Miku ja Mirjami kuus kummalist kohtumist. Autor Jaanus Vaiksoo loeb Ursula Ratasepp. Algab viimane osa järjeloost, milles õde ja vend Merjam ja Mikk satuvad tänu heale kujutlusvõimele veidratest seiklustesse. Parasjagu on nad maal vanaema juures. Kolm soovi hõbe galakesele. Mikkin Erjem püüdsid järve ääres kala nagu päris kalamehed. Kuigi see oli neil alles esimene kord niimoodi üksi kalale minna. Juba paar nädalat olid ilmad olnud väga palavad ja iga päev käisid lapsed mitu korda järves suplemas. Aga kalale ei viinud, neid keegi. Vanaemakala ei püüdnud ja isa oli linnas tööl. Nii ei jäänudki Mikul ja Merje meil muud üle, kui pealt vaadata, kuidas külamehed paadisillal viidikaid, särgi ahvenaid kitsesid. Isegi väikest silver käis vanaisa kõngitsemas. See oli ebaõiglane. Tited püüavad kala ja nemad ainult vaatavad pealt. Igal juhul otsustasid Mikke Maryam kalalkäigu ise ettevõtta. Vanaema kuurist, kus leidus igasugust huvitavat kola ekraami. Leidsin, et ühe pika ridva kos õngenööri, korgi ja konksuga. See oli tõeline vedamine. Nüüd oli neljaõng olemas. Mis siis, et kahe peale. Juba tükk aega olid Mikke RM kordamööda õnge hoidnud aga kana enne kanud. Vahepeal tõstsid nad õnge veest välja ja vaatasid, kas sööt on ikka konksu otsas. Söödaks oline sepikus tehtud kuulikesed, mida nad sõrmede vahel olid mudinad. Neid sepiku kuule oli ka ise väga mõnusa ajaviiteks süüa. Üldse ei nakka. Hakkasime juba tüdinema. Einekaia ohkas Miriam. Kuigi nende maailma kõige paremini sepikut. Kalad ei tea iseküpsetatud, arvas Mikk. Aa, võibolla polegi praegu kalapüügis õige aeg, kahtes Mirjam, vaata. Ühtegi teist kalameest peale, meie ei ole sealt kala püütakse hommikul ja õhtul. Päike on nii kõrgel, et Kaletavad järve põhjas lõunauinakut. Mikk pani käed varjuks ja vaata silmi kihutades pilvitud taevast. Kui ta siis pilgu järvel ehitis oli punane õngekork kadunud. Mirjam Mirjam nüüdiste ärevalt ja müksas õde, kes ühe käega õngeritva hoidis kala otsas. Mirjami ehmatus tõmbas õnge ühe ropsuga veest välja. Ja vaata imet. Õnge otsas siples väikene, hõbedane kalake. Nende esimene enda püütud kala. See peaks olemas särg. Uuris Mirjam, kui oli kala ettevaatlikult õnge otsast vabastanud ja seda tugevasti peos hoidis. Äkki on hoopis hõbekala, arvas Mik. Kala pole olemas, kõige ehtsam särg. Olin Irem kindel. Miks sellega ei leppinud? Kuldkala on ju olemas, miks ei võiks olla hõbe, Alut kindlasti on. Nad uurisid väikest kalakest, see oli tõesti kaetud hõbedaste soomustega, mis päikese käes helkisid. Peame ütlema oma kolm soovi, siis kala vette laskma, lähevad soovid täide, seletas Nicki, kes haledikat, lohve, naerismirja usud kõiki muinasjutte. Siis laseksid kõik Alamäe toa püütud kalad järve tagasi ja muud, kes sooviksid igasuguseid asju kompis. Kalamehed on tobedad. Mailis Mikk pole lihtsalt kunagi proovinud midagi soovida. Mõnikord oli vennaga võimatu vaielda. Mikk oli üks ütlemata terane sell, võiks ju proovida nõustes Mirjam. Mis me selle ühe ka ikka peale hakkama. Ta vaeseke tahab kindlasti vette tagasi. Kala oleks nagu kuulnud lastejuttu ja hakkes Mirjami peos, äkki jälle kõvasti siplema. Peame ruttu vette laskma kirstus Mik, mis me võiksime soovida meiki ja kehitas õlgu. Mina tahaksin praegu hästi suurt jäätist. Jube palavam. Nick tahtis ka. Sellega oli esimene soov öeldud. Kaks veel. Mirjam silitas Hermalt kaera. Vanaemale peaks ikka ka midagi, soovime tema jäätist eriti taha. Aa, ma tean, mida ma tahab. Vanaema tahab vihma. Hüüdismik. Iga päev ohkab mitu korda, et seda vihmaga ameti ei, tulevihm oli mõistlik soov nõustus merre, sest ahneks ei tasunud minna. Jäi veel viimane sool. Lapsed mõtlesid, aga midagi head ei tulnud