Tänase saate pealkirja laenasin ühelt raamatult selle raamatu pealkiri on esivanemate varandus ja see on olnud Kai Vaarandi, kes on ameti poolest keraamik. Üks lapsepõlve lemmikraamat. Et lapsepõlves mulle väga palju lemmikraamatuid ja kõige suuremast lemmikust kollase rähni ordu, kui ma nüüd vanast peast olen neid üle lugenud, tähendab, oma lapsele ette lugenud, siis mulle on tundunud, et ta on umbes sama vahva kui Alice Imedemaal. Aga natukene teistsugune, jutustab hoopis teisest maast, teisest rahvast, teistsugustest, kommetest ja teistsugusest loodusest. Aeg-ajalt on jälle väga värskendav lugeda midagi mis seal hoopis kauge, aga esivanemate varandus on v oma eesti rahva minevikust ja seal jälle lähedane. Ja selle kollase rähni loo lugesitlede linti kodus et pojal oleks alati kuulata ja minu meelest on nii vahva, kui mõnikord võetakse niisugune tegevus ette, loetakse ise jutte lindile. Meil on selline komme perekonnale, sest me loeme teineteisele ette, mina loen oma lapsele siis mees mulle sellepärast, et amet on selline, et ma pean tegema silmadega tööd ja, ja ei saa kuidagimoodi. Neid silmi jagada oma töö vahel raamatu vahele, siis on kurb, kui midagi jääb lugemata. Ja eks see lindi pealelugemine oli selles mõttes ka natukene kergema pääsetee otsimine, et kui üks asi on kord lindil ja neid linte on teisi veel. Et siis ei pea kogu aeg lapsele ette lugeva kuulata ja tavaliselt lapsed tahavad kuulata üht ja sedasama asja mitu korda. Aga noh, nüüd sellest varandusest ma mõtlesin niimoodi, et räägin kõigepealt sellest, et mis aeg oli siis, kui mina olin väike laps, aga on vahepeal nii palju mööda läinud, et kõik neelu on ümberringi ka muutunud võrreldes 60.-tega, kui mina olin vanuses kaks kuni 12 ja see oli niisugune aeg, kui elu muutus nagu moodsamaks ja inimesed avastasid palju uusi materjale, sünteetilisi materjale, miniseelikud hakkasid juba ilmuma kuuekümnete lõpus ja tikk-kontsaga kingad ja suured kõrged soengud ja ja ilmust vist. Ma mäletan, 60.-te alguses tulid p liit ja kuidagi nagu see meie elu siin Eestimaal ka avardus ja palju on ju räägitud, et oli see sulaaeg ja inimesed olid nagu rõõmsamad elurõõmsamad. Aga samal ajal vaadati väga palju tulevikku. Suur usk oli sellesse tehnilisse progressi ja sellesse, et kunagi me elame kõik ainult plastikute ja niisuguste tehismaterjalide keskel ja ütlevad kosmoselennud mõjusid sinna kaasa ja see nagu õhustikule hoopis teistsugune. Ja mäletan, et see raamat sisenenud varandus olin ju kahel vennal ja kui ma selle leidsin nende sahtlist, siis ma olin rõõmsalt üllatunud selle üle, et see oli järsku midagi hoopis muud võrreldes sellega, mis mind ümbritses. Ja et see oli kuidagi nagu midagi niisugust vana ja ei oska midagi tõelist. See kaanekujundus on selline salapärane. Ja see mõjus minusse väga tugevalt, ehkki sees on üksikud mustvalged pildid ja ilusaid illustratsioone tegelikult siin ei ole noh, niisuguseid nagu näiteks on teinud Jaan Tammsaar, mis on tõesti suured ja värvilised jutustavad ja mis juba annavad ise juba poole selle raamatu mõjust. Aga see gaas juba ahvatles lugema, kaane peal on üks suur lõke ja lõkke ümber on kolm meest. Tumesinine taevas taevas on tähed ja kuusirp. Ma olin enne lugenud eesti rahva ennemuistseid jutte, siis ma mäletan, et ma selle raamatu sain ükskord uueks aastaks ka väga ilus raamat linasest köitis ja Reindorfiilus sotsiooning ritta, siis selle ma olin juba läbi lugenud ja mõtlesin esialgu, et noh, mis seal ikka muud