Tere täna tähistame keelesaates Eesti ajakirjanduse suurkuju Juhan Peegli sajandat sünnipäeva. Ilmselt Juhan Peegli nime teavad kõik, raadiokuulajad on mõjutanud meid kõiki, sest on üles kasvatanud oma vaimus mitu põlvkonda ajakirjanikke ja niimoodi meid kõiki mõjutanud ja usutavasti teavad paljud tema õpetust selle kohta, mis on uudis. Et uudis ei ole mitte see, kui koer hammustab inimest, vaid vastupidi. Uudis on see, kui inimene hammustab koera. Kas see ka tõele vastab ja kas see tõde tänapäeval ka kehtib ja seda me saame ilmselt tänases saates kuulda, sellepärast et saates on täna üks Juhan Peegli kolleeg ja üks Juhan Peegli õpilane mõlemad Juhan Peegli Alma Materis Tartu ülikoolist. Mina olen saatejuht Piret Kriivan ja tere tulemast saatesse, Roos Marii Kurvits. Tere. Ja Tiit Hennoste. Tere. Teie olete püüdnud Eesti ajakirjanduse 100 aastat kaante vahele kokku võtta. See on üks üks hiiglaslik töö, aga ma küsin kohe ikkagi Juhan Peegli kohta, et missugune on Juhan Peegli koht selles Eesti ajakirjanduse 100. aastas. Selge on see, et ilma peeglita oleks 100 aasta viimane ots olnud kardinaalselt teistsugune. Alates kusagil 1960.-test aastastest 54. aastal ta siis alustas Tartu Ülikoolis ajakirjanduse õpetamist ja see, mida ta ülikoolis ajakirjandust õpetades tegi, oli tegelikult täiesti teistsugune. Mida need ootasid, kes selle ajakirjanduse õpetuse sinna Tartu ülikooli sisse lasid? Sest üldiselt oli ju Nõukogude liidus kombeks, et ajakirjandust õpetati partei koolides õpetati ka mõnes ülikoolis Leningradis, Moskvas, aga põhiliselt siiski partei koolides ja see, mida peegel tegi Tartu Ülikoolis. Kuigi see õppekava oli Moskvas kinnitatud üleliiduliste standardite järele, siis selle sisu, mis ta sinna õppekavasse pani, see oli hoopis teistsugune rahvuslik eesti kultuurist lähtu. Peegli ajakirjandus ei alanud kaugeltki mitte 1912. aastal ravdaga Iskraga, vaid ikkagi 18. sajandi lõpus 1766, lühike õpetus 1806 Tartu Maarahva nädalaleht ja nii edasi. Jah, see on põhimõtteliselt nagu murranguline asi, seda murrangut tuleb minu arvates rõhutada õpetamise seisukoha pealt. Ma ei taha nüüd öelda, et see ajakirjanduses oleks kohe niisugune järsk murrang toimunud, tegelikult seda päris ei olnud. Aga kui vaadata, et mida see peegel siis nüüd õpetas seal ja kuidas ta õpetas siis ta alustas nagu uuesti ajakirjanike loomist, ma ütleks natukene julmalt minu arust väga paljud nendest, kes seal vahepeal ajakirjanduses töötasid, ei olnud päris ajakirjanikud, nad olid ikkagi väga selgelt poliitilised propagandistid. Aga peegli jaoks oli jah, ajakirjandus kõigepealt oli rahvuslik asi ja see oli väga tähtis. Nõukogude ajakirjanduses ei saanud nagu rahvusliku sellest eriti rääkida. Ja teiseks, peegel vaatas ajakirjandust kui kultuuri osa ja, ja see on väga distal, on üks selline lause, et ajakirjandusel kamatu kultuuritegur, komatu kultuuritegur, ta küll tsiteerib selle lausega kedagi, aga see on väga oluline Eesti ajakirjanduse mõistmiseks. Ja, ja see, kus ta lähtus rosmori, ütles siin, et päris varased tegelased ja väljaanded, mis olid talle olulised, aga temal oli siiski üsna oluline siis Postimehe rahvuslik vaim, mis ju 20. sajandi ajakirjanduses on alguses väga tähtis, tegelikult Eesti vabariigi ajal mitte nii tähtis. Ja siis pärast peegli õpetusi ja pärast ajakirjanduskateedri sotsioloogiat 1900 kuuekümnendatel aastatel muutub nagu eriti Edasis Edasis uuesti tähtsamaks. Ja ühe asja ma tahan siia juurde lisada, siis ma hakkasin täna järsku mõtlema. Ma ei tea, miks ma varem ei olnud selle asja peale tulnud, et tegelikult oli peeglile hirmuäratavalt tähtis see, et ajakirjandus on midagi, mis on huumoriga, mis on naljakas, milles on huumorit? Ma leidsin terve realauseid, kus ta rõhutab, et ajakirjanikul peab olema huumorimeelt. Noh, peegel ise kirjutas humoorikaid lugusid, ta korjas vanast ajakirjandusest erinevaid huumoripalasid, õpetas vestlete kirjutamist ja nii edasi ja nii edasi. Ja selles osas ta nüüd ei esinda Postimehe vaimu, sest Postimehe vaim oli hirmuäratavalt tõsine. Mul on kuri kahtlus. Tõnissonil puudus igasugune