Tere, lastekaitsepäev, mis on esimesel juunil, on see päev, mil mõeldakse laste heaolule ja sellele, kuidas laste elu parem oleks. Ja täna mõtleme ka keelesaates selle peale ja keelesaatele kohaselt räägime lastest ja raamat tutest lugemisoskusest, lugemisharjumusest, lugemistahtmisest ja sellest, kuidas raamatud laste elu paremaks teevad. Mina olen saate toimetaja Piret Kriivan ja minu saatekaaslane on täna kirjanik Jaanus Vaiksoo, tere. Tere. Kas me teeme sääsest elevandi, kui me muretseme selle pärast, et lapsed ja noored ei, ei loe? No päris kindel on, sööb, Tänapäeval lugemine on vähenenud laste seas. Ja kuhu me sellega ükskord jõuame, ega ega me ilmselt keegi seda päris täpselt ei tea, aga mingil moel on see isegi ootuspärane, et kuna ma olen ise olnud pikalt õpetaja ja ka viimased paarkümmend aastat lastele kirjutanud, siis ma olen muidugi ka palju sellele mõelnud, et et nüüd on lastel lihtsalt nii palju selliseid konkureerivaid tegevusi, et lugemiseks, okei, kindlasti vähem aega, et kui sa ei ole seda lugemist just enda jaoks avastanud, sest ta on ka päris palju neid lapsi jaoks lugemine on nagu väga oluline, aga aga minu poisikesepõlves oli asi lihtne, et et kui me räägime näiteks pikast suvevaheajast, siis terve pika päeva mäe loomulikult tõmbasime õues, eks mängisime jalgpalli või luurakat, sõitsime ratastega ja, ja kui ma mingil hetkel sellest ära tüdinesin, siis läksin tuppa ja hakkasin lugema neid raamatuid, mis ma olin sealt Vääna külaraamatukogust jalgrattaga toonud ja neid oli mul alati nagu mingi terve terve virn ees. Noh, samas oli mul muidugi ka sõpru, kes, kes nagu tegelesid samal ajal muude asjadega, eks. Et noh, mind lugemine tõmbas, aga kuidagi see asi oli nagu selgem. Ei, ta ei ole päris nii, et, et vanasti lugesid kõik lapsed ja, ja kogu aeg ja. Sugugi mitte et ma minu minu hea sõber või minu pinginaaber tema imestas, et kuidas sa niimoodi suudad neid raamatuid lugeda, aga aga ta oli väga tore poiss ja niimoodi ja tal olid nagu teised huvid ja see on, see on ju elus täiesti loomulik ja ja ega ma ei kujuta, et näiteks milline oleksin mina ise tänapäeval noorena, et mida ma teeksin või kas ma loeksin sama palju, kui ma tol ajal lugesin. Noh, sellel ei ole vastuseid sellele ma võin lihtsalt võib-olla oma laste pinnalt kuidagi kuidagi peegeldada. Ja noh, paljud vanemad on, on loomulikult nagu mures lapse lugemise pärast, et mida teha, et laps loeks, eks, et ja ja noh, mul on tunne, nii et ega kõige lihtsam retsept on siin ikkagi eeskuju, et kui kui kodus vanemad raamatuid ei loe või noh, kuidas sa sunnid seda Lastki sinna raamatu taha, eks, et noh, võid sundida, aga, aga ta ei pruugi sellest hakata mingit mõnu tundma, eks ta loeb, nii palju, kui on nagu koolis antud ja loeb selle miinimumi ära ja see on täiesti jällegi selline elu loomulik osa, et miks valivad paljud lapsed vanemate eeskujul kas nende ameti või nende hobid või noh, see on ikkagi noh, kui palju seal nüüd see geenide osa on, et suur osa on ikkagi sellel võib olla elaval eeskujul kujuneb kuidagi märkamatult. Et võib-olla seda nagu selles mõttes nagu üle dramatiseerida ei maksa. Võin vahepeal öelda, et tegelikult on väga kasulik ja väga huvitav lugeda ka noortekirjandust ja lastekirjandust vanadel inimestel. Ja, ja muidugi ja kindlasti on tänapäeval no suur muutus, kui me räägime noortekirjandusest toimunud selline suur muutused, et sellist juba nagu hilisteismelistele mõeldud kirjandust järjest rohkem kirjutavadki nendesamade noorte ja kaaslased ise. Ja see ei pruugigi olla ainult draama raamatu kujul, vaid see võib olla vabalt ka inglisekeelne ja ilmuda kusagil blogides, millel on täiesti oma fännklubid. See on see maailm, mida meie nagu suhteliselt vähe tunneme. Aga see ingliskeelne maailm, see on ju hirmus ka, kui ta peale tungib. No ma arvan, et sa, inglise inglise keel on praegusele noorele põlvkonnale juba täiesti iseenesest mõistetav asi ja ja