Aafrika trummid oma muusikaliste rännakutel olemine Aafrikas juba olnud oleme kuulnud ehtsaid trumme, nii nagu nad kaiguvad vabas looduses kandes tähtsaid teadaandmisi paljude kilomeetrite kaugusele Uinzis, kutsudes esile vajaliku rütmi, erutust milleta ei ole mõeldavad rituaalsed toimingud või kokkutulekud. Need trummid on teistsugused, neid löövad kutselised pillimehed Ghana aafrika ansamblites. Trummimäng on sedakorda noodistatud, ent ta kõlab peaaegu. Täna kuulamegi Aafrika muusikat kutseliste mängijate esituses näeme, kuivõrd tugevasti on see veel seotud rahvakunstijuurtega. Pakume kutseliste muusikute mänguni islami Aafrikast kui ka niinimetatud mustalt mandrilt. Sudaanist pärit oleva Nuubialase hamsaldinny nimigi reedab tema seotust islamiga. Ta on kujunenud Virtoosiks pillil nimega uud mis on araabia helikunstis olnud ikka juhtivaks instrumendiks. Hansalinn esitab praegu päris pikalt välja arendatud uudi kompositsiooni nimetusega vesiratas. Sellest ta mitte ainult ei tõesta oma muusikumeisterlikkust, mis on lihvida saanud nii Kairos kui ka Roomas vaid ka oskust luue orgaanilist sulamist Luubjalikkusest, Yaraagilikkusest. Araabiaolek ei ole selles loos ainult pilliga pillikäsitlusmaneer vaipa kõrge muusikaline kultuur. Ent araabia muusika ei ole kunagi sündmusi kirjeldav muusika. See võib edasi anda meeleolusid ja atmosfääri, kuid alati üldistavalt viisil, mis on kaugel elulisest. Konkreetsest Musta Aafrika, sealhulgas ka Nuubialaste kunst on selle vastu väga konkreetne. Ja nii ka palav, vesiratas omab väga konkreetset sisu. Niiluse kaldal troopikalises leitsakus elavate rahvaste elu-olu oleks veeta mõeldamatu. Kitsaid põlluribasid, mis on rajatud piki jõekallast niisutatakse suurte puust vesirataste abil, mida veavad ringi härjad. Selleks, et harjunud pidevalt liiguksid, peab neid keegid taga sundima. Seda ülesannet täidavad tavaliselt vanamehed või poisikesed. Lugu vesiratas jutustabki sellest, kuidas väike poiss oma tööga toime tuleb. Unisena juba enne koitu hakkab ta härgi ajama. Ratas hakkab aegamööda ägisedes liikuma. Hellitatud tõusva päikesekiirtest hakkab ta laulu ümisema. Kui rattaliikumine muutub hoogsamaks, hakkab poisk üha tugevamini laulma. Ratta ümber hakkab vesi üha tugevamalt lainetama ja poiss istudes vesirattal, satud transsi, olles hüpnotiseeritud ratta eneselaulust. Siin aga keegi hüljatud. Siis on need mustale Aafrikale iseloomulikud nähklased Tanssi või ekstaasi sattumine ühetaolisest liikumisest ja samaaegselt kõik, mis on ümberringi. On ülimal määral konkreetne. Jah, konkreetsed juhtumised, konkreetsed esemed. See on ka igasuguse kunstiloomingu aluseks. Elamuse ja sündmuse konkretiseerimine leiab aset ka muinasjuttude jutustamisel. Kui õhtu tulekul kogunevad külaelanikud suure ahvileivapuu või tõukalükluse puu varju siis kingitakse jutuvestja le koolapähkel ning ta võib alustada loomadest ning jahimeestest. Rääkides pantrile vingerpussi mänginud jänesest teeb ta järjer pikakõrvalise kavalat nägu. Pärast näitab ta, kuidas jookseb udi, anti loop ja mismoodi jahimees talle järgi siil. Et jutuetenduse mulje veelgi täielikum oleks, tulevad mõned kuulajadki appi raiumis või sõudmis