Žüriil koosseisus Helju Tauk, Ants Olev Oja ja Kuno areng on kindlasti terve rida erinevaid seisukohti, erinevaid mõtteavaldusi Kergemuusikakoor sellest jääks kõnelema kergelt ja laheta liikumisega, nagu on selle koori muusikagi. See on noorte inimeste koor ja me ootame temalt paindlikkust ja särtsu ja rõõmsaid kirkaid toone. Ja mõneti me neid tõepoolest kuulsimegi kavali läbinisti koostatud Nõukogude muusikast. Mitmed õige populaarsete tunnustatud autorid olid siia sisse põimitud oma lauludega. Ja kogu esitus mõjus üsnagi head tuju tekitavalt, kuigi minule isiklikult natuke ehk siiski ühe tooniliseks jäävalt tähendab, kuigi väga mitmete erinevate laulude juures üldmulje jäi veidike korduv. Võib-olla võiks selle üle mõtteid vahetada, miks see nii on või tundus ainult minule nõnda? No eks siin on tegemist põhiliselt ühtede rütmidega või väga väikeste erinevustega ja sellepärast kindlasti pikapeale mõjub seal ühetoonilise üldtulemus kui selline ongi nagu üheplaaniline võib-olla mõningal määral, seda muljet aitab süvendada ka see asjaolu, et õige mitmed seaded on teinud koorijuht ise. Ja Paul ruunid muidugi tunne nagu läbi ja lõhki lüürilist meest ja võib-olla see on teatud määral nagu mingisuguse pitseri siiski jätnud sellele kavala tervikuna vaidle vastu kohe näiteks siin üks paremaid seadet, sellest on põld põlluke ja mis ei ole sugugi lööris plaanilisel väga ergas ja kõige särtsaka lugu sellest. Sellest seitsmest kuuldud loost olen nõus, aga, aga kogu selle kava üldine alatoon on siiski voorijuhi nägu. Peabki olema. Loeks. Sander juba selline on selline, et võib-olla omalt poolt tingib, tundub, et kergemuusikakoor Paulud juhatusel on üks, kuus katsene jõus laik. Ütleme, kui me räägime üldse koorimuusikast, meil laias pinnas ja neil tihti on ette heidetud eriti noorte poolt võib-olla et koorimuusikani igav natukene, võib-olla natuke vähe on seal just seda rütmilist külge ja kahtlemata see koor võib olla kultiveerib, seda rütm on seal kahtlemata esiplaanil. Nüüd kuidas leida siin kontraste, kuidas mitmeid tahke rohkem esile tuua? See on muidugi omaette küsimus ja tundub, et siin just jah, selles kavas tervikuna. Ka minule jäi niisugune natuke monotoonsus maik juurde, kuigi ma ei pea ennast üldse mingisuguseks asjatundeks kerge muusika valdkonnas ja olen seda alati tunnistanud. Minu mõtted ei pea olema mitte arvestatavad, aga tundub, et siinse oma näo otsimine peaks minema edasi. Sinu küsimus, koheri küsitakse meilt ja kõigilt kuulajatelt, kas kooril on oma nägu? Ma ütleks, et on oma nägu, aga see oma näkku on totaalne selles mõttes, et meil ta on esimene sellelaadiline koor, aga maailmas ju igal pool seal on väga laialt levinud koorilt need, selle tõttu ta oma lagunenud kohalikust tähendusest. Tähendab, see oma nägu on olemas, aga ta võiks areneda suurema ilmekuse suunas tähendaks natukene vähe väljendusrikas nägu nagu mõtis kella veel, nii, mitte nii palju kritiseerimise, kuivõrd võib-olla heasoovlikkus ja suunas siis just eriti koorilauljate noorust arvestades. Ja neile arvatavasti väga sobivat muusikavalikut arvestades ootaks natuke suuremat paindlikkust nii dünaamikas kui fraasikujunduses. Midagi on siin külas nagu nihukest suure koorilikus, aga ometi tegemist üsnagi väikese kammerkooriga. Ja teine asi on, et kui see muusika on kirjutatud