Mängib Jaapani keiserliku õukonnaorkester. Alates 1956.-st aastast tohivad seda kuulata ka nii-öelda lihtsurelikud. Varem oli see ühikute eesõigus. Meie kolmas jaapani saade ongi pühendatud traditsiooniliseks kujunenud ettekandevormidele õukonnas ja teatris. Õukondlik muusika ehk ka kaku pärineb seitsmenda sajandi alguses. Neljateistkümnenda sajandi lõpuks kujunes välja peamiselt valitud seisvuse teenindanud no teater. Seitsmeteistkümnenda sajandi alguseks oli tekkinud demokraatlik kabuki teater Logaaku nukk ja kabukiga piirdumegi huvitavaid vorme, nende hulgas nukuteatri. Nii vanade show vormide olemasolu kaasaegses jaapani kunstielus rõhutab jällegi kord traditsiooni tähtsust tõusva päikese maal. Rahvuslikud, perekondlikud traditsioonid, seisuslikud konventsioonid, Need kirjutavad igale jaapanlastele ette tema käitumisnorme. Olgu see samurai või vaene töömees. Ta ei kujuta ettegi, et võiks teisiti elada, kui elasid tema vanemad ja esivanemad. Siin on jaapani, panime usundi shinte Õismi juuri. Oli ju siin turismi üks väljendusvorme esivanemate kultust selle tõttu usubki igaüks, et talle on nii tema ühiskondlik seisund. Kui ka tegema, siis elu juba sündimisest peale. Vaba käitumist õhtumaalase mõttes ta ei mõista, see näib talle barbaarsena. Jaapani firmades, mis töötavad kõige kaasaegsemat tehnikat rakendades algab tööde firma hümni laulmisega. Seda tehakse pühalikult rivisse istes. Mis ime siis, et ka kunstis põimub õige vana, kõige kaasaegsem, aga on ju sellel vanal harukordselt tugevad juured. Eestimaalt pärit baltisaksa filosoof Caesar lõng on öelnud kuidas omale jumalust ka ette kujutaks. Mulle näib, et viimases instantsis on igasugune usk fetišism. Inimese uskumise ja austamise objektiks on see, mida ta ise on loonud. Praegu esitatav pala kannab, nimetas Riho. Ühelt poolt kuulub see niinimetatud vanamuusika juurde mis on algselt Hiina või isegi India päritoluga ajaliselt seitsmendat sajandit. Teiselt poolt nimetatud, tehakse seda ka vasaku poole muusikaks, kuna ta on mõeldud ainult orkestrimuusikana. Sellist orkestrimuusikat peetakse maailma vanimaks. Vanade kroonikate järgi on selle kunstiliigi toonud jaapani õukonda 612. aastal korealane mimasi üldnimetuseks sellele kunstile kujunes aga, kui. Kui ka akus on tegemist puhta orkestrimuusikaga, nagu praegu siis nimetatakse seda kangelmeraaku. Kui orkestrimuusikat mängitakse koos lauluga, on nimetuseks seiraaku. Eriti levinud on muidugi puga, kui nimetus seda kasutatakse siis, kui muusika kõlab kost tantsuga orkestrile kasvõi kangen haakus, on kasutatud puupillidest lööki ehk uuelt jaapani oboelaadselt. Fidži riigid ja suupillisood. Pillidest on käigus nelja keeleline lautompiiva, mida mängitakse plektrumiga ja 13-ga keeleline tsiterkootu. Muidugi ei puudu ka löökpillid, trummid ja pronkskong. Vugaaku võib tihtipeale ka uus muusika, on sel muusika. Liisil on õigus Ennast uueks nimetada, kuna ta pärineb ju ometi ajast peale kuuendat sajandit. Ka uus muusika võis olla pärit Hiinast või Mansuurias aga ta võis olla loodud ka Jaapanis nii-öelda võõramaiste liinis, kuludele. Sellise mängustiili jaoks on olemas ka muusikateaduslik termin sitterofoonia. Sellega tähistatakse igasugust paralleel liikumist muusikas, kogu hooajal, kõlab üks, valitseb viisil joonis. Ainult erinevad pillid võivad seda esitada üheaegselt kõlavate variantidele mis põhiliselt tulenevad pillidele minemast, iseloomust, aga ka ilustuste ja kaunistuste tarbida, sest mis ei tuleks ju koosmängus kunagi ühtemoodi välja. Ka