Aafrika peaaegu et täpsemini Lääne-India saarestik nagu Kolumbus seda nimetas. Või teisiti üteldes Anttillid ehk Kariibi mere saared, Dominikaani Vabariik, riik, kus räägitakse põhiliselt hispaania keelt. Samal saarel asuvas Haiti riigis valitseb prantsuse keel. Bahama saartel, mis, nagu Kuubagi asuvad Haiti ja Florida vahel on riigikeeleks. Inglise keel. Hispaania, prantsuse, inglise elemendid on Kariibi mere saarte muusikas segunenud Aafrika elementidega aga ka Aafrika elemente endid on siin kolme liiki Lääne-Aafrika rannikul vihmametsade alalt. See on Nigeeriast taha meest Ghanast ja teistestki sealtkandi riikidest. Siis sa vannide vööndist, mis algab kirja rannikult ja laiub ida ning põhja suunas. Sealsed aafriklased on juba muhameedlased. Selle tõttu on savannivööndi elanikke muusikas ka tugevasti araabia like jooni pikki viisi käike, ornamentika ja rohket keelpillide kasutamist. Aafrika vihmametsade ala elanike muusikas on selle vastu ülekaalus löökriistade rohke ja õige keeruline kasutamine. Ja kolmandat liiki elemendid tulevad Kongo Angola kandist. Sealgi on trummimuusika juhtival kohal. Niisiis on segunenud kolme liiki Euroopa ja kolme liiki aafrika muusika. Aafrikalikus praegu kõlavast palas nimega kalunga avaldub ka hüüde ja vastused Pilaulmises. Eriti on sind tunda just Kongo ja Angola puimisid. Ja ometi on India saarte muusikas midagi puudu. Puudu on põlisasukate indiaanlaste muusikaelementidest. Aga need suretati õige kiiresti välja. Varsti kohe peale Kolumbuse avastusretk. Dominikaani vabariigi muusikas on niisiis paljugi hispaaniapärast, seda kuuleme ka lauludes Ailola ehk ja salve korrida odalissi agentuur naisansambli esituses. Eriti tuleb see hispaania rikkus esile saareriigi põhjaosas kus on säilinud elemente Hispaania 16. kuni 18. sajandi muusikast. Nendestki lauludes on üht-teist Aafrika pärast. Siin on süüde ja vastuse vaheldust. On ka ristiusu pühakute nimetamist, kuid ilma religioosse sisuta. Naised laulsid selliseid laule, kui nad kogunesid ühiseks tööks või mänguks. Ikka ja jälle meretagust, Euroopa ja Aafrika elementide segunemine. Aga mis on jäänud järgi välja suretatud põlisasulikest Kariibidest. Vähemalt mõned muinasjutud ja müüdid, nagu lugu kuupojast Healist. Kuu on määrdunud näoga inimene. Räägitakse, et kunagi ammu-ammu jäi üks tüdruk kandma. Armuke käis öösiti salaja tema juures ja ta ei teadnud isegi, kes võiks olla. Räägitakse, et kord võtnud tüdruku ema tahma ja määrinud armukese näo sellega kokku. Kui aga hommikul nägid kõike tüdruku armuke, oli tema enda lihane vend. Inimesed naersid poisi üle ja räägitakse, et suurest häbist läks taevas ja nüüd te võite tema Nõgist nagu seal näha. Tüdruku lapsele pandi nimeks hea oli see tähendab ta sai Helendavaks ja temast põlgnevadki Kariibid. Kui hea oli, oli veel väike, viisid kooli Britta taevasse, et isa teda näha võiks. Tasuks selle eest said kooli brid, kirevad suled ja väikese mütsikese, mida nad siiamaani kuklal kannavad. Indiaanlased on tundnud paljusid taimi, mis näiliselt tugevdanud inimese füüsilisi või vaimseid jõudusid. Usk taimedes peitus imeväes avaldub ka Kariibi muinasjutt Kalju vaimust. Paraku aas Lapkaljuvaim. Kui sa teda näed, siis tähendab, see sureb keegi sinu lähedastest. Kui sa leiad aga suure tugevalõhnalise valge lille siis hõõruda peo peal peeneks, siruta käsi mõne inimese poole ja nimeta tema