noh, ilmselt mõned mitte mõned või isegi võib-olla paljud tulevikus valivad ka eneseväljenduseks selle töö. Aga ma usun või, või noh, neid tänapäeva noori jälgides või ka oma lapsi jälgides, kes on juba suureks saanud ma usun, et lähiajal selline eestlus või oma keele armastamine või oma riigi armastamine ei kao mitte kusagile, et kui ma olen käinud siin aastaid noh, Eesti vabariigi aastapäeval, siis hommikusel lipu heiskamisel, eks, et siis need noortemassid, kes sinna kokku tulevad, ega nad ei tuleks suure pakasega varahommikul kuidagi sinna mingisugusest sunnist, et nad tulevad sinna rõõmuga ja vabatahtlikult ja kui see asi neile korda ei läheks, siis nad sinna ka ei tuleks. Et ütleme väga paljudel noortel, kellel on ikkagi selline juba globaalne maailmapilt, et neil on ka aga väga suur armastus ikkagi selle Eestimaa ja eesti keele vastu ja ja noh, ma olen ikkagi mõelnud sellele, et ja seda ka sellistele emakeelepäevadel siis koolis kohtudes noortega arutanud, et tänu eesti keelele. Me saame olla maailmas vägagi originaalsed. Et kui paljud inimesed siin seitsmest miljardist maailmas võivad öelda, et nad oskavad selliste ilusate haruldast keelt nagu eesti keelt, aga meie, meie võime, meie oleme nagu selles mõttes nagu äravalitud, eks, et et ja, ja mis tänapäeval maksab, tänapäeval ju paljuski maksab, et kuidas sa suudad teistest eristuda, eks see on võib-olla ka selline edu aluseks, et inglise keel on nii tavaline noh, hiina keel varsti veel tavalisem. Et aga, aga jah, kui tulla nüüd selle võib-olla selle küsimuse alguse juurde tagasi, siis teine asi on nüüd see eesti keele õppimine ja õpetamine. Vaat et siin ma võin küll, et ma olen olnud tegelikult aastaid ka õpetanud Tallinna Ülikoolis kirjandust ja ja siin on kuidagi vahe tunda, minu arust läheb see piir kusagilt siis, kui hakkas kehtima Polonia kolm pluss kaks süsteem, et siis asi läks käest ära, et kus tudengid tuleb peale nagu konveieril ja kohati oli tunda, et selliste Nende bakalaureusetööde keel muutus nagu ikkagi niivõrd tuntavalt, et noh, et sa tundsid, et sa ei olnud mitte enam selle töö sisuline juhendaja, vaid keeletoimetaja. Et ja, ja seda on küll tunda, et, aga, aga see on nagu noh, see on mõtlemise koht võib-olla noh, kus suunas nagu see haridus peaks tulevikus minema, et see on nagu hoopis teine teema. Et kas see on nagu jätkusuutlikum nagu sel kombel püüame nagu võimalikult kiiresti noori ette valmistada ja paisata siis nii-öelda tõeturule Aga kui oluline on selle juures lugemine eesti keeles lugemine? Kui palju peaks lugema eesti keeles ja missuguseid raamatuid ja mis ajast alates kui vanalt alates? Lugemine on selles mõttes keeletunnetusele ülitähtis, et tegelikult, et noh, kui lapsel on lugemisharjumuse, ta, ta loeb palju raamatuid ja need on head raamatud heas keeles, siis see keel jääb talle märkamatult külge. Lapsi õpib, nagu ma alguses ütlesin, eeskujude kaudu ja me väikeste laste puhul paneme tähele, et et noh, et mõned lapsed on nagu väikesed vanainimesed, eks, et kes on võib-olla vanaema ja vanaisa kasvatada palju, eks, et noh siis ta hakkab omandama nende keelt, näiteks sama on ka kirjandusega. Et see laps, kes loeb palju raamatuid, see keel jääb talle märkamatult külge ta ei pea hakkama mingeid reegleid, do eks ju. Aga ma mäletan isegi, et kui palju ma neid eesti keele reegleid jah, olid küll mingid õpetaja küsis, eks pidin kirjutama tahvlil lause, kutsus vastava, küsis, et aga ütle reegel ei tule, ei tulnud meelde, eks, et aga, aga vastus oli õige, eks, et ma lihtsalt see on selline, et see jääb märkamatult külge. Selline, kui sa loed, et mida rohkem sa loed, siis ei hakka see keel külge, et noh, sama on ju ka võõrkeele õppimisega kõige rohkem sa õpid keelt, nii kui sa hakkad lihtsalt lugema selles keeles või suhtlema. See ongi minu meelest üks mõtlemise koht, et me teame, et võõrkeelt tuleb õppida. Inglise keelega on juba tänapäeval võib-olla natukene segasemad