huumorimeel üleüldse. Aga ta esindab sellist Tallinna ajalehtede vaimu küll väga selgelt seda ajalehtede vaimu, kus tegutsesid, ütleme, kori karika turistina või, või e-sovpuuslik või teised, sellise noh, tartust. Oskar Luts loomulikult, kelle juures jutt, aga kunagi kostil olija Teine huvitav asi on võib-olla see, et kui üks, kes tal oli hästi oluline, oli see niisugune Tõnissoni vaimsus, aga teine oli ju tegelikult Otto Wilhelm Masingu Maa Maarahva nädalalehega 1821 25. Ja seal on samasugune paradoks nagu sees, et Masing oli nii-öelda äratajate ärataja ja väga oluline hilisemate põlvedele Jansonile, kui ta oma tegevust alustas, sealt ta sai nagu sellest Masingust, ta sai nagu innustust ja nii edasi. Aga Masing oli tegelikult samamoodi minu meelest selline kuiviku tüüpide kirjutas kuivalt. Ja, ja täiesti ka ilma absoluutselt ilma igasuguse huumorimeeleta. Kaks küsimust, esimene puudutab seda aega, milles Johan peegel elas ja ajakirjandust tegi. Kas tema ajakirjandustekstidest on ka mõni niisugune, mis väärib kohe esiletõstmist? Ma jõuan siis kohe tema ilukirjanduse juurde oma küsimusega. Mis, mis, võib-olla võiks isegi panna selle saate juurde koduleheküljel välja lingina Keeles ja Kirjanduses 1994, kui ta sai 75 aastaseks, siis tehke erinumber mais ja seal on üks tekst, mille pealkiri on vabadus ja vastutus. Vot seal on üsna lühidalt mõnel leheküljel kokku võetud see, mis ta mis ta siis ütleme, oma oma pikaõpetaja ja ajakirjandusuurija tee lõpul, nagu arvab ajakirjandusest ja saab tol ajal ju siis ka juba vabalt arvata 94. 94. aastal, nii et see tekst oleks täiesti väärt. Ja kõlbab ülihästi tänapäeva muuseas täna 100 protsenti, 100 protsenti seal ei ole peaaegu mitte midagi sellist, mida võiks praegu rahulikult ümber trükkida ja ajakirjanikele nina alla pista, mida peaks välja mis oleks kohatu, nagu kui paradoksid jätkata, siis tegelikult kui vaadata, et mida siis peegel õpetas või kuidas ta näiteks õpetas noh ütleme klassikalist uudist kirjutama või midagi muud sellist tegema, siis noh on üks selline veidi irvitav lause, et klassikalises uudises oli fakt püha ja kommentaar vaba ja nõukogude uudises oli vastupidi. Fakt, vabaja kommentaar püha. Siis siis tegelikult peegel õpetas, kui vaadata tema õpetusi ja neid õpetussõnu, mis nüüd ütleme, tema õpilased on üles korjanud. Ta õpetas tegelikult täiesti klassikalist lääne tüüpi uudist inimestele noh, loomulikult ei saanud nad, vaesekesed kirjutada seda tüüpi uudiseid oma igapäevatöös. Et see on nagu omaette paradoks, nii et selles mõttes see, mida ta õpetas, praktilist, seda ei saanud tegelikult ajakirjanduses kuigivõrd teha. No jätame kõrvale, seal ütleme publitsistika või kasvõi sellesama huumor ja sellised asjad neid küll, aga mitte sellist, noh, ütleme arvamuslugu jõudis, seda ei saanud kuigivõrd teha, aga see, mida ta õpetas seda vaimsust, seda kultuuri, vaimsust ja, ja seda ausust. Ja, ja ka seda, et ajakirjanik peab olema tark ja mõistusega olendid. Mingis mõttes ta tegelikult ju mõtles selle ideaalse ajakirjanduse välja, et kui me, kui me nii reaalse pilguga tagasi vaatame sellele Eesti ajakirjandusele siis pole ju tegelikult aega, kus see pilt oleks nii ideaalne. Aga vaatame siis tänasele ajakirjandusele peale selle pilguga, kuidas on selle klassikalise uudisega, mida peegel õpetas, mida omal ajal kirjutada ei saa. Te kuulete, Tiit Hennoste ohkab selle peale ja kuidas selle kultuurivaimsusega ja on, ütleme klassikalise uudise kõigepealt. No sellega on niimoodi, et kohati on mul tunne, et tänapäeval on nii fakt kui kommentaar mõlemad vabad. Et seal on ikka noh, kõikvõimalikke asju tähendab see, mis praeguse aja kohta on niimoodi, et minu arvates sisaldusi üldistusi teha. Kui ma Postimehe paberlehe, eks ole, või ka näiteks õhtulehe paberlehes, ma leian sealt vägagi asjalikult ja korralikult tehtud asju. Aga kui ma avan needsamad noh, ütleme veebileheküljed no siis, siis tuleb ikka ahastus peale küll, mida kõike sealt ei, ei leidu, et see on nagu, nagu pigem mingisugune selline lagunemise aeg või? Jaa, aga minu jaoks on kõige hullem see, et ma ei oska nagu näha