ikkagi ja mõeldud just nii rütmirõõmu pärast siis ootaks natuke erksamad, eriti sünkoobi tunnetust, diavaheldusrikkamat rütmitunnetust. Selles mõttes muidugi koorijuhi soov koori liikuma panna ei ole mitte paha, sest et sedalaadi muusikat arvatavasti on vaja tunnetada ka läbi keha rohkem võib-olla ka mõnda teist, aga ka selles kavas, kus tõepoolest kõige eredam ana eraldus klipperi laul. Paul Ruudi, seades ka selles kavas tegelikult muusikaliselt on kontrast, nagu näiteks ühelt poolt hoidi ja elab rõõm kogu oma peaaegu juubeldavast säras või teiselt poolt las jääda ükski mets, mida võib-olla võiks natuke nii tõsisemaks ja, ja sisuliselt teenbamaks arendada. Nii et paistab, et materjali on ja teha oleks nagu päris palju. Tekkis niisugune mõte, et kas võib olla lindistamisel, polnud ka üks suur viga tehtud sellega, et rütmiinstrumendid olid kohutavalt tugevalt väljas ja koor oli kuskil nagu loori taga kaugel ja nagu jäi ta nii sekundaarset funktsiooni nagu näete, vähemalt oleks pidanud olema võrdväärne selle saateansambliga ehk isegi kriipsukene võib-olla rohkem esile toodud. See on üks moment, teiseks muidugi on siin tegemist erinevate lugudega, kuid millegipärast laulmismaneer oli nagu siiski nivelleeritud ühele lainele või nagu need tähendab. Kontrastid oli siiski suhteliselt väikesed. Ja kolmandaks millegipärast oleks oodanud kas või ühte või kahte laula kapelas. Miks peab olema tingimata kergemuusikakoor, instrumentaalsaatega? Kuidas teile tundub olevat koorimaterjal? Vot see on minu arvates on päris korralik siin nooruslikult hääled kõlavad kõik konkreetselt. Harmoonia kõlab puhtalt, kurtidel on läbipaistvad, tajutavad ainult ühes laulus kuulsin intonatsioonivääratusi valdkonna, las jääda. Selles oli tugevaid intonatsioonivääratusi, kuid mujal olid nii vokaalsestades hästi meeldiv või annaks palju rohkem mängiryust dünaamikat, aga võib-olla ka siiski meeskoor natukene ei ole tagasihoidlikum, sest suhteliselt lähemalt kuulda tundub, et nagu ühte head madalat bassi ei ole. Sest ma arvan, et Ruudi, Paul võib-olla sellepärast ei, ei võtnudki siia kavas ühtegi A cappella lugu, et ei ole koorile võide põhjal. Kas praegu aitab, aitab see basskitarr seda põhja siia kuidagi teha, aga kui see ära võtta, siis tundub, et nagu alumine pool jääb kohe. Nojah, aga kui see bassid, kitarr, kogu aeg, kas see üks madal bass üldse välja vastavat kostab, küll nad laulavad, kõik mikrofonid kostab välja. Mõte rajada ja töötada kergemuusikakooriga on hea ja see, et noored inimesed mitmes stiilis mitmes plaanis laulavad. Veel parem, nii et kõigiti tuleb tervitada nii seda koori kui ka teisi koorem, millest räägitakse tutvustuses. Kui saaks pürgida seadete vaheldusrikkuse ja esituse suurema paindlikkuse poole siis oleks muidugi ise ühisele üritusele ainult kasuks. Mida me ootama jäämegi? Tänasel raadiofestivali kontserdil kuulasime rahva kurinimetust omavat naiskoori Baltika. Žürii koosseisus on Artur Vahter, Helju Tauk, Olev Oja, Kuno areng, Ants Üleoja. Kuna jutt tuleb naiskoorist, siis palun kõvasti illudoki alustada. Baltika koor on tegelikult tehasekoor ja kui kuulda seda, mida koor ise jutustab oma tööst siis tuleb lugupidamine nende lauljate vastu, kes igapäevase töö kõrval pärast vahetuse lõppu või enne vahetuse algust leiab paar tundi aega varem tulla või kauemaks