lood, aga et emakeelt tegelikult ju ka tuleb õppida. Ja tuleb õppida nii kaua, kuni sa elad tegelikult. Ja, ja siin on tegelikult minu arust eesti keele õpetajad, noh meil siis nagu emakeel, eks olnud aastaid noh, selles mõttes kui ebavõrdses seisus, et kui võõrkeeleõpetajatele on sellised poolikud rühmad, siis emakeeleõpetajad on noh, selles mõttes töötavad nagu sellise pideva ülekoormusega, sest neil on alati täisklassid. Mis tähendab, et lastega selline individuaalne suhtlemine, nii nagu võõrkeele tundides on märksa pinnapealsemaks ju noh, siis rohkem pannakse võibolla rõhku seetõttu ka sellistele kirjalikele töödele, mis tähendab jälle nagu sellist tohutut mingite etteütluste ja lõputute kirjandite parandamist ja, ja seetõttu nagu eesti keele õpetajad ongi nagu tohutult üle koormatud. Ja kui me tuleme nüüd nagu siia tagasi kirjanduse juurde, et eeldada ka, et emakeeleõpetaja peaks tegelikult olema kursis selle uuema kirjandusega, mis ilmub, eks, et hoidma, hoidma ennast tasemel, et millal, millal jääb siis õpetajal aega ka selliseks enese harimiseks, et see on tegelikult päris tõsine küsimus. Tänapäeva kohustuslik kirjandus, onju? Üha suurem vastutus ongi õpetajal, et õpetajal on ikkagi suhteliselt vabad käed valida mida ta lastele noh, ainekava ei kirjuta seda enam nii ammu, nii täpselt, et Ta võib ise ise valida, kuidas ta paneb selle kirjanduse kursuse kokku ja ja noh, üks selline minu arust üks selline põhivõti on see, et et, et noh, mis on Kirjanduse õpetamise ülesanne koolis, et see ei ole sugugi mitte mingi kirjanduse ajaloo õpetamine, tähendab, ta peab kindlasti ei ma seda teist või kolmandat autorid, vaid ikkagi noh, põhiasi on tänapäeval, et äratada huvi lugemise vastu, eks tal see huvi tekiks, et see on noh, see on kogu eluks, on sul nagu selline tore oskus kaasas, eks ju, et kas sa tead nüüd täpselt selle kirjaniku elulugu, see, see ei ole ju ab. See ei ole üldse tähtis, isegi kui see tekib see huvi ükskord, eks sa siis loed seda, aga tähtsam on pakkuda sellist heakohast kirjandust ja ja noh, oht on selles, et et võib-olla mitte koolis anda lapsele raamatuid kätte valel ajal. Viivi Luige seitsmes rahukevad ei ole lasteraamat, kuigi seal peategelane on väike tüdruk, eks. Väike Illimar ei ole lasteraamat. Aga selle hea kohasusega on, ma arvan, see on ikkagi probleemid ka, sellepärast et no kui me võtame tõe õiguse, millest sel aastal on palju juttu olnud ja õnneks on palju juttu olnud, siis paljud ja ütlevad, et et see kooliajal lugesin, see oli nii õudne, seda kooliajal üldse ei peaks lugema. Aga mina arvan, et kooliajal saab sealt lugeda tähelepanu pöörata ühele poolele sellest raamatust siis viie aasta pärast teisele, 15 aasta pärast hoopis kolmandale küljele. See ongi see, see tõe ja õiguse fenomen on üks selline tore selline igipõline teema, et üks karde arutles vest Postimehe veergudel, Mihkel Mutt sellest just sellest samast küsimusest, eks, et kas tõde ja õigus oleks kohustuslik. Et võib-olla võtab see paljudele õpilastele hoopis isu ära ja ta kogu järgneva elu ei võtagi seda tõde ja õigust. Või lasta vabaks ja riskide samas sellega, et noh, et mõned siis üldse ei loe loegi seda samamoodi elu jooksul, aga aga noh, ma arvan, et see tõde ongi nii, et see tõde ja õigus on, seda tõestas ka nüüd see täna see film sel aastal, et et ja ka ma oma laste puhul olen kontrollinud, kes on nüüd nagu juba gümnaasiumisse jõudnud, et tegelikult neile meeldib tõde ja õigus. Ja, aga, aga muidugi nad loevad sealt just oma vanusele vastavalt mingit tasandid välja. Sest ta, ta on niivõrd mitmekihiline tekst, tõeliselt hea raamat pakub igaühele sõltumata vanusest, midagi see ongi hea raamatu tunnus. Et mina olen tõde ja õigus no elu jooksul lugenud mitu korda ja ja, ja noh, ütleme kordan midagi uut. Esiteks uut ja teiseks, et ta läks minu jaoks kogu aeg paremaks, et kuskil neljakümnendates loetud tõde ja õigus siis nautisin juba täiega, eks