Nii kaunilt algas meie tänane väike rännak Aafrika mandrile. Kuulsite põhja maalitoareeglitega b tiin harivan. Nad on 40 aastat mööda maailma rännanud ning tutvustanud kitarride põhinevat Assof tüüpi muusikat. Tenor Ivan tähendab Tamašeki keeltes kõrbe Sahara kõrbe muidugi sest just sealt on need meloodiad pärit. Seepärast on ka tänase saate alapealkirjaks kõrbebluus, ehkki kuuleme selle tonni kestel ka teistsugust aafrika muusikat. Need imelised kõrbebluusirütmid on ammu üle maailma levinud. Ka siin Eestis on aafrika muusikat omajagu tutvustatud. See tänane tund on vast rohkem algajatele mõeldud tutvustusena kui imelisi helisid sealt kaugetelt maadelt meieni jõuab. Toome esile mõned väljapaistvad artistid, näiteks kohe jätkava noorema toa reegide grupi. Imar on Alžeeriast koos soovitusega täna kuuldud muusikute loomingut ise põhjalikumalt edasi uurida sest Aafrikas imesid peidus. Helijälge ajas. Rahulikku pühapäeva vikerraadiost. Minu nimi on ikka Christian õelaid ja mina olen Helgi Erilaid ja see kõrtsis kõrbepluus. 2006. aastal kokku tulnud Alžeeria Toa reegide kõrberokibändi Imarhani on kutsutud ka seekordset tundi alustanud Dinari veni nooremaks vennaks. Need kaks gruppi on omavahel tihedalt seotud, isegi sugulussidemetega Dinari vennan ima rahani suuresti mõjutanud. See on õpetanud ja noorema põlvkonna bändile eeskujuks olnud. Viimane on aga Toa reegide traditsioonilisele muusikale lisanud rokki, džässi ja bluusialgeid. Neymar Hannan pärit Alžeeria lõunaosas paiknevast Damon rasseti linnast, mis on omamoodi oaas keset tulikuuma viljatud Sahara kõrb. Repecus suvekuudel on olnud kohati lausa kuni 47 plusskraadi. Kunagist traditsioonilist rändrahvas toa reege, kelle jaoks Taman rasse. Ta on kõige tähtsam linn on seerias, on kutsutud ka sinisteks inimesteks sest neil on kombeks kanda suuri indigo siniseid turba, neid salle ja ürg. Ja sellistes rõivastes näevad tumepruunid kõrbepojad lõputute liivaluidete taustal tehtud fotodel üpris eksootilised ja maalilised välja. Kuid kuusi, Marhani noort liiget, et on oma traditsioonilised rõivad ammugi nahkjopede ja teeks aste vastu vahetanud ning tuuritavad rõõmuga mööda Euroopat. Partgrupi jaoks on väga tähtis teha toa reegide iidsetel traditsioonidele põhinev rahvuslik muusika. Ka mujal maailmas tuntuks küll juba nooruslikumas ja kaasaegsemaks töötluses aga läheme edasi. Esinema tuleb basse kuu goviaate. Nii mängis meile niisiis vasaku hukkujate veel üks väljapaistev maali muusik, kelle lemmikinstrumendiks on keelpill nimega Nigoni. Selles laulus lõid kaasa ka ka keelpilli virtuoos mahid rekkas ning lauljanabased kuku ja ta abikaasa ei miks hakkab pärit, on äsja kuuldud lugu tänavu jaanuaris ilmunud albumilt miiri, mis erinevalt suurest osast aafrika muusikast on ka plaadistatud muusikute Kodumaal maalist. Sooja kõlaga kooni on iidne maalike helbil mida basse kukkujate ei saa kõrvalt mängima õppis. Kus see maali siis asub, küsite, leiab teda Aafrika lääneosast Alžeeriast Mauritaaniast lõunas. Maali põhjaosas laiub Sahara kõrb. Nagu suur osa Aafrikast, on ka maali väga rahutu. Kunagiste koloniaalpiiride järgi loodud riigis meid eriilmelisi hõime, kes omavahel sugugi hästi läbi ei saa. Viimastel aastatel on seal aset leidnud palju relvastatud kokkupõrkeid. Ta on oma plaadi miiri kohta öelnud, et loodab selle kauni kõlaliste meloodiate abil rahu edendada. Loodame, et see läheb tal korda, aga liigume nüüd taaskord Alžeeriast. Alžeerias sündinud, kuid alates 10.-st eluaastast Prantsusmaal elanud Rašid ahhaat on nimetatud helilainetel seiklejaks. Muusikaga alustas ta teisme eas oma tollase kodulinna Lyoni klubides liidsey puldi taga mängides araabiarütme räpis salsat oma sõnade järgi kõike, mis talle meeldis. 