on, et küllap on jälle muinasjutud, aga üllatus-üllatus, tuli välja, et raamatus on muistendid. Ja see tunne, et tõesti jutt käib millestki, mis on tõepoolest päris päris sai veel tugevamaks tänu sellele kõik need üksikud jutud on seotud kusk erinevate kohtadega. Seletatakse, kus on järv tekkinud või mägi ja samuti kirikute ehitamisest räägitakse väga palju ja palju on jutuva rahvapärimuse elan meieni kandunud Eesti rahva ajaloost. Ja nüüd, kui ma seda üle lugesin siis tegelikult ars mind niisugune nukrused, see, noh, me ju kõik tegelikult seda teame, aga kui sa seda jälle uuesti tunnetad, siis siis tunneme uuesti seda nukrust, et see ajalugu on olnud ikka väga raske ja rahvale ikkagi tulvil ainult katsumusi ja vintsutusi ja küll järgneb siin sõjale katk ja küll on jälle tulevad jälle mingid sissid metsast röövima ja küll on jälle suured sõjakäigud ja vaesuse inimesed surevad katku kätte ja ka niisuguseid asju on siin ka palju sees. Ja teiseks, millest pajatatakse, on Rootsi kuningas ja Karl 12-st on palju lugusid ja siis Poola kuningast räägitakse, kuidas ta endale näiteks aisakella tegi ja ta oli nii suurel need võttiski asja kellaga kiriku tornist maha, muidu ei saanud, pidin nii suur olla. Ja igasuguseid muid asju on siin ka ja natukene nihukest reipama, et lugusid on ka nendest kuningatest. Ja siin näiteks üks lugu on sellest, kuidas venelased endale kuninga said. Praegusel ajal see ajab isegi natuke naerma. Ennemuiste elanud Mustajõe kaldal Võrumaal Paksu kõhuga mees tõrdu. Ants Ta on olnud nii suursööja, et kõik angerja kalad mustast veest välja püüdnud jää ära söönud pöördo ands, söönud, tublisti olnud väga rikas mees ja elanud kadublisti päeva söögiks kulunud seitse pätsi leiva, seitse pange suppi ka olnud, väga raske unega. Ta olnud tublisti üheksa jalga pikk ja neli jalga. Kas seepärast olnud tal vana Mesikäpp karu kerge surmata, võtnud karukoerakutsika jalgupidi kinni, löönud puud vastu surnuks? Noh, see on see Eesti rahva mõõdupuu, et kui oli tubli ees, siis jaksas karu surnuks lüüa. Kaheksas üllased Baile, Veski võlli jämeduse talad, kannate metsast seljaga välja, ehitanud endale tubli toonide lapsi vanal tõrdu Antsul rohkem ei olnud kui ka, kas tänapäeval on kõigil kaks, aga siis ju see siis oli väga vähe vanal ajal. Poeg ja tütar paevolud sündides punase peaga tütrel all peaaegu kulub. Mõlemad olnud muidu prisked ja tublid lapsed ja heade vaimuannetega ehitud. Kui poeg oli kooliealiseks saanud ja meie Eestimaal veel ühtegi kooli sel ajal ei olnud, see oli vist küll väga vanasti viinud isada Venemaale kooli lasknud seal mõnda aastat õppida ja kui poiss olnud juba küllalt õppinud ja täis õpetatud mees valmis, valinud, venelased ta endale kuningaks nii endale kuninga saanud eesti rahva hulgast. Päris ilus uskuda, eks ole, ja. Mõni asi on siin päris tuntav, näiteks Oleviste kiriku lugu, mida vanainimesed kõik enamasti Tallinnas vähemalt elavad, mäletavad väga. Aga lapsed võib-olla kõik kirja. Muistsel ajal oli tallinn koguni väike linn ei tahtnud ega tahtnud suuremaks sirguda. Kauplemist polnud linnal sugugi kaugemale, ei teadnud temast midagi ja päris kiriki puudus linnal. No see on ka vistega vanast ajast. Linnarahvas innustas oma linna kuulsaks teha, aga ei teadnud, mil viisil küll katsusid mitmel viisil, aga asjata viimaks tuli veel mehele ometi janu meelde. Ta käskis niisuguse kiriku ehitada, mille sarnast teist kusagil ei ole. See nõu oli teistele meelepärast, nad võisid ehitust ja ometi