Tere keelevahetus on tänase saate teema, mis on keelevahetus, kui palju seda on ette tulnud ja kui palju võib praegu maailmas olla keelevahetusi pooleli. Ja kas keelevahetus ohustab ka eesti keelt. Saates on Tallinna Ülikooli professor Anna Verschik ja saatejuht Piret Kriivan. Tere. Tere. Alustame siis ATP-st, mis on keelevahetus, et me ei ajaks segi teiste nähtustega, mis keeles toimuvad või keele ümber toimuvad? Tuleb selgitada, et on olemas kaks eraldi nähtust, üks nähtus on keelemuutus ka selline muutus, mis tuleneb keelekontaktidest ehk teiste keelte mõju. Ja tihti arvatakse ekslikult, et teiste keelte mõju hävitab siis meie oma keele. Ja tegelikult niimoodi ei ole meie keeles eesti keeles on näiteks ainuüksi saksa keelevariantides pärit tüvesid 20 protsenti või natuke rohkem sellised sõnad nagu praalima või tool või arst. Ja mitte ainult sõnad, vaid ka konstruktsioonid, näiteks ühend ja väljendverbid üles kirjutama, ära panema. See on kõik saksamall. Meie minevikku ajavormid, liitajad olen käinud, olin käinud. Et noh, võib-olla ei ole otseselt saksa keele mõju, aga siiski nad ei ole nii-öelda autentsed. Nüüd kui me seda autentsust hakkame taga ajama, siis ei jää ühestki keelest midagi järele. Sest puhtaid keeli ei ole olemas ja keelekontaktidest tuleneb mõju, ei ohusta keelt. Igas keeles leidub midagi niisugust, mis on nii-öelda võõras. Aga nüüd, Me oleme sellega harjunud, see on kõik nii-öelda omandatud, see on eesti keel. Ja väga tihti ma räägin üliõpilastele, nii et võtke üks vana ajaleht. Meil on digiteeritud ajalehed, võtke ükskõik milline tekst, 100 aasta tagune. Ja vaadake, kas see on eesti keel, vastus on hea, son eesti keel, kas me saame kõigest aru ja me saame kõigest aru? Aga kas see on päris seesama eesti keel, mida me praegu kasutame? Päriselt ei ole. Ja on kirjeldatud nii? Ta on natuke naljakas, natuke armas, natuke sümpaatne, aga see ei ole päris. See tähendab seda, et meie keeletaju on muutunud. Praegu, kui me näeme neid mõjutusi, mis tulevad näiteks inglise keelest ja me oskame inglise keelt ja me teame, kust nad tulevad, siis nähtavad. Aga need vanad asjad on täiesti muutunud harjumuspäraseks ja meie neid ei märka pead ainult keeleteadlane. Kes tunneb keele ajalugu, võib seda märgata, sellest ei ole mitte mingit ohtu. Kas te kujutate ette, et me laename laenama laename ja ühel ilusal hommikul me ärkame üles ja näeme, et eesti keele asemel näiteks inglise või saksa keel? Sellist õudusunenägu küll. Aga niisugust asja ei saa, vaadake, siin on teine mehhanism, niisugust asja ei saagi toimuda. Vaat siin me tuleme keelevahetuse juurde. See ei ole laenamine, see ei ole mallide kopeerimine, see ei ole see. Keelevahetus tähendab seda, et inimesed ei kasuta enam oma Isinestuma emakeelt mingil põhjusel nad kosutavad seda üha vähem või noh, siin on põhiline, et nad ei õpeta seda oma lastele. Või toimub mingi katastroof, mingi poliitiline kataklus näiteks käinud siis, siis kõneleb, et lihtsalt enam ei ole. Aga nii äärmuslikest juhtumitest võib-olla praegu ei ole põhjust rääkida. Räägime sellest, et inimesed jätavad keele sinnapaika ja põhjused on siin sotsiaalpsühholoogilised, mitte selles, et teine keel mõjutab. Vaat see on see asi, kas