selles lagunemises millegi uue ja ilusa algust, kui niimoodi veidi teetiliselt ütelda. See, mida seal kirjutatakse, noh, niisuguseid suvalisi killukesi võib-olla noh, rääkimata sellest, et ajakirjanikud enam sõnade tähendusi ei tea ja ja asjadest aru ei saa sellele ja ja et noh, vahepeal käivad need hood peale see nüüd aasta või poolteist, kui palju, umbes tagasi kooli tohutu ropendamise hoog, mis isegi paberlehtedesse jõudis. Praegu on see veidikene tagasi tõmbunud, ma ei pea mitte kommentaare silma, said ikka päris ajakirjandust, aga nüüd käib kogu aeg paljastamine igal pool. Mulle väga meeldib see sõna, et pidevalt paljastatakse midagi kusagil nagu saunas oleks, aga noh, hea küll, see on minu arvates midagi sellist, mis mis on üsna kole ja, ja kui ma tulen tagasi selle juurde, mis seal oli, siis praeguses ajakirjanduses on huumor kadunud, peaaegu on ja mõned huumoriküljed veel siin ja seal, eks ole, alles. Aga seda, et, et kusagil oleks midagi nii-öelda noh, lõbusalt selle asja sees. No hambad on kogu aeg tangis selle selle asemel kasutada. Alles Juur ja Kivirähk on jah, ainsana veel alles kahekesi. Aga kahest inimesest jääb kahjuks väheks. Millest see võib tingitud olla, tähendab ühiskonda on ilmselt ärevil. Küsimus ja see on, see on kindlasti üks seal asja taustaga tegelikult see huumor hakkas ära kaduma juba varem noh, osa inimesi on ka arvanud, et kuna ei olnud noh, paljudel on nagu otseselt kellelegi vastu võidelda, nii-öelda see kaotas nagu nagu huvi selle selle huumori 80.-te alguses. Aga praegu on see noh, oleks kelle vastu võidelda, kui palju, aga ei võidelda huumoriga, vaid võideldakse mingisuguse tigedusega. Nii et see, see on kuidagi ühiskonnas üldisemalt sees ja noh, mingis mõttes on see ka mujal Euroopas, aga, aga seda ei ole ajale lehtedes ja ka mitteportaalides, kui ma loen inglisekeelseid ajalehti iga päev, kui ma loen Helsingin Sanomat iga päev, siis ma ei näe seal hoopiski hoopiski mitte seda. Absoluutselt, see, see vahe on nii selge. Hiljuti ilmus Helsingin Sanomate Eesti ajakirjanduse kohta üks lugu, kust võeti minult mõned laused nii-öelda intervjuud ja siis meil tuli jälle selle ajakirjanikuga jutuks, et ei jah, Soome ajakirjanduses ikka niimoodi ei saa ütelda ja nii edasi ja nii edasi, aga selles on midagi niisugust, nagu nagu kohalik midagi eestipärast selles imelikus tiheduses. Mina mõtlesin täna hommikul just selle peale, et kui ma vaatan või loen või kuulan Eesti ajakirjandus, siis ma ei saa enam sageli aru enne põhjalikku süvenemist, kes on maha saanud selle artikliga või, või kommentaariga, kas on tegemist ajakirjanikuga või on tegemist poliitikuga või on tegemist isehakanud ajakirjanikuga. Nii ongi, nii ongi, et see on selline noh, nagu uut tüüpi anonüümsus, ajakirjandus on ju tegelikult alati olnud mingil kombel anonüümne. Noh, 18. sajandi ajakirjanduses ilmusid uudised ilma nimeta Ta ja 20 sajandi alguses ilmusid uudised ilma autori nimeta ja noh, ütleme sel ajal oli juhtkirjadel nime lähedal, no praeguse juhtkiri on jälle anonüümne asi, aga see on nagu teist tüüpi anonüümsus, kus kõik on, kõik on nagu tõepoolest just nii nagu sa ütlesid, segi keeratud. Ükskõik, kes kirjutab, ei saa enam nagu, nagu aru, mis mis toimub ja minu arvates on seal nagu üks, üks häda, see, see võib-olla kõlab natukene julmalt, aga minu arvates ajakirjandus kargab sinna, kuhu manipulaatorid neid juhivad, et ta on nagu, nagu langenud mingil kombel poliitikute ja PR-tegelaste noh, manipulatsioonide. No ma ütleks isegi ohvriks Ohvriks antud juhul. Ja teine asi, mis mulle tundub, on hull, on see, et, et ajakirjandus ei sõida enam mitte fakte mööda, vaid sõnu mööda. Et, et see, see on, haaratakse mingist sõnast kinni, näritakse selle sõna kallal, keerutatakse nende sõnade ümber, selle asemel, et noh, nii-öelda asjast rääkida. Ja see selles on nagu midagi midagi, mis, mis juhib nagu, nagu väga viltu. Vot siis tekibki see, et ei saa enam aru mitte ainult, kes räägib, vaid millest räägitakse. Mulle tundub, et me ajakirjanikena unustame väga sageli ära, et teine pool, kellele me räägime, on ka olemas. Et tema