Kahekordse kasu saada. Suure vaeva otsimise järel leidis linnarahvas targa meistri Olevi, kes kiriku ehitust määratu palga- ja maksu eest oma hooleks võttis ja lubas nööbikalori ehitada. Kuigi jällegi silm siin maailmas ei ole näinud aega viitmata, kas ta tööle töö läks kiriku kallal ütlemata edasi jõudis pea juba lõpupoole. Kirik oli suur ja nägus, nii et kõik, kes seda nägid, kiitsid iseäranis panin kiriku pika torni imeks. Seda tõesti pandi nimeks oli omal ajal üks kõrgemaid Euroopas ja ta on isegi praegu üle linna, kui vaatad täitsa määrav linnasiluetis, eks ole, ju, see oli juba niikaugele valmis, et enam muud ei olnud teha kui risttorni otsa vann. Olevi tahtnud seda tööd kellelegi muuget anda, vaid tahtis ise risti torni otsa seada, nii et oma tööle võiks pärja pähe panna. Täielik kiitus ja tänu kõik temale saaks risti torni otsa panemise järel lubati olevile ehituse palk välja maksta. Kui Olev läks viimast tööd tegema, hüüdis naine kodus rõõmuga. Täna tuleb Olev koju, toob 1000 tündrideid kulda. Õnnelikult pani olev ristipaigale, aga vaevalt oli see sündinud, kui ta libises üleval torni otsast alla, langes maa peale sattudes, kargasid, Tal on ja madu suust välja. Olev maeti sinnasamasse, kuhu ta oli sattunud. Haua peale pandi aga kivi, olevikkonna ja mao kujuga kirikut nimetas rahvas sestsaadik targa meistri mälestuseks olevi ehk Oleviste kirikuks. Mida rohkem kõik rahvas kena kirikule rõõmustas, seda suurem meelehaigus oli tema pärast. Vanapagan on kaua aega, vaevast pead selle arvamisega, kuidas kirikut võiks hävitada. See töö ei oleks temaga sugugi raske olnud. Kui ta oleks julgenud kiriku juurde minna viimaks rootist ometi hea nõu leidnud olevat, kuidas kaugelt sellega toime saada. Ta võttis Pärnus enesele mehise lingu, otsis tubli kivi, millega arvas võivat kergel kombel Oleviste torni purustada. Panigi lingu peale ja võttis joont. Kui aga parajasti linguga viristas, katkes määratu kivi raskuse pärast lingu vahel sellegipärast endas kivi enam kui poole maad edasi. Kuni viimaks Ruila mõisa pärnu tallinna tee äärde, Maasatus. Seal puhkarlingu vili praegugi veel. Ja sellest saime nüüd teada, kuidas sai Irik ja kuidas üks kivi sinna Ruila vanni. Ja igast muid asju. Ja noh, siin raamatus on vanapaganast muidugi ka palju, siin on minu meelest tegelikult kõik huvitavad asjad koos, vist sel ajal olid hästi põnevad olnud, on omapärast, on kirjutatud ja siis on rüütlitest ära, kui ma ütlesin juba kuningatest ja siis on siin veel maa-alustest käikudest, igasugustest kindlustest ja nahi puudu, aga muidugi neitsid, keda üüritakse igaks juhuks kuskil müüri sisse. Elasin lapsepõlves Karksi kandis ja ma kujutasin ette seal, et mismoodi need vanapaganad võisid küll lennutada leibu ühest kohast teise, sest et seal on tõesti väga kaunis loodus ja ja ma mõtlesin siis kuva pisikene olin, et küllap see vanapagan ikka kusagil veel peidus praegu ka on. Mina arvasin päris kindlasti, et vanapagan elab meie esikukapis hulk aega, aga no üle muidugi ma veendusin, seal olid ainult vanad riided. Aga küllap see eestimaa võluv loodus on paljudele lugudele niisugust algust ja tuge andnud ja kes teab, kes siin metsades ringi müttanud tõepoolest on ja ja missugust salapärast tegu seal metsas toimetanud? Vanasti elanud Karksi lossimäel vana kariste koodiorus kasaravaga heast sõprusest Kula kolmas ligidal mekiste põrgu, vanapagan kehv amneesia olnud, esimesed saatnud teineteisele iga päev värsket leid Karksi, vaja pois paigutanud