orkestri palavioo tantsuline karakter. Siin on tegemist isegi programmilise alusega. See oleks nagu lugu rand, joogentsist, joogjuust, kes valitsenud kuuenda sajandi keskel printsil tulnutsuta minna. Ta ei olnud ainult arukas ja vapper, vaid isegi ilus aga sellisena ei olnud temast ometi vaenlase hirmutajat seest tulnud tal pähe panna jubedust äratav lohe mass rünnanud leelise vaenlast saida võidu. Vastavalt legendile pidavat selle loo esitamine aitama hoida rahuaega ning isegi kindlustamaks küllusliku viljalõikust. Meil on juba olnud põhjust lugeda värsse kaheksanda sajandi luulekogust. Manjuši. Selle muusika taustal peaksid sobima hirmuedki keiser printside laulud sellest kogust. 100 ülikut suurt, kes on pärit paleest sellepärast, et täna on puhkepäev neil algete ploomiokstega kaunistanud. Ja nii lõbusas salgame kogunenud siin. Su maja, ainult kaugelt õnnestus mul näha, kui tänavu ma seda näha sain. Koos terve aasta, mäletan pidu ja tihtipeale meelde tuletan. Noored neiud jalutavad aias kõigutades pärli täis riideid aga aias, nüüd on sügisesed tuuled ning aeg-ajalt lilled varisevad maha. Üks arvukatest printsidest Jaapani ajaloos olevat niiviisi oma teenrite poole pöördunud. Kes teist saab hakkama kõige mõttetumate laulude väljamõtlemisega, sellele annan raha jazzi Abecootsi üks vanemaid mehi Valde meeskonnast saanudki valmis kahe sellise lauluga. Palun käbi sadulas härgadel. Neil, mis sugu rooku mängus on lauba peale kasvas tohutu sellel, keda oma naiseks kutsuma. Sõna mõttetu võib toll kitsedega kuni mõttelage. Millegipärast see titeed seostus rahvasuus tihtipeale just õukondlike hiilgustega. Selle kohta on olemas muinasjutt tagavarapeast. Vanasti läinud keegi vürst haukajahile järsku lennud mööda pistrik ja pillanud märgi kandetooli katusele. Kähku tagavarakandetool hüüdnud teenrid. Vürst, istunud uude kanda tooli ja reis läinud edasi. Ainult et äkki lennanud taevasse teine pistrik ja pillanud märgi varukale. Kähku tagavararõivad hüüda teenrid. Vürst, riietatud ümber ja liigutud edasi. Torganud vürst jala kogemata eesriide vahelt välja. Mööda lennanud pistrik pillanud, märgitama sandaalile. Kähku tagavarasandaalid hüüdnud teenreid. Vürst gängitsetud ümber ja sõidetud edasi. Tahtsid vürst vaadata, mis ilm on pistnud pea välja, vaadanud taevasse ja District pillanud märgi otse temal laubale. Tagavara pea hüüdnud teenrid toodud korvtagavarapeoga, austatud ministri, pea ära, sõidetud jälle uhkelt ja tähtsalt edasi. Kuusikut Nosoori nimeline lugu on soolotants ja parema poole lugu. Seal orkestris puuduvad keelpillid. Eriti tähtis osa on aga oboelaadad, tsehhid chi riiki võrdlemisi läbitungival toonil. Chirigi järg, juhendubkaa liikuvam flööt mängib üks osaka templiorkester ette kandeliselt on see olnud lohe tants, mida tunti juba kaheksandal sajandil. Tantsijatega olid budistlikke templites vaimulikud. Tants käis Usumblike rituaalide juurde. Ürgne rütmielamus, pidiga usundliku elamust tugevdama. Samal ajal olid tantsud nii või teisiti programmilised veel enam natsimbuliseerisid. Midagi ei lepitud ainult nähtav, aga sellega pidi alati kaasnema ka aimatav võisiis kujutletav. Ka jaapani muinasjuttudes oli analoogiat muudele kunstidele. Üks asi on see, mida eeldi, teine, mida võis juurde tunda või mõelda. Budismist avalduv idee maailma lõpmatusest on kenasti kehastanud maailmalõpu otsimast fantastilisest linnast. Vanasti kauges minevikus tahtis Karjo pinga lind lennata sinna, kus lõpeb maa oli seitse päeva ja seitse ööd lendas, karjub