peab ka asjadest aru saama, mitte ainult meie oma rääkimise ja kirjutamise lõbust. Jah. Ma näitasin näpuga Roosmari pooled, räägi nüüd sina, aga jah, on, on lihtne vastus, tähendab, ja see on, kui me nüüd peegli juurde siin tagasi tuleme, siis selle leiab täpselt samuti peegli käest väga selgelt, et ajakirjanik kirjutab rahvale, ajakirjanik kirjutab lugejale ja praegu on kohati niimoodi, et nad kirjutavad kas poliitikutele või kolleegidele. Ausalt öeldes ma ei tea mujal noh, kindlasti kuskil on, aga, aga nendes aia kirjandustest, mida mina loen, ma ei tea sellist asja, kus kirjutatakse piisavalt palju kolleegidest teistest ajakirjanikest ja nii edasi kaetakse ajakirjanduses nii-öelda omavahelisi asju, mitte siis ühiskonna asju niivõrd. Omavahelise asjaajamine, ka see on kuidagi nagu selline isikute tasemel või rohkem nagu intervjuude tasemel, et tegelikult noh, mingite selliste analüütilisel tasemel seda tegelikult ei ole. Kui me otsime mingeid ajakirjandusliku analüüsi analüüsi ajakirjanduse kohta siis seda tegelikult ei ole. Jah, seda ei ole seda väga aru, noh, seda on kogu aeg ette heidetud, aga, aga samal ajal noh et seda, et seda ei ole, siis ma mõtlen, aga seda võiks ju olla ja ma arvan, et leiaks kirjutajaid, aga kes võiksid seda seda analüüsi teha, aga ta käibki rohkem sellisel isiklikul tasandil, kõik see asi ilma ilma veidikene kõrgemate üldistuste ta. Ma lihtsalt kirjutasin ühe lause üles Juhan Peegli tsitaatide, sadade huvitavate tsitaatide varamusse, et, et kui ma. Ma hakkasin mõtlema, et mida peegel võiks ütelda selle ajakirjanduse kohta noh, näiteks selle onlain meedia kohta või nii edasi, siis Ühes kohas oli üks selline väikene stseenikene, kus ta vestles ühe üliõpilasega, kes vingerdas, olles hakkama saanud mingisuguse sigadusega, siis ta vingerdas sele üritas ennast välja vingerdada ja peegel ütles selle peale. Ta on nagu parditiigi peal. Neli väga otsekohese sõnapruugis, ta oli väga otsekoheseid, sõnab tai ropendanud eriti, aga kui ta vihastas, siis ta oli tegelikult vait. See on, see on hästi huvitav, et ma otsisin üles nüüd peegli intervjuusid ja neid tema elu jooksul ilmus ajakirjanduses pikki intervjuusid kusagil 30 35 tükki, esimene, mis ma leidsin, oli aastal 64, siis noorte hääles ja kõige viimane oli 2006. aastal. Ja kõige rohkem oli teda intervjueeritud siis üheksakümnendatel ja siis on huvitav vaadata see, kuidas ta ühel hetkel vait jääda. 90.-te alguses ta veel nagu arvab ja, ja püüab suunata, tähendab, küsitakse just, et noh, et kuidas ta suhtub tänapäeva ajakirjandusse või kaasaegses ajakirjandusse 90.-te alguses tabel siis nii-öelda arvab ja püüab suunata ja midagi noh, midagi nagu nagu õpetada, ja niimoodi siis ta jääb vait. Et siis on lihtsalt see, et ah, mis mina nüüd enam, et seal taga on minu meelest ikkagi mingis mõttes nagu selline sügav pettumus. Praegu onlain meedia kohta ei tahaks seda võib-olla üldse sõna võtta, arvate. Ma arvan, et jah, ma arvan, et ütleks võib-olla oma sellise sõna, mida, mida ma olen mitu korda lugenud ja kuulnud, kui üliõpilased olid mingisuguse lollustega hakkama saanud. Lasteaed. Me paneme peeglile siin sõnu suhu muidugi ei ole iseenesest võib-olla kõige ilusam tempaga, aga samal ajal ma täiesti kujutan ette tema, noh, niisugustes suhtes meestest ja ja asjast võidelda kasutaks mingisugust muud sõna, aga ma küll ei kujutaks ette, et ta, et ta võiks seda eriti kõrgelt hinnata. Caroosmari. Mina olen kuulnud Juhan Peegli õpilastelt kolleegidelt raadiomajas, et et peegel lihtsalt õpetas kogu oma olemusega. Et ta nii nii väga ei tulnudki näpuga näitama, vaid kogu tema olemus, õpetas tudeng. Kui sa tahtsid ja kui see asi sind kõnetas, siis sa tegid Isamaa omad vastavad järeldused sellest asjast, nii et ega seal ei olnud jah, selliste sõnadega õpetamist, nii et ma arvan, et tänases päevas, kui küsida, mis ta tänase päeva kohta ütleks, et siis siis oleks samamoodi tahetava momendi olemusega õpetaks mitte sõnadega, ma arvan, et mina ei ole enam õige inimene selles suhtes sõna võtta, noh sest mina sain temalt ülikoolis ajakirjanduse ajalooõpetust, siis kaks