jääda. Et laulu muusad teenida. See on juba ise üks tunnustusväärne töö, samuti on tore, aga millise aktiivsusega tegutsetakse, palju on kõikvõimalikke üritusi, olgu nad seotud ärasõitude või külaliste vastuvõtmisega. See on võib-olla ka see stiimul, miks on Rõõmus laulda. Ja selle aktiivse tegevuse järel muidugi möödunud aastal. Rahvakoori nimetuse saamine on arvatavasti niukene asjade kõige loomulikum käik. Mis puudutab seekordset kava, kui kama lugedagi, siis selgub, et seekordne esinemine on muusikalises mõttes üsnagi mitmekülgne. Eesti laulud üldiselt Jerni noorema põlve heliloojad välja arvatud maestro Ernesaksa Kalamees naerab ja sinna kõrvale Slaavi laule Vene-Tšehhi ja siis veel Ungari. Karakterite mõttes on siin ka ühtegi teist mitmekülgset eriti nagu jäid meelde juht kava teise poole laulud. Iseäranis taliinikovi lõoke, mõningal määral ka partabki tänav põleb. Ja Gustav Ernesaksa Kalamees naerab, mis kujunes nagu selle kava mitte üksi lõpulooks, vaid ka kõige hoogsamaks ja kenamaks esituseks. Ma tahaksin eriti rõhutada seda fakti, et üks käitis, üks tootmiskoondis on suutnud luua koori ja küllaltki korraliku koori. Meil on palju käitiseid ja palju tootmiskoondisi, isegi suuremaid kui Baltika kuid koore on neis siiski üsna vähe. Siin tuleb vist küll au anda Harald siiakule, kes selle raske töö on neis tingimustes korraliku koorile luua, on võtnud enda peale. Ja ka selle kava esitamisest paistab välja just väga suur töö. Töö seisneb selles, et kõik kõlab hästi intonatsioonis puhtalt, korralikult rütmiliselt täpselt, mida ei saa mitte nii väikeste ja väheste harjutustega. Selle koori kõige iseloomulikum joon ongi just niisugune täpsuskujus midagi soovida. Siis võiks soovida rohkem nisukest emotsionaalsemat laulmist. Koor, esitus oleks haaravam temperamentsem kiiremateks lauludes ja voolavamaks aeglasemates lauludes. Kuulsin sõna kuuri üheksanda mai kontserdil Estonia kontserdisaalis, kus laulsid meie väiksemad taidluskoorid. Ja peab ütlema niisugust huvitavat asja. Et avalikul kontserdil või ta seda koori otse kuulates jääb koorist pisut tagasihoidlikum mulje kui seda lindilt kuulates. Kõik see väga täpne diktsioon rütmiliselt ästiku lauldud intonatsioon hästi ära viilitud. See muidugi mõjub otse kuulates pisut kuivana ja lõhnab suure töö järele mis aga lindilt kuulates on omamoodi vägagi meeldiv, sest ta ei ole üleforsseeritud, mitte kusagil ei ole niukesi ülepakkumisi, mis koori mustaks ajavad, mõjub rütmiliselt väga täpselt ja kõik on lindilt kuulates meelde, nii et tavaliselt me kohtame vastupidist nähtust. Kontsertsaalis on koor ilus, aga kui panna mikrofonid etta, siis läheb kohe mustaks. Kusjuures on huvitav, et dirigent toob oma kavalise palju uusi laule, kasvõi näiteks Alo Ritsingu kahte laulu, mida paljudel kontsertidel kuulda ei ole ja neist väga toreda mulje jättis just varakevadel. Samuti lauldakse vähem, Tambergi kangelaskannul püüab laulda selliseid laule, mida teiste kooride kavas ei esine. Kas või näiteks Ernesaksa Kalamees, naerab, mida mina isiklikult kuulsin naiskooride esituses esimest korda ja mis väga hästi kõlab naiskoorile. No kasvõi siin kordsusega fon kavas, mida pole kuulnud siis samuti tsegi selliseks ja partok, mida väga vähe lauldakse siiski suhtes, nüüd tõesti see väidan täitsa koha, ma tahaks võib-olla