Selle veidralt kõmisema pilli puhujateks on Austraalia põliselanikud. Kujutleme end olevat praegu Põhja-Austraalias nenematatud Arnhemi maal. See on seal pilli jõudnud Uuzginiast. Sellel pillil on mitmeid nimetusi, kõige lihtsam oleks teda puugasunaks kutsuda. Eurooplased on seda hakanud Jeriiduks nimetama. Võib-olla selle tõttu, et mängija pilli puhudes püüaks nagu silpe või isegi sõnu artikuleerida. Liidud on tahetud trompetis kutsuda. Aga sellest kuue jala pikkusest torust saab ainult ühe helikõrguse kätte. Ainult meistrimeestele õnnestus vahest veel mõne heli kätte saada. Kunst seisneb ka helivärvingu muutmises. Seda toru hoitakse ühe käega suul. Toru teine ots võib toetuda istuva mängija varvastele. Austraalia põliselanikel pole eriti põhjust kiidelda pillide rohkusega. Rütmi rõõmaga väljendatakse käte plaksudega või siis kahe puupulgad. Kuna need on tavaliselt erinevast puidust kokkulöömisel, annavad mõneti metalse tilguti lüüakse kokku kahte bumerangi. Selle viskeriista kuulsus on üle koguma angerja laotanud. Küllap tänu sellele, et sa märki mitte tabades omaniku pihku tagasi lendab või pilli on vähe, siis laule on seda rohkem. Neid on igasuguseid, mõnda võib igaüks laulda, teine on jälle salastatud, rituaalne näiteks mõningaid rituaalseid pille, laule või naised kuulda. Helile arvatakse olevat, loovad elevandid, vot võimu. Sellepärast oli ka väga tähtis see, mida lauldi. Müüdi järgi. Jumal looja lõi oma sauaga ürgveed laiali. Helid jumalused tulid välja Moore lugudest. Maa peal ringi rännates õpetasid nad inimestele kombetalitusi, laule ja tantse. Need pidid vajalikud olema maailmaalalhoidmiseks. Töö tehtud, tõmbusid ta turgudesse tagasi. Hääbuda. Rütmilisus kõlas eriti aga kõnes laulus pidavat olema kätketud inimese olemas selle tõttu isegi inimese nime kõla. Tema vile või tema laul on tähtsateks osadeks, tema olemusest hüüda või laulda kellelegi nime tähendab panna kõlama hüütava olemus. Nii võib hüütavad sundida kohale tulema olenemata sellest, kas ta on kohal või mitte elus või isegi surnud. Selle tõttu on paljud rituaalsed laulud, milles püütakse välja kutsuda esivanemaid tegelikult mingi nime pidevad kordamised. Rituaalset tähendust võivad omada ka joonised, kas Kaljo kivimil või puukoorel. Need on tihti algelised stiliseeritud loomafiguurid, mis peavad jahiõnne tagama. Jahi on, on oluline asi Austraalia põliselanikule kes elab väheviljakale maal. Toidu hankimine on üks olemasolu, pea probleeme. Selle tõttu. Jahipidamise teema on tulnud ka niinimetatud korroborii lauludes ja tantsudes tõrjudes lahinguteema teisele kohale. Korroborii tantsudes jäljendatakse loomi. Enne seda võivad tantsijad tundide kaupa oma keha värvida, meisterdada keerulisi soenguid, toppides juustesse linnusulgi Xi korv poriit. Tseremooniat kestavad mitu päeva. Kuuleme laulu, milles kõneldakse jahipidamisest. Tuule abil. Tehakse tule ring, millesse jäävad kükitavad kängurud ja väiksemadki loomad. Kui tulering tõmbub koomale, lähenevad ka jahimehed. Austraalia põliselanikele kuigi palju järele jäänud need arvatakse olevat 70000 ringis. Kogu suure maailmajao kohta elavad nad seal juba 15 sajandit. Sealjuures on palju erinevaid hõimusid, mis elavad teineteisest lahus. Rasked looduslikud tingimused ja vastastikune kontakti vähesus ei ole just kasvatanud kokkukuuluvustunnet, mida näiteks kõigiti õhutavad oma hulgas Uus-Meremaa Maurid kes on aga ka ühiskondlikult arengutasemelt hoopis kõrgemal järjel. Austraalia põliselanike juures