On mitmeid maid, millel on oma üldtunnustatud muusikalis-tantsulist visiitkaardid, itaallastel, antaantella, ungarlastel, Chardas, poolakatel, masurka, argentiinlaste tango, Brasiiliast on selliseks visiitkaardiks muidugi samba. Ilmekad priis Rikmelise sambad on Brasiilia ja eluolu raskesti kujuteldav ja mitte ainult praegu. Juba sellel ajal, kui tekkisid muinasjutud ja müüdid, tantsiti sambad. Tantsule võis inimesi sundida isegi koolibri linud. Üks mees, pane tütart mehele. Pruut läks sugulastega kirikusse teenijaid kööki süüa tegema. Üks meest läks allikale vett tooma, jõuab kohale ja mis ta näeb, istub oksad koolibri ja laulab õiekesed lehekesed, kust ma saaksin süüa, ahven parem sabaga, hakkan rõõmsalt tantsima. Iitlikviit neegritel panin kannu maa ja kus alles hakkas sambad vihtuma, kõik läks meelest, vesi, söögi tegemine ja pull. Mõne aja pärast läks teine, teen ja vaatama, mis kaaslane teeb. Seenegi sõbratari jala. Sõbratärm, kallis hing, ilusasti laulab linn, tantsime, tantsime. Nüüd oodati kodus juba kahte, siis kolme, nelja kuni majas enam ühtegi teenijat polnud, tantsivad sambad, poolsegased. Järg jõudis pruudi õe kätte. Vaevalt olid neegrid taritele märganud, kui hakkasid laulma. Perenaisuke mu hing. Ilusasti laulab linn, tantsime, tantsime, tütarlaps astus ringi ja kukkus, tantsime hoiaga kinni. Läks teine õde, esimene õde kohe kõigest kõrist laulma. Ah mu õeke, kallis hing, ilusasti laulab linn. Tantsime, tantsime, ema kodus, mõtleb, nendega on kindlasti midagi juhtunud, lähen vaatama, keeras rätiku ümber pea ja läks. Kui ta kuulis, kuidas koolibri laulab, hakkasid ta jalad juba eemalt niisuguseid vigureid tegema, et hoia ja keela. Koju oli jäänud ainult vanamees, vihasena haaras tal lingu ja tormas allika juurde. Kui naine teda märklase laulma hakkas, hüppas vana mees tantsuringi ja linguga paremale ja vasakule vehkides laulis niisugust laulu. Ah mu naisuke, mu hing, Niuke keraling, tantsime, tantsime. Samba lõpes korrapealt. Koolibri, pilgutas korraks silmi, lehvitas diivakestega ja lendas minema. Muusikalis-tantsulist motiivides ei tohiks Unt Brasiilia rahvajuttudest puudus olla. Neid on eriti palju neegrite folklooris ja küllaldaselt kandiaanlaste pärandis. Kui Portugali meresõitja Gabrand avastas 1500. aastal Brasiilia hakkasid koloniaalvõimu tingimustes kannatama kõigepealt põlisasukad indiaanlased, neid tõrjuti välja parimatelt maadelt hävitati raekojast sajamiljonilised arvule lähenemas rahvastikus vahest ehk üks kuni kaks protsenti puhtaid indiaanlasi. Kloor Brasiilias kõige põhilisem ise nad usuvad, et nende müüdid ja legendid on juba esivanemate poolt talletatud ajalugu muinasjuttudega fantastika, väljamõeldis. Analoogilisel arvamusel on paljud teisedki rahvad, sealhulgas neeger hõimude Aafrikas. Legendide ja müütide hulka võiks arvata ka loo Manjonka taime sünnist. Juhtus väga ammu, kui indiaanipealiku tütar raske algseks jäi. Isa hakkas tütarde üle kuulama, kui teie ähvardused palvedega karistused sundinud tüdrukut oma saladust avaldama. Ta kinnitas, et kunagi pole ükski mees teda puutunud. Isa valdas meeletu raev ja ta oli juba valmis tütart tapma. Aga see silmus, keegi valge inimene ära tappa oma tütart, sest taan tõesti süütu, ütles ta indiaanlastele. Isa jäi meest uskuma. Üheksa kuu pärast sündis väike tüdruk. Kaunis kui armastus ja valge. Kui vesiliilia. Juba esimesel päeval hakkas tüdruk käima ja rääkima. Ta naeratas kõigile kurba kurba paratamatust. Aga aasta pärast ta suri, kuigi tal midagi viga ei olnud. Ta maeti maja kõrvale aeda. Esivanemate kombe kohaselt kastate hauda iga