Vahteri kiidusõnu siia Equador silla alla küpsetada, eriti kui ta ütles, et asutuse koorimine on vähe, siis võib ju siia kaks asutuse koorile hellitada samuti. Nii et tuleks alla kirjutada just siin piirkondlikest organisatsioonidest talenti minna ja lihtsalt teha koor, neid võimalusi on muidugi palju veel, need Corioid võtku eeskuju temast kõigi eelkõnelejatega tuleb nõus olla omalt poolt lisaks kõige selle hea ja meeldiva kõrval, mida koor pakkus tänasel kontserdil. Võib-olla jah, niukse sõbraliku soovitusena tuleks võtta veel seda, et näiteks nendes lugudes, kus On vaja voolavat karakterit, tuleks natuke rohkem selle peale siiski mõelda, sest näiteks ka kortsakovi laulööbiskul pilveke on ilmne, seal fraas peaks minema horisontaalset liini pidi, aga me siin väga tihti tajusime vertikaalset selgust, täpsust, mida võib-olla see laul eeldagi. Samuti teatud mõttes kaliinikovis looke, mis on õhuline, läbipaistev ja midagi kahtlemata koorijuht taotlusega, võibolla mind, mind on siin ka natuke äärmusse selle vertikaalse faktuuriga. Seal on ka kohti, mis peaks mõjuma hästi legaatuse voolava muusikale. Sama võib-olla et ka Alo Ritsingu suvi polegi enam kaugel. Ei tunne küll seda laulu, aga tundus, et ka siin fraas koosnenud liialt üksikutest nootidest nagu puudus fraasisisene, liikuvus. Kui siin oli juttu temperamentsemad natuke võib-olla või vabamust esitusest siis nüüd konkretiseerida meenutaks laule nagu mägismaa ja täna põleb laulu mägismaa teine pool, see tantsuline ilmselt võiks olla natukene tujukam ja erksam, see tooks kontrasti nii laulu kui kavasse. Ja samuti natukene selline uimasevõitu või rahulik oli väga tugevasti rütmi peale tehtud, partoki tänav põleb ja selle kõrval just Ernesaksa laul. Vaatamata sellele, et Ta on ju ka mõnesuguste rütmiliste probleemidega, oli väga lahe, hoogne ja rõõmus. Kui kontserdilaule üldiselt, millised paremad olid, siis minu arvates kõige paremini kõlasid või milline mulje jätsid Gustav Ernesaks? Kalamees naerab ja siis Alo Ritsingu varakevadel. Mõlemad temperamentsed laulud ehitavad rohkem Prütmikale ja selle tõttu nad tulid ka, panen välja. Naiskoor vist on, kui ma eksi, ainuke koor, kes on su tõenäoliseks meeskoorilaulu üle võtnud ja pole minu arust mitte halb eksperiment ja ta on lihtsalt nii sellesamas seadis laulud nagu meeskorgi. Kui koorile mingisugust soovitust teha, siis võib-olla peaks seal natukene tulevikus Kontlasemale meeleolude kujundamisest mõtlema. Ja näiteks ma tooks näiti veel sedasama tšehhi helilooja laulu kohta, nimelt see koosneb nagu kahest lõigust. Esimene pool on aeglane ja lüüriline, teine pool hästi niisugune tantsuline, need siin karakteri võimalused. Kontaktivõimalused on olemas, mida võib-olla maksimaalselt ei kasutatud. Ja üldse võiks olla natukene vabam, natukene vahenditumise esituslaad, esinemine. Mõni aeg tagasi esines meie raadiofestivalil üks nooremaid maakoore Tuija koondise Eesti põllumajandustehnika naiskoor. Täna esines siis žürii ees selle naiskoorivanem vend koondise Eesti põllumajandustehnika Nuia osakonna meeskoor. See koor esines samuti edukalt kevadisel vabariiklikul maa täitlejadki ülevaatusel. Žüriis on täna Helju Tauk, Ants Üleoja, Olev Oja ja Kuno areng. Kõigepealt on väga tore tähele panna seda, et sellel nuiaosakonnal on kogunisti kaks koori välja