nimi. Ja see inimene ilmub, ükskõik kui kaugele ta ka ei viibiks. Elas kord keegi vana naine. Mees ei hoolinud temast põrmugi ja õiendas teiste naistega. Ühel õhtul, kui mees oli kalale läinud, küpsetas naine vaimule kakuke siia, läks koos lastega kaljule leidnud lille hõõrustasele mööda keha laiali, võttis lapsed käekõrvale ja hakkas vana Kariibide koopa poole minema. Varsti kuulistajaid, mees ajab teda taga. Koobas avanes just siis, kui mees oleks ta kätte saanud. Kao minema, mul ei ole sind enam tarvis, hüüdis naine. Mees pööraski ringi ja muutus helekollaste jalgade ning nokaga linnukeseks, kelle läbilõikavalt ja peale käivad karjumist tänapäevani kuulda võid. See naine ja tema lapsed on aga ikka veel koopas koos teiste ammu surnud Kariibidega. Nad on seal maailma lõpuni, aga räägitakse, et vahest öösiti käivad nad sõitmas oma paadiga. Selleks on kaljusaar, mida kutsutakse kariibidel karavelliks. Nüüd aga kuuleme dominikaani, küla tantsumuusikat. Midagi on ka siin indiaanlastel pärinevat ja nimelt hõõrdepill köiro mida tehti varem kõrvitsast, nüüd enamasti sarvest Aafrika poolt, on sind trumm ja metallikeeleline bassipill Marimbulad Euroopa poolt väike kord. Kloonimine Amontiina selle esitamislaadi tingib seegi asjaolu, et mu late ja neegreid on dominikaani kolmest kolmveerandist miljonist 80 protsenti. Haiti neljast ja poolest miljonist umbes sama suur protsent. Jamaika ligi kahest miljonist on 75 protsenti neegrid. Endiste valgete asukate järeltulijad on nüüd kreoolideks. Mereni on rahvuslikuks tantsuks. Meloodiates on hispaania likust. Hüüde ja vastuse vaheldumine aga pärineb mustalt mandrilt. Loo nimi on kantud Ehaadža. Kauaoodatud vaheldust toovad linnade külade ellu karnevalid. Pildikese ühest terve nädala kestnud Raara peost on maalinud Haiti kirjanik Jacques Alexis oma romaanis puud, kuusikud Lesarbrütmisesse lähenes ära värvida võidukäik rõõmu ja valguse nädal. Tuleb taevased nutunaised heldima panna, et vihm enne suvist pööripäeva maa üle ujutaks. Ajee, mu jumal. Ettevalmistused peoks pole vähem tähtsad kui palved. Ostetakse ilusaid kirevaid rätt, värvilist tiini, väikesi peegleid, kõristeid, kuld ja hõbepaberit, et kärarikka vaata mänguga taevast austada. Peo saabumisel pilluvad tantsuvanemad oma loojangu tuledes vilkuvaid taktikeppe pilvede poole pärastaga tantsivate bambusvilede saatel pillirootantsu. Nädala keskel seisis õhus lihtsalt ühtlane kõmin. Niivõrd palju erinevaid Pääle kostis kõikjalt. Iidne pühamu küünitas omas savist seinte ja tumedaks tõmbunud õlgkatusega ka veel ülespoole tantsijat. Karglased nagu segased keegi nicer, pea tantsis neljale kaetud laud hammaste vahel. Tantsuvanem viskas helkiva kepi kõrgele taevasse, panin lehtlus klaasikese hakkama, tuli rahulikult tagasi ja püüdis riista kinni. Tantsis peokuningas sarnanedes sädelevale liblikale. Näis, nagu avaks päike paabulinnuna oma saba nagu teeks päev endale õhtu kohale kummardudes värvilist sängi nagu keerleks Vihurina passaatja taevas sulaks kokku maaga. Kuningajalad lõhestasid õhku, tema suurepärane tuunika lehvis tuules aga tähtedega üle külvatud taevas. Sinine mantel paisus kui õhupall. Taali vaheldumisi linud öine taevas tirts Ingel tuluke ja tema siidkinnastes käed sarnanesid komeetidele. Jõuluja lihavõttepühade aeg on mõnedel Kariibi saartel nagu seal kets ja needis mõmmideks käimise komme. Kuna inglise keeles