varem meeldis ka, aga noh, siis meeldis eriti. Täiesti olen nõus. Aga kui me väikeste laste juurde tagasi tuleme, et kuidas ja millal peab siis seda huvi hakkama juba ärgitama, lastes seda lugemise huvi ja kirjanduse huvi? Tegelikult natukene peab seda ikka tegema. Ei no loomulikult ja see, eks see hakkab ikkagi nagu koduste ettelugemist kaudu, eks, et kui emad-isad lastele õhtuti ette loevad ja loevad selliseid huvitavaid raamatuid siis noh, eks selle kaudu hakkab see, see lugu ka rohkem meeldima. Missuguseid lugusid lapsed armastavad? Noored välja. Ikka jah, ja, ja ma isegi ju kirjutangi, et minu põhisihtrühm on ikkagi, ütleme niimoodi, algklasside lapsed, eks seal esimene kuni neljas ja ja kui ma niimoodi koolides käin esinejatega, siis on põhilised, sellised märksõnad on, et saaks nalja, aga et oleks seikluslik, et oleks hoogne, eks ja see on täiesti loomulik, et miks me, miks me eeldame, et et me peame täiskasvanute mõtlema sellele, mida me ise noortena lugesime. Või lapsena ikka selliseid, et et oleks, noh, ma lugesin näiteks mu üks suur lemmik oli Jaan Rannap, sest ta kirjutaski naljakalt nagu Agu Sihvka lood, eks ju. Ja kirjutas ka põnevalt kõik need spordilood ja ja nii edasi ja nii edasi, et need on nagu sellised nagu põhimärksõnad, mis tekitabki selle lugemise huvi. Noh, ma ei lugenud poisikesena algariti Underite Jaan Krossi, eks. Ja teises klassis lugesin põrgupõhja uue vanapagana läbi, aga sellepärast, et pidasin need esialgu vanapaganat Kaval-Antsu lugudeks, ehk siis kuna ma juba lugema olin hakanud, siis nagu ei sündinud pooleli, pressisin, pressisin läbi, aga palju ma sellest aru sain, seda ma ei oska öelda jah, et seda nad tahavad just sellist nalja, hoogu ja seiklust ja ja võib-olla ka selline õpetlik iva peab siis olema selle seikluse sisse ära peidetud, et noh, kui ma näiteks kohtun misel lastega, ütlen seal esimeses teises klassis, et et luuletajad kirjutavad ka ka väga palju selliseid ju armastusluuletused. Et kas tahate, ma loen teile mõne armastusluuletuse ette, siis no siis läheb kohe selline nägude tegemine ja kära lahti ja hakatakse nägusid tegema ja poisid panevad siis näpud kõrvadesse ja siis ma ütlen neile, et ma ikka loen teile kana armastuse ja vot siis siis juba pealkiri nagu naeru lahti ja kui siit edasi läheb, siis kui kana hane armastama, kas kõik muu siin ilmas tema jaoks, kas mõttes mõlkus vaid Hani, tõsijutt, mitte nali. Kana tegi, mis suutis oma välimust muutis, värvis kirjuks kõik suled silmist helkisid Tuled moones 50 muna, hõõru sarjale puna ümber, haneda tiirles Ripsutas tiiba. Paraku plaanid kiskusid kiiva. Polnud teragi märgata, et Hannes võiks armastust tärgata. Ta ei tundnud sugugi huvi, olgu ta kana või tuvi. No mis sa ütled, uhkele saatis kana kukele. See tõestab küll tegelikult muuhulgas ka seda, et lastekirjandus on nagu vanadele ka väga lugeda ja kuulata. No kui ma mõtlen ikkagi nagu oma kolleegidele ja siis tegelikult ikkagi noh, meil on väga palju häid lastekirjanikke ja, ja mis on paljude nende nende tunnus, on see, et need on ikkagi kogu pere raamatut, et ka isal-emal on, oleks neid tore lugeda. Ja et igaüks saab sealt, et lastekirjandus ei ole ainult nagu selline Onu Heino lood on ka väga õpetlikud ja väga õpetlikud ei saagi esimesele kohale panna. Panime lõbusad esimesele kohale, aga õpetlikud ka sammas ja väga elulised lood. Onu Eino tüüp Sündis, jah, aastaid tagasi, kui ma uut aabitsat kirjutasin, ta sündis nagu aabitsas, tegelikult ma hakkasin, tegin aabitsat ja ja, ja, ja tänu kunstnik Urmas riigile tahtis teha ühesukes kunstniku raamatut, et ta teeb sellise portreede sarja, milles ta siis. Ja millele ma siis kirjutaksin, illustratsiooniks lühikesed luuletused ja ta saatis mulle sellise hipi moodi tüübi. Arvutisse kirjutasin neli rida teksti, mulle tundus, et see meenutes Heino, panin teleonu Heino nimeks ja aga noh, vahest nagu on, et sellisest, meie plaanist ühisest plaanist