panna. Biolekvel tublit koori meeskoorikava on tugevate raamidega noh, ühelt poolt lätte Lenini samm ja teiselt poolt hukkunu uhke sõdurite koor. Ja siia sobib päris hästi kava südamikuga veidike lõbusamat või pehmema toonilist laululoomingut, nagu kõlas haka populaarse lätte laulu malemängu või soome rahvalaulu näol. Kava esitus oli püüdlik innukas aga võib-olla räägiksid sellest lähemalt korjust. Tore on, et on valitud oma kavatsust, jõukohaseid, laule, sellelt ettekanded on kõik meeldib kuulata. Koor iseeneselt kõlalt on keskpärane, siin ei ole kõrgeid tenoreid, ei ole madalaid basse raske probleem kõikidel väiksematel kooridele palju jõukohast repertuaar ei ole vast meeskordile liige teravam kui rääkida sind täna kuulnud ka siis? Kahtlemata on oma võimaluste raamid natuke kitsamad, kui mõnel teisel meeskoll. Ma mõtlen just kontsertkooridega võrreldavast nagu ei saa veel, aga mis positiivsena tuleks kindlasti esile tõsta, on see, et et tõesti need laulud olid siiski väga loomulikult ja väga musikaalselt esitatud. Ja tundub nii, et koorijuht siin väga tublisti tööd teinud just dünaamika osas, samuti karakterite osas ja ka minul jäi, hakkas silma, hakkas kõrvu õieti et teatud niisugune taotlus oli ka igal pool tunda just tooni kujunduslikus osas, eriti südamlikult kõlas näiteks soome rahvalaul, kus võib-olla see vokaalne külg oli aga kõige rohkem fookusesse võetud. Ja seda hinnata on just see meeldiva tooni taotlus ja, ja ka selle saavutamine veel selles mõttes, et kui arvestada seda meeste koosseisu, kes siin laulavad, nagu me sissejuhatavas sõnavõtust võisime kuulda palliva niukse liikuva töö iseloomu tõttu sageli sõidus ja proovidelt puudumine on tavaline nähtus või siiski siin midagi on selles osas saavutatud, see on tore. Ega see üks kord nädalas proovi, kes väga palju ei ole. Ja näiteks toonitaks veel võib-olla erinevate karakterite välja toomist näiteks hästi lühidalt kõlasse teine laul mööda mägiteid siis Mulgimaale ja näiteks seal see, keda meie seas keskmine osa hoopis järsku teisest rehviga oli antud seal ja minu arust hästi toredaid kontraste, on just see Mulgimaa pärast Soome rahvale liimina neiule. Kuigi näiteks ka viimane, mul oli selline tunne, et no mismoodi see Kuno suur sõdurite koos kõlama hakkab, aga üldiselt ta samuti meeldiva mulje, kuigi ta oli lauldud teadlikult natuke madalamalt. Kõrged noodid on seal võib-olla natuke kättesaamatud. Mis puutub kavasse, siis mina siit kavas tuleks jätnud välja Beethoveni lahingulaulu ja kava ei oleks mitte kaotanud, võib-olla võitnud, siis tundub sind kergelt võõrkehana olema. Mulgimaale ja, ja samas aknegi rajal kohe. Ots oleks väga toreda mulje jätnud. Fausti lõpukooriga on vist paljudel kooridel tegemistesse lõpukooril, õpetusega, kuidas laulupeol välja tulla? Seda võib öelda pärast laulupidu? No muidugi siin mulle tundus, et võib-olla liiga vara hakati siin Rytardeerima ja nagu lõppvalgus pisut selles mõttes laiali. Et nagu suhteliselt vara tuli ritta nuutoja ja nagu see õige rüht kadus. Kas mõne laulu juures ei torganud silma üleliigne rõhutamine ja teatud forsseeriminega mis siin silmarkesed. Esimene laul, kavas, linn, samm nagu oleks võinud veidi aeglasemalt laulda. Praegu jättis marsi mulje. Aeglasema tempo juures oleks ta saavutanud suurema pidulikkusega kuid ma arvan omalt poolt, et