sõnana mammi tähendab nii muumiat kui ka mammid siis võiks arvata, et maskeeritud mardisanditegijad nimetasid end siiski muuniateks. Seal tegelikult inglasi juba keskaegse kombe ülevõtmine. Taidlejad etlevad, teevad muusikat ning tantsivad kah. Kui pidu peetud, algab jälle töö. C helisalvestus on tehtud tubakavabrikus. Tööd tehakse enamasti käsitsi ja töölistel on võimalus töö ajal isegi elavdanud. Praegu kõlapindu mama pindu on hästi tuntud laul algul olevat olnud jõe ääres pesukesevate naistelaadal. Töö juures võib vahest Minnaga võistulaulmiseks nagu läti pulmas. Selleks on vaja vaimukuste improviseerimisost. Nüüd astume üle piiri Haiti maale. Napoleoni-aegsed prantsuse ohvitserid kutsusid Haiti naisid tantsusaali tantsusaal dekoreeritud nende naiste meeste maharaiutud peadega. 1804. aastal julgeti seal ju välja kuulutada esimene neegrivabariik mis söötaly ramm, ütles Ameerika Ühendriikide saadikule relvastatud neeger. Riigi olemasolu on koletu vaatepilt valgetele rahvastele. Ja Napoleon kiirustas Haitile saatma oma laevu, vägesid. Ega need polnud seal esimesed prantslased. 1620. aastal juba tundsid end seal peremeestena Ühed prantsuse piraadid. Eks nad maabunud saareni, kus juba 100 aastat tagasi hispaanlased olid päriselanikud teise ilma saatnud ja hakanud neegerorje sisse vedama. Suure prantsuse revolutsiooni järelkajad ulatusid ka Haitile. 1790. aastal algas neegerorjade mulatide ülestõus. 1793. aastal kuulutati orjad vabaks. 1801.-ks aastaks tõrjuti välja inglased ja hispaanlased ja seda endiselt Neeger orjatus Saalowertüüri juhtimisel. Kenanywertüür muusikute jaoks tähendab see avamängu. Kuivõrd võideti, siis jäid küll alles kõrged mäed, need hõlmavad ju kolm neljandikku heiti territooriumist. Muus osas aga oli linnade ja asulate asemel nii mõnigi kord söestunud kõrb. Rose, fini nimeline pala on žanrilt merang veidi aja eest kuulda dominikaani mere prantsustunud sugulane. See, mis praegu kõlab, on juba linna muusika. Pealinnas boostab provintsis, tehti seda juba möödunud sajandil, kui lammuti tüüpi heliloojad kirjutasid salonglikke tähevalss mille helide saatel oli nii kaunis kuud vaadata. Tänapäevaks on see linnakultuurenud kõvasti laiendanud. Kariibi saartele voolab ju turiste ja suvitajaid. Isegi Agatha Christie, üks meeliskangelasi vanad preidist amatöördetektiiv, mis Maartult käis seal ära. Romaanis salapärane juhtum kariibidel, kari peal, mis tore, on sedamoodi räägitud. Need, seened ja siis meil oli, mõtles, mis maakov eemal inglise kliima tujukust omaenese väikeses pangale õhus sõbralikult naeratavad Lääne-India neiutada teenindamas. Mugav teerada viis mere äärde ja supelranda, kus ta võis istuda õdusas korvtoolis, vaadelda suplejaid. Kena ja soe. Ja nii heade marajumale imekena maastik, ehkki võib-olla veidi üksluine. Nii palju palme, iga päev ikka sama, kunagi midagi ei juhtunud. Nüüd, kus ta oli siin veetnud juba terve nädala, sai ta lahti impulsis küsida, mis ilm täna on. Ilm oli alati sama hea. Ei mingeid huvitavaid vaheldusi, mis Maardu ei tulnud kaua igavledes. Ühel hommikul kohtas ta Molik endale. Seekordse päikeseline noor naine ei naeratanud. Ta ütles, kõneldes, see on major või ta on surnud naiste tervena ja rõõmsana Oya major talge ei surnud loomulikku surma pooleks kudumistööga lahendas, mis Maardu sellegi mõrvalu edukalt ja sõitis rahulikult koju. Oma salveri mindi