päev kuid ükskord märgati, et haud on poolavatud ja tema põhjas rohetas mingit tundmatu taime võrse. Keegi ei söandanud seda välja kiskuda. Võrse muutus kiiresti põõsakeseks, põõsake läks õide, aga pärast kandis palju vilju. Neid vilju nokkinud metsalinnud jäid kõik purju ja vaata ükskord kuivas maa selle põõsakesi alla ära. See meenutas valgenahalise maanid keha ja seda taime hakati kutsuma Manjokiks. Portugallased ei olnud Brasiilias võimutsenud veel sadat aastatki, kui selgus, et indiaanlaste hävitamise tagajärjel jääb töökäsi väheseks. Hakati sisse tooma neegerorje, Aafrikast, lisandus indiaanlaste rahvakunstile veel mustalt mandrilt toodud ja uude pinnasesse istutatud rahvakunst. Neegrimuusikat iseloomustab eeskätt intensiivne. Piitsutab rütmika. Jah, niinimetatud küsimuse kostmise vormis laulmise maneer. See muusika on pärit vaies Brasiilia esimesest pealinnast, mis asub umbes 1000 miili põhja pool riiuli saneerinud. Paia elanikkonnas on eriti palju tumedanahalisi praegu kõlava muusikapala nimetus on capoeira. See sõna tähendab relvadeta lähivõitluse vormi, mis ei ole vähem surmaohtliku jaapanlaste karatel. Capoeira demonstratsioonidel kasutatakse sellist muusikat. Arvatakse, et capoeira arendasid välja põgenenud orjad kaitseks relvastatud tagaajajate vastu. Neegerorjade omavaheliselt kesklemised võisid lõppeda karistusega peale ehitanud ülevaataja. Capoeira aga jätab väliselt ohutu spordina. Sambla vääruda ehk ringisambatantsijad moodustavad sõõri. Järjest käiakse ringi sees, tantsimas ja laulmas. Solistile vastabki kohe koor. Sambad Aruda tantsimine on osaks niinimetatud kandublee rituaalist, mis on Aafrikast kaasa toodud. Osa tseremooniaid on ligipääsetavad pealtvaatajaile, teised jälle rangelt salajased. Omapärane on niinimetatud Oksanaa pidustus, millest kohe kuuleme. Helilõiku rütmilt on see omalaadne 12 kaheksandiku takt koosneb sellistest algosadest. Tunde kestva trummimängija laulmise mõjul naised langevad hüpnootilisse transsi. Transiseisundis saavad need aafrika jumaluste niinimetatud oriksade omakse. Sealjuures on need jumalused juba ühendatud kristlike peakutega. Sõjajumala konn peab olema Püha Antoniuse teisik. Jahi jumal, Oksossi teising oksa la suurim jumalustest vastal kristlusele. Transis olevad naised saavad abistajate käest pühitsetud esemed, mis vastavad jumalasele, kellele nad parajasti kuulunud. Sõjajumalat kummi sümboliseerib. Mõõk, boksossid, vibu ja nool. Oksalaad karjase sau kellukesega. Jumalastele kuulunud naised saavad nimetused pühaku tuttar, jäädes anta. Nad tantsivad oma jumalatele vastavaid tantse. Sellest neegrirituaalist on näha, kuidas kõik kolm Brasiilias eluneva trassi teineteisele lähenenud tavade kommete usundite suhtes. Kristlus on mõjutanud nii indiaani usundeid kuigi rohkem vormilt kui sisult. Neegrite indiaanlaste uskumused ja maailmatunnetus isanud omakorda mõjustamata jätta valgerassilisi, kes sattusid neile harjumatus ja salapärasena tunduvasse troopikas. Kolme rassi lähenemisest tekkis uus Brasiilia rahvus. Nad võivad kõnelda portugali keelt. Ent nad ei ole portugallased, vaid brasiillased. Brasiilia linna muusikale on iseloomulik erinevate päritunud sfääride segunemine. Portugali muusika mõjutustele võivad lisanduda veel Hispaania ja isegi itaalia muusikale iseloomulikud jooned. Kuuleme varasemat linna muusikat Brasiilia lauljatari Klaara Petralia esituses, kes saadab end ise kitarril. Naudi jätad ta on tegelikult Põhja-Brasiilia tants nimetusega kokku sellel Aafrika pärit kokku variante on palju. See käib juba lõunani tantsida tantsumuusika omapära juurde. Nii