Kutse tantsule kuumaks köetud niucastlisid ei hooli salvestatud detsembris 1983 bändi poolt, kellele niukaslesid hool oli kui kodulava sealtkandist pärit. Ja laul oli muidugi Let's Dance. Niugastel see on selge. Paul oli mulle ka tuttav ja see jõukas Kirde-Inglismaal ma võin täpsustada, see on ka siis selge, aga mis oli selle toreda bändi nimi a esile ja esineja oli eelkõige küll folkroki grupina tuntud lindisuaalne. 1900 seitsmekümnendad olid neil vast kõige edukamad ja kui seti koolist veel, siis seal on muide salvestatud kontsert üsnagi palju bände, väga erinevaid, õnneks leidja. Et see diaEmerson Lake Palmer, nii et igati tore, väärikas koht. Kontsertidel salvestatud plaadid on üldse vahvad. Nad on ajadokumendid, hoiavad alles elava esituse eheduse ja loovad kohaloleku tunde. Just sellisena on see muusika sündinud just sellel ajahetkel ühelainsal korral ja sellisena on see jäädvustatud. Helijälg jälg ajas ajas. Helijälge ajas. Ilusat pühapäeva vikerraadiost Helgi Erilaid. Ja Raimasel jama ja seekord üritame teid koos erinevate muusikutega erinevatesse põnevatesse kontsertpaikadesse viia. Niisiis kontsertsalvestused. Tuleks kujutleda Ühendkuningriigi suurimat jalgpalli staadionit Londoni Suwemblis kahel kuumal juuli õhtul 1986 tohutut lava, mis hõivas terve ühe staadioni otsa ning oli pidevalt tossu ja hõõguvad tulesid täis ning ligi 150000 kontserdikülastaja meeletut vaimustust, kui lavale astus valges ja kollases Fredymäkkari fantastilise sovhoose vormis, nagu alati. Need kontserdid olid osa Queeni selle suve maagilisest tuurist, niisugune nimi oli, seal ei antud, kuid Queeni ja Freddie Mercury oli alati midagi maagilist. 86. aastal seisis siin veel ka too vana Avemblista. Ma tean, mis uuel aastatuhandel põhjalikult ümber ehitati. Kuid Queeni kaks maagilist kontserti vanalvemblil on alles kontsertplaadil Queen Liivet Huembly 86 ja ka umbes viietunnisel dokfilmil, mis nendest kontsertidest vändati. Üle Atlandi ookeani San Franciscosse ja seegi kontsertpaika on olnud seotud spordiga peab paraku rääkima mineviku vormis, sest et hoone on nüüdseks lammutatud, aga nimi oli tal vunterland, poolruum või lihtsalt hundi alanud nimi Uinterland juba viitab, et tegemist külmanõudva talvise alaga ja nii oligi, seal oli suur uisuareen. Hiljem toimusid seal 1928. aastal avatud paigas ka ooperietendused ja mängiti tennist 1960.-te keskpaigast kuni hoone sulgemiseni talitas seal. Aga promootor, intressaaria pilligreihem, korraldades rokk-kontsert, et ja neid nimesid, kes seal lavale astusid, pole mõtet ette lugema hakatagi. Pea kõik käisid seal, nende seas ka kollektiiv nimega bänd, kelleni esimene, kui ka viimane kontsert toimus jõust undel andis. See oli 25. novembril 1976. Selle hüvastijätukontserdi talletas režissöör Martin skortsiisi filmile pealkirjaga The Last hools. Lavalt käis läbi palju bändi sõpru. Külalisesinejaid Bob Dylan muidugi, Joni Mitchell, Marju others Liang ja veel ja veel ja nende seas oli ka laulja roni hookins, kelle saateansambliga bänd algusaegadel oli? Ja kontrastiks järgneb midagi üdini prantslasliku. Julgeksin isegi öelda, mida Pariisliku. Me oleme elegantses tumedas paaris, kas või kusagil mujal. Maartril. Rahvas istub laudade taga, tunneb end hästi ja laseb ajal voolata Jottosominia klaasi köisatused vaibuvad. Kui Jacques lavale mikrofoni ette astub. Ja ta armastab kõiki naisi, hullutab neid oma lauluga sellisel laisavõitu lahedal moel ja palub neil aina endale helistada. Tranki on see laul saatnud tema tormilisest noorusest 60.