teadmata Misson tõesti salapärast Haitil, mis on tõeline Kaaybion MyStar'i. Näiteks Vodu kultus. Vodu on muistne paganlik usund, mis on toodud Haitile kinea neegerorjade poolt. Kutu suur Cucureka ütleb. Tuusoosega ruigaks siga Rui-Rui ru tiigiskonnaga krooksub Krokrokrooga läheb Obamps Poppambult Pukaleva Kalev Bambus, Pub hambus Pukkale puu, Huune riiulite, uue Kongo trummide põmmin, oo neegri hõim teeb hõljudes ülemmaa ja ta käik on toekas koma Rihcanda pidamata pidujat Ta ei saa, kui neegritel tantsib, tantsid ka kala, Bambus, Bambus, Pugalabogalava bambus, Pub hambus, Pukaleva suur kokkaroko ütlevad. Too punev pinnas asfaldi, Saardeegee, Haiiti Martiniga, Kongo Tahomee vulkaanide aladel rummimaad, kus kuuletaks, laamendad, pattuvad ja igal laulul on kaal igal viimasel maal, kaebubamzbub hambus. Pugalaboga läheb Obama, Pub hambus Pukkale raudpäikene käibel. Too raudpäikene käibele tombuktuuri. Aafrika hing levib üle. Maaelukäik on toikas, kui ma Richan ta kala vabamus Pub Andrus Kaleva suur kokroko, ütleb tüdruku tuu suur kograga, ütleb Actokutu. Suurkogu ütleb edukut. Nagu arvata võib, ei olnud udu just populaarne katoliku vaimulike keskel. Nad tegid kõik, et seda välja suretada. Kuid muust maailmast eraldatud saartel on traditsioonid püsivamad kui suurtel mandritel. Rahvas kutsub seal igasugu paavsti sulaseid lihtsalt muna joojateks. Kust on eesti keelde tulnud, on? Vot usundis pannakse kõva piir keha ja vaimu vahele. Keha on vaid vahend, mida võib kasutada selle peremehe vaim. Aga peremeheks võib olla ka mõni jumalus või paharet. Kui keha suri, tuli vastava kombetalituse käigus vaim vabastada. Seda võis teha, kui see lugupeetud mees, nagu seda oli näiteks kogukonna vanem ikka samas Jacques Alexis raamatus. Ees seisis surnuvalitsejal vaas, tiin, tangi, maisest kehast vabastamine. Protsessioon möödus surnute majast vaikselt mööda kõmisevate maad kõndides järgnesid inimesed ülempreestrile, kes hoidis oma kuivanud käte vahel suurt valget lina. Jõudnud ohvripuuni, laskus lamamis põlvili, laotas lina laiali. Seejärel pöördus ta kõige nelja ilmakaare poole ja kummardus lina kohale. Teisel pool teed asus püha sarapik. Kas tuled, smaragdroheline madu? Selles imepärases põõsastikus elutseb jumalanna. Ei saa. Tule minu juurde. Tule meie juurde. Sarapikust kostis krõbinat ja hetkeks ilmus lehtede vahele kolm pea. Kärgatas koor tervitades jumalannat, kes oli nõustunud müstilisest matmistalitusest osa võtma. Esimesena langes transse keegi vana naine kortsus ja veel rohkem kookoskui. Tavaliselt eraldus ta teistest aia raske koorma all. Ebakindlalt sammudes. Kiidulaul kerkis tähtedeni. Ahoiee Tiidangi. Hüüdis preester. Me kõik oleme näinud ainult vaeva ja viletsust. Ahojee Me andsime sulle selle. See, mis meil oli, jah, oi, ära jäta meid maha. Tiidangi. Sinu teener on surnud Tiidangi, kuid sellegipoolest ära ei jäta meid maha. Tule ja vali välja, kes on väärt sind teenima. Me oleme kõik siia kokku tulnud, vali, meil on sind vaja. Tiidangi, me ei saa sind ära lasta. Tiidangi välguna sähvatas lehestikus mingi loom. Ja kukkus linale. Preester sidus kähku kõik neli otsa kinni ja jõudmata saladuslikku elukat lähemalt vaadata, hakkas koor laulma. Ilmuti tangi. Möödus päev, möödub aeg, ilmuti tangi. Trumm kostis üha selgemalt kaeblikumalt tüütumalt. Võid arvata, et mitu trummi löövad unisoonis. Kostis segane, sosin, äkki