Inga. Kaheksandal nägi ta kõrged puud ühe ainega sama oksaga. See tõusis otse mere sügavust. Karjub hingav, puhkas veidi uuesti teele. Veel seitse päeva ja seitse ööd lendas ta vete kohal ja järsku mere kohal kõrgub teine täpselt samasugune puu Lindlaskuse oksale ja pani kokku oma väsinud tiivad. Äkki kostis merest hääl, kes seal istub. Mina olen, karjub Inga lind, aga kes sa ise oled? Koe MINA, OLEN, Omaar. OD viid. Lend on maailma lõpp otsima. Tahad leida maailma lõppu, aga lendab seitse päeva ja seitse ööd minu ühest Vunzis teiseni. Karjub Ingal jäi imestusest nukk lahti. Pettunult pöördus ta kodust Saarele tagasi. Oma raga mõttes. Leian ise maailma lõppu üles. Seitse päeva ja seitse ööd ujus homaar, kaheksandal lõppesid jõudortsa äkina eta meres suurt koobast puhkas seal veidi teele kuni seitsme päeva ja seitsme öö pärast jõudis täpselt samasuguse koop. Lurjused julges pugeda minu sõrmasse. Olen oma, aga kes sina oled? No mina olen seepia, kuhu tee viib? Otsin maailma lõppu. Rumal mõte, tahad leida maailma lõppu, aga ujud seitse ööpäeva minu ühest sõrmest teiseni. Pöördus homaar tagasi järguli tulnud seepi ja käte, seitse päeva ja seitse ööd unusta puhkamata, kuni kaheksandal kerkisid tema teele valge liivarand. Seebu, kas veidi ujus edasi? Seitsme taeva seitsme öö pärast jõudis ta täpselt samasuguse rannani. Järsku kostis hirm, kus hääl olema. Kuidas sa julgesid mulle selga ronida? Seepi hakkas hirmust värisema ja hüüdis. Mina olen sööpia, aga kas sina oled? Aga mina olen? Kaheksajalg, mis tuuled sind siia tõid? Ütlesin maailma lõppu. Rumal mõte otsid maailma lõppu, aga seitse päeva ja seitse ööd ei ole sammus seljast mööda saanud. Vaatanud midagi pööras vaid saba kaheksa ühele poole ja ujus tagasi. Idee kõige suhtelisusest on aluseks muinasjutule ühessilmsete maal. Vanasti otsisid mees kergelt teenistust. Lõpuks kuulis ta, et kuskil pidi olema saar, millel elavad ühe silmalised inimesed. Püüaksid ühesklemanni kinni, hakkaks raha eest näitama. Ei, võib suure varanduse kokku lüüa, mõttes mees istus. Ta läks ühes virmaliste Maaritsima. Kaua eksles ta mööda merd, kuni jõudis tundmatu saareni. Metsast tuli välja kohutava Morduga mees. Laupäeval oli tal ainult üks silm rännumees rõõmustama koe tõmbansele värd-eba. Aga ühes ilmaline karjusid inimesed, inimesed ruttu siia. Mere tagant sõitis meile ennenähtamatu koletis kahe silmaga mees. Öös virmalised jooksid kokku ja võtsid kahesilmalisi kinni. Panita puuri ja hakkasid mööda maad raha eest näitama. Nüüd vaatleme ka kakukunsti veel mitmest küljest. Prelüüdi kakutantsudele nimetatakse Irid teeks. Jaapani kunstiloomingut on õige palju inspireerinud linnud. Omamoodi linnutantsuks on ka pala nimetusega mansa eraku. See on õukondlik, tseremooniate muusika tantsib 104. See, et jaapani rituaalsetest tantsudes ei olnud ainuüksi emotsionaalne sisu, vaid ka kindel programmilisus viis aja jooksul selleni, et ka jaapani teater arenes välja tantsust. Muidugi, teatrikunsti algeid ei saa otsida ainuüksi rituaalidest. Tantse oli igasuguseid, ka need, mida tantsiti küla lõbustustel. Koos akrobaatikat. Kujunes välja, no teater siis selle etendused koosnesid tantsudest ja deklaratsioonidest. Sealjuures selgitasid deklamatsioonid järgneva tantsu. Iseloomuetenduste põhiline osa oli pidulik, tõsise iseloomuga rituaali tõsidus ja stiili. Traditsiooniliseks mõjusid kaasa, et muu teatri valisid oma kunstiks aristokraadid ja samuraid. Samuraide puhul näitas jaapani traditsiooni kultus oma kõige Militoristlikumad külge