korraga paar pätsi labida peale virutanud labida üle oru. 12 kuni 15 versta oli vahetanud taeval koodi orgu üteldes Kisnov sähk leiva lasena koodi oru valavais paigutanud korraga ühe pätsi labitale virutanud tagasi Karksi süüdis. Lazlo seal ei valisina lugu kestnud nii aastasadasid kuni viimaks ristiusk ja karjalaste vaimulikud laulud vanapoisid, nende asukohtadest minema kihutanud milles sajatanud kadugu tüdruku häbi ja härjakasv, millest esimene sajadus väga tõeks olla heitnud. Aga seda on ju uhke ette kujutada, mismoodi need leivapätsid seal lendasid. Jah, aga see on minu meelest ka näide sellest, kuidas Eesti rahvas, nii nagu ta elas või elanud jõukalt kujutas ette, kui olid jõukad vanapagan, nad olid nii rikkad, et saiti leiba saata. Siin raamatus on üle, teda lugesin, siis kohtasin üheskoos ka eriline jõukuse näide oli kullast härja ike. Et kellelgi oli kullast härja ike, et no siis see oli väga priskelt elav mees. See leivategu oli ju vanasti taluperes ikka üks tähtis ettevõtmine ja leib oli tõepoolest väga hinnas. Aga meil vist ei tea, kui leib tuleb kingi pealt, et võib-olla lapsed ei teagi, mis asi on leivalabidas, et see oli niisugune suur Puustamine, pandi leib ahju ja siis seda vist muuseumis veel näha. Kas leiame veel mõne loova, tekitame veel huvi. Siis aga see on nii vana raamat, võib-olla mõnel on kodus, aga kui ei ole, siis raamatukogus ikka on näiteks Mõniste mõisaehitamine kui sakslased meie maale tulnud, ehitanud nad endile lossid kellel olnud kõik ilus, on see olnud ka teistest tähtsam sel ajal lasknud ka vana munniste härra endale lossi ehitada, et tema loss saaks teistest lossidest ilusam selle tarvis, laskmata igal oma valla peremehel iga päev kolm toopi rõõska piimatuur piimaga tehtud, siis lubi, millega seinad valgeks, rublad kohale, kuhu loss ehitati, kaevatud sügav haud, mille põhja pandud katlatäis raha töömehed pidanud, aga ilma palgata tööd tegema siis täidetud haud tamme palkidega ja ehitatud loss peal. Huvitav, kas selle rahas pärast külvis kätte saab? Lossi seinalt saanud küll valged, aga aknapiidad, mis pärastpoole olid tehtud, ei saanud nii valget kui seinalt taldunud peale ja lehmad ei andnud enam piima, millega oleks saanud Lucia valgeks teha. Mõnikord põlebraha lossi all ja ajab sinist suitsu välja. Mõniste mõisa ligidal olnud raagil keldri võti olnud härra kirjutas toa seina peal. Keegi aga ei näinud, et võttisalunud Ühele vaesele saunamehele, kellel midagi muud varandust ei olnud, kui valgi, kes tema igapäevane seltsiline olnud, näidati kordunes. Mine mõisahärra juurde tööd paluma, vaata läbi vasaku kuuesiilu, siis näed ühte võtit. Võta see härra nägemata, ära mine tuleva laupäeva öösel mõisast põhja poole metsa. Seal nende rahakeldrid, keera uks lahti, siis võid raha võtta nii palju, kui soovid. Sa pead aga välja jätma ja kui sisse lähed, ei tohi tagasi vaadata. Vees teinud nõnda, kuidas kästud, saanudki siis ühe võtme laupäeva õhtul läinud valge kitsega juhatatud paika. Niipea kui mees metsa saanud ragise Rumma ja suur kelder tulnud nähtavale mees keeranud keldriukse lahti ja vaata imet, keldris olnud pütid raha täis. Ja kõik ilmakaantele aitäh. Vaata, kui lohakad, inimesed traavid. Vaadanud enne aga tagasi, kas kits seal kits oli tal ikka kallis igapäevane seltsiline, eks ole, näinud siis, et suur hall lund tulnud metsast ja tahtnud tema kitse ära murda. Mehel olnud kitsast kahju ei läinud seda päästa. Niipea kui mees keldrist välja tulnud, läinud kelder