kõmatas mitmehäälne laul? Ma ei võta kotka nokaga märgitud tüdrukut. Ma ei võta kotka nokaga märgitud saaki. Pööre, pööre, tagumik, mahapööre, pööre, pööre, tagumik, mahapööre. Ilmus grupp paljast õlist läikivate alakehadega mehi. Nende näod olid üleni valgeid märke ja mustreid täis võõbatud peas tolkneb Igalühel silmil tõmmatud veider läitu. Nad tantsisid, raevunud trumm märatses, meeletud helitormide vaheldusid kurje kuulutavate pausidega. Selles vaatepildis oli midagi jampsi jubedalt. Ebamillegipärast näis nagu oleks kõigele isegi taevani ladunud narri jälkuse nõiajuhtimise pitser. Kuna neegritel paasi langemine sagedaseks nähtuseks, siis udu puhul seletatakse seda nii, et üks või teine jumalus on asunud kellelegi kehasse. Alexis kirjeldab seda härja, rituaalse tapmisel. Kõlas ülev puhas hümn nagu Gregoriaanikkoraal. Uhkel kõnnaku lastus härja juurde üks vana sõjamees. Ta surus ümberolijatel käsi ja tema lauk katus sügavate pagudega. Vanamees oli transis olnud eilsest saadik. Temasse oli asunud kohutav äikese ja tormi jumalast Soobunakida hommi, kelle kivil asus tempel. Äkki haaras mees hangu ja hüppas härja selga, tundes ratsaniku Puhkis härg vihaselt. Tema kaelasooned läksid laiaks ja metsikult raputades rebis ta nööri katki. Vana mees neis sõjajumalanna, kes ei tunne ei hirmu ega nõrkust. Sõjamehe laubale ilmusid higipiisad. Kuid hullunud härg keeldus Soobonacy Tahomee võimu tunnistamast. Ei, nii ei tohi, issand, ei või seda lubada. Hüüdis keegi naine, kes tantsis järjest juba teist päeva ja oli Mambonnanaani taeva kuninganna kõikide prote jumalanna võimuses. Härg tormas mööda õue. Mambunana andis naise näole taltsutamatu ilme. Tema nägu kuivatati ja anti talle juua. Kähedalt karjudes hüppas mammona Naan looma turjale. Mees kisendas midagi, hoides imekombel tasakaalu. Märatsev naine haaras hangu. Sõdur tõmbas kogu jõudu kokku, võttes härjapeasarvedest taeva poole. Kaelalülid murdusid. Mammona naan lõi halastamatult Vastral loomad kõrri. Verepiisad langesid rahvale, kes laulis kooris. Niisuguste tugevate rahvapärimuste olemasolu puhul pole ime, et kui ikka tulid sismi levitajate sunnil isegi võetaksegi omaks uusi pühi nimesid siis need jäävad ainult vormiks, sisu jääb samaks, ikka omaks. Nimetatagu seda siis pagandlikuks või kuidagi teisiti. Nüüd väike näide sellest, kuidas käivad võlutoimingud Jamaical. Laulu loo nimetus obja man tuleneb rahvuslikust nõiaarsti nimetusest aluseks olev mõiste eue obla tähendab. Jõudnudki Sepressi kohale kokkulepitud ajal, kuigi algamas helisalvestus, pendiumine, reid pisi trummilöömisega ilma mu vennalt hakkama saada. See, mis praegu meieni kostab, on niinimetatud hambo trummilöömine mida tuntakse ainult Relooni kihelkonnas, Jamaical ja Lõuna-Aafrikat tunda. Trummihelikõrgust muudetakse jala kannaga. Lüüa ise istub trummi peal, teine mees, aga löö pulkadega trummiküljele kiired niinimetatud kata rütmiistuja võib ju niiviisi ohtu sattuda. Hoogu sattumisel võib mõni löögikaga kõrvale juhtida juurtega improviseerida Xe laulu mis põhineb mõnel üldtuntud viisil. See helisalvestus aga sai nime tulemata jäänud mehe järgi. Seega loo nimi on luuser, PÖFF-i ometi jäi. Kui trummirütmid on mitmeti seotud Aafrika loodusega, mida lööjat ise võib-olla pole näinudki siis järgmises linnulaululoos on tegemist ikkagi Jamaica sulelistega. See on ringmängulaul, mida naislaulja