me räägime eesti keelt oma lastega, lastelastega, kas me kasutame eesti keelt igal pool igas sfääris, kus on võimalik. Ja kas see, et kas me kasutame eesti keelt eesti keele õppijatega, nendega, kes tulevad või kes siin elavad, aga kelle esimene keel on midagi muud. Kas me anname endale selle võimaluse, sest siin on ka tihti selline probleem meie välisüliõpilased nud, et tahaks küll eesti keeles rääkida, aga müüja kohvikus ei viitsi oodata, kui ma õige käände nii-öelda üles otsi ja ütleb, et ütle vene keeles inglise keeles mingis muus keeles, et see võimalus pehmel kaugel. Et Eestis peaks igal pool hakkama saama eesti keelega ja siis on kõik korras. Asi ei ole üldse selles, kas tuleb üks inglise sõna ja, ja inglise konstruktsioon see keelt ei ohusta. Me räägime jällegi sellest, et hoiakud, suhtumised, kuidas inimesed ise tajuvad, kas see keel on nendele vajalik. Kas see on nende identiteedi osa või siis mitte. Jätame praegu eesti keele korraks kõrvale, et kas keelevahetused, ütleme, keele muutusid, jätame kõrvale. Kas keelevahetused on maailma keelte ajaloos tavaline, lähtus või haruldane nähtus? Tavaline nähtus praegu muidugi räägitakse sellest, et on palju ohustatud keeli väikse kõnelejaskonnaga keeled, aga mitte tingimata. Et siin me võime öelda, et mõni keel, mille kuulajaskond ei ole, on mitu korda suurem, kui eesti keel. Võiks olla seal kõnelejast, kond tajub, et keel on ohustatud, seal võib olla erinevaid asju, aga praegu räägime mitmekesisusest, bioloogilisest mitmekesisusest, tervislik, see on vajalik. Ja samamoodi keelelisest mitmekesisus muidugi on kahju, kui keeled kaovad, samas keelevahetusi on toimunut ajaloos. Ja sellesse võib suhtuda erinevalt. Muidugi esimene liigutus on öelda, et väga kahju ja tõepoolest mõned keelad kaovad ja nendest ei ole jälge, noh hea, kui on dokumenteeritud, on midagigi. Aga mõnikord keelevahetuse tulemusel tekib midagi uut. No võtame sellise näite, taiesti mehe naabrusest, läti keel, mis seal on? Ma ei taha öelda, et läti keel on täheliku keelevahetuse tulemus, aga keelevahetuse osa on seal ka olemas. Nii, kunagi läänemeresoome keelte kõnelejad elasid tunduvalt lõunapoolsemates aladel kui praegu, eks ole, on Eesti-Läti piir, see ei ole mingi poliitiline pretensioon või see on see, mida keeleteadlased teavad. See on fakt. Baltlased, siis ei olnud põhjust rääkida läti keelest või leedu, kes rääkisid erinevaid murdeid, erinevaid keelevariante. Aga siis läänemeresoome keelte kõnelejad hakkasid mitmel põhjusel üle minema siis sellele kohalikule balti keelekujule. Aga nad tõid kaasa sinna oma keele sugevnet vanasti öeldi selle kohta substrakt, tavaline, kuid õpite mingit keelt. Väga tihti tuleb aktsent ehk siis oma keele, fonoloogia reeglid ja grammatika, grammatilised struktuurid, mallid, ja hiljem nii-öelda need vead, tinglikus mõttes üldistused. Ja siis ma lihtsustan, lihtsustanud kõvasti, sündis lõppude lõpuks selline keelekuju, mida nimetame läti keelaks. Ja laps seal näiteks sellised asjad nagu fikseeritud rõhk esimesel silbil, nii nagu eesti keeles väikeste eranditega, võõrsõnades võib-olla teisiti, aga rõhk on esimesel silbil balti keeltel ei olnud alguses omale. Nüüd olete proovinud õppida keeli, kus rõhk