Pill, mis praegu kõlab, on liigend. Seal jaapanitsitri gooto lihtsustatud variant. Gootolon 13 keelt, legend kinnil ainult kaks niisugust küll ei ole just mõiste pill, tema iga on veidi üle pooleteist sajandi selle eest, aga selle mängijad püüdsid mõistvalt vaimu elavana hoida. Möödunud sajandi algupool oli ilmaliku kunsti õitseajaks. Perioodi 1603 kuni 1867 nimetati Eedo perioodiks Ee tooli Tokio tolleaegne nimetus. Kiigenudki nii mängijad aga pöördusid ära ilmalikust muusikastiilist. Nende arvates kuulus nende mäng Suntu istlike kombetalituste hulka. See oli ka omamoodi rahvuslik liikumine, mille eesmärgiks oli vabaneda Hiina ja sellega ühenduses ka budistlikest mõjudest igatsete näha jaapani kultuuri iseseisvana, jõulisena ometi jaapanlast. Tal ei olnud minevikus rahvuslik rassilist ühtsust. Arvatavate põlisasukate ainudega segunenud, hilisemad tulnukad Ida-Aasia mandrilt ja Vaikse ookeani saartelt. Assimileerumist on küll toimunud, kuid sellega kaasnenud rahutud protsessid on seniajani jaapanlasi hoidnud vastuvõtlik igasugustele võõrsilt tulevatele mõjudele. Olgu see budism seitsmendal sajandil või elektrooniline muusika 20. sajandil. Kõik võetakse tänulikult vastu, kohandatakse oma näo järgi ümber ja hakatakse oma tarbeks kasutama. Mida on kord omaks võetud, sellest naljalt ei loobuta. Kaheksandal sajandil luuletuste või 14. sajandi joonistuste stiili nautimine on tänapäeva kultuurile sama omane kui televisiooniprogrammide jälgiminegi. Praegu kõlava nigel pala nimetus on kootav päritolu tekstis midagi analoogilist meie rahvalauludele kandlesaamist. Ja samal ajal on selles viiteid shintalistlikule, mitoloogiale, selle polüteismile ja loodusjõudude jumandamisele. Loodusjõud inimeses endas pidid esile tulema KKI päeva kommeteski lauludes ja Armo mängudes ümber lõkke. Meie mäel Metsub Kuubal sealgust tippudel. Kotkaid on veel keset mäeahelikku seal, kus väljuvad allikaveed hüüdes, kutsudes 11, neiud, noormehed jälle on koos. Siis kui süüdatud lõkke kallid laulud kõlavad siis siis, kui süüdatud lõkke mängitakse, ringmänge, siis naist, kes võõrale kuuluma. Kindlasti armastan siin minu naine teisele kuuluma, tänavel saab jumal võimu, kes omab ja valitseb neid mägesid inimestele loa selleks andis nii ammu, et ei mäleta. Süntuism ei tundnud patu mõistet, kardeti annilt rituaalset ebakohtust. Seda nähti ka surnutega tegelemises. Kui mõne keisri, see on Tenno ehk taevapoja aeg täis sai, nii et ta oma isa juurde minema pidi siis pidi ka tema pealinn puhtuse kaotanud olema. Uus taevapoeg tahtis endale ka uut pealinna saada. Kas nüüd just sellepärast, aga viimase aastatuhande jooksul on Jaapani pealinn tõepoolest mitmel korral asukohta vahetanud. On olnud pealinnaks naera, siis ei, on ehk praegu olekiooto siis edu ehk praegune kio. Naera ajastul, kaheksandal sajandil oli jaapani kultuuri esimene suur õitseng Shindoism ja hiljuti Hiina ning Korea kaudu kohale jõudnud budism. Otseselt vastastikku võimalusi paratamatuks kooseluks saareriigis harrastati nii budistlikku filosoofiat kui ka luule arenes iga liiki kirjandus. Anti välja luule antoloogia manioshi milles oli ka budismieelsed luule. Selles leidus poeesiat neljandast kuni kaheksanda sajandini. Tähtsaim luulevorm oritaanka, mille kolm silpi jagunes viie rea vahel. Traditsiooniliseks rea pikkuseks oli viis või seitse silpi. Takades kujunes silpide arv