kõõligal maale tagasi vutikaranud kangest raputamisest eestera mees, võtnud võtme, heitnud selle kase latva tulnud valge kitsega koju vaenlane kui ennegi muidugi teisel päeval läinud võtit ära tooma, aga võtit ei olnud enam kaseladvas üksnes kas kasvab veel selle koha peal metsal kõik maha raiutud võtit nähakse ka mõnikord kaseladvas, kolmas läheb aga keegi seda ära võtma, siis kaob ta jälle. Eks seda varandust on inimesed jahtinud terve elu. See on umbes nagu viimane reliikvia siin kõik olemas, ilusad naised, rüütlid, eks ole, vanad lossid, maa-alused käigud, varanduse tööndrid ja see ka, et ikka oma Eestimaa ja mõni koht, mis tuli tuttav, tõsi, see oli täitsa huvitav lugeda, mis seal kõike niimoodi omandivanaema oli Virumaalt ja siis ma panin eriti tähele neid Virumaakohti, millest olid need juttudes mulle meelde, et Palmse mõisahärrast oli kuidagi alati hästi räägitud ja seda peeti nagu heaks. Terve hulk lugusid oli järvedest, sellest, kuidas järved rändasid ja mida ma olen alati imestanud, et kui nii palju sellest räägitud, kas tõesti mõni järv on rännanud ka, et nii kindlalt mitmest erinevast maakohast tuleb jälle see lugu, kuidas järv pahandab inimeste peale. Näiteks pahandab naiste peale, kui need on käinud kite nartsusid, nagu siin raamatus öeldakse järves pesemas, pesevad oma laste pesu seal järves ja teevad järve vee mustaks. Ja siis pahandab ja tõuseb üles ja läheb nii. Eks meil on nii mitugi jõge ja järve ära läinud selles mõttes, et seal ei ela enam mitte keegi. Jah, täpselt nii, aga nad ei ole vist teise kohta lell kvartal nii nagu siin on. Järvest tuleb suur must härg ja kaabib maadis, järv tõuseb lendu ja lendab minema. Ja tavaliselt enne hoiatab, et nüüd läheb, nüüd läheb. Küll oleks hea, kui mõni järv saaks tõesti lendu tõusta ja ära minna, enne, kui ta ära solgitud. Nojah, järved on lennanud, aga vahest ma oleksin soovinud, Purtse jõgi oleks lendu tõusnud mujale mujale läinud, sellepärast et see on tõesti praegu väga ära rikkuda. See on seegi, mille äärest mu vanaema pärit. Vanarahvas ütles kuidagi mõistu, ilmselt paljusid asju. Tark inimene saab aru, mis siis teha või mis tegemata jätta. Nojah, see hoiatus on alati sees ja sageli on need järved hoiatanud, et kui ei lõpeta solkimist, siis ma lähen ära. Siis on näiteks üks lugu, mis lapsena hirmu peale, aga kui praegu tänapäevases kontekstis seda võtta, siis see on päris, ma ütleks, aktuaalne pargi ajate kadumine Vigalast pargi käinud enne Nika sõdade järel riisunud ja tapnud rahvast koledasti. Üks kord olnud üks seltskond pargi ajaid Vigala abaste mäe ümber rahvast riisumas. Öösel käinud nad riisumuse päeval olnud metsades ja rabades varju. Viimaks pannud talupojad end hulgani kokku, noh, ausad inimesed, eks ole ju, kes tööd tegid tööst elasid mitte röövimisest ja tapnud hulga pargi ajaid ära, kuna muist põgenenud, kordunud jälle neli pargi ajad ühte tallu talus antud neile õlut juua, pink pandud õue, kus neli pargi ajad, kõik viiru peale istunud. Peremees toonud nüüd neile õlut juua, et seega nende aega pikendada, perenaine aga pannud pajavett täis, teinud tule alla ja ajanud riigi siis võtnud pangede keeva vette, läinud õue, kus pargiajad parajasti õlut joonud. Seal virutanud perenaine, pange v keeva vet Pariaajatele vastu silmi. Keev vesi aga kõrvetanud tublisti nende silmi, nõnda et nad varsti seepeale minema pannud ja riisumise järele jätnud. No see oli kole lugu küll, aga no ju neil ei jäänud midagi muud üle jäänud, tahtsid rahulikult