Miku ja Mirjami kuus kummalist kohtumist. Autor Jaanus Vaiksoo loeb Ursula. Kuulete järjelugu õest ja vennast, kes tänu heale kujutlusvõimele kohtuvad üllatavate tegelastega ja satuvad veidratest seiklustesse. Nad avastasid, et nende kortermajas viiendal korrusel elab Une-Mati koos oma ema, tädi Mashaga. Ema ja isa sättisid endale peoriided selga. Miks meie peole ei saa? Küsis Mirjam. See on suurte inimeste pidu, sinna lapsi kaasa ei võeta. Seletas ema. Meiega homme koopeole, nõudis Mik. Ema ohkas. Õigupoolest polegi pidu, see on üks vastuvõtt. Mis vastu, vett, torises Mirjam. Kas te lähete peoriietes arstile? Hea küll, hea küll. Läks ema juba kannatamatuks. Me ei ole seal kaua, kui te tublid lapsed olete, toome teile midagi magusat. See leevendas pisut Merjam jäämiku tusatuju. Ent kui ema ja isa olid läinud, pannud lastele ikkagi õiged mänguisu. Telekast ei tulnud parasjagu midagi mõistlikku. Kuulemmik ütles äkki Mirjam, miks meie peame siin üksi kodus passima, kui vanemad pidutsevad Lähme parem vanemate juurde. Mikule polnud seda vaja kaks korda öelda. Tema oli kohe minek valmis. Munemati ehk Matvei, nagu tädi Maša teda hellitavalt kutsus, oli ju nende sõber. Kui nad seekord viienda korruse ukse taga kella helistasid. Ei tulnud aga avama unemaikega tädi Maša vaid hoopis keegi võõras naine. Merje meel vajus suu lahti. Naine oli imeilus taga endisi üleni sätendavad kleiti ja kõrgeid kontsakingi. Tema pikad ripsmed lõksusid nagu nukul ning tulipunane suulõõmas kui loojuv päike. Püüdis Mirjam arglikult jaapani keeles tervitada. Kaunitar, toetus ukse piidale, vaatas lapsi ja kohendas soengut. Vastas naine ning naeratas võluvalt. Meik ohkas. Seda võis karta. Paistis, et Une-Mati oli kõva kalamees. Küllap ka eespäevad läbi oma kolmega aru igal pool järvede ja jõgede ääres. Saaks mina ükskord nendega kalale unistas Mik. Kaunis naine nägi, et lapsed jäid õnnetuks. Ta kutsus Merje minemiku tuppa, silitas neil pead ja andis põsele musi. But seeme ta lõikes lapsed enda eest Pa, kuhu nood polnud veel sattunud. Ootamatult seisid Mikke Mirjam vastamisi tuntud muinasjututegelasega. Suurel diivanil külitas mõnuledest saabastega kass Peel, kujutades aeglaselt oma rohelisi hiilgavaid silmi. Saabastega kass oli üleni must. Ta kandis musta liibuvad särki, mille peale oli suurte tähtedega kirjutatud kiskis kitsaid musti pükse ja pika säärega musti saapaid. Ainult teravad küüned, millega kass laisalt vastu diivanilauda klõbistas olid tumepunased. Mikk pelgas pisut seda kuulsat muinasjutu tegelast, hoidis end targu õe selja taha. Tädi Irina märkas laste kohmetust ja sobitas tutvust. Nurr saabastega kass naeratades. Jäär ringutas. Salapärasele välimusele vaatamata tundus ta üsna sõbralik. Nagu selgus, valmistusin Iryyma ja saabastega kass parasjagu õhtuseks peoks toolidele lauale. Diivanile oli kuhjatud proovimiseks virnade viisi uhkeid peokleite kostüüme, seelikuid, salle, Loore rätikuid. Igal pool põrandal vedeles lugematul arvul uhiuusi. Kingi. Mirjamile oli tunne, et ta on sattunud printsessi magamistuppa. Ämma proovida. Küsis tädi Irina. Merje punastas heameelest ja noogutas arglikult. Selline võimalus oli ju iga väikese tüdruku unistus. Saabastega kass võitis enda kõrvalt diivanilt uhke pitskraega helesinise kleidi ning ulatas miljonile. Mikule tunda selline riiete passimine, igavene tüütu. Plikade värk. Libistasin märkamatult uksest välja esikusse ning otsustas korteris pisut oma vedrynni vaadata. Kõigepealt jõudis miks samasse suurde tuppa, kus nad Mirje, mida kunagi kolme karukohtasid ja seintele suured pildid maalisid. Kuid nii tema mereröövlilaeva kui ka Mirjami marjamets olid kahjuks kadunud. Toas oli remont vahepeal valmis saanud ning seinad värvitud üleni roheliseks. Ent siis hakkas Mikule silma veel üks uks, mille tagant kostis valju muusikat. Seal polnud ta varem kindlasti käinud, teadis poiss. Mikk hiilis lähemale kuulates hoolega ja paotusete vaatlikultust. Ühe