selliseks viis pluss seitse pluss viis pluss seitse plussi. See üks ta on ka, võis nii kõlada. Lubad tulla sa aga tulemata, jääd, ütlevad arguma oodaku ei tule sa ootamatult ilmutsi. Tankad olid tihti tilised, eks punktid. Need loodi kohtumisele hüvastijätul armastuse ja pidu hoo väljendamiseks. Iga sündmus iga elamus näis seda väärivat, et teda tanka vormi valada. Aja jooksul sõitnud üha peenendatumaga Katraditsionaliseeruma vormi. Algselt sündinuna rahvaluules kandsid nad lihtsalt laulu Uta nimetust. Poeet oli samuti algselt laulik Utabiito. Hiljem sai ta lugejaks ehk ütleme juba etlejaks. Johibidaks. See oli siis, kui tekkis kirjanduslik vorm. Seitsmendal või kaheksandal sajandil. Et luua jaapanliku meeleolu, ei tarvitse muusika sugugi põhineda jaapandlikel heli laadidel. Helilaadid võivad ka õhtumaised olla. Meile omasemale laadi kasutusele põhineb ka praegu kõlas palaku otsu nutsuki. Aga pealkirjas peituv poeetiline kujund kuu nähtuna mahajäetud lossist on igati jaapandlik. Aastal 1004 kirjutas õuedaam Murad Saaki oma ulatusliku romaani geensi moonugata. Selles oli juttu prints kingi enamasti kalandsetest seiklustest. Pegasus külastas lugupeetud daami siis, kui ta inspiratsiooni otsinguil veetis öö üksildases templis ning vaatas tas kuud koos selle vastu peegeldusega viiva järjest vees. Selles raamatus sündmustik pidevalt vaheldub improviseeritud taandadega ja miks ka mitte tankade või lihtsalt Utaadi vahetamine kuulus algava arvu suhte juurde. Ka taevapoeg, see tõusva päikese maavalitseja ise improviseerige iga päev arvukaid salle, keisrinna kroonprintsi, tahtnud temast muidugi maha jääda. Ja kõiki neid kõrgeid vaimusünnitusi tuli ometi järeltulevate põlvede tarbeks säilitada. Toome siin väikese stiilinäite romaanist kingi monokaator. Kaunil kuuvalgusest üleujutatud vii, nagu õhtul olin ma teel. Seal kohtasin üht noort aadlimeest sõites koos minuga tõllas jutustas ta mulle, et üks noor daam teda ootab, tema ise aga tunneb juba suurt igatsust selle kohtumise järele. Jõudsime minu armastatu majal juurde. Läbi tara võis näha, kuidas sätendas aeda kaunistavad tiigi veepind ka kuu, kes oma täiekiirguse virvendavale tiigiveele heitis neis ka ise selle pildi iluna timbat. Külm möödaminek sellisest vaatepildist oleks tähendanud igasuguse ilutunde puudumist. Tulime mõlemad Kõllast välja, isegi teadmata teineteise kavatsust. Noormees laskus õlg matile sissekäigu juures. Tõstes pilgu taeva poole, vaibus ta mõneks hetkeks vaiksesse mõtis kellu. Krisonteemid aias olid täies õiteilus. Meid ümbritses nende magusa lõhna mahe keel, hingus. Vahetevahel lendas sarlak punaseid vahtralehti vaikselt maa poole, kui tuuleiil oksi liigutas. Kogu sellest pildist õhkus nõidusliku võlu. Oma rüüst tõi ta esile flöödi ja hakkas puhuma. Siis luges ta poolhääli ballaadi oni jahe siinovaarius. Mõne viivu pärast nagu hiljukesi. Vastustalecuuto helin. Viis oli mahe ja kaunis loodud uuema muusika kombe kohaselt ning sobis ilusasti imekauni õhtuga. Mis ime, et ta oli kui võlutud. Ta lähenes majale, kus tulvas muusikat Katja sõnas pilguga maha langenud lehti püüdes vaikselt, aga kiivalt. Ärgu kunagi astugu võõra jalg nendele lehtedele. Siis noppis ta krüsanteeme. Õiening ütles. Mahe muusika. Kuumis kumab taevateel siin su aias. Need lembe lõid mul lõkkele. Oh, ma vaene, hüüdis ta siis vihjates oma värsile jalisas mängi veel