ei saanud tol hetkel asja. Urmas tegi mingit näitust, mina kirjutasin aabitsat, aga aga see tegelane oli sündinud ja, ja lõpuks andastest kaks raamatutäit luuletusi ka sündinud. Vaikse onu Heino on ikka midagi muud kui tujurikkuja olu heina. See tujurikkuja Heino ilmus aastaid hiljem välja, et see on ja hilisem ja et vahest neid nagu aetakse segi, aga noh, eks mina sõidan siin Eestis palju, eks, et nüüd see on selline tüüpiline eesti nimi ja kaks täitsa erinevat meest ja onu Heino ka juhtub igasuguseid asju. Nii kipub olema jah. Et midagi temaga temaga alati juhtub ja noh, ma olen ise öelnud nagu selle Heino kohta, nii et nad ei ole mitte luuletused, vaid nad on noh, riimi preemia pandud lood, et nad on sellised nagu jah, sellised löra eepilised lood tegelikult, et ta võib-olla siin siin on ka võib-olla selle onu Heino kaudu. Ma võiksin ka nagu seda natukene põhjendada, et palju on tänapäeval arutletud ka selle üle, et paljud luuletajad täiskasvanutele luuletajad on öelnud, et riimidega luuleaeg on läbi. Eks vabavärss on see, mis on luule ja selline riimid on juba 19. sajandi teema, eks rohkem. Aga. Noh, las ta, onu Heino on 21. sajandil ja puhta Ja just, et noh, et lasteluule puhul ma ei ole sellega üldse nõus, et see on sama, mida ma alguses ütlesin, et lapsed ei loe proosas kohe Tammsaaret, vaid ikkagi seikluse, naljajutte ja ja läbi selle lugemise jõuad Tammsaare, nii et sama luule, aga et on vaja, et nad saaksid kätte mingi rütmitunnetuse ja hakata nüüd lapsi kuidagi algusest peale. Noh, nagu vägisi vaba värsiga harjutama ja riime vält Timo oleks kuidagi kunstlik, et paneks siis nagu trulli ja tungla riiulisse hakkaks neile. Noh, ma ei tea, seal Aare Pilve kohe lugema esimeses klassis, et noh, see iga asi nagu omal ajal ja ja noh, kui sellisest nagu loomemeetodist rääkida, siis sellise riimidega lasteluule loomine on nagu minu jaoks täiesti selline selge meetod, et et noh, et mul kargab pähe nagu üks lause. Ja ma hakkan nagu riimidega seda lauset edasi kuduma, et ma ei tea kunagi, kuhu ma sellega nagu jõuan ja selliste lugude nii ma jõuan ainult tänu riimidele. Niimoodi kainelt mõeldes niimoodi noh, ma võib-olla iialgi ei jõuaks, nagu võib-olla selliste noh, võiks öelda jaburusteni, mis nagu selle onu heinaga juht, et et see on ainult nagu tänur riimidele, et kui ma võin siit ühe näite võib-olla tuua, et siis siis noh, ma toon ühe sellise luuletuse nagu onu Heino tegi teatrit. Et mul kargas pähe, noh, selline selline lause. Onu Heino, reede õhtuks oli teatripilet. Siit hakkas minema, kõndis mööda tänavaid ja lasi rõõmsalt vilet, uitas vaikselt linnas ringi, käis veel veidi siin ja seal lõpuks jõudis kohale, kuid teater oli ammu peal. Nüüd ei olnud vaesel mehel enam sekunditki mahti, tormas ruttu trepist üles, tõmbas saali ukse lahti. Vaevalt oli onu Heino võtnud toolil istet, järsku ühes pehmes kohas tundis valupistet. Keegi vemmal oli pistnud Klodka Heino toolile. Küllap tegi halba nalja, pani teda proovile. Onu Heino kargas püsti, karjus peapi, aga laval parajasti kanti rasket kappi. Rahu, rahu. Hüüdis publik, see on ainult teater. Onu Heino vihastas, kelleks te mind peate, tormas kähku lavale, lips viltu, juuksed sassis, suure kapi ühest nurgast teise nurka, tassis andis väikse etenduse, tegi trilli-tralli. Et aasta lõpetuseks viskas kukerpalli, rahvas hüüdis braavo, braavo. Olivast aplaus. Kohe algas vaheaeg ja tehti väike paus. Et ma tahan öelda, et ega ma Ilmariimidete, selle selle, sellise, seda lugu vist välja mõel nüüd ei oleks või niimoodi, et noh, et nii, nii et see on, et igal eks igal kirjanikul ja luuletajal on mingi oma oma võtted, kuidas ta luuletab või et minul kujunevad need jaburad lood sageli sel kombel. Kuidas lapsed riimilise luuletuse vastu võtavad? No mulle tundub, et tegelikult neile nagu ikkagi väga meeldib, et nad ja tegelikult nagu sellise mingid selliste lustlike poentide kaudu nagu mul on ikkagi tunne, et