võid veel uurida algset looduslähedaste ühiskondliku elukorraldust esineb isegi veel kivideeris, sest nende kasutamist sellise elukorralduse juures on hõimul enesel aga tugev kokkuhoiuvaim mis väljendub ka iidsetest tavadest kinnihoidmises. Selleks, et vastupidavaks hõimu liikmeks saada peab iga noormees ja neiu läbi tegema küllaltki valusa. No ütleme, leeriõpetuse. Nüüd kuuleme ühte korroborii laulu, mida esitatakse siis, kui nooruk on jõudnud teatavale tasemele oma elutreeningus. Selle laulu saatel siis leeripoiss tantsib ümber tule. Maagiat ei ole läbi saanud ükski loodusrahvas. Ka Austraalia aborigeenid mitte. Maag tunneb meditsiini ja ravimtaimede toimet, haiguste korral on ta tohtri eest. Aga ta võtab enda peale ka suuremaid ülesandeid. Rituaalide abil püüab ta viljasaaki suurendada, ka vihma esile kutsuda. Kui juba inimese olemus avaldus tema laulus ja nimes mis siis rääkida inimese kehaosadest isegi tema juustest ja küünidest. Nendes pidi olema sama elujõud, mis kogu inimesedki. Ja kui vaenlane juuksekarvagi kätte sai, võis ta maagi abiga hävingut saata. Või siis pandi vaenlase magamisasemele killuke pühitsetud kivinumast. See pidi andma surmavalt mürgist kiirgust. Kartusi aga pidi loodusrahvastel palju olema. Hirmu tekitas ju kõik, mis oli teadmatu. Ei tuntud teisi suguharusid ning selle tõttu peljati isegi nende oodasid. Mine sa tea, järsku võib surmav olla nende paljas puudutaski. Valgete inimeste tulirelvad kujunesid lausa kultusesemeteks. Arvati, et need on hingestatud ja nõuavad ohvreid. Oma kilbidki, mis olid võidukates lahingutes kaasas olnud, pidid omama maagilist jõudu. Arvati, et piisab sellestki, kui vastast ainult sihtida mõnel Louise käepidemega ja pomiseda maagilisi vormeleid. Aga Ekari jõuti üsna kaugele looduse tarkuseraamatu uurimises. Suurimateks tarkuse varamuteks olid muidugi vanad mehed. Järgnevas loos on püütud edasi anda meeleolu, kuidas mere kaldal lõkke ümber istub rühm vanamehi. Kauge koera ulumine süvendab üksindustunnet. Vaadeldes hõõg võid süsi. Vanamehed räägivad moi koidest surnute vaimudest ja Barnumbeeerrist hommikutähest mis tõuseb iga päev varal koori surnute saare kohal. Moi koid tõstavad hommikutähe kõrgele kinkides tema helki maailmale iga päev. Aborigeenid said inspiratsiooni ka unenägudest. Une ajal pidi inimene palju tähtsaid asju teada saama. Ega unetu allikatena polnud austraallaste vähem tähtsamad kui näiteks indiaanlastele. Isegi ajastat, kui toimus maailma kujunemine. Kui maa peal kõndisid müütilised esivanemad, kutsuti uneajastuks. Müütidele on Austraalia põlisasukate jaoks lausa keskne tähtsus. Nende abil sirutas enim teadvus fantaasiat. Põhimõte sama katsesarved välja. Kunagi elanud esivanemad võisid muutuda kaljudeks, puudeks pühadeks, kivist või puust esemeteks niinimetatud ringideks. Need ringid pidid säilitama esivanema maagilist loomingu jõudu millest omakorda võrsusid vastsündinute hinged. Nii oli siingi oma reinkarnatsiooni, see on hingede rändamise õpetuse variant. Lapsed võisid muutuda esivanemate taaskehastuseks. Esivanemate jumalustanud hinged pidid nagu inimesedki sööma, jooma omavahel mäeklema, isegi armuvahekordi looma, nii et sama lugu nagu vala kreeka olümpuslastega. Või veel varem hinge jumalustega, kes pidid ahnusest värisedes ootama, kellele neist hakatakse ohvrit tooma. Olga küll kõigi inimlike nõrkuste ka, kuidas on. Kuid one ajastu kangelased tegid siiski jumalikke tegusid. Aga niimoodi ise pidid ju ka kuidagi viisidega