kursust ja olin temast nii palju noorem 50 aastat ja mõned kuud, nii et see oli ikkagi hoopis nagu selline teistsugune suhe, et, et kummaline tagantjärele mõtlen, siis minu meelest oli ikka nagu natuke vana ja ja väsinud ja ja Ta oli aasta alguses just lahkunud ajakirjanduskateedri juhataja ametipostilt, nii et tal oli nagu teistsugune, teistsugune suhe rohkem nagu kõrvaltvaataja suhe sellesse sellesse asjasse. Nii et mina nägin teda kui korüfeed. Mina ei ole, tema ei oleks kunagi õppinud, sest ma olen eesti filoloog, hariduselt, aga minu esimene teadustöö on seotud Juhan Peegliga. Nimelt läksin ülikooli sellise asja kaudu, mille nimi on ettevalmistuskursus, Talle kutsuti null kursus, ehk siis ma ei läinud päris kohe pärast keskkooli, vaid veidi hiljem. Ja sellel null kursusel oli õppejõuks valveli liigingisse Eesti keele õppejõuks ja tema pani meid tegema teadustööd. Ta andis meile pihku Juhan Peegli novelliväekargajad, kus oli noh, nihukest arhailist, sõnavara ja murdesõnavara ja muud sellist asja. Ja lasi siis Edeldada sealt välja meil kõikvõimalikke selliseid eripäraseid sõnu ja siis uurida nende tähendust ja, ja nende tausta ja, ja just nii-öelda lingvistiliselt, mitte niivõrd sellest, et, et mismoodi nüüd kirjanik. Neid kasutab vaidlus niisugust tausta ja siis minule langes osaks au ja rõõm sellest kõigi ühistööst siis kirjutada kokku üks, üks tekst ja see ettekanda, kusjuures Juhan peegel isiklikult suvatses kohale tulla istus tasakesi seal laua otsas ja noogutas vaikselt, nagu temal kombeks oli seal ja siis ütles, et ma ei teadnudki, et ma olen nii hull tavaasja kirjutada. Ja see oli esimene esimene kokkupuutumine kokkupuutumine temaga. Esimene kokkupuutumine Peegliga oli, oli raamatu kaudu, et see Ma langesin esimesel sõjasuvel, mis ilmus 1979. aastal, siis raamatuna ja tõenäoliselt ma lugesin seda ikkagi kunagi hiljem keskkooli klassides, siis. Ja see oli hoopis-hoopis midagi muud, et sõjaveterane olime tol ajal ju kõik näinud, et nagu öeldi, et kui kõnnib, siis koliseb, kui seisab, siis möliseb. Aga sealt raamatust vaatas vastu hoopis hoopis teine maailm. Ja, ja see tegi nagu väga selgeks, et eelarvamused on sageli valed ja et elu ei ole mustvalge. See raamat puudutas tegelikult ühiskonda väga sügavalt, sest seal olid juba sellised vihjed sellistele nähtustele, millest avalikult rääkida ei tohtinud. Ja ta langes tegelikult ühte suuremasse lainesse, mis tol ajal mitte ainult Eestis ei olnud, vaid ka Nõukogude liidus sõjakirjanduse osas, ehk noh, räägiti sõduri vaatepunktist ja kaeviku tõest ja sellistest asjadest, et kui kui varasemad tööd rääkisid tihti sellest ja ütleme, romaanid ja muud asjad, mida kindralid siis seal mõtlesid ja tegid siis siis see oli see aeg, kus, kus hakati rääkima sellest tavalise sõduri vaatepunktist. Et see oli nagu üks asi, mille nüüd näiteks peegel tõi siis siis eesti kirjandusse ja asi ikkagi ikkagi see, et ta hakkas rääkima nagu just nimelt asjas, nagu nad olid ja kogu sellest keerulisest maailmas kogu sellest keerulisest olukorrast, kuhu sattusid ju ka need eesti sõdurid, kes pärast seda, kui päts riigi maha müünud viidi üle Nõukogude armeesse ja olid olid sunnitud asuma hoopis hoopis teistesse rollidesse. Ma arvan, et see oli üks selline selline tekst, mis, mis jäi nagu meelde nagu erinevatele põlvkondadele, ma arvan, ega ma ei tea, et keegi oleks nagu eraldi uurimust selle kohta teinud. Sest et noh, mina olen ju ju palju noorem, ei ole sõjaaja inimene ja ma olen sündinud isegi pärast Stalini pärast Stalini surmapäraks Stalini sündi. Aga seda nii. Aga siis meie see oli nagu, nagu, nagu minu jaoks ja selline selline oluline tekst ja teine asi, ma tahaks ühe asja siia veel tuua, mis, mis natukene on seotud siis selle Juhan Peegli ühe ühe niisuguse tööga, et, et kunagi see oli minu arust juba ülikooli ajal, korjas ta kui siis sõduriargoo või sõdur sõduri slängi. Niisiis selle Eesti vabariigi aegset natukene, kus ta ise oli siis nõukogude aegsete sõjaväesläng Vot seal on isegi üks märkmik, kus ta sõja ajal panin kirja. Ja, ja siis see oli 76. aastal Keeles ja Kirjanduses