palju, kui on esitanud nii palju variante tantsija tantsu, kond, pidevalt loominguline tegevus. Enese kunstilise võiks ütelda väljaelamise produkt. Praegu kõlaval lool on ka lokaal patriootilist hõngu. Kiidetakse Alaguasse Koza riiki, selle loodust ja loomulikult ka ilusaid tüdrukuid. Ja veel üks kokku nõu parko Veleiro opaation, purjekas. Kas see purjeka lugu pärineb Alakvasse osariigist? Noor kalur mõtleb armastuse ja nukrusele oma tüdrukule, kes jäi kodulinna. Ja nüüd lood tantsuvormis nimega Luntu Ja seda juba 19. sajandi esimesel poolel, kui lundu vormis lauldakse, siis jällegi kiidetakse neegri või mulati, neiusid praegu kõlav lundub ei ole selles suhtes erand. Nimetuski Amor ei tohtinud. Ju siis täiuslik armastus, pole armukadedus osata mõelda muu objekti puudumisel, noormees armukadedusega, lell oma kallikese rinnal paela tema juustes, seda enam Kanaareliniga, kelle eest temake nii liigutanud hoolitseb. Jakk, teine lundu. Sellel Undu nimetuseks on jajaa Woodžikiverm murre. Ja tahad sa surnud? Jah, eks ole meilgi kunagi tuntud olnud teema. Ilus on surnud. Ainult et seekordset surra, tähti lai? Sellel pole. Ka tütar võib kasutada löökpilli. No natuke on eriti põrin neegrite tantsunik, hilisem samba on just sellest natuke eest välja kasvanud. Tänapäeval kasutatakse nimetust muidugi löökpillide ansambli kohta, mis mängib tantsumuusikat. Tehakse juttu tantsurütmide mõjust külarahva elule ja muidugi ka armastaja. Lundule lähedal youla samuti Aafrika päritoluga laulu ja tantsuvorm Praegu kõlavat soolanimetuseks on Tallinna linna on lend, kes meenutab koduigatsusest vaevatud poisile ETV kodukohta. Päritonsatsioola, Narahvus, aaret. Tantsu ja laulu üheaegsus on sealmaal samuti seaduspärane nähtus. Tantsu ju suures osas improviseeritakse improviseerimis, eks aga saab tuge kujutlusvõimelt, mille panevad tööle tsükliliselt motiivid. Brasiilias on isegi omaette tantsuvorm niinimetatud tantslast grammatikas. Ütleksime tegevuslikud tantsud. Etendused on juba otseselt teatraliseeritud, Nad põhinevad kindlale süžee-le. Üldiselt jagunevad need kolme rühma karjuse tantsud jõulumotiividel siis niinimetatud segantsas kus helistatakse portugallaste vaprust merel ja vägevaid võitlusi Ibeeria poolsaarel kristlaste ja Muurama meeste vahel. Ja lõpuks Risades. Selle sisu on kõige mitmekülgsem, kusjuures lõputantsuks on pumbanõu poi. Minu härg. Pumba saab vahepeal surma, aga lõpuks ärkad kõikide Meyrhjaks jällegi ellu. Laulus pinga pinga pingut ahkuva langelangi viibisk ongi kasutatud härjatantsuteemat. Kõik need laulud on tüüpiliseks näiteks umbes juba möödunud sajandil. Ülirassilised motiivid, uued Brasiieneliku sulami moodustasid. Mõnedes lauludes on tunda suuremal määral euroopalikke mõjustusi. See lauluvorm kannab nimetust modinja tekkinud muidugi linnades, millest kõneleb ka seda tüüpi laulude sentimentaalsevõitu. Laulu nimi on Moorena moreen. Moreen on, see on kunst, pruuninahaline tüdruk. Noorena Marena sinu kastanivärvi vanditena säravad silmad. Osa armastuslaule on igati seotud kohaliku looduse ja elulaadiga. Brenda minia mu armastatu pärineb Rio Grande souli osariigist. Selles on edasi antud Rio Grande jõge ümbritseva preeria avarust, frantseedee, üksindust, ratsakariste kautsade elu, atmosfääri. Armastuslaulude valik on tõepoolest suur. On lõbusaid humoorikaid, jutustavaid, nukraid. Omalaadseid armastuslugusid võime kohata ka suulises rahvani. Omanäoline lugu on ka, teeskle vast naisest. Ühel mehel oli hirmus teeskleja naine. Ta teeskles, et on haige ja ei saa neelata. Mees otsustas teda natuke õpetada. Ta ütles, et