1900 seitsmekümnendatel, miks siis ta oma Tiitsee puldil araabia poppi, Led Zeppelini, bordelli ja Kraftwerki lugudega kaheksakümnendatel kokku tulnud Rašid ahaa, esimese bändi nimi, kartes suur tähendus, kas rohelist kaarti või elamisluba. Väänd esines Leone eeslinnades, kuid plaadipoed keeldusid tihtigi nende loomingut müügile võtmast, sest nad ei tahtnud oma poodidesse araabia päritolu ostjaid. Soolokarjääri alustas, rassid juba üheksakümnendatel Pariisis. Ühendas oma muusikas erinevaid stiile, kuid ei unustanud iial oma Põhja-Aafrika juuri. See oli põnev looming, järes ahaa, tuntus üha kasvas. Uuel aastatuhandel salvestas ta Pariisis, Londonis ja New Orleansis. Ta leidis sarnasusi New Orleansi ning Alžeeria rütmide vahel. Teadagi, sest pluusi tõid ühendriikidesse Aafrikast pärinevad orjad. Kontserttuuri viisid ahaa igale poole ja eriti hinnatuks sai ta Kanadas. Ta on öelnud, kunagi elus peab seiklusi olema rahvusvaheline sõprade ringreisid kogu see põnev muusika, mida ta tegi, küllap tema elus oli piisavalt seiklusi kuni 2018. aasta septembrini. Siis sai tema aeg otsa. Aga jätkakem Aafrika mandri lääneosast Atlandi rannikult Senegalis. Kui rääkida sellest, kuidas mina sain aafrika muusika olemasolust teadlikuks siis juhtub see kaheksakümnendatel aastatel ja algallikaks. Kaid oli kaks. Esiteks poolsaimani plaat Kreesland, kus lõid kaasa Lõuna-Aafrika muusikud. Vokaalgrupi leidis Black Mamba. Täna veel kuuleme ja teiseks BDG mrali koos Senegali laulja Just suund uuriga mehega, kelle laulu piirimaa äsja kuulsime. Just son tuur on üks neid aafrika muusika elavaid legende, kes aitas seal loodud helisid Euroopas tuntuks teha. Lisaks laulmisele on ta olnud Senegalis presidendikandidaat, kultuuriminister ja riigi ametlik kultuurisaadik. Sahara kõrbest pisut eemale liikunud, läheme nüüd sinna tagasi, sest kuulamata Ta on veel üks suurepärane kõrbebluusibänd. Loomulikult on nemadki varreigid. Damashegi keeltes tähendab Tamicrest ühendust allianssi aga tulevikutammik, ristijuht, usmaane Mossa, kelle paljud sugulased said too reegide vabadusvõitluses surma otsustas oma relvaks valida kitarri. Tammik risti Kõrbja pluus võib luua kujutluspilt silmapiirini ulatuvatest, hääletutest, lõpututest Sahara liivadüünides ja nende kohal hõõguv vast tulikuumast päikesest. Ka see grupp on pärit Alžeeria toa reegide tähtsaimas linnastaman rassetist, kus elavad sinised inimesed. Mäletate, nendest oli juttu pisut varem, kui kuulasime end kõrbes roki bändiks kutsuvat Imarhani tämicrest ilmaga lavale Texaste seanahk Tagides nagu Imarhan vaid traditsioonilistes kõrberahvarõivastes. Sageli on need pikad, lahedad valged ürbid turbani näoga, et millest vaid silmad välja vaatavad. Elektrikitarride ja trummide kõrval on igasuguseid eksootilisi Aafrika pill ja muidugi kujutabki daamikresti muusika enesest traditsiooniliste Aafrika rütmide ja läänemaailma rokkmuusika põnevat segu. Eeskuju ja mõjutusi on leitud ka rokiklassikast, näiteks Jimi Hendrix, Bob Marley, pink Floydi ema nowleri muusika on aidanud Tamingresti loomingut kujundada, aga siit jätkab Aafrika kuldseks hääleks kutsutud peagi oma elu seitsmendasse. Kümnendisse astus Alif kes on pärit oma sünnilinnavalitsejate kuninglikust soost ja lisaks muule veel albiino siis valge aafriklane Aafrikas. Arvatakse, et selline inimesele sünnist kaasa antud looduse kapriis tähendab halba õnne. Kuid üle ilma hinnatud Aafrika maailma muusika staar Salif eita on suutnud selle eelarvamuse kummutada. Laulus on ka maale, mida kohe kuulame, teeb kaasaga vägagi tuntud toreda nimega Lõuna-Aafrika meeste vokaalgrupp, keda äike Kristjan juba eespool nimetas, leidis, mis Black Mamba Salif käita maalist aga loomulikult maalist võime seda riiki vist tänase muusika tonni kodumaaks nimetada. Kuigi selles laulus lõid niisiis kaasa ka Lõuna-Aafrika muusikud. Kui veidi maaliriigist rääkida, siis sealne kõige