Niimoodi sõitsin ma siis laupäeva õhtul kaugesse Louisianas, kus elu käib lõunastiilis. Jõudsin kuulsasse maraton roosi ja koputasin uksele, mille kohal põles Ric tuli tule sisse, ütles lind, alub Gensioni tüdruk, kelle kuninglik kõnnak pani mind joodeldama ja nii ma arvasingi, põhjalikult ja pöördumatult sellel õhtul seal kaugel lõunas don roosis. Selle loo jutustas rõõmus kantribänd, võetrakters, traktorid tõepoolest. Salapärases Louisianas tundub päris suur etniline ja keeleline segadus. Valitsevat ja katse selles orienteeruda toob kaasa veel suurema segaduse. Igatahes teavad Louisianas juba ammustest aegadest Gensioni rahvas ja saideco rahvas. Viimase ametlik nimetus on tegelikult Louisiana kreoolid, mõlemal on oma rahvamuusika ja tundub, et aegade jooksul on needki lootusetult segunenud, aga mitte päriselt. Helijälg jälge ajas ajas. Helijälge ajas. Toredat pühapäeva vikerraadio, Helgi Erilaid ning Louisiana rahvuslikud rütmid, käision jah, saideco. Ma teadsin, et Kukerpillidele on vähemalt üks Louisiana stiilis lugu ja oligi kogumiku esimese riski esimene laul rahvaloendaja. Selle autor on prantsuse keeles Kanadast Quebeci pärit Rober šarlev loa ja sealtsamast prantsusekeelsest Kanadast õieti seekordne lugu alguse saabki väga ammusest ajast. Prantsusmaa kuninga šanss esimese käsul asus maadeavastajad vannide ver ratsanoh 16. sajandil teele jõudis Põhja-Ameerikasse ning nimetas kogu praegusest Ženja osariigist põhja poole jääva rannikuala ärkaadjaks. Nii kutsuti üht kindlat piirkonda Antiik-Kreekas ja nimi tähendas tülliliselt kaunist kohta. Hulkuus asukaid rändas Prantsusmaal seitsmeteistkümnenda sajandi alguses sellesse imekaunisse paika elama. Nad võtsid kaasa oma kultuuri, oma kombed ja oma muusika. Oma akordioni valsid. Nimesid Arkaadia sai, peagi ei tea prantsuse käbi, prantsuse kolonistid seadsid end praegusega Kanada rannikule kenasti sisse, kuid ka britid igatsesid endale seda idüllilist maa-ala ja neil polnud kuigi keeruline see piirkond vallutada. Prantslased hakkasid vastu, puhkes sõda, selle lõpetas umbes pool sajandit hiljem Pariisi leping, mille kohaselt olla kaadia rahvale, anti 18 kuud aega oma senisest kodust lahkuda. Algas pikk teekond nova Scootjast ja praegusest New Branskist mööda Atlandi rannikut alla ikka lõuna poole Mehhiko lahe ääres asuvasse Louisianas, kus 18. sajandil paiknes teine suur prantsuse koloonia. Aastate jooksul saabusid siia põhja poolt Kanadast tuhandeid prantslasi. Väga suur osa neist asus elama New Orleansis. Marss saad, mida on pidude linn, Joalims, kus sa võid suudelda Gensioni kuningannat. Äsja kirjeldatud viisil jõudis siis Akkadi s, Louisianas ning New Orleansi Keidyani rahvas Louisiana prantsuse keeles. Muusikatuurime hiljem veel pisut, kuid üks esimesi stiilis salvestatud tõelisi laule on pärit aastast 1946. See on kena akordionivalss Shaliim loonud. Esitus on muidugi tänapäevane, bändi nimi on pakuid, väideka. Akvid väideka niisiis mängib nii Keilisenikus, jäideka, muusikat ja saideka on peaasjalikult Louisiana edelaosas elavate kreooli muusika. Ka see etniline grupp kujunes välja Louisiana ajal jooksul, seal valitsesid kord prantslased, kord hispaanlased. Kreooli olid siis Euroopa päritolu prantslased, kes saabusid Louisianas seitsmeteistkümnenda sajandi lõpul ja hispaanlased, aga nii kutsuti ka Louisianas