sõidab kauaks ära, ise aga võttis kätte ja peitis ennast maja taha. Teeskleja kutsus teenindaja, ütles. Keele mulle hommikuks täpiookat aga et oleks hästi tihe. Teenija keetes ja teeskleja koogistas kõik viimseni alla. Mõne aja pärast ütles ta oma neegritele uuesti. Tee mulle lõunaks kala, aga pane palju õli. Siis käskis ta teenijal väikseid pirukaid küpsetada ja juba päris õhtu ütles ta teenijale. Tee mulle õhtusöögiks magusat Manjoki, aga kuivad tähestki ära. Sel hetkel hakkas õues vihma kallama. Kui teel ja lauda koristama hakkas, ilmus tagauksest järsku peremees. Teeskleja nägime, teemiastas, kuin, leheke, niisugune vihm ja sa oled täiesti kuiv. Kui see vihjum oleks sama tihe kui ta biooka, mida te hommikusöögiks sõite, oleksin ma saanud märjaks, nagu see Kalamistel lõunaks oli. Aga õnneks oli vihm väike, nagu need pirukad, kad, mida te peale hammustasite. Ja nüüd näetegi mind sama kuivana, kui see mania. Nüüd lahkuma armastuse inspireerivat pinnalt. Kuulame loomamuinasjuttu, kus kilpkonn ja inimene püüavad 11 nutikusega üle trumbata. Kilpkonn läks oma urgu ja hakkas vilepilli mängima. Finn siin finnkulu, fon, finn, finnkulu, fon, Fincin kulu, fon, find, infin, fin, fin. Inimesed kuulsid seda. Ja üks mees ütles, ma püüan selle kilpkonna kinni. Ta läks uru juurde ja hüüdis kõi, kilpkonn. Kilp, kon vastumis lahti, tule ratta siia. Kilp konronis välja. Inimene võttis ta kinni ja viis koju. Kodus pani ta loomakese kasti ja ütles lastele, vaadake kilpkonna välja ei lase ja läks põllule. Kilpkonn istub rahulikult kastis ja mängib pilli, see on fun fun. Fun. Fun. Fun. Fun fun. Lapsed läksid lähemale, kilpkonni kohe vait. Lapsed hakkasid paluma näigi vööl kilpkonn. Kilp kon vastu. Kas ma mängin tee merest hästi. Aga kui te veel näeksite, kuidas ma tantsin? Lapsed lasid kilpkonna välja, et vaadata, kuidas ta tantsib. Kilpkonna hakkas mööda tuba tantsima, leelele leere leere Finfinfon. Tantsis, mis ta tantsis, aga pärast teatas, et tal oleks tarvis vähe välja minna. Lapsed tegid ukse lahti, kilpkonn jooksis välja ja peitis ennast põõsastesse. Siis ütles üks poiss isale, ütleme kui ta tagasi tuleb, otsime ühe kivi ja joonistame sinna peale kilpkonna. Kilbi. Õhtul tuli isa koju, ta ütles. Alge pada tulele hakkavadki lõpga töötama. Me juba panime ise, avastasid lapsed. Isa viskas kivi pata ja ütles. No möödhooge, taldrikud, hakkame keedetud kilpkonnas. Ma võttis siis kilpkonnapotist välja, panid taldriku peale, taldrik rakse kildudeks. Isa hakkas riidlema Aadee nurjatud, lasite kilpkonna minema, lapsed vastu ei ole õigus. Aga kilpkonna hakkas just siis pilli mängima. Mees kuulis ja ütles. Lähen püüelda õige uuesti kinni, kõigeldkon lahti, vastake ökon. Mees hõikab ühelt poolt kilpkonn, teiselt poolt vastu. Karjus mees, mis ta karjus. Lõpuks, aga tüdines läks koju, jättes kilpkonna rahule ja lõpuks viimane lugu Klaara Petralia esituses. Princo eskariookas. Riiu tänavahüüded Karjooka, mis oli meil kunagi tuntud tantsunimetusena, on ühtlasi riiudes ioneerolase. Praegusega võrreldes tundub omaaegne tänavapilt kuivatatud. Brasiilia on madude maa ja mürgised maod leiavad tee riiulise neeru eeslinnadesse. Nende vastu võitlemiseks ei kasutata ainult Zeroloogia instituudi, vaid ka hiigelmadude teeneid. Viimaseid saab taltsutada tohutu suured kodumaod, kaitsevad inimesi ja eriti lapsi mürkmadude eest. Selliste mitmemeetriliste koduloomade pidamine ei lähe eriti kalliks. Madude aasta norm on umbes viis, küülikut söövad need korr kahe kuni nelja kuu jooksul. Sellepärast nad ongi nii saledad. Ja nüüd siis tänapäeva linna muusika. Palanimetusega