kima. Algselt pidi kõikjale vaid vesi olema, kuid väljaulatuvate kaljudel olnud kokku kleepunud inimhakatuste kehi. Müütiline jumalus, kangelane tuli põhjakaarest, lõikas inimalgmelt kivi noaga üksteise küljest lahti uuristuse nikerdas, need tekkisid suud, ninad, silmad ja kõrvad, käed ja jalad. Siis õpetas ta inimesi tuld tegema, sööki valmistama, andis neile oda ja bumerangi isegi Joe Ringa, kui hingehoidja. Võrdluseks võiks tuua vanaskandinaavia, müüdi vanemast edast. Jumalad leidnud veekaldalt alginimeste puutükikestest koosnevad kehad ja hinganud neile hinge, kus sisse ühe esivanema kaenlaaukudest tulnud jahiloomi ja kohesele järgi inimesi, kellel nüüd oli, mida küttida. Skandinaavia pimedus hiiglased olevat samuti sündinud kaenlaaugust. Üks austraalia esivanem saanud tule hiigelsuure halli känguru kehast, kelle peale ta pidanud. Eks soome Väine möinen leidnud tule, tule kalast. Nii et olid ajad, kui loodus, inimesed kõikjal õide sugulaslike müüte. Gide lasksid. Ainult et ühel rahval oli hiljem võimalus kiiremini tsivilisatsiooni õndsuse maitsma hakata. Kui teisel. Tuleme korraks tagasi tule ümber istuvate tarkade vanameeste juurde. Lõkkion kustumas. Merelt tuleb järsk tuuleiile suur moi koi esivanema hing. Tuleb mäelt alla. Tema järgi lehvivad kuradi linnutruu truu tontlikud tiivad. Arnhemi maa lääneosas on püütud kujutada välk inimest Mawaragaani ehk Margooni. Kuival ajal pidavat ta vee all magama. Vihmaperioodi algul aga kiirustab ta äikesepilvedesse. Oma kivikirvest heidab ta puudesse maasse isegi inimeste pihta. Tema emaks olevat Vikerkaar madu kes on ühtlasi suur viljakuse ema. Ka paljudel teiste maailmajagude, sealhulgas Euroopa rahvastel on uskumisi et maast leitud kivikirved omad. Nad pidavat langema taevast koos välgulöögiga. Välgu valgus tekivadki langeva kirve helgist skandinaavia kõuejumal. Thor on maa viiruse kaitsja. Võitlevad oma kivikirve abil pimedust ja külma kehastavaid hiiglasi. Müütides on ära seletatud seegi, kuidas tekkisid kuu päike. Enne seda, kui ilmusid inimesed, elasid maa peal ainult linnud ja loomad ja kõik oli hulga suurem, kui nüüd. Sel ajal paistsid ainult kuu ja tähed, aga päikest ei olnud. Ükskord läksid. Teine vann ja kurba rooga tülli kahaneb Rolgat arvamus. Pedro juurde kahmas suure muna ja viskas kõigest jõust taevasse. Seal läks vastu puuri. Ta katki rebu valgus laiali, puud süttisid ja see tuli valgustas kõigi üllatuseks maaelu. Kõik olid harjunud hämarusega ja olid heledast valgusest pimestatud. Taevas elab, hea vaim nägi, kui kaunis oli sellest kullast valgustatud maa. Ta mõtles, et poleks paha iga päev niisugune tuli süüdata. Öö läbi korjasid tema ja tema abivaimud hagu. Ja kui riik juba küllalt suur oli, saatsid koidutähemaa elanikke hoiatama, et varsti süüdatakse tuli. Kuid magavadmaalased ei märganud koidutähte. Siis otsustasid vaimud mingi heliga päikesetõusu kuulutada. Ühel õhtul kuulsid nad naermas kajakad kuu kurgaagat. See ongi hääl, mida me vajame, otsustasid vaimud. Sellest ajast alates naerab kajakas koidu ajal kõva häälega. Kui vaimud tule süütavad, ei anna see palju sooja. Ent keskpäeval saavutab kuumus haripunkti. Loojanguks on jäänud vaid punased söed. Söed kastakse pilvega, et oleks, millega homme lõket süüdata. Neil päevil, kui elas prepriki, polnud taevas teid. Tähed olid siis päris noored ja heledad ja nukrutsesid üksinduses sest polnud taevas teed, mida mööda nad üksteisele külla oleksid võinud minna. Pikkadel öödel särada. Maa peal olid inimesed