liigutusi tegema, võrkusid vette laskma või vilja koristama. Vahest mängitakse trummilgi kaasa, antakse edasi sündmuse rütmirõõmu ning kartusi. Selle tõttu on aafrika lood napisõnalised Sealne ilutseta ega kommenteerita. Moraal peab lugudest esile tulema ise. Loomajuttude kõrval on ka tahet maailma asju seletada, kuni kosmogooniliste probleemide nii välja jõuda. Aga nendelgi on sealjuures väga konkreetne seletus, nagu muinasjutus, kuidas inimesed maailma sattusid? Igiammu, kui inimesi veel polnud, elas maa peal ainult surm saa oma tütrega. Ümberringi oli igavene hämarus ja lõputu Kõnson eri. Ühel päeval tuli neile külla jumal alatangana. Troostitu tühjus kohutas teda. Ta võttis maailma ise käsile. Ta kuivatas kõntsa ja tegi sellest maapinna ühes mägede ja orgude, jõgede ja järvede, aga siis lõi alatan Ghana taime- ja loomariigi panid linnud taevasse lendama ja vete kalad, konnad ja krokodillid ujuma. Surm oli oma uue eluasemega väga rahul ja palus alatangaanatavama külaliseks olla nii kaua kui see iganes soovid. Alatan Ghana ei lasknud end kaua paluda. Saa, tütar meeldis talle väga. Kuid seal polnud peale tütre midagi ja seetõttu mõtlesin alguses välja palju ettekäändeid. Viimaks aga saatis kosilased tagasi. Alatan kraana, otsustas neiu kas salaja abielluda ja kõige kaugemasse maailma nurka pageda. Noorpaar elas õnnelikult ja neil sündis seitse poega ja seitse tütart. Neist neljal pojal ja neljal tütrel oli valge, kolmel tütrel ja kolmel pojal aga must nahavärv. Kui lapsed olid suureks kasvanud, märkasid vanemad ehmatusega, et kõik lapsed erinevaid keeli kõnelevad, millest vanemad aru ei saanud. Alatan ana arvas, et asjasse on segatud sa ja ta otsustas surmalta andestust paluda. Ma tahtsin sind karistada, ütles surm veel käske silma ette ja valged lapsed nagu mustad omavahel abielluma peavad. Nii said alguse must ja valge rass. Kuid maa peal valitses ikka veel pimedus. Galatan Ghana otsustas surmalt valgust paluda. Saadikuix valis ta väikese punase tohutu aulinnu ja kuke. Surm, kuulas saadikud ära ja sõnas. Minge tagasi koju. Ma kingin teile laulu, millega ta igal hommikul valguse kohale peate kutsuma. Vaesed linnukesed ei saanud midagi aru ja neli nädalat on kaanele ka, ütlesid see sai maruvihaseks. Milleks ta mul siis üldse olete, kui ta tühjade kätega tagasi tulete, hüüdis ta, lõi käsi kokku. Linnud ehmatasid, karjatasid arglikult. Ent vaevalt oli vaibunud viimne heli. Kohtusime. See oli valgus ja maailma oli saabunud esimene päev. Ta ilmus silmapiirile ja asus oma teele, millest saada kätte näidanud oli. Ühel päeval kutsus Saalatan kana enda juurde ja ütles. Kord röövisid sa minult mu ainsa tütre. Mina see vast olen ainult head teinud. Nüüd on sinu kord mulle teenet osutada. Sa pead mulle iga kord andma ühe oma lastest, kui ma seda nõuan. Alatan Kaana teadis, saal on õigus ja seepärast võttis ta ettepaneku vastu. Ja igas maanurgas peavad lapsed surema, kui sa neid kutsub. Või siis muinasjutt Ahorost ja tema naisest. Elas mees nimega Ahoro. Ta oli nii tugev, et võis üksinda terve maja maha lammutada. Inimesed Cartida, foorot, aga ka tema hoidis neist eemale, kui ta Horu ei elanud üksi. Tal oli naine