elada, põldu harida ja siis tulevad röövlid, eks ole, metsast mulle see omal ajal hirmsasti meeldisid, nad olid kõik niisugused parajad lühikesed. Ja kõik olid erinevad. Ja noh, ikka huvitatud sinu kolm jagu esimese 23 jutu teises jaos, mille pealkiri on kodused jutud 161 juttu ja kolmandas jaos on 28 juttu, selle pealkiri on Narvast Tallinna. Ma arvan niimoodi, et kõik need loetud raamatud iga kuhugi meeldejäävad kauge rahva esivanemate varandusest ma räägiks sellest raamatust, mis mulle ka väga meeldis, ehkki neid ma veel kord ütlen, oli nii kangesti palju. Mis meeldisid, see ilmus 67. aastal, tal ilusad kõvad kaaned, küllap toaga kuskil raamatukogus veel. Ja selle on kirjutanud niisugune mees nagu hall kull, uskumatu, eks ole. Aga hall öökull ehk Voahhaa con, asin, on indiaanlane ja tema on kirjutanud loo kahest indiaani lapsest tüdrukust ja poisist ja nende sõpradest kobrastest. Esimesel lehel on niisugune kiri pühendatud kogu maailma lastele ja kõigile, kes armastavad metsavaikust. Ja täpselt niisugune raamat ongi. Kui ma enne rääkisin siin, et see esivanemate varandus, et see on natuke metsikuid niisugune noh, ta on romantiline, aga samal ajal ka natuke metsik ja vahest tuleb tapatööd, et koledusi ka taguse pargi ajalugu oli. See on hoopis teistsorti raamat, seal umbes sama mahe, ma arvan. Nii. Võiks võrrelda, nagu oli omal ajal Pämbi või siis Cheral tarrellilood. See on loomadest ja loodusest ja läbi selle indiaanlase vaatenurka nendel indiaani lastel, kes peatuvad suvel mõne kaubapunkti või reservatsiooni. See reservatsioon oli pärismaalaste elamiseks määratud ala Põhja-Ameerikas. Lähedal on võimalik koolis käia ning Veso sageli tublid õpilased, mõnedest tulevad juristid, teistest arstid, kirjanikud, kunstnikud ja enamasti on nad edasises elus väga edu. Ent need, kes elavad aasta ringi kaugel kõrvemaal saavad teistsuguse hariduse. Nende kooliks on mets ja seal õpivad nad kõike seda, mida nende eluviisi juures vaja läheb. Geograafiast, ajaloost, aritmeetika, inglise keelest ei oleks neil kasu. Nemad uurivad hoopis taimede ja puude elu, loomade tavasid ja harjumusi ning omandavad oskuse ulukeid jälitada. Nad õpivad, kuidas kõigil aastaaegadel kala kätte saada ning olulisemad kõigest, kuidas näita lõket igasuguse ilmaga nii vihmas, tuules kui tuisus. Nad õpivad tundma kõikide lindude loomade häälitsusi ja oskavad mõningaid neist väga hästi järele teha. Selleks, et nad oskaksid valitseda oma kanuud õpetatakse neid jälgima vee liikumist jõgedes ja järvedes. Veel õpivad nad õigesti kasutama suuski, püssi ja kirvest ning õpivad, kuidas juhtida koerarakendi. Kõnelemata sellistest tavalistest töödest nagu mokassiinile. Need olid niuksed, pehmed kingad, õmblemine, naha parkimine, tähendab, kui nahk võetakse looma sellest maha, siis ta ei kõlba kohe rihmade või jalatsite tegemiseks. Sonaal venna töödeldes on parkimine ning tulepuude leidmine paigas, kus neid ei paista, olevatki. Ka peavad nad oskama keeta. Niisugune asi nagu kompass, see, mis teeb ilmakaari, on neile tundmatu, kuid metsas võivad nad rännata kuhu iganes soovivad, sest neile on abiks päike, tähed, kuu, puude kuju, küngaste suurus, loomade liikumine ja paljud teised märgid, mille loetelu läheks liiga pikale. Nad orienteeruvad metsas nii hästi, tunnevad end seal päris koduselt ja võivad üksinda ette võtta pikki rännakuid ja mõnelegi ohule kartuseta vastu minna. Nagu indiaanipoiss ja tüdruksalus luus. See on nüüd päris algusest. Ja siis siin