õnnelikud ja laulsid ja tantsisid ümber lõkke. Aitäh igal pool venisid sõprade jalgadest siledad teerajajad. Repliigi oli hea laulja ja tantsija ja kõik laulud, mida inimesed laulsid. Trit pri briigi laulud ja tantsud, mida nad tantsisid, samuti tsepteeki loodud. Ühel õhtul pidi toimuma korrobori ja Pribringi läks jahile. Ta hiilis selle puu juurde, kus magasid kõige suuremad lendrebased. Selles suus käitus kohutav vägi ja võim. Trepregi viskas oda ja kohe tõusis õudne kära. Lendrebased langesid maha, haarasid prepregija, tõstsid õhku. Rahvas kuulis tiibade kahinat, et ja märkas, et lendrebased viivat repliigi ära. Ta lendas nii kiiresti nagu täht lendab. Temast jäi maha suur suitsujuga. Jäädki kuulsid, inimesed taevast viimase tähe tagant brid prygi häält. Ta laulis meile oma viimast laulu. See oli prepriki kõige viimane laul, keda laulis seda taevast ja kõik teadsid, et seal taevas ta enam laulda ei saa. Selles laulus jättis ta inimestega jumalaga. Aga nemad kuulasid teda ja nende kujutluses sündis uus tants ja äkki hakkasid kõik tantsima. Ja nad laulsid Pribrigi jumalagajätulaulu, aga hoolida seda laulnud ise. Ja kõik, kõik laulsid seda laulu. Tantsisid trikki viimase laulu saatel. Kõige kaunim tants ja see oli kõige suurem laul. Ja kui inimesed taevasse vaatasid, nägid nad linnuteed. Kõu Tornisaare asukad kujutavad ette, et kas surnute vaimud asuvad üksikul saarel. Saare valvuriks on paar paar hiiglane kaasas niisugusele mehe rega kohane tümikas. Enne kui uus vaim tahab pääseda Saarele, tuleb tal Sunbarbarryga tegemist teha. Nähtavasti John barbar alla keskmise tasemega väravavaht, kõik pääsevad läbi. Sellest müüdist lauldakse järgmises loos, mis kannabki nimetust Chun barbar. Nii need laulud, tantsud ja müüdid, tihti segunevadki, uni ajastu atmosfääri esile malamisel. Muide, lauludes esineb parallelismi, teine rida korda, kes selgitab esimest, seda nähtust tunneme soome runolauludest. Ja eks meie regi värsilistest, rahva lauludestki Lauludega seotud tseremooniaid aga viisid läbi eeslauljad või niinimetatud laulumeistrid kes on mõnikord isegi kaanonis laulnud. Nüüd aga lugu kiun barbarrist. Veel mõned müüdid, kuidas avastati allmaailm, kuidas tulejumalale ohvreid otsiti ja ka hommik tähetekkest sellest vestlesidki vanamehed, tule, Üks mees tahtis urust rota kätte saada. Ta kaevas nii sügavale, et jõudis teise maailma. Ta vaatas auku, nägi jälke kaevama varbaga olendeid. Nad olid nii võikad. Mees pillas oma kepi ja tormas minema. Tee peal kohtas ta kull mulliannid, kes käskis näidata, kus koletised, onud mulli Andronis julgeltki Augus, kes võttis mehe kaasa ja küsis koletiste käest, mis suguharust nad on. Ta polnud ju varem niisuguseid näinud. Tuli välja, et need olid üliann, vabandad kurjade vaimude valitseja. Nad sundisid vaime vahetpidamata liikuma ega lubanud kasutada paremat kätt. Üks üle hambavandadest ütles. Siin on ainult need, kes on kurja teinud. Kui siia satub hea vaim, saadetakse tõmbullyaamid ajasse. Te, olete esimesed inimesed, kes on siin käinud. Jääge, kuni koiduni meiega helliamba wandot pakkusid süüa. Mulje on, sõi, tema kaaslane aga mitte. Ta jälgisid, kuidas kurjad vaimud öö otsa liikusid. Mõned neist saadeti maa peale hiljuti surnute hingi röörima. Need, kes olid kurja teinud, liideti iili liikuvate vaimudega ja peksti vastu paremat kätt. Kui nad tõstsid. Ehk ainult liigutasid seda. Järgmisel hommikul ronisid nad tuldud teed pidi tagasi. Jõudnud maa peale süütas mulliaani kaaslane