on dünaamiline, ei ole fikseeritud vene keel. Ma arvan, et paljud on õppinud vene keelt, no see on küllalt raske. Me hakkame käänama pöörama ja rõhk nii-öelda hüppab. Väga raske, sest väga loogiline, et ma võtame kaaslasele fikseeritud rõhu ja siis on veel mitmeid asju konstruktsioone. Ja mõnes Läti murdes on isegi kahtlane lugu grammatilise sooga praktiliselt kadunud või seal on selline, ütleme selline segadus, läti keeles on kaks sugu. Siin on jällegi küsimus. Kas te olete proovinud õppida keeli, kus on grammatiline sugu, jällegi vene keel, saksa keel, mis tuleb meelde. Hästi raske on. Siin on sama lugu, soome-ugri keeltes ei ole sugu balti keeltes olla ja nii-öelda nende keelevahetusega eks ole, nende nii-öelda esimese keele sugemetega on tekkinud uus keelevariant. Kas on hea või paha, ma ei oska öelda, kas see on fakt, on läti keel. Aga võtame teistpidi, liivlased vahetasid oma keele läti keele vastu. Kas siis liivi keel on ka midagi andnud, Lätit? Jaajaa, sest liivi keel on läänemeresoome keel ja kui ma ma ei ütelnud, Eesti, ma ütlesin läänemeresoome ja see on korrektne, sest seal on nii üht kui teist. Nüüd nendes samades murretes, kus On segadus sugusooga, nagu ma mainisin seal ongi see nii-öelda Liivisuks traat. Neid murdeid läti keeleldavus nimetataksegi iilipärased murded. Seal oli noh, eriti palju läänemeresoome ehk antud juhul liivi keele kõnelejaid. Nüüd liivi keelega olnud tegelikkus, huvitav lugu. Et on olemas entusiastid, kes teavad, nad on Liivi päritolu, vot see on see jällegi identiteedi osa on väga oluline. Kas täielikult või osaliselt otsa ei ole oluline. See pakub nendele huvi. Ja kuna liivi keel on hästi dokumenteeritud, selle kohta on kirjandust on ka mitte ainult selle kohta, võid selles keeles peksta, on salvestusi, siis on võimalik õppida ja õppida, seda mitte kui keeleteadlane õpib lihtsalt, et teada keele struktuurist, vaid õppida niimoodi, et seda saaks kasutada. Ja see tähendab juba väikest keelekorraldust, selliseid inimesi ei ole palju, aga neid on Lätis ja nad on teadlikud täiskasvanud inimesed, kes suhtlevad oma ringis tõlivi keeles. Selge see, et nad ei saa elada nii-öelda ainult ükskeelset kiivikeelset elu. Peab oskama läti keelt ja veel muid keeli aga see on selline väike, kuidas öelda eesti keeles ei ole selle kohta terminit, aga ütleme niimoodi keelevahetuse tagasipööramine. See on täiesti võimalik, kui eesti keele juurde tulla veel siis, kuna eesti keel on ju vägagi dokumenteeritud keel, siis selles mõttes me jääme igal juhul alles. Kuhu, no meil on, kuidas öelda, meid on vähe, eesti keele kõnelejaid on vähe. Ja eriti arvestades Eesti Eesti ajalooga poliitilise ajalooga on täiesti arusaadav mure, et mis saab, kas oled, kas väiksed keeled on piisavalt kaitstud. Aga siin jällegi selline purism ei aita, siin peab olema ainult see, et me toetame eesti keele õpet igal pool igat moodi, ehk me ise kasutame ja anname edasi. Siin ei ole juttu kommenteerinud, siis ei ole see staadium, kus meil praktiliselt ei ole kõnelejaid. Meil on kõnelejaid küll ja küll ja väga hea, et asi on selles, et me ise kasutaksime ja annaksime edasi oma lastele ja lastelastele ja et me loeksime ja eetmed pilgiksinasse on ka väga oluline. Kas