number kuus, siis avaldas ta ka ühe sellise lühikese artikli, kus ta, kus ta seda slängis nagu kirjutas ja ja selle slängi välja tõi ja vot seda niux teda teistmoodi keelt on selles romaanis ka sees. Aga oluline on ka see, et, et ta põhimõtteliselt selle slängi üldse turule tõi, sellepärast et slängis või koostöö ei tahetud tol ajal üldse rääkida, see oli noh, mitte, et ta nüüd keelatud oleks, aga see oli midagi väga halba ja mitte mitte ainult ütleme riiklike chinovnikute silmis, vaid vaid väga paljude eesti keeleni hoidjate silmis, kelle jaoks ainus õige asi oli ikkagi ikkagi eesti kirjakeel. See oli nagu sama väärtusetu nagu kollane ajakirjanik. Ajakirjandus aga, aga noh, need ilusad niisugused slängisõnad, ma vaatasin seal näiteks seal oli ilus slängi sõna puhkekodu mis tähendas langenud, mis tähendas kartserit. Või, või mõrtsukas hoopis teisest otsast vaadates, aga see tähendab tegelikult leivasupp. Või, või surmaabi, kes oli pidulik inimene nimega velsker mis võiks tänapäeval olla ükskõik mis asi, eks ole, aga see oli sõjale hoopiski miin. Nii et noh, niisuguseid huvitavaid ja toredaid metafoore, mida ta sealt, mida te sealt kokku korjas ja ja noh mingis mõttes nagu aitas, kui me hakkasime tegema 70.-te lõpus, siis ja 80 alguses ka sellist ühte slängi ringi, väikest slängi ringi ja seda kokku panema ja 80.-te keskpaigas Me veel toimisime selle sellega seal taas ValveLiivi Kingissepa juhendamisel, siis oli näiteks peegli artikkel meile niukseks oluliseks orientiiriks ja algeks selle, selle taha sai pugeda ka öelda, et vot peegel ise on neid asju uurinud ja näidanud Aga mida siis peegel arvas ajakirjanduskeeles, missugune pidi olema ajakirjaniku keel, kas see pidi olema puhas kirjakeel nii-öelda või võis seal ka olla? Slängisõnu? Selle kohta mina ei tea, et ta oleks öelnud, et nüüd puhas kirjagi, küllap ta seda silmas pidas. Seal on ilmselt see ka ju, et üks tema lemmikžanr, mida ta väga hindas, oli ju veste ja seal seal on nagu keeleliselt palju suuremad. Noh, see ei ole mitte kunagi puhas kirjakeel, suurem osa eesti vestetest ongi mängitud selle nii-öelda rikutud keele peale mitte slängi, argoobialevaid, ütleme, vigaste lausete või vigase keele ja kõikide selliste asjade peale. Aga see, mida ta arvas tegelikult, et kuidas kirjutada, see on täiesti täpselt samasugune nagu nagu mina võiksin praegu õpetada, et see oleks lihtne ja selge keel, et see oleks lihtne ja selge keel. Ja et selles ei oleks niisugust ilutsemist, ilutsemist ja selliseid keerukaid sõnu ta rääkis väga kratism ja ta rääkis väga selgelt, tõmmake maha kõik igasugused keerukaid epiteedid ja nii edasi, et see, mida mõned teised inimesed sajandiga eesotsas plära barokiks nimetasid, see oli tema jaoks nagu täiesti täiesti välistatud asi. Ja siis ma leidsin temalt täpselt sedasama puhtalt selgelt muidugi lääne ajakirjandusõpikutes toodud niisuguse õpetussõna, et mis, mis kõlaks tänapäeval niimoodi, näita, ära ütle tee asi elavaks. Ära, ära seleta, ära anna noh, nii-öelda juhtnööre ja midagi muud, vaid vaid loo detailidega see elavus ja selgus täpselt see õpetus, mis praegusel käib ja mis käib ka ju ilukirjanduses samasugusena, tuleb meeles pidada ja Juhan peegel Väga nautis neid keelemänge või need, kes kõik need tema kirjakesed, mida ta läkitas oma kolleegidele ükskõik kas mingite korraldustega korraldustena või või niisama, et need on, kas need, aga kas need on? Peegli käsulauad. Just needsamad, mis seal oli see kõige kuulsam. Ütle mulle nüüd see, kus poisid ei käinud sõjalise Selles õpetuses ja tuli siis karm kiri dekanaadist peeglile, et ajakirjanduse tudengid ei käi esmaspäevases sõjalises õpetuses siis ta pani selle sinna teadetetahvlile välja, siis serva peale kirjutus maha lasta. Aga asi ei paranenud ja tuli uus kiri dekanaadist. Siis ta kirjutas, pani uuesti välja, kirjutas serva peale teist korda maha lasta, enne lubada kokku saada sugulastega. See oli tema niukene õpetamise õpetamise stiil. Esimene asi. Ta jäi vait ja mõtles. Siis ta tuli huumoriga. Ja siis ta tuli uuesti huumoriga ja kui see ka ei aidanud, siis ta jäi uuesti vait. Ja kui