sündinud afroameeriklaste ja Ameerika põlis seejäreltulijaid. Nii keerulised on lood saideka rahva ajalooga. Päris kindel pole seegi Gustan õieki tulnud sõna saida. Ka väga tore teooria viitab prantsusekeelsele väljendile, mis Louisiana Krioolide murdes kõlab umbkaudu nii lõõsarikoonosopa seal-le, mis otsetõlkes tähendab Aedoad ei ole soolased. Sellega on aga mõeldud raskeid aegu, kui ei saadud endale ubade kõrvale soolast sealiha lubada. Arvatakse, et siit ongi tulnud prantsusekeelse muusikavoolu nimetus sarid Ko, mis on üle maailma levinud kui saideka selle muusikavirtuoos. Clifton Ženjee on salvestanud loo sarikosopassalee ning väitnud, et just tema leiutas selle muusikaliiginime. Säideka kuningaks kutsutud Pletanšenjedegi selles stiilis kuulsaks esmajoones kohalikes raadiojaamades. 1950.-te keskel aga salvestati tema muusikat ka juba suuremates plaadifirmades ning nakkavalt kiire ja rõõmus saideco hakkas Louisianast üha kaugemale levima. Clifton Šonie ja tema suupilli säideka Ženjee valmistas ka esimese niinimetatud saideka pesu lauabesti, seda aastal 1946 metallist lainelist lauda kasutati juba kahekümnendatel ikka väitlejaideco rütmi pillina, kuid Clifton, Ženja, see oli esimene, kes sellest mugavalt kaelaskantava pilli tegi. Nii et muusik sai rõõmuga kõhu peal rippuvat lainelist pesulauda, klõbistada teised väidega. Pillid olid tavapärasemad, niinimetatud vana maailma akordion, kitarr, bass, trummid, viiul, kohadiga, puhkpillid, klahvpillid, üks hinnatumaid tuntumaid slaide akordionivirtuoosi olist tural juunior, kelle lavanimi oli täna juba korra mainitud Makvid saideka. Louisianas Lafayette'i sündinud Stanley oli viisa, sest et vana, kui ta puuvillapõllule tööle saadeti nooruke sarnanenud tama patsi punutud juustega, tollase populaarse filmitegelasega, keda kutsuti millegipärast Pakvid. Mis tähendab tatar? No niimoodi sai ta siis oma hüüdnime muusikat tegema, asus Pakvid teisme eas. Pisut hiljem sattus õnneliku juhusega kõige legendaarsemaid väideco mehe Clifton Ženjee bändi, kus õppis suurepäraselt akordioni mängima ja moodustas 1970.-te lõpul omaenesegrupi pakuid saideka. Aeg ka ikka üks tuntumaid Louisiana viise, mida on laulnud kümned kuulsad muusikud, doktor Johannes kari Richaadini. Vähem kui 10 aastaga Ani Pakvid saideco sellise muusikaga vaata et terves maailmas tuttavaks teinud. 1988. aastal kutsus Eric Clapton bändi kaasama Põhja-Ameerika tuurile ning kontsertide sarjale Royal Albert Hallis Londonis grammiga hinnatud pakuid Edecon, esinenud ridamisi suurtel muusikafestivalidel ja ka ühel laval koos kihvritzersi Robert planti poolsaimani rai kuuderiga ja seda nimistut võiks pikalt jätkata. 62 aastasest fännid ja säästu rally pikk ja uhke lavatee katkes küll kahjuks aastal 2016. Põhjuseks kopsuvähk. Mäletate veel, kuidas Kanadas akadeemias elanud Gensioni rahvas mööda Põhja-Ameerika rannikut alla Louisianas rändas ja sinna elama jäi. Muidugi tõid nad ja sama muusika, cation, muusik, oma kaunid ballaadid, valsid ja tõustepid oma akordionid ja viiulid, sageli kõlasse muusika kodustel pidudel ja tantsusaalides. Tantsus tormise taeva all laulis just üle ilma tuntud Kanada muusik, helilooja ja muusikaprodutsent Daniela Noa. Tuul oli tema esimeselt plaadilt Akkadi akadeemia nimi on meenutus Keilsjoni rahva iidsest kaunist asupaigast kaugel põhjas. Jälle