nagu see luule jõuab neile lähemale eriti ma mõtlen poistele kes noh, võib-olla noh, selles mõttes võib-olla peavad vahest nagu luuletust mingisuguseks pikali asjaks ja et ei ole nagu nende teema ette niimoodi, et siis nad avastavad, et noh, ka see on luuletus ja võib-olla ka selliseid luuletusi, et see ei ole midagi. Et ei pea tõesti olema armastusest ja, ja, ja ilust ainult luuletused kõnelema. Aga kas poistele ja tüdrukutele tuleb natukene erinevat moodi ka kirjutada, või? Jaan Rannap minu meelest ma mäletan, kui ma need lapsepõlve peale mõtlen, mind ta vist eriti ei, ei kõnetanud, nagu tänapäeval öeldakse. No kindlasti, Ma arvan, et võib-olla need teemad ei pruugigi nii nii erinevad olla, aga mingil moel nagu see stiil küll võib-olla nagu see selline tohutu seikluslik, kui see nii ja põnevus ja kõik see, et jah, võib-olla seda poiste loomuses on seda rohkem ja ja teine asi, et noh, mingid teemad ja asjad tulevad siiski poiste ja tüdrukute ellu erineval ajal. Et sinna pole midagi teha, et kui ma, kui ma siin ligi paarkümmend aastat tagasi kui Rocca al Mare koolis õpetajaks läksin ja sain omale klassi just kuuenda klassi 12 aastaks. Et siis tegelikult no ikka mõned tüdrukud käisid küsimas, et kas nad ikka peavad selliseid raamatuid lugema, mis on need nagu tunduvad nagu väga algelised tittekad, eks, et noh, 12 aastased. Ja muidugi ma pakkusin siis neile hoopis muud kirjandust, kuni täiesti tavaliste täiskasvanutele mõeldud raamatuteni välja. Sest oma suure lugemise ka nad olid lihtsalt nii kaugele jõudnud. Aga poisid olid sel ajal olles täitsa lapsed ega poistele ei saanud sama asja siis lugeda anda, et et siit tuleb lihtsalt selline erinevus poiste-tüdrukute vahel juba arengu arengukiirusega hakkab hiljem tasandama, aga, aga noh, sel hetkel sa pead seda arvestama. Ja kõigega õpetaja peab arvestama, millega ta tegelema peab, missuguseid otsuseid ta peab langetama. Emakeeleõpetaja. Koormus, eks, et kui sa tahad veel hakata nagu ka seda lugemist diferentseerima ja pakkuma igale ühele vastavalt tema tema nagu tasemele, et see toob jällegi nagu kõike seda tööd rohkem juurde. Aga noh, kui sul on klassis sellised õpilased, kes nagu hea meelega loevad, eks muidugi, sellised sellised asjad sa pead ära kasutama, eks, et noh, mitte mitte, et tall sai hääbukse see india ja tuli, eks, mis tal seal sel hetkel hõõgub? Need kohtumised lastega raamatukogudes ma mõtlen mitte õpilastega praegu, vaid kui kirjanik, kohtumised lastega, kas on näha, et nad tulevad hea meelega või kohustuslikus korras kas eesti laps on valmis suhtlema kirjanikuga loojaga ja mis ta siis küsib? No need kohtumised reeglina on ikka väga toredad, et, et noh, nagu ma ütlesin, et kuna minus lugejate sihtrühm on, on sellised algklassilapsed, siis nad on ikka selles vanuses väga siirad ja jana küsivad kõik. No kõige rohkem meeldib neile, igasugune huvitab neid igasugune statistika. Kui vana sa oled? Mitu raamatut oled kirjutanud, kui palju sa kaalud? Jah, et et mulle see meeldib, eriti vanuse puhul me alati lasen neil pakkuda, sest see ajataju on lastel nii teine et ka minu vanuseks pakutakse ka, ütleme 20-st 80-ni ja seda ma ei mõtle ise väljakaid. Nii see nii see ongi, et noh, ehk siis ja, ja ka siis ka, et sisulisemalt, et miks sa, miks sa kirjanikuks tahtsid saada, milline sinu lemmikraamat on, kust ideed tulevad ja mõni küsib ise nõu ja et ta on juba üht-teist kirjutama hakanud. Et sellised üldiselt Eesti laps on selline, et kui nagu ots lahti tehakse, keegi teeb otsa lahti, noh siis nagu ei pruugi küsimustel lõppu tulla, et see on nagu siis nad muutuvad julgeks. Kas arutletakse ka tõsisemate teemade üle või natukene põhjapanevate teemade üle, et mis lugemine üldse on ja mis see raamat on ja mida sõna laste jaoks tähendab? Eks ma püüan ikka nagu kuidagi kuidagi selle kohtumise ajal ka nagu kuidagi ei, võib-olla kaudselt seda oma mingit sõnumit võib-olla natukene lööb minus ka õpetaja