tegelased, isa, kelle nimi on suur sulg ja tema kaks last suudavad endale koprad. Kui siis lõpuks kauaoodatud hetk saabus ning valvsa silmaga ja tuules lehviva sabaga kollane kase Corbast kanuud järve liivasele kaldale jõudis, läks kohe laste juttuvada lahti. Kitsi nyyd von eks suur sulg astus kanuust välja, haaras laste käed või õigemini nii palju, kui neist tema ühte pihku mahtus, sest teist kätt hoidistan millegipärast selja taga. Ta püüdis vastata korraga kõigile küsimustele ja ta vali nägu viskus laiale naerule, kui ta hüüdis, lapsed, lapsed, oodake oma jutuga, andke ometi mahti vastata ja olen terve, küll. Meie jahimaad on puutumata, see tähendab noh, mitte just päriselt, tundsin Teeerrel igatsust ja palju õnne sünnipäevaks, tütreke, palju õnne. Nende sõnadega tõmbas indiaanlane teise käe selja tagant. Nagu me juba aimasime, oli seal Gazedohust korvike pulatud sangapidi hoidistada lasteaiast eemal. Tasa, tasa, näe, selle tõin ma sulle kingituseks, seletas isa, ulatas tütrele korvi ja käskis seda kanda ettevaatlikult, siis pöördus ta poja poole. Ka sinu jaoks on mul midagi, need on kaks, mida isa päris poiss toa poole ruttavad, seitsotson tüdruk pilguga saates, mis seal kurvi sees on. Suur sulg lisas ainult, et poiss kannata, kui veidi jalad järgnesid seitsme, kes veidral liuglev sammul üles künkale tõttas ta väikeseid helmestega mokasiini kaina välkusid. Kireva seelikuserval põlvedest alates hoiti aga keha võimalikult jäik, et ettesirutatud korvike sugugi raputada ei saaks. Otsekui oleks selles suur habras muna. No ja siis, kui nad võtavad kaane pealt ära, korvil o, jäi seitsmel üllatusest inkini. Oo, suutmata midagi muud välja mõelda. Kordas ta sedasama üllatushüüdu, veel korra, mängukarude, ilusat mängukarud, hõiskas tüdruk lõpuks. Mängukarud olid tollal väga moes, igal lapsel oli kas mängu karuke või vähemalt suur soov seda saada. Loomakesed ronisid välja, seitse nägi nende sabasid ja taipas kohe, kellega on tegemist. Need olid veel etemad kui mänguvarud. Äikesed koprad, väikesed koprad plahvatas Shapi all, son poiss iseerutusest kahvatu, päris elusad koprad. Laste vaimustus, näe, suur sulg naeratas, tal oli hea meel, et ta kingitus nii hästi vastu. No ja siis ülejäänud lugu tuleb siis sellest, kuidas nad seal koos elavad, rohkem ma ei räägi, siis ei ole huvitav lugeda ETV selle raamatu pealkirja ka Zeitšov ja tema kobraste seiklused ja autor on hall öökull. Raamatut muidugi tasub alles hoida, see on täitsa selge. Ja kui ei ole alles või kui ei ole omal ajal ostetud küsida raamatukogust, sest tegelikult vahest tänapäeva lastest kahju, nad on jäänud vaeslapse osasse, et meie ajal ilmus järjest väga häid, mis mulle väga meeldib korralikus köitis ja ja palju, mis oli väga ilusate piltidega ja ja siis mina olin esimeses teises klassis ja natuke varem natuke noorem, siis tuli terve Lindgreni sari välja. Siis natukese aja pärast tuli karupoeg Puhh ja mis mulle hirmsasti meeldis, oli üks prantsuse kirjaniku raamat, oli sulgedega Mao saladus ja siis oli üks teine prantsuse kirjanik oli kirjutanud selle karude koopa, mis oli ka kohutavalt põnev aastat üks vana koobas ja siis nad leidsid sealt kaljujooniseid. Lõpuks sõitsid arheoloogigi sära, seletas neile, kust need joonised on pärit ja igasuguse toda otsimised sealt kõik said. Huvitavalise vanu varandusi on ikka, on küll ja otsida tasub neid ka otsida tasub ja ma arvan, et eks see raamat hoole kahjuks olevate arendus, nii et sihtasutuselt raad koostades.