noa on produtsendina töötanud näiteks optileni U2 Niiliangi. Hoian Hiina ja mitmete teiste väga tuntud muusikutega ning saanud selle töö eest tervelt 11 Grammy auhinda. Produtsenditöö kõrval pole ta aga omaenese loomingut unarusse jätnud. Te ju tähele Danielle noa laulab, toredas prantsuse-inglise segakeeles Louisianas valitseski suur keeleline segadus sest näiteks naaberosariigi Texase naftaväljadelt saabus 1900 kolmekümnendatel siia hulganisti inglise keelt kõnelevat rahvast ikka paremat elu otsima. Muidugi tõid nemad kaasa Madexaci kantri. Selles muusikas oli kohati vahvat svingi, mida armastasid eriti poobu elus ja tema Texase mängumehed. Histeksaspleebois. Plaanimas. Vaja oli sajandeid tagasi Prantsusmaalt Kanada kaunisse akadeemiasse ja sealt Hanasse rännanud Gensioni rahvas on oma muusika alles hoidnud kuid aegadega jooksul on seda mõjutanud nii saide kõhku, rokk, bluus, bluugress, rütmibluus ja kes teab, missugused stiilid veel. Guardian pesuleva vest, elektrikitarrid, klahvpillid, viiulid, kõik need ja veel teisedki pillid on selles segaduses. Vahva Louisiana rütmi moodustanud üks tuntumaid ja hinnatumaid keisjoni muusikuid on lahva jätist pärit Zachary Richard kelle muusikutee on tänaseks varsti juba poolsada aastat väldanud tõeline Francofiilrid. Saajad on ka helilooja ja poeet ning tema loomingut. See on nii prantsuse Kanadas kui Prantsusmaal õige mitmete auhindadega pärjatud. Oma keisjoni lugusid laulab Zachary Charles aga nii prantsuse kui inglise keeles. Käidžen muusik. Ta on nüüdseks muidugi erinevate mõjude tõttu kõvasti muutunud selle etaloniks või siis eeskujuks on hakatud pidama keelsen muusika klassiku ja viiulivirtuoosi Doc show biograafilist laulu Louisiana mees, Köšov, kes on praegu juba üle 80 kirjutas selle kunagi sõjaväes olles ning sellest on tehtud ligi 800 eri versiooni. Niimoodi rock n roll'i vaimus tõlgendas seda lugu noorte Eved mons. Guardian ja Louisiana rullub Rütmani ka alles. Usinad uurijad on püüdnud selgeks teha, mille poolest käin Ženja saideco teineteisest õieti erinevat. See ongi päris keeruline. Nende stiilide ajalooline areng on muidugi erinev. Tänagi on siin mitmel korral juba mainitud, et prantsuse keelne keisjoni rahvas rändas Louisianas kaugelt Kanadast Louisianas elas aga juba noil ammustel aegadel ole nii prantslasi kui siinsamas sündinud afroameeriklaste järeltulijaid. Viimased kõnelesid teadagi inglise keelt Nende näha, värv oli tume ja nende muusika lisaydeco kaht muusikaliiki Nende viljelejatel keele ja nahavärvi järgi järeldada, see oleks liiga lihtne, otsitud ja hoopiski mitte õige. Must saideco mees, Clifton Ženjee näiteks laulis puha prantsuse keeles. Tundub, et kahe toreda Louisiana muusikastiilierinevuste otsijad tolevama vaeva nõudvas töös, kuigi kaugele jõudnud. Ajalooline areng on muidugi erinev. Väidetud on ka, et keisen tundub kohati bluusilikult pehmemana ja rahulikumana saidekoon rütmika särtsaka elavam, kuigi mõlemas stiilis leidub ka vastupidiseid näiteid. Tänapäeval vahetavad Keiljoni väideco bändid tihtigi omavahel pillimehi ja pill laule ja erinevaid kõla värvinguid. Nii usinad uurijad on sunnitud möönma, et lõppkokkuvõttes on meil siin kaks vahvat Louisiana traditsioonilise muusikastiili. Muidugi on neil teatud erinevused, aga muusikud? Nende andunud kuulajad sellest tänapäeval eriti ei hooli.