Miku ja Mirjami kuusk kummalist kohtumist. Autor Jaanus Vaiksoo loeb Ursula Ratasepp. Kuulete järjelugu õest ja vennast, kes tänu heale kujutlusvõimele kohtuvad üllatavate tegelastega ja satuvad veidratest seiklustesse. Eelmises osas kuulsime sellest, kuidas Miriam maal vanaema juures olles kahekesi metsmaasikaid korjama läksid. Ootamatult kohtusid nad ühe vanatädi ja kahe imeliku mehega, kes tundusid olevat justkui nõiamoor ja metsakollid. Nukitsamehe raamatust. Põgenema sosistas Mirjam Mikule. Imestas Mikk, kas hooga kivil talle nii, et Mell Tõnn võpetasid. Kuule poiss, loto sellised trügid, hajutas Mell niimoodi kondid ära murda. Mirjam, kes parajasti kivilt maha libistas, kuulis raidmetsaga, oli viimaseid sõnu, et see Miku kondid ähvardas murda. Nüüd polnud kahtlust, need siin olid metsakollid. Nad pidid otsekohe ära jooksma, enne, kui on hilja. Lapsukesed ega Toome eksinud ei ole? Küsis järsku nõia mor, selge sirutades. Äkki võime koju juhatada. Ei käi, me ei ole eksinud, kinnitas Mirjam, kiiresti. Me peamegi kohe koju minema. Vanaema juba ammu ootab. No aga kes mul siis maasikaid aitab korjata? Uuri sõit edasi, teinekord aitame. Lubas Merje, eakas Miku kättpidi enda järel vedades tuldud teed tagasi ruttama. Ta kuulis selja taga Mellija Tõnni jämedat naeru. Kuhu sa tormad, torises Mikk. Ma ei jõua nii kiiresti. Miriam sikutas venda veel kõvemini käest. Ometi aru ei saa, sosistas ta. Need on samad nõiamaarjametsakollid, kellestki sulle lugesin. Ongi needsamad või kohkus Mik kuidagi vaata, kui karvased välja nägi. See nõiatema tahtis meid enda juurde orjadeks meelitada. Korjedeks nüüd pugesmiku hirm naha vahele. Kui Mirjam talle seda muinasjutte ette luges, oli see juba piisavalt õudne. Aga et selline lugu nendega päriselt juhtub. Aga see võttis jalad nõrgaks. Kui nad lagendikud metsa vahele jõudsid. Sundi sõdemiku jooksma. Me ei tohi nüüd karte aega viita, iga hetk võivad meile järele tormata. Mikk ja Mirjam jooksis puude vahel nii kiiresti nagu jalad võtsid. Komistasid vahepeal juurikate mätaste otsa, lendasid paar korda pikali, kuid ajasid end hirmuga uuesti püsti ning tormasid edasi. Oli see alles põgenemine, et jooksid ja jooksid ja jooksid. Ikka ei paistnud päästvat metsaserva, kust algas nende kodupõld. Lõpuks ometi nägid nad päikest puude vahel helkimas. Viimast jõudu kokku võttes tormasid nad metsast välja lagendikule kui sattusid otse vastamisi nõiamoori ja kahe metsakassiga. Nad olid märkamatult teinud metsast suure ringi ja jõudnud tagasi täpselt sellesama suure kivi juurde. Oh, mis teie nüüd siis nii hirmsasti illitutte. Ajas vana Etti imestusest silmad suureks. Vistoss nõelas tagumikust, irvitas Tõnn ja rüüpas kalja. Meil naeris selle peale hirmsa häälega. Meike Merje meid seisma, tundsid, kuidas neil jalad hirmust värisevad. Hommikuks toome tünni kohkunud olete, uuris vanaeit. Isegi oma mütsi koos maasikatega jätsite maha. Olete vist ikka päris eksinud? Melia Tõnn ajaga kargu, talle läheme, viime lapsukesed koju. Nõia disnaastmaasikate vahel kõvera keppi ja uudis sellega oma poegi maast lahti. Judo jõrrele vanurit kiunatas Mell Ülo Võsul, so pursu, tule ütleme, dogid. Aga nõiamoori jätnud maast lahti, laiskvorstid terve päeva Maluutavad maha. Nelja Tõnn olid küll suured ja karused mehed aga eidele ei julgenud vastu hakata. Nad ajasid end aeglaselt püsti, võtsid kaljapudeli ja haarasid uimaselt ümber kivi. Mirjami käis kuum jutt kehast läbi. Nüüd polnud neil enam pääsu. Nüüd viiakse nad Mikuga metsakollide juurde orjadeks ja sealt ei tea neid enam keegi otsida. Neid hoidis kõvasti õe käest kinni. No hakkame siis aga minema. Kamandas nõiamoor. Melia, tõin teie juhatajate teed. Mehed sättisid end kuulekalt minekule, aga hoopis teises suunas, kui Mikk ja Mirjam teadsid oma kodu olevat. Meie kodu on sealpool. Võitis Mikk julguse kokku ja näitas lagendiku serva poole. Tõnn patsutas talle ainult isalikult põsele. Tead, poisu, Maadune seda mett hein nagu oma viite sõrme, nii et kui sa tahad kunagi koju jõuda, siis usalda mind. Nell