see laulu tempo võib olla valitud selline tänu koori võimetele vastavalt koorivõimetes. Võib-olla see, et liialt rõhutatud mõni laul või mõningal määral forsseeritud, võib-olla käisse vetiku meie tõotuse kohta siin vast oli liialt suur, vitanutasid fraaside lõpus ja väga suurte rõhutamistega antud seal on muidugi küll autoril vastavad märkused olemas õige mitmeski kohas, aga võib-olla nendesse tuleks ka neil suhtuda teatud ettevaatlikkusega. Mina ühinesin valdu Ratasepa märkusega selles mõttes, et et siin ja seal, eriti esimestes lauludes hakkas minule ka kõrva niisugune sõnasiseste vokaalide nagu väljapressimine, natuke või toonitamine mis meloodilise mates lauludes või tähendab seal soome rahvalaulus näiteks tunda ei andnud. Kuna kooril oli väga meeldiv piano, siis võib-olla võiks soovitada mõnigi kord laulude dünaamiliselt kujundamisel võib-olla natuke julgemadki peanud kasutada, mis siis nii laulu sisemise liikumise nagu rohkem elama paneks. Ja dünaamilist fraasi pikendaks. Kuidas meeldis Bulgaaria rahva Lablistus, bulgaaria rahvalaul, see eeldab ka niisugust ilusat toonia, kuigi väliselt paistab lihtne olevat. Aga tegelikult on ta kaunis raske, laul kipub tihti vajuma. Üldiselt saadi sellega üpris kenasti hakkama, kuigi võrreldes Soome selle rahvalauluga siiski võib-olla üks kriipsukene halvem oli see. Ta läks natuke mustemaks, lihtsalt jala asendan harmooniliselt natukene keerulisem kui Soome rahvalaul ja võib-olla seetõttu need väikesed niuksed modulatsioonikohad ja ta lõpuks nagu väsib kätte ära, aga ütleksin seda, et muusikaaegselt taotlust, et igatahes ei olnud ta sugugi halvem kui, kui soome rahvalaul. Oli selgelt tunda et koorijuht nagu eil lase koores hingata, mitte iga kahe takti järel, vaid ta oli seal väga kõvad tööd tehtud just selles osas, et et rohkem siduda, et rohkem ahel hingamisega laulda pikemaid muusikalisi fraase. Mulle vetika meie tõotuse suhtes on veel väike niisugune märkus. Kuna koolipoisina juba keskkoolis laulsin seda koolipoiste meeskooriga, siis hiljem helilooja on ilmselt kadentside ümber muutnud ja seal on võib-olla uute kadentside koondskooriga raskusi. Ja minul oli selline ketserlik mõte, kas sellega laul on võitnud? Mulle tundub, et võib-olla selles algvariandis ta järsku on terviklikum ja selgem kompakt. Igaks juhuks soovitaks edaspidise puhul üks natuke rohkem silmas pidada ka punkteeritud rütmi. Siin paaris laulus eetikus võib-olla ja mööduvalt ka Bulgaaria rahvalaulus. Naised mõnikord oleks võinud olla noh, rütm erksam, muidu, aga üldiselt jättis nuia meeskoori esinemine meile kõigile nähtavasti meeldiva mulje. 1973. aasta detsembris alustasime oma saadete sarja kuuride raadiofestival. Kuna asjast huvitatud koore oli küllalt palju, jätkus meil saate materjali terveks möödunud aastaks. Ja nüüd oleme siis jõudnud uuele aasta lävele. Esimese kuurina esines žürii ees Eesti NSV teeneline segakoor Rautam. Stuudios on professor Artur Vahter, Helju Tauk, Ants Üleoja ja Olev Oja. Žürii vaagib koori kontserdikava ülesehitust, avaldab arvamust esituse emotsionaalsuse ja tehniliste külgede üle. Kõne alla tuleb intonatsioon, diktsioon, kooriansambel, häälematerjal, ühesõnaga kõik küljed, mis iseloomustavad koori kontsertesinemist. Palun. Rõhutami kava on üsnagi mitmekülgne. Me kuulsime siin kõrvuti Eesti Nõukogude