ära, luba oma sõrmedel puhata, sest on ju siin keegi, kes muud ei igatse, kui sind kuulda. Nii köitis ta daami tähelepanu, kes kuulis ta sõnuija vastas puieduses ta vaevukuuldavalt. Kron, mu meel ei, mu häälgi helise. Nii see varju jääb siis, kui kõlab sinu flööt. Puuladvas laulab tuul. Väike daam arvas, et olen selle lembeloo vaikne vaatleja. Nüüd hakkas ta gootol talvelaulu mängima ja pill klas kaunimalt, kui enne kui väga ma muusikat ei armastaks, kui väga see viisik ja mind ka ei vedelenud, ei saanud antud olukorras kuidagi rõõmu tunda. Jaapani flöödi niinimetatud Sakkohhil mängisid meelsasti budistlikud rändmungad. Nihkuda, kus oli kõik rahvaviise budistliku templimuusikat loodushäälte matkimisel, praegu kõlava pala nimetus on hirv, hüüab kauget kaaslast. Budistlik element avaldub ka meloodia võrdlemisi mosaiiksus struktuuris. Tegemist on lühikeste tüüpmotiividega nagu mingi ornamendi osakestega, mis justkui pärlid on üldiselt Aelavad saetud samaaegselt iga selline viisi Berlikke on nagu hetkelise ilutunnetuses sümboliks. Samal ajal võiks neid võtta kui muusikaliste hetkede rida, kusjuures igale hetkele kuulub täielik kontsentratsioon. Ükski hetk ei valmista ette järgnevat. Teda nauditakse olevikus, nii nagu ta on. Ettemõtlemine tähendaks ajama, mis selline vabalt laiuv muusika sisendaks, nagu iseenesestki vajaduse tunnet. Samal ajal iga motiiv üldistatud. Nii nagu on üldistatud inimnäod meilegi tuntud jaapani gravi üüridel. Asjade tõeline erud pidavat varjatud olevat, sellepärast kunstitegija ei püüagi asju või mõtteid kujutada kogu elulises detailirikkuses. Tavaid vihjab ja laseb sealjuures kunstinautijad aimata, milline lõpmatus valitseb iga sellise vihje taga. 13. sajandil, kui Hiinaga toimus veel elav läbikäimine, uuriti kopeerida jäljendati Hiina tuši jooniseid. Nii tekkis täiesti uus stiil, mustvalge tuši joonis mis oli teostatud harukordselt joonise, paindlik, kust võimaldava pintsliga. Joonised ei erinenud kuigi palju hiina ja jaapani kirjamärkidest. Nii et kui joonisele on lisatud paar luulerida, siis sobisid need ka päriselt sellega. Ühte pilt ise oma üldistatud loodusekujutusega oli samasuguseks sümboliks nagu kirja tähtagi. Ja kui me meenutame jaapani 15. sajandi suur Maarjat sees suht kes õppis kunsti tegemist algul Hiinat zen-budistlik küttes kloostrites hiljem aga püüdist süveneda hiinamaastikku ja seda siis oma joonistes vabalt edasi anda siis temagi küllalt terav, isegi jõuline stiil annab edasi ainult kõige olulisemad mis on niiviisi viidud sümboli tasemele. Kunstnik eeldab, et vaataja tunnetab aktiivselt, mida tal on edasi anda. Kiivitaja laul pikka elu tõotab sul kallal kaikudes kiivitaja süü und, kui pole samu rail randa valvates. Need muistsed luulebavadki, mis on tulvil sümboolikat on selle Kotokolla mõisteliseks, õigemini meeleoluliseks aluseks. Neljateistkümnenda sajandi luulekunstis sümboolika aina süvenes. Ilmusid tartlased, sõnad, mis viitasid konkreetsetele aastaaegadele tarvitses vaid öelda sõna pini. Ja igaüks kujutles kevadisi võrgusid. Kevadet sümboliseerivad sõnade hulgas olid näiteks kirsiõis ploomiõis ööbik, lõug, kel liblikas. Suvesümboliteks olid vihmahoog, kägu, riisipõld, kuumus, jahedus, koidule järg sügise kätte, siis ei saadud hakkama ilma punase vahtralehe krüsanteeme Kuu tähtede kaste, lõikused Ta talveks olid varutud lumi härmatis jääkülmkolle aasta