te teate, et näiteks ärkamisajal mitte ainult Eestis on selline huvitav nähtus üldse? Ärkamisajal suure panuse moodsa eesti kirjakeele kujunemisele Antnud andis tõlkimine, igasugune tõlkimine. Sest Jaquima tõlgime mäe püsime nagu ajaga sama mahla, Me oleme kaasajas, me jää maha kontseptuaalselt mõisted, mida mitte ainult uued sõnad, nähtused, mõistatis, kursused, kontseptsioonid, kujundid. Ja see kõik tuleb tõlkimisega. Sest muidu võib juhtuda selline asi, et kui me hoiame kramplikult vanast eeskujust, mis vanal ajal oli kõik hea ja eeskujulik ja noored nüüd ei hooli ja nemad ei oska, siis võib juhtuda selline asi ja kui see hoiak on, hoiak on, valdab et nagu moodsa elukaasaja elu jaoks ei ole see keel piisavalt varustatud. Vot siin tekib probleem, järelikult peab moderniseerima. Pihtimine tegi omal ajal selle lahendas ka selle ülesande et mitte ainult see, et on olemas kirjakeel, vaid selles keeles saab väljendada selliseid kaasaegseid kontseptsioone ja kõike. Peab olema mu meelest kuldne kesktee. Vanast tuleb võtta, mis on väärtuslik ja uuest tuleb võtta, mis on vaja. Aga küsimus on, kas me võtame ainult, mis on vaja, vaid võtame juba ülearu palju tõtt. Mina ütlen alati, et kultuuri laiemas mõttes, kultuuri ja kultuuri eksisteerimise jaoks on vajalik, liiasus, peab olema palju kõik mida rohkem, seda, seda parem. Küllap see aeg paneb paika. Sest kui me piirame kunstlikult, ei tule midagi välja. Noh, ütleme niimoodi kui siin laiemalt rääkida. Aga mis kasu on laulupeost? See on üks näide, mis kasu on luulest, parta ei pane. Ja nõnda edasi. Aga jah, sealt see on kõik vajalik. Inimese on see vajalik, sest vabandust võib elada ka vanglas, seal on miinimuminimene, jääb ellu. Kas me tahame, niisugustel? Ei taha niisugust elu, me tahame, et oleks valik. Ja sellepärast nagu ei maksa muretseda, et mis on oma ja mis on võõras. Jällegi väga hea näide. Koidula luuletus Meil aiaäärne tänavas, iga eestlane teab seda, saun selline, nagu öeldakse, tüvitekst. Nii, tõlge, see on tõlge saksa keelest. Mul praegu ei tule meelde see luuletaja. Ja ütleme, võrdleme nüüd, mis koht on sellel tekstil, noh, ütleme saksa kirjanduses ilmselt mitte väga oluline, mis on selle tekstikoht eesti kirjanduses näitas, ei ole kunagi täpselt sedasama. See uus asi paigutub vanasse konteksti, tal on paratamatult teised tähendused ja siis satub teistsugustesse kombinatsioonides. Eks, et meie jaoks on väga oluline tekst, eks ole, aga see on tõlge, see on võõrast päritolu nii-öelda. Nii et kunagi ei tea, et oluline. Ikkagi, et eesti keelde tõlgitakse ka praelgitakse senski, no ütleme, et ma ei hakka noorte ja vanade vahel vahet et väga palju siiski loetakse juba inglise keeles. No aga inglise keel ei ole ju ainuski peale inglise keele üldises pildis, aga see on, teate, see on juba muu asi, see on keeleõppekorraldus, selline täiesti keelekorraldus on täiesti olemas ja Hargla keeleõppekorraldused, mis keeli õpetama kellele, misjaoks ja noh, siin see ei ole, võib-olla meie teemasein võiks kaua rääkida. Et mul on näiteks kahju, et saksa keel nii-öelda ei ole enam moes ja ütleme, humanitaarhumanitaaria üliõpilased tegelikult kannatavad selle all, noh, proovi seleta räägi eesti keele ajaloost, aga