ekita, juhtuseta horoiaid, Tipa läksid kord mingi tühise asja pärast tülli. Mõlemad olid väga kangekaelsed ega tahtnud teineteisele järele anda. Isegi suure kannatlikkuse poolest tuntud valitseja ei suutnud neid lepitada. Et tippAlexa Oro juurest ära, et endale teine mees ja maja otsida. Aga teised mehed kartsid, et tiibat naiseks võtta. Oli ta ju enne võimsa horoga elanud, see võis alati tulla ja naist tagasi nõuda. Leidmata ei meest ega Maialekse tipa metsa elama. Kuid ka siine leidnud vaene naine rahu, ta jäi haigeks ja pealegi närisid teda kogu aeg, putukad. Et tipa sai aru, et metsas ta elada ei saa ja läks preestri juurde. Jumalad vihastasid sinu ja su mehe peale. Teie kangekaelsus pärast ütles preester. Sina ei pea mitte oma mehest lahus elama. Sinu koht on sinu mehe horo juures, aga mitte kuskil linnas või metsas. Ja nüüd mine tagasi. Jumalad hoolitsevad selle eest, et enam Eedülitseks vaid vaikselt ja rahulikult inimestest eemale elaksite tipp Alexa horo juurde tagasi. Neil oli suur rõõm teineteise üle ja sellest ajast alates saavad nad rahus ja õnnes. Jumalad mõtlesid neile ebahariliku karistuse. Horust sai jõud, mis aeglaselt ja kindlalt inimeste maju lagundab ja need varemeteks muudab. Aga tipa on nüüd väike roheline rohi, mis varemetel ja vanadel müüridel kasvab ja ongi kõik mõistetavalt ära seletatud, ilusasti paika pandud. Kui maailmapilt on nii selge, siis on kirgi olla vahenditud joobude rütmidest. Satud ekstaasi. Chessilikkuse all Me kujutame mustalt mandrilt pärinevat rütmi impulsiivsus, mis niinimetatud uue maailma mandrile ülekantuna on allunud mitmetele muundustele. Vähem oleme Tšassiliku improvisatsiooni ekstaatilisusega seostanud Araabia likku või üldse islamlikku muusikat. Mängib islami Aafrikast pärinevat muusikute ansambel Faro Sandersi üritusel. Mängivad mitte ainult õhtumaistel pillidele nagu saksofon baskid kontrabassil vaid ka tervel real aafrika pillidel. Täpselt samuti ühinevad nende mänguviisis ültšessilikud väljendusvõtted islamlikke musitseeris viisidega. Praegu kõlava pala nimi on komm alla hom alla hom alla. Juba selles nimetuses eneses esineb pidev kordumine, viitab nii-öelda tunnete ja mõtete üleskütmise palvetransile. Kuidas selline transsi minek toimub, võib lugeda muide Richard Royce'i raamatust islam Ida-Aafrikas Sudaanis võib tihti näha väikesi meesterühmi. Seistakse ringis, kummardatakse, hüütakse tundide kaupa alla, punn poollauldes, pool karjudes. Vahest neelavad nad esimese silbi hoopiski ja siis on kuulda ainult aku aku. Need on ühed Tarika ehk usuordu liikmed. Samuti nagu muusika poolt ülespaisutatud kerjusmunkade ehk tervishide tants. Rütmiliselt kehaliigutused värsside retsiteerimine ei ole tegelikult algselt muhamedi usuelement, vaid ürgse paganliku eks staapi kaevanduses. Vähemalt kord nädalas tavaliselt reedeti tulevad Tarika liikmed kokku ühisele palvusele pealiku eks Shegi juhtimisel pretsiteerivad nad ette nähtud tekste hüüdeid Allahi poolt. Pealiku märguandel pööravad nad näo paremale, ütlevad alla, siis vasakule ja ütlevad Allahhenn. See järgi kallutavad nad pea ette ja ütlevad Allahhi. Siis hakkavad nad kaua aega seda kordama, ikka kiiremini ja kiiremini, kuni