lõppkuud eelistati sellepärast sügis luules. Et ta karges ja kirkas õhus näis eriti kaunina. Pikk päevaga tähendas kevade päeva oli ju just möödunud talveperiood. Selline sõnade sümboolika tuli kasuks uuele žanrile. Napi saalis Refaikule kus seitsmeteistkümnes silbis tuli kõik oluline ära ütelda. Tonka järglase haikuvormis oli viis pluss seitse pluss viis silpi. Nad hakkasid arenema 15. sajandil. Õitsengu saavutasid seitsmeteistkümnendaks sajandiks, kui tegutses tuntumaid haiku loojaid. Poeedwashoo. Iga haiku oli tingimata seotud kind lavastajaga. Muide, haikusid isegi kirjutati ainult selleks ettenähtud paberile. Seda paberit nimetati Tansaku. Ometigi aastajad võimaldasid esile tulla kõige erinevamad meeleoludele. Üks kevadine haiku viitab sellele, et ilu on kohe meie ümber. Seda pole vaja kaugelt otsida. Kirsid õitsevad mitte mõnel kaugel mäel, vaid meie orus. Teine haikul eitab, et ilu võib nukruse tunnetate Wolt esile tuua. Nukker on maailm, isegi kui õitseb kirss, jah. Isegi siis kohvikud on paratamatult seotud budistliku elutunnetusega. Neis ei anta midagi kätte, mitte ainult suunatakse midagi seletata, ära ainult näidatakse, äratatakse muljeid ja assotsiatsioone. Selline nukrustunne, nagu viimati kuuldud haikus oli aluseks passo loomingule. Sellel on isegi oma nimetus SAABi üksinduse nukrus. Aastaaegade tähtsus oli jaapani kunstis nii suur, et ka muusikas kujunes omaette repertuaar iga aasta jaoks. Kohe kuuleme kitarri, jaapani sugulast, Šomisseini, pilli, mida on palju kasutatud nii teatrimuusikas kui ka laulu saateks. Viisi käik, mida praegu kohe kuuleme shamiseni, laululoos. Yuki tähistab talvekülma ja lumesadu. See on tüüpmotiiv, mis rändab parastalasse sümboliseerides igal pool üht ja sama. Ega see laululugu räägigi ainult talvekülmast. Siin on juttu ühest Soseiki nimelisest geiša ost pilisest, vestluse, laulu ja tantsuga külaliste lõbustajast kes otsustanud nunnaks hakata. Samal ajal on tal kahju oma kallimat maha jätta. Ja tema hingevaevad peavad harmoneerub talvetunnetusega millele sajandite jooksul on tohutus koguses tohutult ilusaid luuleridu pühendatud. Esimene lumi, vaevu-vaevu painutas lehekest. Jutsikaad teeb õrnalt häält. Näe, lumest vaba koht. Ja seal on helelinnas pargli kõrke. Igal. Pool on lund. Üksildane. Ja ja kohe lahti teen. Ma vastasin, kuid ikka klobin väravat sügavas lumes. Esimest värsket lund riputaksin kandikule, ma vaataksin. Vaataksin vaid. See on mu isiklik hang küll tema tundub kerge mu punutud kübara peal. Öö on täpselt pooleks. Jää peal musta puustatud mahajäetud vene. See talv on väga külm ja põllul hernehirmutis on varestele võrs. Nüüd aga lillede tants. See tants on pärit seitsmeteistkümnenda sajandi lõpust, niisiis juba Edo ajastust. Sellesse aega langeb ka jaapani ära lõigatud muust maailmast. Arva, kui Nagasaki sadamasse lubati sisse sõita mõnel hiilovi Hollandi laeval. Aristokraatia kõrvale tekkis sel ajal uus võimas jõud, kaubitsev kodanlus. Isegi kunsti tungisid motiivid sellest, kuidas rahakad kaubamehed mööda saatsid kiiresti mööduva elu ilusaid päevi. Aristokraatlikus kunsti kõrval, et ülemus niisiis õhtumaiselt väljendudes kolmanda seisuse kunst. Kolmandasse seisusesse kuulus ka kunstnikkond, vaimne eliit, isend, aristokraat. Kunstis oli omajagu jäikust linnakodanikke, kunstis aga elu ennast. Seda väljendasid ka 18. sajandi suure kunstniku