muudest asjadest on muidki nagu. Ma ei ole selline, kes ütleb, et inglise keel on vaenlane, ei ole vaenlane, keel iseenesest ei ole vaenlane ega sõber. Inglise keel, kuidas soovite, mingis mõttes on meie aja ladina keelt. Me vajame mingit ühist keelt. Las olla, aga küsimus on selles, et see ei tohiks olla ainus keel. Ja noh, kui oleks minu olemine, ma ütleks, et koolis peaks kasvõi elementaarselt tasemel õpetama selliseid väiksemaid keeli või selliseid keeli, mida tavaliselt väiksemaid võis, selliseid, mida tavaliselt ei õpetata. Poola keel, näiteks kui inimene õpib vene keelt, siis võiks ta lõpetada poola keelt, lähedane sugulaskeel, õpetada niimoodi, et ta saaks millestki aru, ta saaks lugeda. Ja poola keel tegelikult ei ole väike 40 festivali aga noh, harvemini ütleme harvemini õpetatav keel või läti keele saun ju täiesti absurdne olukord, kui on vaja midagi läti keeles tõlkida või aru saada, et siis otsitakse tikutulega, et kus on see oskaja meie naaberriik? Jah, ma ei ütle midagi inglise keele või saksa keele vastu, et need keeled on vajalikud, aga ka midagi muud. Hiljuti alles oli president, tegi, ütles välja mõtte, et tegelikult peaks ilmtingimata lasteaias juba lastele õpetama võõrkeelt. Ta ei öeldi, et inglise keelt loomulikult mitte, aga ma kahtlustan, et siiski. Lapsevanemate esimene valik on inglise keel. No ma ei oska öelda, minu meelest siin jällegi peab olema mitmekesisus, et kes tahab inglise keelt ja kes tahab saksa ja prantsuse ja mis iganes, et iseenesest väga hea, et president ei ütelnud, et seda konkreetselt keelt peab õpetama. Sonsa mõte? Muidugi noh, vanemate valik ja see on oluline ka meil võiks olla ka niisugust natukene niisugust rahvavalgustus peab seletama, et inglise keel on hea, aga see ei ole ainus, ent võiks olla muid keeli aiteks musest inglise keeles, seda ei pääse kuhugi. Ta õpib selle naguinii. Et see on väga hea kaitse, ei ole haigus. Sadu keeli on veel maailmas ja, ja isegi me ei saa ju öelda, et keskmine inimene kujutab väga hästi ette isegi euroopa keeli. Keelevahetuse juurde tagasi tulles, kas võib olla ka nii, et toimuma kaks protsessi korraga? Keel muutub ja samal ajal siis kuskil tagaplaanil surub see keelevahetus ka peale. Et need asjad ei ole seotud üldse ei ole seotud. Keelevahetus, nagu ma ütlesin, on see sotsiaalpsühholoogiline nähtus. See on ainuke küsimus muidugi seal võib olla hoiak, muidugi seal on ka sotsiaalpoliitiline olukord, näiteks kui otseselt keelatakse või diskrimineeritakse teatud keele kõneleja või, ja mingid sellised äärmuslikud juhtumid muidugi inimesed ei taha, aga kui sa tahad ellu jääda ka väga tihti, noh, siin on keeruline sinna üldistatud ei saa midagi öelda, et on erinevaid juhtumeid. Näiteks jällegi meil kirutakse Ukrainast, palju, me kirjutakse sõjategevusest ja poliitikast aga jällegi keele olukorrast ei kirjutata millegipärast ma ei tea, kas see teema ei huvita. Mina jälgin sõda. Ja ma võin öelda, et üks suur probleemide pundar tuleneb sellest, et omal ajal ei viidud lõpule nagu ühiskonna ja keele moderniseerimise, eks ole, seda, seda ei viidud lõpule meil Läks hästi, meil siin Baltikumis, Baltikum on üldse täiesti eriline juhtum, öeldi, noh, ütleme endise nõukogude liidu