hetkega läks muusika kõrvu lukustavaks. Hämaras toas Thvisid värvilised tuled ja seal kargles metsikult keegi suur poiss. Ta pöörles väänlas tegi kentsakaid hüppeid ning loopis sassis pead muusika taktis ette ja taha. Korraga märkas poiss uksel seisvat Miku. Ta jäi seisma, põrnitses teda läbi tungiva pilguga, siis lõi rusikas käe võidukalt õhku ja huilgas kile ta häälega häälima. Talijää. Miks seisis kui paigale naelutatud? Ta ei saanud ühestki sõnast aru ega julgenud ennast liigutada. Raskel sammul astus suur poiss Miku juurde, panin talle käe õlale ja viipas toa poole. Mikul hakkasid põlved värisema. Nüüd oli selge, et ta sattus päris nõiakoopasse. Muusika möirgas ja välkuvate tulede valgusel vaatasid talle igast seinast vastu hiiglasuured hirmuäratavate nägudega nõidade pildid. Nõia poeg surus Miku nurka toolile istuma, keeras muusika veelgi valjemaks ja jätkas oma pöörast nõiatantsu. Mecartes, et ta jääb siia koopasse eluks ajaks vangi. Ta hüüdis ema ja isa ja Mirjamit, kuid metsik muusika summutas kõik appihüüded lootmata, siit enam väljapääsu leida. Lepismik lõpuks oma kurva saatusega vajus toolil kössi, nuuksus natuke vaikselt ja tundis siis, kuidas magus uni talle vägisi silmakikus. Pealegi polnud ta ju täna lõunat maganud. Küllap oli möödunud terve igavik, kui äkki avanes meie koopaux ja hämarasse tuppa tungis päevavalgus. Uksel seisis õde Mirjam nagu väike printsess. Tal oli selles lumivalge maani ballikleit jalas kuldselt kingakesed ning peas kalliskividest sätendav kroon. Mikk viipas rõõmsalt tõele, kui too ei märganud teda. Mirjam vaatas üksisilmi pööraselt, tantsivad müüja poega ega pööranud temalt pilkugi. Maryam. NüüdisMik asjatult. Õde seisis ja vahtis kui nõiutud kivikuju. Väikevend võttis kogu oma julguse kokku kas nüüd või mitte iialgi. Ta hüppas toolilt püsti, tormas üle toa ukseni, haaras õel käest kinni ja vedas endaga kaasa. Esikus põrkasid nad kokku saabastega kassiga, kes kohkunud Kraulates, kui juba olid Mikk ja Mirjam trepikojas ning vend vedas õde kiiresti mööda treppi allapoole. Ballikleidis ja kontsakingades. Mirjam ei saanud nii kärmelt joosta. Koperdas ning komistas, kuni kaotas ühe kuldkinga jalast. Oota nüüd tormad Mirjam enda peatada, kuid Mikk hoidis tugevasti Mirjami käest kinni ega peatunud enne, kui nad olid jõudnud oma koju päästva ukse taha. Mõlemad hingeldasid Kas küsis õde pahaselt, kas sa siis ei näinud? Seal üleval Une-Mati juures oli pärislaid, seletas Mikk. Maryam hakkas naerma. Iid. Milline näid? Mina nägin ka läinud imeilusaid printsi, kes tahtis minuga tantsida. Ainult sina rikkusid kõik ära. Mikule tõusis suurest ärevusest nutt kurku. Ei rikkunud midagi ära. Väsisin nuiaga. Nuuksusta meeleheites. Hea küll, püüdis Miriam enda lahutada. Oli, kes ta oli? Ärme sellest ainult emale ja isale midagi räägi. Pikkadele Mik rahunes ja noogutas nõus olevat. Ema ja isa polnud ikka veel tulnud. Lapsed panid pidžaama selga, pesid hambad puhtaks ja pugesid oma vooditesse. Sel õhtul ei tulnud neil unematit kaua oodata. Meiki ärkas uksekella helina peale. Päike paistis kardina vahelt ja toas oli juba päris valge. Mirjam oli kuulnud uksekella ning hõõrus nüüd rusikatega uniseid silmi. Esikust kostis isa hääl ning kellelegi võõras kõnekõmin. Siis jäi kõik vaikseks. Mõne hetke pärast pistis isa pea lastetoa ukse vahelt sisse. Tere hommikust, kuidas magasite? Siin käis just üks poiss ülevalt korruselt. Ta oli leidnud trepilt ühe kinga, küsis, ega keegi meie korteris seda juhuslikult pole kaotanud. Isa käest helkis väike kuldkingake. Anna, ma proovin, hüppas õde voodist välja ning võttis kinga enda kätte. Ja ennäe imet, kingake oligi täpselt paras. Korraga tundis Merje vend jälle tõelise printsessi, noh. Tal oli seljas lumivalge maani ballikleit, jalas kuldset kingakesed peas kalliskivides sätendav kroon. Aga see on vist hoopis teine muinasjutt. Jaanus Vaiksooraamatut, Miku ja Mirjami kuus kummalist kohtumist luges Ursula Ratasepp.