muusikaga parasemadki muusikat, olgu see siis Miina Härmat või juba veel varasemast siin vahkuno populaarset Ave Mariat ja ruumist ja niisamuti väga populaarset meloodiat jõulisemaks ja suurema arendusega. Kokkuvõtteks kavale oli ta videnko 10. verstar. Sisuliselt on kava õige, palju pakub, siin on ka antud edasi selliseid rahva tundeid, nagu seda on siis laulul, tööst või laul loodusest. Ernesaksa laul ühendab eneses juga, rahva laululised, kõlad ja Vaarandi sõnadki seda tüüpi. Ja kui seda tervikuna vaadata, seda kava, siis võib-olla väikeseks pretensioonikas oleks minu meelest mitte algselt koorile kirjutatud laulude arranžeeringutes kasutamine. On ju väga palju ilusat küll, kergemat, küll raskemat koorimuusikat. Võib-olla oleks kavale kasuks olnud ainult kooriloomingust? Repertuaar. Kavalam tugev temaatiline tuumik mida siin mainiti, Se arranžeeringutes kasutamine on tõenäoliselt veel jäänud Karl leenuseni traditsioonist, sest tema eriti harrastas neid. Võib vaielda, kas neid on vaja või ei ole vaja, nende ülendab küllaltki vaieldud. No siin on muidugi õigustatult võib-olla küsimused. Kas selliseid laule on vaja laulda? Sellepärast et ruumist meloodia klaveripala, kas ja vokaal annab sellele nii palju juurde, et teda peab kindlasti vokaalselt ette kandma. Ja pealegi sellisel kujul, nagu me täna teda kuulsime, siin ta rohkem avaldas, võib olla vastupidist muljet. Sest see vokaal ei olnud niivõrd võlu, et Alex loo lugu kuulama pannud. Samuti ka selle rosioloogiline lahendus. Mis puutub koori okaalsesse külge, siis eriti tugevast küljest, mida ta täna ei kuulnud, koori hiilgama tugevate häältega. Sopran tundub olevat kergelt lahtine, kõrgetes registrites kitsas ja terav. Samuti ei ole tugevad meeshääled kuigi antud koor omal ajal oli üks tugevamaid segakoor vabariigis. Aga eks see ole kooridega ikka niimoodi, et kordan, üks tugevam ja kord teine, tugevam ja aastatega. Siin on palju lauljaid, kes on väga kaua olnud, nagu me kuulsime juba 40 aastat lanud kini mehel kulub tõepoolest kooris, oponendid kõlavad pisut lamedalt ja nähtavasti siin peaks sellele küljele tähelepanu pöörama. Tundused Tambergi isamaale oli selles mõttes võib-olla Taali kava esimene lugu, sellepärast nagu pisut ehmatas ära, et hakkas kuidagi väga heledalt ja väga-väga lamedalt peale hiljem nagu kõrv harjus sellega ära. Üldiselt julgeksin avaldada arvamust, et raudami naishääled on siiski kvaliteetsemad kui mehed. Seda võisime kõikide lugude juures tähele panna. Eriti hakkas kõrva näiteks niukses loos nagu Ernesaksa lõikuse laul, kus Tenuritelonzal tarvis laulda üks pisikene oma ettepartii. Kuna on tegemist Khaniga soprani ja tenori vahel, siis siin oli meeste osa ilmselt tagasihoidlikum. Nii et niisugune tunne, et suureks koorist. Tavaliselt kipub see nii olema nagu mingi osa mehi, on need, kes mühisevad liialt palju ja siin reisijaga kohati läbi. Aga mida võiks öelda ettekande kohta rihma mõtlen temposid ja Trisse sinna mõned, minu meelest küsitavad, tempokas lõikuse laul ei olnud haiglane. Sidunud forsseerimist mõnes kohas forsseerimisele, kaldumist, töödest ja märgata. Arno Kallikorm on üldiselt nii väga jõuline kuju ja, ja tema meeldinud nähtavasti eriti dramaatilisi kohti esile tõsta, aga kui koori vokaalselt võimed ei ole kuigi tugevad, siis see on päris loomulik, et