nad on täiesti üles erutatud, hüsteeriliselt. Kord Hartumis riietus nende kirjelduste autor Richard tross ennast ära, eks jälgis ühte niinimetatud rituaali, suures usklike hulgas pandi ringi maha palve mõtet. Ainult lõunapoolsest küljest oli ring lahti kuus meest valges rüüs ja valgetes turbanitesse esid läänepoolses küljes ja laulsid Metsiku viisilist kiidulaulu Muhamedile. Hobuseraua kujulises poolringis seedib nende vastastantsijad. Neid võis olla ligi 20 noorukit ja meest ringi avatuks. Lõunapoolses osas seisis neli muusikut, üks suure trummiga, kaks väikeste puudrummidega ja üks metalltrummiga. Ringi keskel oli valgus sicarand valgustiga. Niipea kui lauljate poolt kõlas alla alustasid muusikut metsikud sugestiivse. Mängutantsijad hakkasid jõuliselt õhku välja hingama, niiet kõlas tugev haa, häälik. Siis katsetama oma suu kätega ja hakkasid taktis koha peal hüplema. Ülakeha ette painutama. Muusika rütm aina kiirenes ja kiirenes ka. Liikumine. Järsku tormas üks tantsijatest keskele ja hakkas pööraselt keset ringi tantsima. Alla kummalla hom alla kummulgusid, tantsijad kummardasid üha jõulisemalt ettepoole. Hüplesid aina metsikumalt. Ega alati kõiki hoogu sattumise ei kiideta. Selles suhtes peaks õpetlik olema muinasjutt, metshaldjate tants. Ürgmetsa lähedal külas elas üks mees oma naise ja kahe tütrega kuid oh õnnetust. Mõlemad tüdrukud olid moonutatud inetust küürust. Vanem tütar läks siiski mehele kütile. Ühel päeval juhtus kütiga kummaline lugu. Kui ta mööda metsa uitas kuulistatamdami häält, kes siin tehnik kuskil tantsima peaks, mõtles ta uudishimulikult läksi ahimes muusika suunas ja jõudis metsalagendikule. Põõsaste vahelt piiludes silmastas salka Metshaldjaid, kes võtsid ära oma küürud ja alustasid kummalise rütmiga tantsu. Selle lõppedes panid vaimult küüru selga tagasi ja kadusid metsa. Järgmisel päeval läks jahimees metsalagendikule koos naisega. Ta käskis ka kaasal tantsimist alustada. Kuid pane tähele, hoiatas ta kuina. Vilistan iili kohe tagasi. Tüdruk astus, tantsivad haldjate juurde ja võlujõud, võttis ta küüru ära. Ta tantsis täpselt nagu metsvaim ja keegi neist ei pannud juurde tulnukat tähelegi. Kui pütt helistas, eelist tütarlaps minema ja jättis küüru lagendikule. Kõik rõõmustasid naise sirge kuju, vile. Kui vaimud tantsust väsisid, märkasid nad, et üksküür on. Ülejärgmisel päeval tahtiski püti naise õde küürust lahti saada. Krit lahkesti nõus. Metsvaimud ei lasknud end kaua oodata. Kõik läks nagu kavatsetud, kuid tütarlaps ei kuulnud õnnetuseks kütti vilet ja läks üha enam ja enam hoogu. Kui haldjad ära väsisid, märkasid nad tütarlast. See on kindlasti külaline, kes meile eile oma küüru jättis, kisendasid Nad raevunud ja ladusid tema küürule õe oma veel lisaks kütta, õnnelik, et ta vaid ehmatusega pääsenud oli. Tütarlaps aga pidi Kuue elu kahe küüruga ringi jooksma. Veel veidi muusikat, ansamblit harva Sandersi juhatusel katkenud kompositsioonist päike, veemehe, tähekogus. Ah ikka vitaalne elutunnetus ikka võtab võimust peenema kultiveeritava araabia rikkuse üle. Siin ei ole müstikat, kujutlused ka üle loomulikudest, ilmingutest on ülimal määral konkreetsed nagu