välja tõi, on nagu seda sõnumit ka selle oma oma lugemiste vahele niimoodi peita, et noh, mitte otseselt mingeid sõnu peale lugeda, aga no ikkagi põhiline see, et näidata neile, et lugemine ongi tore. Ja noh, mis on nagu väga oluline minu arust lugemise puhul, et et noh, kui ma üldse lugemise tähtsusest räägime, et noh, siin kui alguses arutlesime, et et lugemine on vähenenud, et et aga, et midagi pole teha, et lugemine arendab ikkagi noh, võib-olla kujutlusvõimet inimesel rohkem kui kui miski muu, et sinu ees on ainult mustvalge kirjapilt. Ja tõeline pilt peab tekkima sinu kujutluses ja milline näeb välja kõik see, mis on nagu kirjatähtedena kirjaseks. Hea tekst on ikkagi see, milles on, on piltlikult öeldes omajagu lünki. Selliseid, kus kirjanik ei ole kõike nagu ette kirjutanud vaid lugeja, need täidabki, need lüngad nagu oma läbi oma kujutlusvõime lüngad panevad selle kujutlusvõime tööle, eks. Kirjanik ei kirjelda seda tegelaskuju, milline ta täpselt välja näeb. Aga sa loed ja sul on pilt silme ees ja onuheinast näiteks on ja et kui sa ei pea oma kujutlusvõimet pingutama, pakutakse kõike valmiskujul, eks, kui vaatadki võib-olla ainult seal filme või noh, et siis kujutlusvõime võibki nagu kängu jääda, et see on nagu umbes nagu tugitoolisport. Ta ütles, et kui sa vahid sporti ainult läbi teleka ja ise istud tooliseks su nagu noh, see keha lõpuks kängub, eks ju. Et selle asemel et ise ka nagu liigutada või sporti teha, eks, et et sama on ka lugemisega, et kui sa ise ei pinguta selleks nagu kõik tuuakse valmis kujul kätte siis oht on, et segu. No minu arust nagu tänapäeval räägitakse ka sellest, et me, et ikkagi on nagu filmitööstuses, kellest on kõige rohkem puudust stsenaristide teeks. Meil on ju see visuaalne pool on väga tugev see tänapäeva tehnika ja kõik see operaatoritöö ja suurepärane, eks, et aga et et ei ole neid, neid häid lugu, see ei ole kunagi küll, eks, et see ei ole mitte Eesti, vaid see on nagu ülemaailmne probleem, kõik otsivad häid lugusid. See tuleb ikkagi, et selleks peavad olema siis need head stsenaristid, kes neid häid lugusid teevad. Sõna pead ikkagi valdama? Jah, ja eks tulebki, nagu läbilugemised nendel kohtumistel ka ikka lapsed küsivad, et et kuidas kujunes teist kirjanik kui, ega, ega seal muud võtit ei ole, et ega ma olen nagu ikkagi nagu oma kaaslasi vaadanud teisi lastekirjanik, et siis on üks ühine tunnus, kõik nad on armastanud ikkagi lapsest peale palju lugeda. Ja, ja tegelikult noh, see Eesti lastekirjanduse hetkeseis on olnud juba siin võib-olla viimasel kümnendil ikka väga hea, et meil on, on väga palju selliseid häid tegijaid, et meie oleme üles kasvanud ütleme, selle vanema põlvkonna raamatuid lugedes siin Ellen Niit, Eno raud, Heljo Mänd, Jaan Rannap, Harri Jõgisalu, et, aga aga noh, tänapäeval, kes on siin, Piret raud, miga keranen Andrus Kivirähki, eks, Anti Saar on viimasel ajal väga häid raamatuid teinud Kätlin Vainola, Kadri Hinrikus. Ilmar Tomusk, Aidi vallik kivile, eks neid on terve. Saade lõpeb ära ja. Neid on tõesti palju ja leelo tungal Ilmar trull. Ja et, et selles mõttes järelikult on neil ka lugejaid ja et ma, ma usun, et tegelikult neid Eesti Eesti lastekirjanikke armastatakse ja hinnatakse ja. Kas Eesti lastekirjandus on ka muutunud ütleme, Jaan Rannapi aegadest mul lahti, siin onu Heino eksis ära ja sinul luuletus onu Heinoveeris tähti ja siin ma näen, et siin on üks tujukuju ehk motikal, mida kasutatakse ühismeedias, et kas kaasaeg tuleb ka lastekirjandusse. Ja ju ta peabki vist tulema või peo. Et ega ka kirjanik selles mõttes ikka sa pead nagu seda last tunnetama. Et las tundma, et kui kirjutada nagu puhtalt nagu oma oma mingi mälestuste pinnalt, siis sa võid nagu mingitesse asjadesse nagu väga-väga kinni jääda, et selles mõttes ongi sellised kohtumised nagu nende lastega ka väga olulised ja, ja ma usun küll, et võib-olla ka lastekirjandus on ka selline teema, et noh, kus, kus sa