sa sellest järeldusi teha ei osanud, noh siis oled ise loll. Tema õpetussõnad on sõnad on väga palju, niuksed nagu fraase või lauseid või niukseid. Tammeri raamat, mis ta need kokku pani, see meie Juhan, see on väga tänuväärne raamat. Et seal on just hästi kompaktselt kokku korjatud sajad killukesed, noh, osad neist korduvad, aga tühja sellest. Nii et see on, see on raamat, mis on väga väärt. See oligi tema nagu noh, niukene õpetamise viis ja, ja ilmselgelt see vähemalt noh, kuidas ma ütlen, teoorias milleski töötas, et kui, kui inimestel on aastakümneid hiljem kõik need killud meeles, eks ole ja nad suudavad neid uuesti produtseerida järelikult, ja nad jäid meelde. Ma ei ole väga kindel, et need inimesed alati nende kildude järgmise käitusid, aga, aga vähemalt nad jäid meelde ja see on ka juba suur asi. Kui esimesel korral ei käitunud, siis teisel korral võib-olla käitusid. No ja siis tuli uuesti maha lasta. Teema, millest väga palju Juhan Peegli puhul ei räägita, sest et muust ajakirjandusest on nii palju rääkida, on ju tegelikult see, et Juhan peegel siiski õppis kõigepealt ülikoolis eesti keelt. Tuli keeleteadlane ja, ja. Jagama kandidaadi tee, ta tegi ka ju keeleteadusega sest oht selle doktori, et kui ta, kui ta alustas ajakirjanduse õpetamist, siis samal ajal samal sügisel ta kaitses kandidaaditöö eesti regilaulu morfoloogiast või kuidas see pealkiri seal täpselt oli ja doktoritöö, mis tuli siis, mis umbes 15 aastat hiljem, see oli siis ajakirjanduse See ma sain rooli ka tal nii-öelda natukene sundkäik, sellepärast et, et oli vaja Eestis ajakirjandusdoktorit lihtsalt selleks, et inimesed saaksid kaitsta kandidaadikraadi ajakirjandusalal pidi olema noh, koha peal, doktor, muidu tuli siia importida kusagilt Venemaalt. Aga see importkaup ei olnud just suurema kvaliteediga, ütleksime niimoodi doktorikraadiga. Nende kaitsmine käis siis Venemaal ja kandidaadikraadi madalam järgse käis siis seda sai ka Eestis teha. Aga ta läks väga kiiresti tegelikult ka edasi selle regi värsilise rahvalaulukeelega, sest kui vaadata, siis ütleme, et ilmus väike monograafia regivärsirahvale olu keelest, mis oli minu ajal veel niisugune väga selge õpiku õpiku rollis. Mis aasta see oli või ma ei mäleta enam, mis aastal see esimene trükk ilmus, seda on ilmunud kaks või kolm koguni ja siis noh, eesti rahvalaulude antoloogia selline paks, mida Ülo Tedre koostas sele neljandas köites, on siis pikk ülevaade rahvalaulude keelest, see on peegli kirjutatud Kalevipoja keeles, kirjutas tema, nii et tegelikult ta oligi eesti rahvalaulude keele keskne uurija ja, ja keskne sellest sellest kirjutada. Ja ega ma ei ole küll kuulnud, et pärast oleks kellelegi midagi sealt sealt eriti nagu lisada, et kõik need inimesed, kes ka koolis on õppinud rahvalaulude keelt, seda vana keelt tavaliselt seda rahvalaulu kaudu õpetataksegi, et et kui neile räägitakse sisekao puudumisest ja, ja räägitakse, et sõita maa ja laule majja laskemajja ja ja lõpuga puudumisest, etetet mingi sõda sõitis, muuda maad ja, ja muid selliseid asju. Et kõik need muidugi nad on olemas seal rahvalauludes, aga nii-öelda kokku neid on võtnud ja süstematiseerinud just uuemal ajal peegel, neid on varem ka uuritud, muidugi see ei ole nagu päris päris noh, tema, tema leiutis, aga, aga noh, tema igal juhul tema niisugune super suurde on need nimisõnade poeetiliselt sünonüümid või Kenningitse see sõnaraamat, et mis, mis ilmus, kus oli kuues osas vist või 1982 või neljas osas, 1992 kuni 91 pärast ilmus veel eraldi köitena ka selline asi, mida ta siis vaikselt käis seal kirjandusmuuseumis tegema. See on hästi kasulik teadmine või lugu mis minule on nagu jõudu andnud, rasketel hetkedel on see, kuidas ta seda, sest ta tegi ju paralleelselt tegelikult kahte asja, üks oli siis see ajakirjanduse ajalugu, ajaloo uurimine, ajakirjanduse õpetamine Tartu Ülikoolis ja sealt see rahvalaulude keele uurimine, kes sealt kõrvalt ja see, mida ta ise on rääkinud, kuidas ta oli veel 65 kuni 67 oli ajaloo-keeleteaduskonna dekaan. Ja siis, kui tal see niukene ülikooli selline bürokraatlik pool täielikult üle