abaluud on jällegi Aafrika päritoluga Brasiilia viis. Ainult esituslaad on uuemaaegne. Enamiku maailma jaoks on vist selline kõla Brasiilia. Seega esindab see muusika vägagi suurt maad. Brasiiliast on suuruselt tee, sain Nõukogude Liit, Hiina ja Kanada. Brasiiliat on võrreldud hiigelriigiga, kus elama oleks nagu sama katuse alla oma kolooniat, aga tõepoolest, mida ainult Brasiilias leidu. Seal on Amazonas ja džunglit, kohvi ja puuvillaistandused, orhideed ja põuatsooni. Kabahjad, Brasiilia kunagist pealinn on uuemal viisil selliselt kujutatud. Praegu on Brasiilias kaksin, mis rivaalitsevad ja tülitsevad omavahel riiude šaneeruv ja sau Paul. Kuna viimane on vähemuses, siis on taga agressiivsem 20.-te aastate alguses vaid Sao Paulos isegi imesid nutilinnale suuremaid õigusi. Vahe nende kahe rivaali vahel on isse Räki. 1908. aastal võttis krahh lend hääl, et oma kuulsa autoretke ja kattis selle vahemaa rekordilise ajaga. Kolmekümneseid mäepäevaga. Sao Paulos kan oma paar miljonit elanikku, aga teatreid naljakaks, kunstiliselt arvestatav palgiks. Kontserdisaal ei olegi. Kinosid siiski leidub. Sao Paulo osad on kultuurivajaduste osas sama leplikud kui need inimesed kes elatades metsatööst elavad ürgmetsade keskel, väikestes asulates. Enne keskööd kustub seal elektrivalgus. Aga enne seda on võimalus vaadata mõnda vana kauboifilme, mängib hasartmäng. Rahvalaul pitsikuduja on väljapeetud paljon rütmis. Riiuldasineeru tähendab jaanuari jõge erilise iluga sellele linnale sinine ookeani lahtkenklike saarekestega. Liivarand on 30 kuni 40 kilomeetrit. Seda nimetatakse kapaka paneks. Ent liivaranna taga ei leia sugugi metsad. Teisel pool autoteed on suur linn oma pilvelõhkujatega. Liivarand on ennelõunati jõudeaega omavate jõukate inimeste pärale. Pärast lõunat tulevad siia töötavad inimesed. Öösiti aga magavad siin kodutud. Karnevali kohta on öeldud, et need on ülekuumenenud aurukatelde ventiilid, mille kord aastas avatakse neljaks ööpäevaks kaks-kolm kuudele karnevali alustavad tegevust õhtukoolid Eskolast, ta nooo, samba, seega uue samba koorile. Siin õpitakse uut sambad, mis on võistlustel esikohale tulnud. Igal õhtul kujunevad iga nahavärviga muusikud seda mängima. Hooaega enne karnevale nakatab palavik, raadioajakirjanduse jagatakse mälestusi eelnevatest karmi varjudest. Kirjutatakse samba tantsijate võistlustest, igasugustest karnevale kuningatest ja prints asjadest. Arutatakse kostüüme ja maske, tuuakse ära uute sambade tekste. Meloodiaid. Üks nädal enne karnevali ainult kogu linn, üksainus samm tagahoovi. Parkimisplatsidel bussides, kooke, saalides, tseeritlejates. Kõikjal käib palehigis mängimine ja tantsu vihtunud. Selle ajaga saavad asja selgeks ka kirjaoskamatud. Siis läheb lahti. Bändile. Igasugused ansamblid, valjuhääldajad, üürga, otsamba muusikat, linna kohal tiirlevad sport, lennukit, paisates alla konfletisid ja lehti, reklaami ning õpetussõnadega. Tänavad täituvad igas eas maha Radžade ja Dorjeradega neegrit ja mustlastega Hayndjate Yarlegiinidega igaüks mõl, milles vähegi jaks. Rassiline des kriminatsioon, Andras eestlastele võõras nähtus Pole siis imekarnevali ajal valged püüavad näida mustadena määrides oma naha tumedaks, joostes ringi niudevöös ning trummiga käes. Neegritele vastupidi, meeldib mängida valgeid, riietatakse rokokookostüümides. Vaesemad tahavad näid rikastele rikkad vaestele, kuna kui see kõik on neli päeva kestnud, tuntakse rahulolu ja järgmisel päeval peale garantii lõppu hakatakse raha koguma kuuega. Ta nägi siis Brasiiliast kaaseeskätt karnevali hõngu. Valimik karnevalilaule.