nende kõlavateksideaalideksolid, surmapõlgus ja ustavust surmani. Ent militarismi jääbikkamilitarismiks. Seal on tihtipeale raske selgeks saada, kus lõpeb traditsiooni algav bürokraatia. See vaimulageduse alati kindel päästerõngas. Guideks samuraide hulgas olnud igasuguseid inimesi. Kano teatril oli oma määrustik, ikka on seal sitaks nimetatud peanäitleja, tema abilistega, systeerijat nimetati vaakiks, kussida, tantsib, laulab koor. Tema tekstikoor koosneb ligi tosinast inimesest, kes istuvad liikumatult lava ääres. Saatemuusikas valitsevad flööti ja löökpillid. Pillimeeste ülesanne oli täpselt jälgida näitlejaid, varjundada nende mängu vaatamata teatri stiili. Kogu traditsioonilisele jaapani teatritegijad basid juba tollal, et iga etendus on kordumatu elamus. See, mis eile iseenesest hästi välja kukkus, ei tarvitse nutele kordamisel õnnestuda. Kui pillimees jälgis näitlejat, siis näitleja pidi olema vägagi tundlik publiku hulgas valitseva üldmeeleolu suhtes. Kõik see näitab traditsioonilise proviseeritava alalist tasakaalustatust orientaalses kunstis. No tantsudes on liigutuste arv piiratud. Rütmi rõhutamine väljendub ka trumpimises palja jalaga. Vähe on nõutud ka lavale, kujunduselt tavaliselt piirdusse, mändkujutusega, horisondil, lavakujunduse nappust tehti tasakostüümidega, osa tegelasi, esineski maskides. No oli ainult meeste teater, ka naisosi etendasid mehed. Aga eks ole meilegi tuttav. Veidi enam kui 100 aastat tagasi etendati niiviisi Koidula näidendeid. No teatri välja kujundajateks olid Guanaami sugu ja tema poeg, see Amimato Kiiu. Viimase puhul tasub isegi nimetada sünni ja surmaaastat. 1363 kuni 1444. Seame kirjutas ise omale näidendid ja mõtles nende jaoks ka muusika välja. Peale selle oli ta silmapaistev teatreestik. Tema teatri esteetika on kirja pandud raamatus nimega quadentšov. See tähendab lilleulatus tamise raamat. Nimi tuleneb ühest budistlikus legendist üks buda järgijaid sai äratust sellest, et nägi buda sõrmede vahel lill. Seame arvates on ka kunst kutsutud selliseid äratusmomente loomu või ütleme, tema imesid tabada. Selles suhtes kasutas seami terminit Jugen, mis tähendab seda, mis on nähtavast pinnast sügavamal seda, mida ei saa välja ütelda, kuid millele võib vihjata. Et siseneda jõgeni väravatest. Tuleb vaadelda, kuidas päike loojub, lilledega kaetud mäekünka taga. Tuleb käia mööda metsateid mõtlemata tagasipöördumisele. Tuleb rannal seistes vaadelda purjepaadi kadumist kauge saare taha. Tuleb mõtiskleda metshanede rännuteele, kui nad ilmuvad pilvede vahelt nähtavale. Jevgeni sümboliks ongi valge lind lillega nokas. Mis ime siis, et Seavy pooldas teatris kammerlikust. Ta isegi ei tahtnud oma näidendites koori näha. Ühtlasi kõneles, kirjutas ta palju näitlejatundlikkusest. Näitleja pidi täpselt tunnetama hetke, millal alustada oma sooloesinemist ja kuidas seda iga kord teha. Täpselt pidi vahet tegema sellegi vahel, kas etendus toimub päeval, kui öösel vabas õhus tõrvikute valgusel seami kirjutas. Igas asjas oleneb eduoskusest tasakaalustada negatiivset ja positiivset päeva. Vaim on positiivne ja osav, näitleja muudab oma nooo etenduse nii rahulikuks kui võimalik. Selleks, et oma negatiivse mänguga tasakaalustada positiivset ümbrust. Öösi peab mängulaad olema positiivne, et tasakaalustada pimeda negatiivsust. Vaatamata NO teatri kujunevatele traditsioonidele seisneb seami arvates nooo lill või ime selles, et vallutada vaatajaskonda emotsiooniga mida nad ei oota. Ja seda ütles ta orientaalsest teatris, kus vaataja