viskas, need koosolekud ja asjad, kus ta pidi siis kohale istuma siis see, kuhu ta läks, oli kirjandusmuuseum, kirjandusmuuseum ja siis nii-öelda elu põhiväärtused kaevus, vanadesse rahvalauludesse ja niimoodi aastate jooksul, nii nagu siin juttu oli, et neljas köites ilmus nimisena poeetiliselt sünonüümid aastate jooksul päevast päeva märkamatult said valmis nihukese leivatöö kõrvalt asja, mis on siiamaani nagu ületamata. Nojah, ma arvan, et sealt ei olekski midagi enam eriti ületada sellistes asjades ja see, see tõi välja, noh, ütleme sellest, rahvalaulud on täis vot selliseid asju, et seal korratakse kogu aeg veeners värssides, siis seda paralleelselt siis öeldakse mitu korda sedasama tegelast või sama asja ümber. Et kui seal on mingisugune naine või neiu, siis tuleb seal hõbekaela lina juuksekulda, rinda, siidisukk ka ja muid selliseid asju. Kui see noormees siis tuleb, kannus jalga kaabub ja Ma leidsin sealt kaabu, pea, nööpis rinda või hallivat tee või muud asjad või siis tulevad hoopiski, et neiumaasikas ja noormees on õunapuu järsku niisugused asjad, need, need paralleelsed asjad, mis on, need ei ole noh, eesti regivärsis, ainult need on mujal ka need on soome regivärsis, nad on skandinaavia vanades rahvalauludes niisugused asjad olemas. Aga need on hästi huvitav on lugeda neid kümnete kaupa, milline fantaasia oli ikkagi neil inimestel, kes seda kõike seal omal ajal välja mõtlesid ja välja. Ja eriti tore on minu arvates see, et kui lugeda Juhani kirju nendele oma kolleegidel eriti naiskolleegidele siis siis need on, ta kasutab neid sõnu seal. Et seal on niisugused valveke sirgu linnupojakesed ja muud sellised asjad, need kõlavad niimoodi võib-olla natuke kui neid paberil lõheda, mingis mõttes on see ka plära barokk, aga kuumoriga see on väga selge nagu nali ja, ja et sõnad laenatud sealtsamast rahvuslauludest omamoodi, nii et ta kasutas päevaelus ka rahulikum, teine teine, mida ta seal kirjades kasutas, oli see Roosunstroofitsee. See sinu poeg paremat esiaset musitada oleks 19. sajandi paroodia, mida ta siis nendes oma verises Johnis ja, ja sellistes tekstides kirjutas, ta valdas niivõrd hästi 100 19. sajandi keelt, et selle võõra, kes asja ei tunne, täiesti ära petta. Mismoodi ta seal vinti üle keerab, tegelikult, ega see ei ole päris aus seal maksa võtta lady tõe pähe, ta keerab seal vinti üle. Tuleksin korraks saate alguse juurde tagasi, et kas see lugu, et uudis on see, et inimene hammustab koera, mitte koer hammustab inimest, kas see on ikka peegli lause? Ei ole, ei ole. Miks sa ei öelnud seda, et kui ta ajakirjanduse õpetamist alustas siis tihtipeale ta oli oma tudengites nii-öelda mõne mõne tunni ees ja see, mida ta tegi, ta tellis siis Moskva kaudu Moskva raamatukogudest, Moskva Ülikooli raamatukogust neid inglise ja saksakeelseid ajakirjandusalaseid teoseid ja ütles, et need olid sageli lahti lõikamata, nii et tõenäoliselt oli esimene ja viimane, kes neid, kes neid raamatuid lugeda ja sealt oli see, kust ammutas oma teadmised, nii et see on kindlasti selline Ameerika ajakirjanduse nii-öelda. Seda on omistatud seda omistatud paarile inimesele seotud praegu nimesid välja tooma, aga see pärineb minu teada 19. sajandi lõpu Ameerikast ja tegelikult kollasest ajakirjandusest. Palun väga vabandust. Ikka kõik inimesed peavad seda nagu peegliõpetussõnaks, ega siis noh, niimoodi hästi laenatud asi on nagu päris oma ju. Sisuliselt on ju nagu õige joon muidugi. Väga hea, et me saime selle asja tänases peegli saates selgeks räägitud. Suur aitäh teile ja head ajakirjandust meile kõigile. Aitäh ja teile ka. Juhan Peegli artiklile vabadus ja vastutus ehk peeglile pühendatud keele ja Kirjanduse 1994. aasta erinumbrile leiate viite vikerraadio keele saate kodulehelt. Juhan Peegli kolleegi Tiit Hennoste ja omaaegse tudengi Roosmari kurvitsa teisest värskest raamatust 101 Eesti ajakirjanduspala leidsin Juhan Peegli väga tähtsa õpetussõnaajakirjanik. Sa võid olla, aga inimene, sa pead olema. Selle mõttega ongi paslik lõpetada Juhan Peegli 100. sünniaastapäeva saade. Minu nimi on Piret Kriivan Kuulmiseni nädala pärast.