haruna hobus Suzuki värvilised puu gravirid. Harunoogu armastas joonistada lüürilisi, aga ikka jaapandlikult üldistatud tütarlapsekujusid. Needki olid sümbolid. Joone kraatsega ühines suurepärane koloriiditunnetus. Jaapanlanna tunnetab Värnfile jõudu ja rõõmu eriti erksalt. Kevadine linna elu, mida kujutab, kaob praegu kõlav lillede tantsumuusika. Leidis väljendust ka haikudes. Mõnusa kevadvihma eest pakkus kaitset ka. Sellel perioodil jaapani rahvas lõplikult rahvuseks kujunes, arenesid välja ka tema muusika seaduspärasused. Ka muusika jagunes kaheks. Templi ja õukonnamuusikas jäid valitsema selliseks Belt atoonilised helilaadid, milles ei olnud kohta pool koolidel. Vaimulikud õukondlased olid arvamusel pool toonuma pingelisusega ei rahusta inimihasid ja kirg vaid vastupidi, täidab hinge meelelisusega. Rahvamuusikas ja nii-öelda kolmanda seisuse muusikas ei olnud põhjust kirgi ja emotsionaalset pinget karta. Just suurem Pindilisus iseloomustas kogu jaapani elulaadi võrreldes kas või Hiina ja Korea elulaadiga. Nii kujunesidki välja pooltoonidega pendatoonilised helilaadid, millel olid muidugi igavamad nimetused. Kui juba lendasid liblikad, siis taheti selle iluka kõigi sümbolite tagant tunnetada. Näe, liblikad, keda kannab kaugusse kevadine tuul, sõbralikult elavad, neid ei lahuta. Õiekeselt tõotavad truudust igavest. Aga kui ei halasta nende peale tuul, muutuvad nad mustriteks ja on jälle koos tütarlapse varrukal või ka seal, kus, Lugu, mis praegu kõlab, kannab pealkirja sokk Akureibo toonekured pesas. Selle loojaks on endine samurai, hilisem muuk kokku rassaava, kes elas 18. sajandil. Selles loos on kujutatud kurgede paaris ellust oma järglaste vastu. Poeesia on jaapanlaste juures haaranud ka loomade maailma. Mitte alati, küll nii luuleliselt nagu praegu kõlavas loomas. Kohest Kohooristlikult, nagu loos. Ka Puise Aia varjus mängib muusika nirk imeväikest flööti puhub kõigest jõust. Pärdik näpitsedas keele, teda saatmas sõjal. Ränterts kõvasti lööb plaksu, et jääks samaks. Räti, aga vaata rohutirtsu, see on trummimees. Muinasjutus mägraluulearmastusest. Vanasti elas ühe maja veranda all mäger. Selle maja peremees armastas väga haikusid. Juhtused selgetel sügisöödel avasta akna, mis viis otse aeda, luges kõva häälega lemmikluulet dusi, jõi väikselt veini ja imetles heledalt kuud. Aga märjer veranda all muudkui kuulas ja kuulas. Kord unustas peremees Tansaku haikuga lauale. Mäger haaras paberi ja jooksis aeda asetanud hinnalise aarde männi alla. Vaatas mäger kuud. Ja kus hakkas äkki vaimustusest käppadega vastu punnis kõhtu nagu trummi taguma, nii et kogu ümbrus kõmises. Järgmisel hommikul avastas peremees, et leht luuletustega on kadunud. Lõi lihast lõkkele, nagu tuli, kes varastas minu laual Tansaaku, tunnistage üles. Keegi ei teadnud midagi. Kuid peremehel oli vallatu poeg, isa muidugi arvasid tema varastaski. Enda õigustamiseks otsustas poiss vargale vahti pidada. Möödus mitu päeva. Ühel õhtul näeb poiss kabinetti dist, jooksis välja mingi must vari ja tormas aeda. Kae imet, saani mäger, tan, saagu hammaste vahel maad, kes luuletusi tassib. Mäger aga panin paberile männi alla maha ja pobises habemesse, justkui oleks mingeid märke Kelahti mõistatanud. Ja siis kõht punni ja muudkui trummi mängima. Nagu käskluse peale hakkasid laulma, helistama, sildistama kõik kelgideltsikaadid aias. Võta või