kuulsam paik, mille nimega sime Eestis teatakse, on hiiglalinn Timbuktu. Maikuus on Timbuktu keskmine päevane temperatuur 42 kraadi varjus Pole ka imestada, et sealsed rütmid on kõrbe liivaselt kuumad. Timbuktoon olnud Põhja-Aafrika kultuurikeskus, aga siin Euroopas on see nimi saanud veidi müütilise tähenduse. Inglismaal on näiteks korraldatud selle linna kohta küsitlus millest tervelt kolmandik vastanutest arvas, et sellenimelist paika pole päriselt olemas. Aga olemas ta on. Just sealt on pärit üks Aafrika muusika, suurkujusid alifarca ture meie kuulama ka ühte nooremat Timbuktu gruppi. Songhoi pluus, mis, nagu nimigi ütleb, ühendab omavahel toa reegide traditsioonilisi rütme ning Ameerika elektrilist bluusi. Nad on endale nime teinud just väljaspool Aafrikat. Mänginud klaastunburja roskilde festivalidel Royal Albert hoolis ka ja mitmel pool mujal. See on siis song, hui, bluus. Missugune tore kõrbebluus, grupoli, Sissonghoi bluus, noored muusikud, kes on veel oma tee alguses, nende debüütplaat ilmus alles 2015. Järgmisel külalisel vasist opil on pikk muusikutee juba selja taga. Tema sünniaasta oli nimelt 1950. Temagi on pärit, võiks öelda kõrgklassist nagu Salifteeta. Leopi isa oli nimelt tähtis aukandja Senegalis kuid poeg elab juba 1970.-test alates Pariisis. On töötanud koos sealsete Senegali muusikutega, nüüd on ammu juba soolateel ja kirjutab oma laulude tekstid tihtigi prantsuse keeles. Temagi lauludes on segunenud traditsiooniline Senegali folk läänemaailmapoppi ja Tšassiga ning Vazistjop on kirjutanud ka palju põnevat filmimuusikat. Ja kuulake kui vahva hääl tal on. Nii kõlas Senegali pärit faasis Diop. Nagu näete, on aafrika muusikas paljugi peidus, oleme viimastes lauludes kuulnud nii viiulit kui klaverit, aga naisartistide puudus on meil siin täna aeg kuulata ühte tõeliselt legendaarsete Aafrika naistebändi. Laamann tegi, näe, ehk line Amatsoonid on juba 1961. aastal naispolitseinike poolt asutatud grupp hiljuti iseseisvaks saanud Lääne-Aafrika riigi kine toetusel said nad kodumaal kiiresti kuulsaks ja kaheksakümnendatel viis nende tee Pariisi Aafrika muusikakeskusesse, Euroopas siis hakatigi Amatsoonidest rääkima ka väljaspool koduriiki plaate on nad välja andnud üliharva. 2008. aasta vamatoon viimaste aastakümnete ainus kuulama, siis seda ikka haruldaselt pikaealist naistebändi on nad ju loomulikult muutunud koosseisus tegutsenud peaaegu 60 aastat. Eksootilised kauneid kineja, Amatsoonid laval kord põnevalt rahvuslikes kostüümides ja teinekord politseivormides. Aga nüüd tuleb üks mu suuri lemmikuid üle ilma tuntud üliandekas ja vapustava häälega bluusimees Touchi Mahal. Tore suur must mees, kelle välimuse juurde lahutamatult hele õlgkaabu. Siin on New Yorgis sündinud tärmachalgus maali rahvamuusiku tomaani vaatega. Nad on koos vähemalt ühe albumi salvestanud ning oma Kariibi Aafrika juurte üle väga tantsima. Hall on öelnud. Ta usub, et sellist muusikat kuulates tunnetavad inimesed iidset aafrika kultuuri näevad vaimusilmas kaugetesse aegadesse jäänud nägusid ja tajuvad ammu kadunud hääli. Maali ja USA muusikute koostöös sündinud laul, mis loomulikult rääkis ühest kõrbebluusi peategelasest Sahara kõrbest. Ja kui me need kord maalist tagasi oleme, jäämegi sinna tunni lõpuni. Meie viimane külaline, sambaturee maalist pärit bluusimeister, three linnakesest, Timbuktu lähedalt pärit samba mängis aastaid kohaliku staari ja nimekaimu alifarcature bändis, sealt lahkunud, hakkas ta mängima sooja kõlaga kitarri bluusi. Kaheksa aastat tagasi avaldas sambaturee plaadi nimega krokodilli ainult bluus, krokodilli pluus. Ja sealt jäi mulle kõrva üks mõnusalt hullu lugu, nagu tänase tunni alguses sai öeldud aafrika nimesid täis ja avastamist väärt. Kõigi täna kõlanud muusikutega tasub põhjalikumalt tutvust teha. Kohtumiseni.