luuleloos, ennustaja, laat. Siin Oniko metsades anti loope küttinud jahimeeste ennustaja. Et pääseda surmast, kästakse ohverdada, kästakse mune ohverdada kõik munad majas. Jahimees keeldub ohverdamast. Ta kütti panti loopiooniko metsades. Tema raskejalgne naine on nõudnud nahku, et ilusaim lastel oleks, kuhu sündida. Ent anti loobil astuvad mööda, kui printsid jätavad rohukellukestega kõlisema. Kütt ütleb ilusa kaelaga, anti loopoled väärt kahtkümmet orja. Oled väärt kolmekümmet teenrit. Kütt sihib valget laiku anti lobi häbedusel. Entanti loop, ütleb see tuur. Ja antiloom pääseb. Kütt hulgub läbi hunniku roopa metsa, kuid kõik loomad kadunud. Kui ta koju tagasi tahab minna, kohtab ta surma. Mõni aeg kütivad nad koos. Lõpuks leiavad nad kaks muna. Kütt tahab neid jagada, aga surm keeldub. Kütt läheb üksinda koju. Varsti murdis sisse näljahädakütt, keedab munad ära, keedab nad oma laste jaoks, siis tuleb surm ja ütleb, ma tahan oma osa. Taevas on näljahäda. Kütt ütleb, ah, madalana, klopi valget laiku tabada. Tahan kustutada tema lektsevaid silmi. Ometi tabasin May rooko puud. Ma pean koos lastega mune sööma. Siis tappis surm kütti ja ta lapsed. Piiriks luuletus koodio laul. Meid oli kolm naist, kolm meest ja mina koodi Ango teel linna tööd otsima. Ja mina kaotasin naise Nanama, mina üksi kaotasin naise. Mulle üksi hüüdis häda mulle üksi koodi joole. Kolmest mehest kõige kenamat hüüdis häda. Asjata hõikasin ma oma naist. Ta suri tee peal nagu eksinud kana, mis ütleb mulle tema ema, mis ütlen temale, MINA, MINA, kodio, kui seda tiin on, nii raske on kanda murelikke laule, nelja hobust. Ja tööotsingutest linnas oleme ennegi kuulnud. Ent vaatame linna nüüd ka teisest küljest, nii nagu seda näevad omal jalul seisvate noorte aafrika riikide linnakodanikud. Kuuleme nüüd linnamuusikat Akrast, Ghana pealinnast, kuuleme ansamblit, milles mängijaid on sama palju kui jalgpalli meeskonnas. Ja ega Riipustki ole neil vähem kui sportlastel. Meeskonna juhiks saaga akvaariumi, kes ise mängib flööti, ühte tenorsaksofon liidest ja ühte trummidest. Muidugi mitte kõike korraga. See lugu lööb kohe linnaeluga sisse. Nimetuseks on bussikonduktor. Aafrikas teevad seda tööd mehedki. Nääpsuke nooruk unistab kõikidest kenadest tütarlastest, keda tal oodata ööpäeva jooksul kohata. See lugu oli üks populaarsemaid lööklaule mustal mandril. Paljud suguharud tõlkisid selle laulu oma keeli. Praeguses esitluses lauldakse seda lugu nii inglise kui ka keeles, mis on Ghana pealinna põhigeeniks. Lugu, mis praegu kõlab, kuulub ansambli juhile sagar aiale endale. Teema lõhnab tugevasti, nii-öelda tsivilisatsiooni järgi. Sügavam filosoofia. Naine võib olla imetore, kui sa temast ainult õieti aru saad. Aga saga Akva on õppinud Ameerikas mitte just muusikat, vaid skulptuuri Pennsylvania kauni kunstide akadeemias. Ta võitis oma töödega kõiki akadeemia poolt välja pandud auhindu. Midagi pidi õpinguaegades niisuguses tsivilisatsiooni tsentris ka külge jääma. Aga ikkagi tõmbas teda rohkem kui kujutava kunsti puhul. Ja veel teine saga kuajee oma lugu Aafrikast eemal. Aafrika mu sünnimaa, millal näen sind jälle täpsed andmed puuduvad. Aga ei ole võimatu, et see laul võis