jäta, terve orkester tuli isa ja nägi, mäger pole mitte esimese ettejuhtuva paberi tõmmanud vaid luuletustega, Tansaku. Tähendab isegi mäger võib luulet armastada, hüüdis peremees. Kes seda oleks võinud arvata. Ja ta jättis lehe luulelembesele mäekraane. Selline lõbus lugu jalavile muidugi ettekujutust jaapani muinasjuttude kogu repertuaarist. Jaapanlased armastavad lugusid fantastilisest koletistest. Mõnedki teatrimaskid ja jumaluste kujutused reedavad seda. Siit ka nende kaasaegne kiindumus igasugu õudusfilmidesse. Kinod võistlevad päris kõvasti omaaegsete kutseliste rändavate jutu vestjatega kes linnades ja asulates omale palaganilaadseid telkide üles lõid. Loomajuht ühesõnaga tuleb rohkem esile rahva poeetiline natuur. Igal rahval oli oma traditsiooniline muinasjutu algus. Oli kord ess, vaarin maal, šviili püüli. Jaapanlastel algab muinasjutt sõnaga vanasti ka lugu kahest konnast rännumeest. Vanasti oli kord ebatavaliselt palav, suvi kuivas ära isegi vana kaev Kyotos, kus elas üks konn külla, mõtles, mida teha. Ja otsustas lõpuks mujale kolida. Räägitakse toosakaan, lõbus kärarikas, linn jääd, ka meri on seal ligidal. Tahaksin merd näha ja läkski kongi ootust. Kas. Kuid ka Osakas oli põud ja konn, kes elas seal, vaatas päevade viisi pilvitusse taevasse ja ütles lõpuks, tusaselt ei saa enam roosakas jääda. Kyoto on Jaapani pealinn, kus elab taevapoeg. Seal on kindlasti, mida vaadata. Ja läkski konna osakastki jootusse. Mõlemad konnad olid otsekui kokku rääkinud, asusid Teele ühel ajal. Nad hüppasid kiiresti-kiiresti ja kohtusid Tennonsaki mäe kurul. Peab aga ütlema, et see kuru asub täpselt poole tee peale osakest geodosse. Mõlemad kurvastasid väga kuuldes, et ka teises linnas on põud. Sellegipoolest tahaksin ma Kyotat näha ütlaskonna osakast kasvõi mäetipust. Aga mina tahan nii väga merd näha. Ütlusgongi ootust. Nad ronisid mäe otsa, tõusid tagumistele käppadele ja hakkasid oma suuri silmi punnitama. Äkki hüüdis Kyotokon pahaselt, mis asja sa kiidetud roosakas sarnaneb? Kyopaga nagu kaks tilka vett. Lobisetakse, seal on meri, seal on meri. Merd pole nähagi, osakonnaga röögatas, mis asja, pettus, loobisatakse ohkeioto pealinn, mine muidugi, mõtlesin, et seal on ilusad aiad, suurepäraselt hooned, aga mis tegelikult teada on lihtsalt teine osake. Mõlemad konnad otsustasid, et ei maksa edasi minna. Nad hõikasid teineteisele hüvasti ja hüppasid koju tagasi. Tegelikult ei näinud Kyotokonna üldsegi mitte roosat, et vaid oma kodulinna ja osakaga on mitte pealinna, vaid vanu tuttavaid paiku. Konnadel on silmad pealael ja kui need tagumistele padele tõusid, ei näinud nad mitte ette, vaid paha. Kyotoconn jõudis tagasi oma kaevu ja rääkis sõbrannadele. Maailmas ei ole mitte mingisugust merd, kõik puha loba. Roosaka konnaga õpetas lastele ainult jutud, et Kyoto on pealinn. Tegelikult on ta samasugune tolmune linnake kui meie oma. Nüüd veel Shaku Fatšil soolona tuntud hällilauluviis. Ka lasteteemat on jaapani luules kontrastsemalt kujutatud nööbinina nukk ema teda tite eas ninast vahe tirinud. Noorte lapsehoidjate elu ei olnud kiita. Selles laulus lapsehoidja kurdab. Don Sirius. Lapsevanemad olla karikad, kes nutab, kui teda surnuks pekstakse. Ainult linnud männiokstel ja tema noorem õde on ka selline laul. Kuulge, minu kurba saatust kurvemat ei ole. Seitsmeaastaselt ma juba olin võõrsil treenija teema ja sma