laulab koos kahe väikese poisiga. Niisugused ringmängulaulud käisid pulmaaluste juurde, neid laulda ka väljasõitudel rohelisse. Nüüd aga maakaebamise laul. Kõigepealt kuuleme laulu, Bachi, oman pahn juures aeglast sissejuhatust, mida lauljad nimetavad popin. See on mõeldud nagu psüühilise ühtsuse saavutamiseks enne töörütmile üleminekut. See on ju päris kohe nii nagu India ja islamimaade muusikas. Algul sisseelamine üldmeeleolusse siis ega päris lugu. Jällegi süüde ja vastuse aafrikalik vorm. Rütmi eest hoolitsetakse kirkalöökidega. Rütmiline eksasin olevat kaks ülesannet. Ta tõstab tööhoogu, teiseks, aga on tal ka töökaitseline tähenduslöögid tulevad kindlate ajavahemik kude järgi ning siis pole karta, et mõni kogemata pihta saab. Ja WRX, Jamaica meestelaul. See on mängulaul, mis on ilmselt tekkinud kivimurrus töötavate meeste hulgas. Köökitatakse ringis igaühe ees raske kivi kindlal rütmi hetkel mürtsutatakse see naabri, et need iga kivi jõuab loo jooksul palju ringe ära teha. Laul ise on aga Jamaical üks tuntav maid, Emanuel idee männiraud. See lugu, lõige tuntuks saanud ka kalipsot. Küla Talts, mango taim, millel on Ingisliku iseloomu kõlab päris ekstrasorti pillide koosseisuga ja seega ehtsalt Jamaikalikult partituuri koosseis on selline. Suupill kookospähkli koorest riiv, mida kratitakse lusikaga. Pudelid, toruliited, kirka, ots, millele lüüakse noaga ja üle kõige, jah just üle kõige. Üle kõige kõlab puu trompet, bassihäälega pill, mis on tehtud õõnsused puuoksast. Kariibidel on tuntud ka metall, sellest õli tünnidest koosnevad orkestrid mis on sinna levinud oma päris kodumaalt Trinidadi saarelt. Trinidad on nii Kalüpso kuivad, tünniorkestrite ehk stiil, bändide kodusaar. Stiil, bändid on suhteliselt uus nähtus. See tekkis teise maailmasõja päevil. Tünniorkestrid tekkisid tänu Tambuubambuu keelamisele. Need olid süngevõitu pulgad või Orad, mida kasutati karnevaliaegadel nii rütmi, pillidena kui ka relvadena. Metalltünnide togimine on muidugi kaugelt ohutum toiming. Nüüd on olemas tuhandeid togijaid ja sadu orkestreid või ansambleid. Pillikoosseis on selline. Kitarripall seal aldi eest tšello panntünn, tenor buum. Seda võiks tõlkida kui kõma Exegi jaoks kapassi moodikumisema. Ainus mittemetalne pill on check-check. Õõnespudelkõrvits, millel seemned põrisevad sees. Stiil bändi kohta oli ütlemist komis maanteel. Siis hakkas Steel bänd mängima stiil, bändid olid nende saarte peamiseks atraktsiooniks tõtt-öelda, mis maa peal oleks ka ilma nendeta toime tulnud. Ta leidis, et nad tegid hirmsat lärmi, mis ei oleks pidanud nii tugev olema. Kõik tundsid nendest aga silmnähtavat rõõmu ja mis maa pl meenutades oma noorust, otsustas, et kui nad pidid just olema, eks ta siis püüa neid omale meeldivaks teha. Just siis stiil, bänd sai hakkama metsiku kakofoonia valinguga ning põrandale tormas tantsurühma. Kahjuks ei ole meil pakkuda muusikat nii põnevatest paikadest nagu Puerto Rico või Martinik. Aga siirdume nüüd Bahama saartele. Saarestiku pealinnas Nozzaus ööpimeduses, üksikul pargi puiesteel sattusid helisalvestaja peale spirituaali lauljatele Aethouldi pilpad, Chanšhend Gaming. Ma ütlesin teile, et kohtumõistmine tuleb. Kabahhamas spirituaali del on iseloomulik, et nad väljendavad lauljate elutunnetust ja maailmataju. Religioossed nimetused on siingi vaid vormiks. Mu emale ütle, et olen ülal taevas hüüdmas