kontekstis. Seal läks niimoodi, et see valmidus oli olemas. Aga nõukogude keelepoliitika tuli vahele sellest omaette saata, teha täiesti ja rääkida, mis seal lõppude lõpuks juhtus. Ja tekkiski selline olukord, et hea küll, vaat võit rääkida ukraina keelt. Aga kui sa tahad linnas õppida näiteks meditsiini ja, või midagi aga kust ma võtan, mis keeles toimub, toimub kõrgharidus? Mis keeles on õpikut, kust ma võtan selle õpiku mida tõlgitakse ukraina keelde, kusjuures ukraina keelde 20 sajandi alguses ja 80.-te aastate alguses tõlgiti väga palju seal oli väga võimas tõlketeoreetiline koolkond, mis kahjuks millele ei lastud areneda. Nii, aga kust ma võtan siis kõik need asjad ei ole võtta ja inimene teeb paratamatult noh, vene keele oskus on antud kontekstis, räägin Ukrainast, aga pajud paljudel-paljudel kogukondadele niimoodi vene keele oskus on vajalik ja ilma vene keeleta sa hakkama ei saa, mitte see vene keel iseenesest on paha, aga tekkiski selline olukord, kus sa tõesti objektist ei olnud võtta. Meil jällegi plats meil Baltikumis läks hästi, läks teisiti ja mitte keegi ei saanud öelda, et sa ei saa eesti keeles kirjutada artiklit. Ma ei tea, kirjandusteadusest või, või milles, millest talul? Meil oli omariikluse kogemus, keel oli selleks varustatud, tahan kamandane sõjaväge, tahan, esinen Parlamendis selles keeles ja mis iganes ressursside rohkus. Ja siis, kui seda ei ole, siis paratamatult inimesed mõtlevad ja et seda teist keelt on vaja, aga võib-olla seda ukraina keelt või mistahes keelt võib-olla seda ei ole vaja. Peab vaatama, siin on alati erinevaid juhtumeid, näiteks Aafrikas. Paljudes riikides, mis on kolonismist vabanenud, on niimoodi, et endise koloniseeria keel funktsioneerib kõrghariduses, see ei ole kellelegi esimene esimene keel, aga seal kõrghariduse keel mõnes riigis on nii, iseenesest ei ole hea ega halb, nii on otsustatud, põliskeeled on alles nagu midagi toimub, aga seal Nõukogude liidus toimus see asi niimoodi. Ja siis see vene keele prestiiž jällegi ukraina keele selline halvustamine mitteametlikult, ametlikult kõik olid võrdsed. Aga et ukraina keel on selline, noh, kuidas öelda, etnograafiline väärtus, haavot, rahvariided, laulud, sellised asjad. Et põhilised haritud inimene, eks ole, räägib vene keelt, ukraina keele kõnelejad elab kuskil külas, ta on tore inimene, aga tal ei ole mingeid ambitsioone ja inimesed võtavad selle hoiaku omaks. Ja, ja vot siis toimubki see keelevahetus, ta läheb linna. No siin on muidugi regionaalseid erinevusi ka Ukrainas, oleneb kuhu linna moodi. Aga seal kõik viisakad inimesed, isegi kunagi etnilised ukrainlased räägivad vene keelt. No ma liialdan natuke, aga see on see olukord ja tulemus on see, et praegu me räägime sellest uus keeleseadus. Nüüd tuli Ukrainas. Me räägime sellest, et ta vähemalt 50 protsenti raamatutest, mis on turul peab olema ukraina keeles seaduses kirja ja sellepärast ei, aga sellepärast mitte sellepärast et lihtsalt tuli pähe ja kirjutama ära. Asi on selles, ma loen ainult pilte, sõda, duempilt, inimene läheb kioskisse, midagi nagu meie R-kioski poodi, kus on igasuguseid ajakirju, suur laud nagu see laud siin ja see on täis ajakirju ja siis võib-olla kuskil nurgas venekeelseid