tuli nautima mitte tundmatuid, vaid juba ammu tuntud süžee lisi olukordi. Vana pidi olema, aga ka midagi uut pidi sinna kõrvale pakkuma. No ei armastanud teravaid seisundeid, pingelisi süžeed, kordion käsitletud ettevaatlikult. Päris tegevus ei toimu kunagi vaataja silmade all. Seda elatakse läbi tagantjärele, kusjuures sõnade ja liigutustega võivad seda edasi anda ka vaimud. See annab toimunud sündmustele mälestuse, igatsuse või kahetsuse värvingu. Esitame lühendatud kujul ühes jaami kirjutatud näidendi suurema osa kus üks kahest tegelasest on vaim. Tegelast. Kes sama puu all puhanud või ammutanud vett samast loigust saavad teises elus sõpradeks. Kindlasti kuulevad nad palveid, mida ööd läbi kordan ma hardalt siin lossis koos vajalike kombedalid tõstega et lunastada tsoone Maasa ja üles äratada tema hinn. Kui mina tulen hetkeks siia ilma sest ma ei saanud rahus puhata, ma tulen mööda rohtu, hiiliv vari. Ma olen nagu kaste, mis veel hommikul on kõrte küljes rippumas. Piinab igatsus, mis ahistanud Mil? Kui imelik, näe küünlaleegis, mis madalale põlenud, sest öö on jõudnud kaugele. Näis mulle äkki, kui liiguks mehe vari. Kuju olen surema, savain, ütles ta. Aga kui ma vaatasin hääle suunas, polnud seal midagi ei tõelisus ega varr ju ainult. Males sosin, kostis, kus näis olevat mehe paari. Aga kui ma vaatasin ta see kuju, mis võbeles, kui udupõldude kohal näen ma und või olen ärkvel? Ei oska öelda. Kuid seda maad ja tänu minu manamise jõule on mul olnud vestlus surnuga koos ja tosse imeline või. See oli. Kui tulin lossi kolin vaid poisike, siis, kuid kogu maailm tundis mind, sest olin märgitud issanda armuga valitseja soosingu ka. Ja paljude kinkide seas andis ta mulle kord, kui ma veel maailmas olin, selle laut, mida te pühendasite. Mu sõrmed olid alati ta keelt. Sõrmitseni olnud nagu praegu muusika su südant sõrmitseb. Jättis suurema osa. Kas pooleda lapsest saadik silma paistnud usu tarkuse, headuse, lahkuse ja kombekuse poolest. Ja tema rõõmuks on olnud lill, lillede ja lindude kuupaiste tuule loodud luuletused ja laulud mis koos kõladesse ühinesid paasunais ja lautos. Kevaded ja sügised dast, kui sind. Ja kui nad mängisid, seisis surnud mees nende taga. Kuna teda polnud küünlavalgel näha, tundsid nad teda sõrmitsemas, lauto keeli keskööd. Ja raputanud nõnda silmi. Stuune on taevas, selge, Enton kuulda, kuskile vihma. Viisin, peksab lakkamatult vastu puid ja roo. Ei, see pole vihm, vaata. Pilve palistuses hoiab, selgineb mägimändide ümbert kinni. Tuul puhub Ladisades männiokaste vahel nagu talvine vihm, mu imeline tund. Üks fööniks flöödi noor väristab pilvine küljele fööniks ja ta kaasa langevad muusikast haaratuna alla rapsivat tiibu ja tantsivad Tõntsuses kerkides kool tuvate kirsi ja bambuse okste kohaline. Kootav piil vaid viivuks olin tagasi maailmas ja minust süda kihutas selle muusikat, aga seesama vaari on siin, jällegi on see suunema. Ma olen häbistatud, ma ei tohi neil lasta mind näha, kustutage oma küünal. Kes ta liblikas, kes lendab leegis, see on nagu ruumaali nimele. Tuul, mis puhus ära kyll kainendistamini mehema pimedusse vai. No teatrisse ei esitatud näidendeid kunagi üksikult, vaid ikka sarjana. 