korraga pähe. Kuid kala tuli vette lasta, sest kaua ta kuivas enam vastu ei pidanud. Jääme selle kahe sooviga, kükitas Nerjem paadisillale maha. Me ikkagi ta kõrvale. Tegelikult mul on küll üks sooteel, pomises ta vaikselt. Näitlesis ameti, muutusime kärsituks, mis mida käes. Mikk kõhkles, aga kummardas siis hästi õe lähedale ja sosistas talle kõrva. Maryann naeratas. Meid kehitas õlgu. Ei tea soovide või. Nüüd olid kõik soovid rändad. Maryann torkas käed ette ja laskis hõbedalakese peast. Kala seisis hetke paigal ja kadus siis vilksti sügavusse. Täna polnud vist mõtet enam kala püüda. Kui nad saavadki veel mõne kätte, siis ei sobi järjest uusi soove välja mõelda. Mikke Merje metsid õngeridva paadisillale ja läksid hoopis suplema. Varsti tulid ka Kristel Johanna ja Tanel järve äärde ning Männiku talu kolm venda Priit Villemi, Mart veesõda läks hooga käima ja hõbekala oli Merjeminemikul varsti unustatud. Mängu hoosi pannud lapsed tähele, kuidas taevas läks äkki süngeks ja kaugelt kostis müristamist, mis kiiresti lähenes. Nüüd hakkas kõigil kiire, juba kukkusid, esimesed piisad. Lapsed hõõrusid end kuivaks, tõmbasid riided selga ja tormasid igaüks oma kodu poole. Kui Miki Merjam tuppa jõudsid, olid nad juba vihmast läbimärjad. No kus vihm, nii äkki tuli, imestas vanaema. Küll oli seda hädasti vaja. Esimene käike hingedes Mik soov ei saanud Mirjam kohe aru. Aga siis leida nagu särama. A kuule, läkski täide. Mul oli jube täitsa meelest läinud. Meil ununes rikk. Sillale küll toode pärast ära, ütles vanaema asjalikult. Pange nüüd kuivad riided selga ja tulge magustoitu sööma. Ma käisin poes ja tõin suure paki karamellijäätist. Mikk ja Mirjam vaatasid võidukalt üksteisele otsa. See pole võimalik. Hõiskas nirime, kukkus, vanaema, kallistame. Saatsin kohe tervet pakki. Kiht, mis sul nüüd hakkas, kohkus, vanaema, ära ütle, et mu nii halb on, OEM olen need lastele. Isegi jäätist osta ei raatsi. Mikk ja Mirjam vahetasid riided ja istusid lauda, jäätist sööma. Värske vaarikamoosiga, mida vanaema oli hommikul korjatud marjadest teinud. Mõtleja. Kaks, soovian täidetud, ütles Mirjam võidurõõmsalt jäätislentsides. Täitsa uskumatu. Kui nüüd kolmas ka täide läheks. Mikkali vait, ta kõõlus tooliga, tegi õele veidraid grimasse ja hakkas hästi kiiresti jäätist Vahmima missal lollitud, naeris õde. Meik muutus alati natukene naljakaks, kui ta midagi häbenes. Maryann sai aru, et vend oli talle järve ääres avaldanud oma suure salasoovi. Õhtul, kui lapsed hambaid pesid, helises köögis Mirjami telefon. Idele uputas kiiresti suu puhtaks, jooksis kööki. Mikk pani pidžaama selga ja voodisse. Tekk ja padi olid mõnusalt jahedad. Nick polsterdus natuke ootas, millal õde tuleks oma voodis hakkaks raamatut ette lugema. Igal õhtul luges Merje mõnda muinasjutte. Mikk ootas ja ootas tas. Aga Merjam ei tulnud ikka veel. Lõpuks ilmus õde tuppa. Ta oli kuidagi väga kavala näoga. Ema tahab rääkida, ütles Maryam vennale. Neid köitis, telefoni ei kuulama. Merje nägi, kuidas venna nägu läks korraga imelikuks ja põsed hakkasid õhetama. Paistis, et ta ei saanud sõnagi suust, ainult noogutas ema jutu peale. Ja tööd. Ütles ta lõpuks vaikselt ja pani telefoni kapile. No mida arvad? Kilkas Mirjam ja kes toas ringi keksima meiki öelnud ikka veel midagi. Hüppas voodisse, tõmbas teki üle pea. Mõne hetke pärast ilmus venna õhetav nägu uuesti välja sest säras õnnest. Emme ütles. Hüüdismik. Tema suur salasoov oli täide läinud. Täna õhtul Miriam vennale muinasjutte lugenud. Muinasjutt hõbe kalakesest juhtus nendega päriselt. Jaanus Vaiksooraamatut, Miku ja Mirjami kuus kummalist kohtumist luges Ursula Ratasepp, režissöör Tiina Vilu, helirežissöör Külliki Valdma.