-test kuni siiani kuuldud salvestusena aastast 1992. Lisaks pikale leia hinnatud lauljakarjäärile on ta ka helilooja ja filmistaar, keda on pärjatud mitmed seeseri auhinnaga. Samale 92. aastal saida Tseezeri peaosa eest kunstnik. Joogielust jutustava sõlmis ameti andnud rank tuntud ja väga armastatud kahjuks küll ainuüksi prantsusekeelsetes riikides. Steven Spielbergi pakutud filmirollist pidi ta loobuma, sest ei võtnud kuigivõrd tõsiselt filmi jaoks vajaliku sorava inglise keele õppimist. Ja milleks talle seda vajagi, kui ta Jacques Kronk, eks kuulsamaid muusikuid, heliloojaid, lauljaid ja näitlejaid Prantsusmaal, kes näeb ka veel küpses eas täiesti fantastiline välja. See oli saksa džässientusiastide Joakim verst Berendee ning kontserdikorraldajat Horst lipmanni Fritz raudtee ja ettevõtmine. Anda Euroopa publikule võimalust tutvuda lähemalt ehtsa pluusiga. Ja nende plaanide ja mõtetega pöörduti Chicagosse. Pluus ilma igas mõttes suure mehe Willie Dixoni poole. Ja nii sai alguse American folkenud bluus, festival, bluus, muusikute iga-aastased turneed Euroopas alates 1962.-st aastast ja nii ligi 10 aastat jutti ning hiljemgi veel pärast mõningaid pause. Ja nüüd siis Berliini ja tänavu sajandat sünnipäeva tähistavas teatri kontsertsaali Friid riistad palast. Aeg on 16. oktoober 1966 ja laval on American folkenud bluusfestivali raames Tennessees pärit mehed Sleepy, Jon Esstes ja yang rätsil. Kel kitarri asemel käes mandoliin, seda pilli õppis ta mängima juba poisikese eas. Klipid on Eestist, on oma noorpõlve lemmikutena maininud teiste seas Bob Dylan kui ka Robert plaanud. Huvid. Aga nüüd läheme kõrbefestivalile ehtsas kõrbelinnas Timbuktuus, mis laiub tõepoolest keset Sahaarat. Juunikuu kõrgeim seni tähendatud temperatuur on siin olnud pluss 49 kraadi. 12. sajandil rajatud tembuk tõust sai rikas ja kuulus linn, sest ta seisis kaubateede ristumiskohas. Seda läbisid soolakaravanid, kuld, elevandiluu ning orjakaupmehed oma saagiga. Linnast sai mõneks sajandiks maali, impeeriumi, kultuuri ja teaduse keskus. Kui järgnes ka allakäik. 19. sajandi lõpul sai piirkonnast prantsuse asuma 20. sajandil juba maalivabariik. Timbuktu õusse tungib kuum kõrbeliiv üha kaugemale sisse. Siin on madalad liiva, värvilised nöörid ja majade esile tõusevad vaid mošeede kõrgemad tipud. Meie kuulame seekord Robert plaanpy, kes esines 2003. aastal Timbuktuus aset leidnud kõrbefestivalil. Ja see polnud kaugeltki tema esimene reis Aafrikasse, Maroko ja Alžeeria võlusid ja kummitasid plaanpy noorusajast peale. Koos teise Led Zeppelini, mehe ja sõbradimi peetšiga pagesid nad aeg-ajalt ikka kõrbealadele