püüdes välja tuua Fortisemat kindlasti kipub koor forsseerima ja vot seda võis niisugust teatavat forsseerimisest võis naerda tarvilikku 10. versta. Mina arvan nii, et et härma kuju igatsus oli selles mõttes võib-olla kõige karjuvamalt liialt kiire, tähendab väljaspool seda meeleolu liialt aktiivne tempo, mis isegi ei võimalda üldse ühe või teise fraasi välja laulmist, korralikum, rääkimata selle asja fraseerimisest. Nii et siin on küll minu arust väga kõvasti patustatud, mis veel silma torkab üldse selle kogu selle kava ette kanda. Tammu fraseerimine, üksikute nootide rõhutamine, tee torkas silma viimasel laulu ettekandes. Minu arust see on mingisugune jutustus, mis viib nagu asjale sisse. Ja kui me seda hakkame rõhutama siis see koht, mis dramaatiliselt välja peaks tulema, see, nagu kaotavama selgus, seal on just minu arust selle loo algus 10. verd tal on ja peaks olema, jutustab ja võib-olla selle keskmine osa niisugune dramaatilisem ka praegu tarini üles ehitatud ühesugusest Richi kõva esimesest pääle, ta läks kohe niukseks kuidagi liialt jõuliseks ja liialt välja pressitud. Ja niisugune tunne kahetsete, üksikfraasid on nagu eraldatud. Aga nagu pikemat liini pikemat mõtteliini selles teoses ei olnud kõige rohkem voolavust valit, lõikuse laulus muidugi laul ise on miskine, kantil eelnev laul, siin veel probleemid, võib-olla vokaalses küljest kõige suuremad ja ka põhimeeleolu oli ikka siiski olemas. Võib-olla võib-olla rohkem legaat vaja ainult legaat su rohkem vaja niisugune tunne, et, et nagu laulu teine pool läks liialt ratsutamiseks seal, kus seal, kus terve koor laulab ja kus on nagu see kõik registrid on mängus ja seal see on väga õige, ma olen isegi üles märgitud, et voolavalt kulges alguses kahjuks jätkuvalt lõplea just lõpu Elsa suure kulminatsiooni peal, seal oli tunda, et vot siin äkki ei pidanud enam vastu sellele nõrkusele rahulikule joonistamisel ja mindi nii-öelda selle dünaamikaga niivõrd aktiivselt kaasa selle, selle suured reželloga kadus ära. Liin võib-olla see on tingitud ka mitte üksi koorijuhi kahtlemata nihukest ägedast ja hoogsast natuurist, aga mingisugusel määral ka püüdlikkust suhtumisest tahtmisest nüüd nii hästi innukalt laulda ma ei oskaks päris nõus olla selle Ko igatsuse tempo küsimusega. Et ta liiga kiire oli. Seda enam, et natuke liikuvam tempo on ehk mitte väga tugevate võimetega koorile teinekord kasukski. Me oleme siin palju kuulnud just laule, mis kipuvad seisma jääma. Noh, ma liiga aeglaste tempude pärast, mida võib-olla mõni esinduslik kontsert, koord täitsa hästi välja peaks, see poleks viga, midagi oleks asjale kasuks. Aga vot see atmosfäär, mis sellest aurust nüüd olema peab seesama voogab tuul ja ja see voogab igatseski sinna juurde. Võib-olla aitaks, kui triaalid ei oleks nii rõhutatud algustega, tähendab kui nad liituksid, nii kasvaksid üksteise üle praeguse Li natuke tõukeline, niiet igatseja hakkas kaasa pakkuma oma igatsuse, kas oli hooti, aga ta peaks olema natule järjepidevam ühtlasem, kokku sulavam. Siin on mitmesuguseid mõtteid avaldatud, küllap need ka on paikapidavad aga tervikuna on ikkagi rauda, miks meie auväärsemaid koore, ajaloo poolest koor järjest nooreneb. Ja võib arvata, et kui me nüüd kuuleme 100 koori järgmine kord juba tublisti nooremate lauljatega, et me saame veelgi parema.