lapsi hoidnud, olen kogu elu, aga perenaine muudkui kurjustab ja kärgib, puhu tuld, puutuhka soojenda meilis MÜÜA. Tee nüüd seda teinud teistele. Ta on mu lapsi. Lapsehoidja hingis ainult üks on mure. Et nüüd rutem jõuaks kätte uue aasta pidu. Et need rutem jõuaks kätte uue aasta pidu. Hakkasin siis imekähku kaenlasse, sandaalid selga, aga venitasin asjadega koti. Hüvasti nüüd perenaine, mina lähen ära. Tule jälle lapsehoidja, siis kui pühad läbi. Olen liiga kannatanud täie mure majas. Ma ei tule, kui on läbi uue aasta pühad. Aga pärast pärast see, mis tuleb, seega tulgu mäed või lagendikud. Et elus jalgu alla saada, mõtleb nii mõnigi noor jaapanlanna meheleminekust ka tänapäeval. Muu kaasavaraga koos peab pruudil olema igasuguseid rahvuslikke oskusi, mida saab enne meheleminekut kalli raha eest kursustel õppida. Siin rahvuslike tantsude tundmine, oskus kunstipäraselt seada lilli niinimetatud ikebana teha teetseremooniat, osata kalligraafiliselt kirjutada, Jakotot mängida praegu kuulemegi kohta mängu kahjuks mitte mõne pruudikandidaadi vaid gooto virtuoosi. Esituses, kes musitseerinud koos Taavi Tuisk trassi ja, ja Huudi menuhhiniga. Bana ise on pärit 18. sajandi lõpust. Ta nimi on, see ongi. See on laiuv kuu vargus. Taevas on selline kuu. Minu väikeses kambris valgustas välja kõik neli nurka aknasse küünitalku. Kingiks sõber Molsa This riisikuid, mina, ta kutsusin kuule endale külla. Nii kergelt kergelt ujus välja ja pilves siis mõttesse jäi kuu. Säravat kuuvalgel ööl, kui paljastuks pealadi mungal meriväljad ja mäed. Aga keskööl vaatasin, on vahetanud aeru suur jõgi, taevane. Taevast alla voolab kuutempli taha varju pugenud silmist pimestatud kak. Ja ujupilvede parv kui hellalt nad helendavat kuud hoiavad õlgade peal. Ja mulle näib, et nüüd, kus minu armastus on suuremaks ja sügavamaks saanud ma võiksin surra sale tunde käes võib häbeneda pärlegi ja sees. Jaapanis on ikka olnud igasugu võimalikke ametimehi. See on rahvalaul riigimeestest nimeks. Kohuta. Laugudeks nimetati hobustega pidajaid, kes hobusejaamadesse lõbustasid oma kundesid selliste ja muudegi lõbusate lauludega. Ikka hobusekellukest hilineda. Vares ninaga tema tigusid, nokib ja on kaugele kuulda klõbinat. Tanki pom kiidan, koroorin. Ja lõpuks ka üks joogilaul. Loo nimi on purudobussi, Kurooda seal perekonnanimi, ju siis selles perekonnas oli niisugust laulu vaja. Viisil on isegi õukondlik pärit. Seda on lauldud ka koos rütmi kätte glaksutustega. Paljon jaapanlased oma rahvusjooki seal sahket. Räägi, mis sa räägid, tee, mis sa teed. Aga saatkest ülemad, olen midagi räägitagu, pealegi hinnalisest aardest on nad siis paremad kui peeker vahutava saaki. Ega ma ei tahagi olla inimene, tahan olles saake anum ja läbi imbuda saagega. Mis on kõige mõnusam mõnu siin maa peal juuend täis lennuta joodiku pisaraid. Nende jaoks, kes saaki võtavad, on kõik tarku mängivad kaaslased, vaadake neid hästi, ikka päris aavid küll. Meie juures veiniköök nii avar on ja Mugabki. Ära püüa minu kätt seal, kus seisab veininõu ära, võrgutas mind nii rumalale asjale. Ära pühi põrandate veini köögis, hommikul prügi ammu pühitud paleest teenijad käisid üle õue kinni lehviku, kui hõlmaga. Asjus tühjadest kasutu on mõtelda. Parem võta kruus kas või halva veiniga ja siis juua põhjani. Saaks vaid selles ilmas lõbus olla. Olgu oma järgmises elus pealegi linnuke või koi.