16. sajandil oli järjekord välja kujunenud. Esiteks näidend jumalustega, teiseks sõjanäidend, kus ilmus sõdalase vaim. Kolmandaks nii-öelda paruka näidend, kus peaosaliseks on naiskuju neljandaga teemani lugu, viiendaks inimlikke voorusi heada, kust õiglust, viisakust ja tarkus tulistab näidend, peaasi et näidendite järjestus läheks tõusujoones. Sellegi kohta olis jaamilova arvamus. Senami kirjutas. Etendusel olgu oma sissejuhatus, areng ja haripunkt. Sissejuhatuseks olgu jumaluste lugu. Teine, kolmas ja neljas näidend on programmi arenduseks vees, kulminatsioon. Nende tõsise loomuliste näidendite vahel oli veel midagi. Nii et kogu etendus oli rajatud lausa Šveits Berlikele kontrastidele. Mõnikord parodeeriti Geogeenides otseselt peamist näidendit. Mõnikord pidi nalja tegema koomiline teener, kes lõpuks millegagi vahele jäi ja peksa sai. Kord seati jalule ja vaatajaskonnast istuvad samuraid, naersid ning tundsid sisemist rahuldust. Seame ideaalide kohaselt pidi NO teater valgustama kõiki elanikkonna kihte aga nii see siiski välja ei kukkunud. Lihtsama rahva jaoks kujunes välja kapuki teater. Selle Chato nimelise muusikaga alustati gigapukki etendust. Kabuki arenes välja nootidest nii nagu ülipopulaarne nukuteater pun Rahkugi kabuki teatri päris algus oli mõneti Veindrekorbalvaid. Segateatritegemist alustasid mõningad daamid lootusega et nende põhiline teenistus algab peale teatrietenduse lõppu kui vaatajaskonna hulgas olevat samuraid olid 11 palju veristanud sees. Valitsus keelas 1629. aastal naistele teatritegemise, proovisid ka noormehed ja jälle pahandasid. 1652. aastal keelati esinemised nendegi jaoks siit, kellele lubati esineda ainult vanematel meestel. Need pidid tegema ka noorte kaunitaride osi. Kunagi hiljem püüti uuesti tuua naisi naiste osi mängima. Aga publik neid enam ei tahtnudki. Naised, naised vähem naiselikke kui naisosadele spetsialiseerunud meesnäitlejad. Naised ei osanud iseennast üldist seega rõhutatult esile tuua naiselikkuse olemust. Kaheksateistkümnendal sajandil hakati ranget klassivahet tegema. No teatrid tohtisid näha ainult kõrgemad klassid, ka pukid, lihtlinlased. Aristokraatide samuraide tekkis lausa haiglane huvika puugi vastu. Nad käisid seal salaja riskides arreteerimise või isegi väljasaatmisega. Pani kunstis kujunesid kabuki teatrisse selle muusikas välja kindlat tähendust omavad võtted, sümbolid, kuuleme mõningaid nendest vee sümboliseerima trummimänguga, kõlas nii. Laineid kujutati trummil. Nõnda püüti edasi anda varga või vaimuhiilimist. Sellised hääled pidid kõlama. Kuna varas pidi loomulikult kinni töötama, siis selle tähistamiseks olid sellised kolmekaupa grupeerunud trummilöögid. Kuhjaga valitses pimedus, kõlas selline muusika. Kabuki muusikasse ilmus uus tämber, keelpill shamisen. C3 keeleline pill ilmus Jaapanisse 16. sajandil. Aasia mandril oli korpus üle tõmmatud ussinahaga jaapanis onshamisi kaetud kassi nahaga. Saame sellega tutvuse jutustaja. Ta asendas varem kasutusel oleva mänglemisel lehvima lipsuga mütsamiseni mänguga. Ta laulis aga uttedeks kutsutud ballaade ajal, kui esinejad tantsisid. Muusika vunki teatri kohustuslik koostisosa, muusikalilaka etenduse ajal korr näiteks juba eesriide avanemise hetkest peale hakkab ta peale. Võikski ütelda õigega punki teatel sündis siis, kui võeti kasutusele eesriie. Vajadus eesriide järele tekkis sellest, et hakati esitama mitmevaatusele näidendeid. Jaapanis võeti eesriie kasutusele 1664. aastal. Umbes samal ajal, kui itaariaski. Eesriide kasutusele võtmine võimaldas suuremat mitmekesisust ka lavakujunduses. Enam ei läbitud NO teatri alalise sama mändi kujutava fooniga. Väga palju tähelepanu pöörati just tegelaste kostüümidega. Kostüümikunst panin tarbekunsti erilist, aga õige jaapanlane ei teegi vahet tarbe- ja kujutava kunsti vahel. 