lasi selle peale jälle kuulda oma koledat naerumehed hakkasid Eisastuma nende järel Mikk ja Mirjam. Ning kõige lõpuks tuli kõvera kepiga nõiamoor, kes valvas, et lapse teki põgenema ei pääseks. D5 otsen metsasügavusse merre, mõtles paaniliselt, kas saaks kuidagi vanaemale mingit märki maha jätta, kui see laps otsima tuleb. Ta tiris oma dressipluusil ühe nööbi eest ja poetas selle metsarajale. Äkki on sellestki mingit kasu. Mis seal pusi, tüdruk? Uuris nõia mor valvsalt. Ei midagi. Lihtsalt palav hakkas. Varsti jõuame kohale, siis saate jahedasse tuppa. Kõhistas vanaeit. Jällegi kuum hoog üle miljoni. Mikul oli kõht vahepeal tühjaks läinud. Ta püüdis käigult maast mõne marja suhu haarata, kuid vanaeit ei lasknud neil pikemalt peatuda. Hoidke nüüd meile, tõi neile järele, muidu jäämegi siia metsa. Mirjamile meenus kohe, kuidas metsa Moriitile Kustile süüa ei tahtnud anda. See siin käitus nendega samamoodi. Lootust põgeneda jäi üha vähemaks. Äkki ei Tõnn ühe suure puu juures seisma? Mäletad meil siin kuusejuurika alt, leidsime selle viikingite rahapaja. Meil sügas pead müksu mõletu sikutada. Mõlemad mehed irvitasid seda lugu meenutades rahulolevast. Kollid jätkasid teekonda. Lasteni hakkasid jalad väsima. Nik tihkus tasapisi nutta, mitte nõiamoori oma virisemisega pahandada. Mirjami vaevas hirmus janu. Mell Tõnn rööpasid mõlemad küll kordamööda oma suurest kalja pudelist aga lastele jäänud Lunksugi. Veel tükk aega liikus seltskond mööda metsarada. Kuni lõpuks hakkas puude vahelt valgust paistma. Ja väikesel lagendikul ilmus nähtavale mingi jonn. Olen, tegin kodus. Mühatas Tõnn. Mirjam vaatas hirmuga seda väikest tonni. Tähendab, siin siis algabki nende pikk orjapõli ta tunnis äkki metsakollidega suurt viha, see pae mingi meie kodu, meie siin küll ei ela, teatas ta tigedalt. Tohoh, küll sooled ikka pirtsakas, imestas vanaeit. Kus lossis siis printsess tahaks elada? Pyha ta koju, hüüdis, merre on ega suutnud enam pisaraid tagasi hoida. Nüüd hakkas ka Mikk suure häälega nutma. Nad nutsid suurest kurvastusest, hirmust, väsimusest, koduigatsusest, kõike seda oli neile korraga liiga palju. Püüdis veel nalja heita aga laste nuttu kuuldes jäi ta nõutult vait. Metsakollide vana paistsid päris kohkunud nõia morbüüdis, neid koguni lohutada. Silitas pead kallistes. Mirjenemik luksusid nutta ning hõõrusid rusikat. Siis äkki märkasid nad eemale õues üht väga tuttavat kogu. See oli ju vanaema, nende armas vanaema. Hirmsad metsakollid olid hetkega ununenud ja lapsed tormasid vanaemale vastu. Kust ometi oli? Ta kallistas vanaema, Miku ja Mirjami terve ümbrus olen juba läbi otsinud. Merje Mikk vaatasid nutetud silmadega üksteisele otsa ja hakkasid siis mõlemad naerma. Polegi kallide ON rõõmustes Mirje. Meie saun. Vanaema võttis nikku sülle. Mis metsakollide ON? Eks ikka nende metsakollide, kes meid tahtsid, ära röövida, kui metsas maasikaid korjasime. Vanaema jäi korraga tõsiseks. Kas keegi tegi teile midagi halba? Rääkige, mis teiega juhtus. Midagi juhtunud, muutus Mik, vanaema süles julgeks. Lihtsalt läksime maasikaid korjama. Nägimegi metsas suure kivi juures hirmsaid metsakolle. Näidake mulle, kus te metsakollid siis on, hakkas vanaema kiiresti üle õue sauna poolastama. Nad jäid sinna sauna taha ootama, ütles Mirje mana emale järele joostes. Kui nad aga sauna juurde jõudsid, polnud seal ühtegi metsakolli. Polnud nõia mooriaga, temaga arvasid poegi meil penni. Rohu sees vedeles ainult tühi kaljapudel ja metsmaasikaid täis Miku müts. Merjenemik olid natukene pettunud. Nüüd arvab vanaema kindlasti, et nad ise mõtlesid metsa, valid välja. Vanaema, võttis maastikumütsi ja nuusutas maasikaid. Olete ikka suure saagi saanud ja kui hästi nad veel lõhnavad? Nokitseja Nestor ehk küll natukene näha tahtnud, kahetses Mikk. Paistis, et kollihirm hakkas juba üle minema. Mis nukitsameest ei saanud vanaema aru, läheme teeme parem pannkooke. Metsmaasikamoosiga on need kõige paremad. Jaanus Vaiksooraamatut, Miku ja Mirjami kuus kummalist kohtumist luges Ursula rattasse.