tule ja suitsu ta ennast ja mulliani, et allmaailmast mitte kurja kaasa lüüa. Ta ootas, et mulje sured, söödud toidu kata ära. Kuid viimane näis veel. Tugevamana kui enne Siis, kui maa peal polnud veel sipelgaid elaseks imelik suguharu. Kui selle suguharu inimesed käed üles tõstsid avanesid neil tohutut Ja nad võisid lennata. Need olid kin kinnid. Väga kuri. Nad elasid suures koopas, keset koobast oli suur auk ja seal elas tule jumal, kellele kind Lynnid inimesi ohverdasid. Kord kutsusid nad endile külla vennad puntšarmiinid, kes olid tuntud selle poolest, et oskasid ravida. Vennad olid kingi nende juures kolm päeva. Kolmandal päeval, kui nad ära tahtsid minna, paluti neid jääda vaatama. Püha ema tantsud. Seda tantsiti ümber püha tule ja tantsisid ainult noored tütarlapsed seisid ringis ja näis, nagu oleksid Emud toitunukskinud. Iga tütarlaps tõstis käe ja selle vari paisteskeemugaelana ja varjud kõikusid, tiirlesid mööda seinu, tüdrukud lõuglasid ja varju liupoisid ja tüdrukud, liuglesime, karjud tüdrukud, liuglesime, Parilt liugleb. Vaadates tantsivaid varje, unustasid inimesed tavaliselt kõik muu maailmas. Vennad olid valvel. Kuid kin kinnidele, tundused, varjud on käinud juba vallanud, tõusid nad käratult õhku ja hakkasid hiilima. Vanem vend oli seda märganud, kargas krapsti püsti ning testis ümber tuleaugu, jooksma. Kin kinni, ei suutnud joosta nii kiiresti, kui tema hakkasid ringi üha lühendamaks. Muudkui jooksid ja jooksid nende pead hakkasid ringi käima ning üksteise järel kukkusid nad auku. Tule jumala lõugade vahele. Kui oli kadunud viimane kui üks kill Bill jooksid vennad koopast välja. Järgmisel päeval läksid nad vaatama, kas püha tuli põleb veel. Kuid koobas oli kadunud. Ja seal, kus oli põlenud lõke, seisis nüüd sipelgapesa ja ümberringi oli palju sipelgaid. Mõnel neist tiivad. Ja sellest ajast alates elavad maapealseks. Müütide kõrval tunnevad ka Austraalia põlisasukad muinasjutt, et nagu aafrika ja teistegi loodusrahvaste juures on suur vahe muinasjutu ja müüdi vahel muinasjuttudel püha tähendust ei ole, vastupidi, muinasjuttude õpetuseks nii-öelda leerieelikutele. See on mitte pühendatuile hirmutamiseks, kui vaja. Muinasjutte jutustaja ise tavaliselt ei usu. Lapsed aga kasutavad meelsasti muinasjutuelemente oma mängudes oma mitte pühitsetud mitterituaalsetes lauludes. Järgnevas laulus lapsed laulavad sellest, kuidas pühvel tuleb nende mängutiiki, kõik jooksevad laiali, kühvellaga ajab neid taga. Aga peatselt see lapsepõli ei möödu 12 aastaselt alustataksegi selle valusa leeriõpetusega, mis kestab enam kui tosin aastat. Poistemeheks kasvatamisest õige valusalt eel, tunnevad ka Aafrika rahvad, tunnevad indiaanlased. Poisid ei tohi kuude kaupa ühtegi sõna ütelda. Neile lüüakse kehasse haavu, lüüakse isegi lõikehambad sisse, kirutakse juukseid välja, puuritakse läbi nina vahesein, et sellesse pista mõni ehisvarb. Eks näidki toimingut kujutati ette maagilistena, mille tulemusena pidi poistest täis mees saama. Tüdrukute taoline leerikool läks muidugi kergemini läbi. Poistele õpetatakse selle meheks pühendamise või initsiatsiooniriituste käigus ka müüte ja laule. Praegu aga kuuleme 12 aastaste poiste laulu, kellel need valud ja vaevad alles ees seisavad. Laulu nimeks on kuradi tants. Selles on juttu vaimudest, kes tõusevad öösiti maapinnast ja hakkavad tantsima. Nagu kuulete, oskavad poisid, Kaditsee liidud, puhud. Kõik initsiatsioonitoimingud lähevad rituaal laulude saatel, neid ei tohi asjasse