18. sajandil keelati puugiteatrile ära liiga silmatorkavat kostüümide kasutamine. Keelu põhjenduseks oli see, et olevat näidatud liiga meelitavalt naisi vanalinna lõbusatest kvartalites. Nende kvartalite elu kujutamiseks olica pukki diaatrilka oma sümboolne muusika, see, mis praegu Lõbusad kvartalid olid ainsaks kohas feodaalseks Jaapanis, kus klassivahed mingit rolli ei mänginud. Ristkümne linlane võis seal viibides tunda. Ta on samu raisk etendi. Seda lõbusat elu kujutati paljudes ajaloolistes ja küllap vist kõigis olustikulistes kabuki näidendites. Ei ütelnud nendest stseenidest ära ka 18 sajandit tüütumaid. Näitekirjanikke Tikkamatsi. Matsu astus ettevaatlikult üle keelust kajastuda kaasaja tähtsamaid sündmusi, kuna need puudutasid aristokraatiat. Ta tegi seda nagu hiljem ohvemba nime ei nimetanud, aga kõik naersid ja said aru, kellest või millest on niuksed. Kapukihhiaator tegi kõik, et vaatajaid kordagi haigutaks. Tänapäevalgi kirjutatakse olustikulisega pukki draamasid, kus kasutatakse niinimetatud misseebee mõtet. Siia juurde käivad erootilised stseenide episoodid, milles näidatakse päris pikalt süngeid tapmise protseduure. Nii et kui noodiaatris ainult jutustati toimunust, siis ka puki teatris luuakse illusioon toimuvast tegevusest. Kogu stiilitunnetuse juures on ka puugiteatrile omaseks jäänud lihtrahvalik, kelm, nelikus. Para pidi olema parasjagu kelmiliku mõistuse liikuvust, et tegutseda tingimustes, kus üks valitsuse keeld järgnes teisele. Muidugi mõni keeld või niisugune asja eest olla nagu omaaegne naiste ja poiste teatri keelamine. Aga enamasti tulid keelud tingituna klassivaenlast mõneski suhtes mõjustus ka puki stiili. Nukuteater pungaaku. Just nukuteatris loeti värsse viisil, mis pigemini meenutus laulmist. Nukulavastustes töötati välja poose, mis olid elava inimese suhtes ebaloomulikud Ometikaga pukki hakkas kauneid poose taotlema, mida nimetati Miieldeks, kuigi need tõid mõnikord elavale näitlejale kaasa riski kaela murda omaette ametlikku roogu. See oli teenindaja laval, keda vaataja ei pidanud märkama. Kui laval mängis mõni tähtis tegelane, siis kui roogu jooksis tal tooliga taga tool, tulik õigel hetkel istmiku alla sokutada. Kui tähtis tegelane suvatses järjekordselt. Üks tuntumaid kabuki näidendeid, ori draamas Kerooku mis tuli esmakordselt lavale 1713. aastal. Selle autor siiski oli algul paadimees. Sceroku oli peategelase nimi, see oli alanglasest pärit olev noormees. Loo käigus hakkaski roogu tülitsema samurai Igi jõuga geisha age maaki pärast. Scerooku leidis geisha vastuarmastust ja geisha isegi naeris samurai välja öeldes, et Scerooku ja tema vahel on sama suur vahe nagu lume ja söe vahel. Lõpuks loeme väikese katkendi näidendis kirohku. Et tegevus toimub turul, valime välja sobiva saatemuusika. Tegelasteks on Mumbai samurai Q relvakandja, kes algul kiusav turukaubitsejad. Siis tuleb mängu peategelane tüdruku. Suu kinni mats. Palun, härra, andke mulle andeks, mis asja andeks anda. Sina metsad inimeste oma jahuse küünarnukiga ja sulle peab veel andeks andma. Sina jahune koer või sina ei märganud mind ma sulle ei anna. Aitab nüüd, mine minema. Ma tapan selle koera. Katsugu ta paigalt liikuda, aitab, ütlesin annatale nüüd anda või mina pean talle andeks andma, annad küll ja lased tal minna, mis asja? Lasta tal minna, aga ma ei taha ja ongi kõik ja ei lase teda, Sa käidud poisike, lase tal minna. Kuule, sa oled häbematu, kas sa tead ka, kes ma olen? Muidugi tean, kes siis sinusuguse tunne sa ütlesid, et tunned mind sind isiklikult muidugi mitte.