pead ka endale aru andma, et nad mingil hetkel sa ei suuda nagu annab selle selle maailmaga nagu kaasas käia või näiteks noh, noortekirjandus on kahtlemata selline. No ma mõtlen just sellist hilist teismelist iga, et, et noh, et kus, mina nagu ei kipu enam nagu sõna võtma, eks ju, et, et noh, ma tean, et ma võiksin seal kõlada võltsilt ja ebaloomulikult ja noh, see on kirjanduses kõige hullem. Et nad kui sellest laste kirjanduse muutumisest rääkida, et et siis üks asi, mida, millele ma hiljuti mõtlesin päris hoolega oli see, et ma lugesin Godfrey broisleri raamatut Röövel Hotzenplotz. Ja seal broisler on kirjutanud oma raamatut tohutult populaarne Saksa autor kuuekümnendatel, seitsmekümnendatel aastatel ja, ja siis seal Hazzamplatsi ei raamatus kui lugeda, kuivõrd värvikad tegelased need on ja kui elulähedased tegelased seal mul ei tule selle proua nimi meelde, aga seal oli üks selline suur paks proua, selline selgeltnägija, kes nagu ennustas siis klaaskuuli pealt tulevik ja siis see kohalik politseimeister ja käis seal temalt nagu nõu küsimas ja ja ta oli siis see proua oli tal oli muidugi värvikas nimi, kahjuks ei tule mulle meelde, aga ta oli selline suur suure lõualotiga ja veidi räpane ja kandis kogu päeva hommikumantlit ja ja nuuskas nina silla selle hõlma sisse ja siis ta tossutas vahetpidamata sellist jämedat jämedat sigarit, eks, et aga samas ta ei olnud sugugi negatiivne tegelane, eks, vaid vaid veidi veidrik. Noh, selline tavaline inimene, kes meie hulgas on. Et mul on tunne, et natukene võib-olla noh, tänapäeval on võib-olla isegi kirjanikud tehtud sellise poliitkorrektsuse poolt, et see ei ole niivõrd laste, vaid kuivõrd vanemate teema, et nagu kuidagi mingisugune selline alateadlik noh, selline enesetsensuur võib sel kombel nagu kirjanikku ahistama hakata, eks, et et selliste noh, teatud sõnu või teatud teemasid või noh, et ei käsitle, eks, et noh, sellest võib jälle nagu mingi suur suur kära või vaht üles tõusta, eks ju. Üks selliste viimaste aastate võib-olla kujukam näide on nagu näiteks nagu Kivirähki jutukogu kaka ja kevad, eks, et noh, et seal ei ole. Sellisest süütust pealkirjast ei tule selle pealegi, et sellest võib ka nagu mingisugune teema üldse tekkida, eks. Aga ometigi omal ajal, kui see raamat ilmus, see tekitas probleeme, eks, et nii imelik, kui see ka ei ole, eks. Et aga kui me hakkame lasteaiast sellist tegelikku elu peitma, eks eriti selliseid värvikaid tegelasi ja veidi sellist loomuliku kõnepruuki siis siis noh, me peidame nagu pea liiva alla, eks, et samas kui teleka neti kaudu näevad lapsed niikuinii jumal teab mida, eks, et lapsed ajavad ausast jahja loomulikusteks loom, noh sa saad teada, piirid lihtsalt ära tunnetama, eks ju, et see, see sõnavabadus ei tähenda seda, et lastele kirjutada, no jumal teab mida kõike, eks mis keeles, et et ega siis me kõik tunnetame neid erinevaid stiile kus ja mida me räägime, eks, et ega lastekirjanikud on ju samamoodi kõik täiskasvanud inimesed, eks, et ega lastekirjanikud ei ole ise eraelus lapsed. Aitäh Jaanus Vaiksoo, mida lõpetuseks öelda ikka lugeda, lugeda ja lugeda. Lugemine on selline tore ajaviide, mis noh, mis on sulle nagu kogu eluks, et mina olen nagu koolis õpetajana mõelnud seda, et kui sa näed, et et lugemine ei ole nagu vastumeelne, et noh, et see on alati selline hea oskus, mis tuleb sulle nagu kogu eluks kaasa, ükskõik siis kellena sa töötad. Et, et see on selline mõnus mõnus ajaviide tegelikult. Juunikuu on laulupeo kuu ja mina leidsin luulekogus kolm sügist ühepäevakohase luuletused. Ma loen selle lõpetuseks, kui tohib. Meie meil jalas valged kummikud ning mustad mulgipüksid ja seljas kampsun, sinine Me sööme kaeraküpsist, kui vastu tuleb karuott ja nõuab, andke ampsu. Mokka peale määrime ning pärast lööme tantsu. Nii kaerajaani tantsides. Me lähme laulupeole ja laulame end hääletuks. Nii kestab põlvest põlve. Aitäh Jaanus Vaiksoo ja ilusat laulupidu.