mitte pühendatud kuulda. Nagu teistegi laulude juures, elatakse rituaal lauludele kogu hingest kaasa. Lauljad võivad oma laulust pisarateni liigutatud olla. Laul käis kaasas ka kivi noa abil läbi viidav ümberlõikamise toiminguga. Üks selliseid laule oli sinine, kärbes. Kui noormehed ja neiud on kõik leeri õpetused kätte saanud, võivad nad abielluda. Aga mitte igaüks ei võinud igaühega abielluda. Indias aitab õiget valikut teostada tihtipeale astroloogia. Austraalias tootemmism. Totalitarismi all mõistetakse loodusrahval mingi looma või taime tootemi kummardamist oma hõimkonna veresugulasele. Niisiis teatavaid inimgruppe seob saladuslik sugulus mingite loomade või taimedega. Sugukondlased kannavad siis ka selle looma või taime nime. Abielluda tohivad näiteks sisalik mehed, konn naistega, kuid sisalik, mehed ja sisalik naised omavahel abielluda ei tohi. Nad on omavahel sugulased. Tütrele mehe ikka isa, kui isa on surnud, siis vanem vend või kõige lähem sugulane. Armastus abielu Austraalias ei tuntud. Aga külla Punid tsivilisatsiooni sissetung siingi korrektiive toonud. Nüüd laul selle kohta, kuidas noor naine lahkudes palus vanaema oma mehe eest hoolitseda. Kui ta koju tagasi jõudma hakkab, teeb ta tee pealt tule üles, et tema saabumisest teataks. Nüüd kaks eeslauljat ehk laulumeistrit laulavad laulu naistest, kes koguvad mugulaid toiduks. Kuigi naisi on kujutatud rohkem töötegijatena onu austraallaste Kalemm elab lüürilisi Charadasid ei ole maailma nurka kused, puuduksid. Armastusega, kui eluloojaga seostatakse tihti selle vastandit surma austraallaste numad, leinarituaalid ja laulud. Leinalaulus lauldakse kõigepealt uuest maikuist surnuvaimust. Teel uude asukohta näeb ta hommikuudus ämblikuvõrke. Lööd kartma ja vaatab kurvalt tagasi sinnapoole, kust ta teele asus. Tulevad, aga vanad Moigoidja lohutavad teda. Ja mere kohal lendab madallennul kajakas. Alles äsja elanud inimesed on saanud moi kohiks surnuvaimuks. Ellu jäänud, nutavad teda taga. Kuid osa Irin ei tule enam meiega. Me oleme palju võrke jõkke pannud, nendega. Turska püüdnud, kuid osa N. Tule enam jõe äärde. Enam ei hõõru taim tursarasvaga kokku. Rinne ei hakka enam turska sööma. Me saame tapma poorat, mägedes ja kukkuma saab tine vann, kui viskame oda. Kuid erin ei saa meiega jahil käima. Ei iial, see erin ühist saaki enam. Me saame tihti jah, tema ja tihti leidmassaaki. Kuid ei saa süütama tulla. Eriniles temast saab. Ei iial hüüa enam rahutult maganu, mil, mil, mil kui vaenlane meile läheneb sai kolivad, saavad lömastatud ja meie kehad läbistatud odadega. Ei, sa ei Rinmeid hoiatada enam oma karjaga. Elu tahab elamist, sünnivad uued lood ja laulud. Mõnuga võetakse üles vanugi kas või laul sellest, kuidas emu ja kurb omavahel kuidagi hästi läbi ei saanud. Emudest nendest lindudest, mis nagu Yana linnudki lennukunsti ei tunne on Austraalias rohkesti lahule. Nägin teda esimesena kesknoori poid, alge, märk, tema peas algi märk, mida nägin juba päeval, kui Emud kõndisid koos ei ole näinud emodema pesas. Ta on alati käinud. Nüüd leidnud pesa. Tsivilisatsioon on kanda kinnitamas ka Austraalia põlisasunike hulgas. Rituaalsed lõiked käid täiesti inimkehale, vanasti ikka pühitsetud kivi noaga. Nüüd öelda, sel puhul äraga pudelikildudest ja vanadest teradest. Ega kivikirveaeg saanud igavesti kesta. Nüüd on Austraalia aborigeenide teraskirveid ja metallnuge õngekonkse ja traktoreid. Lõpetamegi tänase saate lõbusate aborigeenide veel lõbusamalt traktorilauluga.