt murdekeelest? No tänapäeva noored ei ütle enam, nägemiseni, ütlevad, näeme, aga no kui näekest öelda, võib-olla see ei ole nii. Aga hüvasti võiks nagu uuesti tuua tagasi see hüvasti, meil jääb nagu selliseks, et umbes, et üldse rohkem enam ei näe, aga karda kohtu, et viimast korda kohtume, aga hüva on ju see ajalooline hea sõna põhivorm, et, et seal on nagu see kõige parema soovimine on tegelikult selles sees. Ja teiselt poolt võib-olla jah, et kui keelelisest mitmekesisusest ja selle hindamisest või seda silmas pidada. Et siis ehk on oluline ka see, et me alati seda sama väljendit ei kasuta. Et, et me saame öelda nägemiseni, aga me saame öelda kuulmiseni. Ja, ja tore oleks sind jälle näha, et kõiki selliseid ka erinevaid vorme kasutada, vähem stamp ja rohkem ikkagi seda keelt, mis käib ka tegelike ehedate tunnetega koos. Aitäh, professor Karl Pajusalu ja mina ütlen, kohtumiseni. Kindlasti kohtume varsti jälle aitäh.