tekkida just autori eneseõpingute perioodil, kaugel mandril. Kaheskulptuuride eest saadud auhinnavahepealsel ajal. Mis ime siis, et muusikamees tundus koduigatsust Ütles mitte niivõrd linna elu võludele kui just Aafrika põlismetsadele. Kohe hakkabki kõlama parakajad Aafrika põlismetsast. Selle loo jooksul on edasi antud metsahääli Koidus teha niisamasugused, lahti rullub tegevus, nagu saate algul kuuldud vesiratta luuski. Kunagi esines kuulus neegerlaulja pool Robson filmis Kongolio eest. See filmi kaudu kuulsaks saanud teema pärineb tegelikult kunagisest b4 Kongost. See on Konga suguharu. Ja veel midagi, mis on ühenduses Konguga lugu nimetusega Kongo viit. Selles palasel tegemist pidemini sisuliste kuivalt otseselt muusikaliste kontrassidega. Ühelt poolt on siin kasutatud vihmametsade meede muusikat. Pigmendid on teatavasti kääbuslikumad Aafrika neeger rahvastest. Teiselt poolt aga on kasutatud vatussi rahvamuusikat. Viimased on Aafrika põliselanikkonnast kõige kõrgema kasvulisemad. Ja Kongo biit peab orkestrijuhi saagaak vaie arvates neile siis ühine olema. Palas päikese looja Keenias on tunda õhku ja mägede avarust ja tuult. Tuul on mees ja tuleb oma onnist. Scanva käib kui lind koos tuulega. Üks kahe nimega ka Noa ja tema. Tuul kutsub linnu kaasa ja see läheb lühikesele teele, aga mitte rohkem. Ta tõuseb maast lahti, ta tormab taevast pidi üles, ta hõljub ja ta haarab rohtu ja keerutab seda laiali, puistab segamini, et see kaugemale kukub. Nõid näeb seda, kes koos tuulega käib kannu. Ja linn ütleb talle ja sõnam. Mina olen see, kes tuule lahti raputab. Miks ka mitte ülistada Aafrika kõige väärtuslikumad puud. See pluusilik lugu kuulub Ghanas populaarsemate hulka. See on rahvalaul noorest tüdrukust, kes pidas ilusti meeles ema õpetustest. Armastus käib kõhu kaudu, ta hakkabki oma peigmehele suppi keetma. Järsku tuleb talle mõte, et Supole küllalt magus ja ta lisab sellele suhkrut. Supp Vanrikutel nagu Aafrika rahvajuttudes ei puudu ka selles loos oma moraal. Ära kipu parandama seda, mis vanast ajast on kombeks tavaks muutunud. Ühe astronoomilise pala pakume veel juurde, akud on. Akud onu nimede viljast tehtud karastusega. Meie hiljutises kuuba muusikat käsitlevas saates tegime juttu niinimetatud Afro-Kuuba muusikast, mis kujutas endast silda musta mandri ja Kariibi mere saarte muusika vahel. Sedakorda astume sellele sillale Aafrika poolsest küljest. Palazcon komba on kasutatud kalipso rütmi. Ja jälle lugu sõnakuulmatus tüdrukust. Ei kuulanud ta ema nõuannet ja pärast läks elus. Viltu ikka peab moraal olema ja samuti programmiline, konkreetses nagu meil täna juttu oli, kõik peab olema selgesti paika pandud. Samuti olgu igal asjal ka kunstil oma otstarve. Ja lõpuks kuuleme Aafrikat veel kord. Kuubapoolsest küljest mängib meile juba tuttav ansambel Maraviljas. Tema oli maalivabariigi noormeestest koosnev ansambel, mis tegutseb Kuubas. Kuubalikus boolero rütmis on välja peetud lugu minu Aafrika. Jääme Tierra teen suvel joottgeeemmelay kooli. Tänasel Aafrikale hakkab ikka rohkem ja rohkem olemas seda, mida ütelda ülejäänud maailmale. Olgu selle sümboliks siis vara viljaste maali poolt esitatav pala raadiomaali.