seiklusi otsima. Ja siin siis kaunis pluus 2003. aasta kõrbefestivalilt Timbuktuus. Kui mu rong jõuad koju. Robert plaant ja kitarri imesid saadab korda Nisasti Adams. Ja nüüd Kalifornia, täpsemalt Long Beachi konverentsi ja ajaviitekeskuse saal nimega Long piitšarina kus on võimalik mängida hokit, korvpalli, võrkpalli, aga ka korraldada kontserte. Ridamisi on siin salvestatud kontsertplaate, teiste seas Airomeyden tyyp, põll, reed Hot, Chilli Peters, Led Zeppelin ja 1969. aastal 15. novembril Simon ja Garfunkeli. Saale. Ja nüüd kuulame muusikud, kes tegi oma elu jooksul mõndagi selleks tema nimi üle ilma kuulsaks ei saaks. Kuigi teiste muusikute meelest oli ta seda kindlasti väärt. Eric Clapton nimetanud teda isegi üheks rokiajaloo tähtsaimaks mõjutajaks. See mees oli Oklahomas pärit tagasihoidlik, omapärane ja üliandekas Johnu Eldon käil, kes võttis oma esinejanimeks Jethro Keil. Ta oli ka suurepärane laulukirjutaja ning talle meeldis just teistele muusikutele laule teha. Ei, elas aastaid oma hõbedases haagis veokis ilma telefonita. Seal oli tema stuudio seal sündisite mar lood, kuid see kõik ei tähendanud, et ta esinemistest nii suurtel kui väikestel lavadel nii Euroopas kui Ühendriikides keeldunud oleks. Kohe kuuleme keeli New Yorgi väga väärika kaarnegi, hooli laval. See tohutu kontsert asub lauses siidi keskel Manhattanil. Ja kunagi tegime Raimoga sellest omapärasest hoonest ka ühe kivi seajälje, mida huviline juba järgmisel pühapäeval samal tunnil kuulata võib. Sest suvel kõlavad siin vaheldumisi kordused, sarjadest Aja jälg kivis ja helijälg kivis ja mõni uus eli jälg mahuka saatekavasse. Aga nüüd pidu laval ja saalis kaarnegi hooli. Laval laulis 58 aastane Keila aastal 1996 üht oma tuntumat lugu kolmi Webriis. Olen kui kerge, nõrk, mõnus tuuleiil maanteel, mis üksi jah, vabalt ringi rändab. Nüüd Inglismaal Black Puulein kontsertpaika, mis nüüdseks suletud aga kandis omal ajal nime ei PC, ehk siis ABC teater oli esimene august 1965, kui biitlid osalesid kontserdil, mis kanti üle ka televisioonis. Saate nimi black pool näite aut. Nad esitasid seal kuus laulu, meie kuulame neist kahte. Esimest korda kõlavad laval siis kontsert, esiettekandel, laulud, Yesteleia help. George Harrissoni, juhatab Paul McCartney. Aga suundume neid paikkamis. Unesco hinnangul kujutab enesest kõige kaunimad ja kõige dramaatilisemalt paigutatud arhitektuuriansamblit Briti saartel. See paik on vana kuninglik mereväekolledž kriinvitšis Londonis. Väga uhke ja vägev arhitektuurikompleks, mille loojaks on kuulus Christopher Wren ise ja mis sai valmis 1712. Ruumiga siin kokku pole hoitud ning kahe hoone külgtiibade vahele mahub pikk ja lai kontserdipaik, mille ühes otsas on suur lava. Ühel juulikuu õhtul 2016 astus sellele lavale koos oma bändiga ookeani tagant kohale jõudnud imepärane bluusimees. Vunamasse. Ja lõpuminutid Johnny Cash iga. 1968. aastal ilmus Johnny Cashi, oli üliedukas kontsertplaat Johnny Cash, forsson Bryson. Ja 60969. kaks päeva pärast oma 30 seitsmendat sünnipäeva oli käsil kontsert San Quentini vanglas.