isegi kohalike, mitte Venemaalt toodud kohalike venekeelset ajakiri, ukrainakeelsed, mingi väike üks väike nurgake. Küsimus on selles, et mitte see, et vene keeles ei tohiks olla, tohib küll, aga et Ukrainas oleks ka ukraina keeles. Vot see on küsimus. Praegu see asi hakkab muutuma paremuse poole, et siis Ukrainas toimub nagu keelevahetus tagasi. No ma ei tea, kui mastaapne või kui ulatuslik see on, aga võib öelda, et mingil määral küll ja jällegi siin on poliitika, siin on täiesti ohutaju, eks ole, kus see oht tuleb? Nagu võib-olla oma identiteedi, kuidas öelda ümbermõtestamine. Sest on väga palju vene keele kõnelejaid, kes on etnilised ukrainlased ja nad peavad, nendel on kõikidel või enamikul olemas ukraina vanaemad, ukrainakeelsed, vanaemad ja vanaisad, kes räägivad kunagi ma rääkisin, meil oli saada surfikust kas seda ukraina keelt või sellist sursikud ukraina, vene vahepealset varianti ei ole ranges mõttes segakeelega, selline vahepealne variant tegelikult neid on palju erinevaid ja nii ja nüüd on hakanud ütlema, aga miks mina, mina olen ukrainlane, miks minuga enam keelt ei räägi? Ja Facebookis on olemas selline huvitav rühm. Selle nimi on, mine üle ukraina keelele Perehdd nõugreensku. See on selline, kus inimesed väga erinevad inimesed kirjutavad. Miks ta nüüd kasutab ukraina keelt, kuidas toimus, et oli raske ja ja palju inimlikke, selliseid huvitavaid inimlikke lugusid ja väga huvitav, et sealhulgas ka inimesi, kes ei ole etnilised ukrainlased, eks etnilisi venelasi on ka, on ka nii-öelda kolmandat rahvaid, krimmitatarlasi on armeenlasi igasuguseid. Nii et, et see on selline väga huvitav nähtus. Ei saa öelda, et nüüd kõik lähevad nüüd kohe tagasi, eks ole, see on ka keele vahel, seal peavad tagasi nii-öelda oma päritolu keelel, aga see nähtus on täiesti olemas ja huvitav on seda jälgida. Ühel konverentsil ma kuulsin sellist mõtet, et, et keelevahetus, ega see ei olegi ju, see polegi mingi hull asi ju tegelikult, et vaadake näiteks iirlasi. Et nad vahetavad küll keelt, aga kultuur jääb neil alles, aga kas see on tegelikult niimodi? On erinevaid juhtumeid ja noh, iirlaste näide on just nimelt see, et nende kultuur on siiski eriline, see ei ole nagu priitikultuur, midagi muud selliseid nähtusse on ja kui ütleme nii, kui see keelevahetus on massiline Vaino mastaapne tulemus, võib olla paradoksaalne, eks ole, et kujutage ette, et inimesed tahtsid väga sulanduda lõõgastust, olla nagu kõik ja tulemus on see et teel on küll vahetunud, aga nad ei ole nii-öelda nagu kõik. Väga markantne näide, kuigi jällegi on keeruline, seal on väga palju eri erinevaid alajuhtumeid, nii-öelda vene juudid kunagi nad läksid üle vene keelele inglise keelest. Nii, nüüd kas on selliseid, kes on täiesti sulandunud muu on täis, ma ei räägi praegu välimusest ja nendest asjadest, aga keeleliselt täiesti eristamatud venelastest ja nagu päris venekeelsetest venelastest ja selliseid on, kas on selliseid, kes kuigi räägivad vene keelt, aga see on selline omapärane, teatud varjundiga vene keel, on ka selliseid, kas on selliseid, kes kasutavad muidu seda tavalist vene keelt, aga selle varjundiga vene keelt mõnikord kui on vaja näiteks midagi rõhutada või kui näidata, vaja