kui lahkunu mu isale ütle, et olen ülal taevas hüüdmas. Ja lause Apense hävon, shoutting aina kordab. Siingi esineb meile tuntud hüüde ja vastuse võtte siin sellel mõttel veel suuremgi elu, õigus. Bahama neegrit ei unustanud isegi oma Aafrikast pärinevat sugu, haruliku kuuluvust, millest mandri neegrid juba ammugi enam teadlikud. Bahama neegritel on olnud vahelduva kontakte Ameerika lõunaosariikidega. Mõnedki plantatsiooni orjade laulud on jõudnud Bahamale ja säilitanud oma algvormi. Neegerorjad lõuna osariikidest tihtipeale põgenesidki Bahama, kus orjust ei olnud. Need Bahama muusika on omamoodi neegrispirituaali ajalugu ent samal ajal on siin ka oma Bahamal levinud nii-öelda salmi spirituaal raening Spirgio sõna räim ei tähenda siin liini, vaid värssi või salmi laulu eest võite ehk Raima laulab. Meelde jäetud või improviseeritud sai seda, millest laulus on juttu. Teised aga laulavad juba laulu ennast, mis on ehitatud pidevat Recorvustele. Tüüpilised aafrikalikult rütmid on säilinud, kusjuures laulus Halmidesse organiseerimine näib olevat aseaineks kunagine trummide ja kellukest eriti meele. Mõnel pool kasutatakse rütmi rõhutamiseks ka käteplaksu või tamburiiniga. Tihtipeale on mõnel lauljal lemmikfraase, mida ta kasutab ikka ja jälle erinevates lauludes hoolimata, kas nad sisuliselt sobivad võimid, et see rõhutab seda enam, et spirituaali laulmine on kõige vähem intellektuaalne või muidu vaimne tegevus. See on emotsionaalne, isegi võiks ütelda füüsiline enese väljapuistamine. Vajadus sellise emotsionaalse tühjakslaadimise järgi tuntakse kõigis neegri koguda siis nii Ameerikas kui ka Bahamal jutlustajad viivad oma karja lambad, vaated hüsteeriani osades meeleolu osavalt üles kruvida. Ka praegu kõlava Spirtuaalis arvutult on tiiva mere kaldal toimub järk-järguline tunde intensiivsuse tõus. Basse, aga jumal lukustas lõvilõuad. Eeslauljal on aga oma lugu edasi anda. Parajasti olid kosmonaudid üles läinud. Jumal, saates läkituse noale, ütles noa, mine ehita laev, Noa läks maale puit otsima. Kosmonaudid, kes lendavad siin maailmas ringi, läksid esmaspäeval üles. Ma ei tea, mida nende kohta ütelda, ta ehitas laeva, selle ehitamine võttis 120 aastat aega. Mõne spirituaali võime leida sama araabia liku võtet, nagu oli Jamaica kirka meeste loos. Laul algab ilma kindla rütmite, siis aga hakkab kujunema nii rütmipilt kui ka salmid. Lauljate hulgas on lausa virtuaalselt, nagu näiteks neeger, bluus, Kree, andekas bassilaulja, tal põhjust näidata end parimast küljest kaski rituaalis, issand, aita mind paluda mahelood Heutide pahi. Sellise loo puhul meenub, et kunagi levisid gruusia linna laulud Venemaale, kus nad omandasid omalaadse kuju. Selles uues kuues jõudsid nad filisi tagasi ja mõjutasid juba gruusia laulu edasist arengut. Praegu kõlav laul, suur unistus taevast, kareid riim from hevam võis olla algselt neegrilaule, siis aga sattus valgete kätte ja sealt omakorda neegrite kätte tagasi. Mine sa tea, kust kiusas Spens, kes seda lugu oma sugulastega laulab, selle leidis ehk kusagilt lauluraamatust. Kui spetsi käest küsiti, kas sa nooti tunned, spets? I I tunne või mismoodi sa selle laulu siis õppisid? Näe sellest raamatust, selles raamatus on kõvasti vahvaid laule täitsa kõvasti ja kui sa nooti tunne, no mismoodi sa siis viisi ära õppisid? Maju andekas. Mis äraseletatult on, varsti saame sellest paremini aru.