näidata, et me oleme omade keskel. Jah, on ka selliseid, selliseid, kellel on väga selge see, et keel on vene, aga ütleme, identiteet on juudium ja nõnda edasi. Ma ei taha öelda, et see on kõik väga tore eks ole, et keelevahetus on toimunud ja mis siis. Aga ma tahan öelda, et elu on alati mitmekesisem ja huvitavam, kuna oskame ette kujutada jah, nagu ette plaanida ja võib tekkida selliseid paradoksaalselt juhtumeid, kus keelevahetuse tulemusel sünnib midagi uut. Küsimus on nüüd, et kas meie näiteks tahame, et meie keel vahetuks ja sellest sünniks midagi uut, sest me ei suuda ette kujutada või sinna seda muidugi ei tea ette, ma arvan, et meie, kes meie, ma arvan, et enamasti eesti keele kõnelejate 100 ei taha. Vaadake individuaalselt minu meelest ime võib teha, mida ta tahab. Häda on selles, kus muutub massiliseks. Samas ma võin öelda seda, et on väga tore nähtus, on selliseid nii-öelda võõraid, kes võtavad omaks istikultuuri Eesti keele ja ma ei räägi lihtsad inimestest, kes tulevad siia tööle, jaan nimelda, kodunevad hästi ja oskavad eesti keelt. Näiteks inimesed, kes tegelevad sõnadega. No näiteks on Mika Keränen soomlane, kes kirjutab eesti keeles lasteraamatuid ja ta ütles veel seminaril, et ma kirjutan endale Eesti lapsepõlve vaat kuidagi niimoodi ja see oli väga armas ja minu meelest oli väga kujundlik väga selge identiteediga pistmist, et tal oli ilmselt soome soome keele lapsepõlv, aga Ta tekitab endale Eesti lapsepõlve või On veel teisi nimesid nimetada? No ma ei tea, kas on keela, vahetus, Aet, kas ta loobub nüüd soome keeles? Aga ta liitub meiega, ta liitub meiega selles mõttes mongaa, eesti keele kõneleja ja mitte lihtsalt kõnele, vaid ta noh, see keel on tema tööriist, on kirjanik. Aga lapsed. Kuigi mulle tundub see see põhiline näitaja, mis näitab, kas kas meie keel vahetub või mitte, et kui lapsed mängivad veel eesti keeles siis ilmselt keele vahel Niikaua keeli vahet ei vahetu, aga on vaja, nagu ma ütlesin, et nad mängivad, on tore, aga on vaja, et teatud ajal nad hakkaksid lugema eesti keeles, nagu muudes keeltes võib, eks ole, kindlasti see annab väga palju juurde. Aga et nad loeksid eesti keeles, et oleks võimalik eesti keeles õppida igasuguseid asju. Ja ülikoolis ka maid, Halled ainult erandlikult, kõik eesti keeles võid, kõik inglise keeles ei ole niimoodi, siin peab olema selline mõõt, kus aga eesti keeles oleks võimalik ka õppida. Et kõiki asju oleks võimalik teha eesti keeles, sisukorras. Sellega oleks ilus lõpetada, aga mul tuli üks küsimus veel meheni. Kui keelevahetus toimub siis, kui kaua see võib aega võtta, kas seda loetakse põlvkondadega sadamaid? Erinevaid juhtumeid võib-olla, võib-olla mõne põlvkonnaga võib olla väga aeglane, aga noh, asi on selles, et kui me oleme praegu mingi meie või kui me vaatame teatud hetkest olemas on praegu me ei, me ei saa seda öelda. Aga jah, jällegi juhtumeid on erinevaid, nagu ma ütlesin, et elu on alati mitmekesisem ja rikkam, kui me oskame ette kujutada. Aga need kõik eesti keeles lugema. Just aitäh, Anna Verschik, Tallinna Ülikooli professori Anna vepsiku saadet sursikust saab kuulata vikerraadio kodulehelt keele saatevaramust. Saate toimetaja on Piret Kriivan. Kuulmiseni nädala pärast.