Oleneb uurijas, kus on sees Kürsa uks tehakse lukust lahti, nii vihmadega neil paar sammu eemale. Konksuga liigutab ta madu. Käsi on julgelt puuris, ta ei karda, mees seisab nagu ei midagi. Nii sorteerib, vaatad, missuguse võtab. Me praegu siis. Roop kubiseb puuri põhjas. Nii praegu on nagu vorst ripub. Konksu otsas. Lähme laboratooriumi. Umbes meetri poolteisepikkune volask, nüüd asetati ta helevalgele lauale, liigutab nii väikese kepikesega, surutakse pea vastu lauda. Ülikiire liigutusega haarati kaelast või otse pealuu tagant kinni. Nii praegu ta hammustaski klaasi äärt. Tugevad tugevad hambad ja veel kord veel kord ja sinna kollane tilk tekkinud. Nii. Kui ma võtan madudelt mürki kui näen, kuidas vedelik, mis on kümneid ja sadu kordi kalju kullast kui vedelik, mis päästab võib-olla sadade inimeste elu tilgub katseklaasi siis tunnen, et olen jälle õnnelik. Siis tunnen, et olen jälle vajalik ja toon inimkonnale kasu. No see ei olnud praegu sugugi aurukatla, vuhin vait, maosusin nii, praegu ärritatakse madu. Ni sahiseb roomabaas niipaljukest veel. Nüüd oleks inimene juba mitmekordselt hammustatud ja varsti järgneks kiire surm. Nii. Maod, need on suurepärased olevused keda võib ainult armastada. Nad ei tee iialgi inimesele paha, kui inimene neid ise selleks ei sunni. Võiks öelda, maod suhtuvad inimesesse tihti paremini kui inimene ise. See tähendab paremini kui inimene teise inimesse. Jürivatšest lähevičibanškovskiga sain ma tuttavaks veel enne, kui ma sain sisse astuda Usbeki Teaduste Akadeemia zooloogiapäraseid, bioloogia instituudi madude uurimise laboratooriumi väravast. Ta ootas mind. Ma olin väga üllatunud sellest ja küsisin, et kus ta siis teadis, et ma üldse tulemas olen. Ta ütles, et instituudis räägiti juba, et üks mees son direktori juures, kes juba teist tundi piinab direktorit, selleks, et saada luba laboratooriumi külastamiseks, head talud selliseid külalisi väga meeldiv vastu võtta, kes alustatud asja kergesti pooleli jätta. See kiitus, kui nii võib ütelda, mõjus mulle kõigiti kosutavalt. Sellepärast et olin väsinud ja päev oli väga lämbe. Pealegi oli see pikk vaidlus mind ära tüüdanud ning olin kaunistil pinud. Aga rohkem kui see kiitus meeldis mulle selle mehe. Nimelt Jürivad Slawitzi selline aval ja südamliku olek, ta patsutas mulle õlale, tutvustas end ja ütles, et astu kummaga sisse, sellepärast et mis me siin väraval ikka aega veedame, hakkame kohe asjast rääkima. Nonii läksimegi praegu meelde, tuletan, missugused tunded mind valdasid nendesse ruumidesse astudes siis? Küllap ma ikka olin üpris hirmul. Nimelt veel enne kui jõuad sinna päris laboratooriumi, tuleb läbida terve rida saale mille seinte ääres on traatvõrgust puurite puurides maod. Üks on teisest hirmsam ja koledam, üks on teisest suurem ja kõik nad paistavad nii vihasena ja hirmsana. Jürivad Slavitsaga ütles mulle, et oh, et ei ole karta midagi, et need on samuti looduse esindajad nagu iga teine putukas, loom või lind head kui natukene harjuda, siis nad muutuvad nii omaseks ja võib neid isegi armastama hakata. Ta näitas mulle, ütles vot siin küürsa. Vaatan suur volask, pruuni karva pallide kirjadega tõstab pead, keel liigub, silmad on kuidagi eemale tõukuvalt külmad. Jürivatsest laaviste puuri ukse lahti, liigutab madu kepiga madu, ärritub, hakkab sisisema, hakkab roomama. Mul oli kogu aeg selline tunne, et ei tea, mis nüüd küll saab, kui see madu sealt puurist välja hüppab ja järsku kallale jookseb. Siis edasi väiksemad puurid, seal imepisike, selline peenike mustakirjaline madu võiks ütelda väga ilusate kirjadega. Eeeffvat ütleb Jürivetsest laavids, kõige mürgisemad maod, kelle hammustus on täiesti surmav. Siis edasi kobra vaevu saab puuri uks avaneda, kui juba kobra pea püsti nii umbes 30 sentimeetri kõrgusel puuri põrandast. Keel liigub, ta teeb süsisevat häält, silmad vilavad kiiresti ühelt objektilt teisele. Kohe selline tunne, et vat vat hüppab kallale. Aga Jürivatesse Slavits ise liikus seal nende loomade ja puuride keskel, nii nagu iga inimene liigub tehes igapäevast tööd, ma ei märganud temasse mingit ärevust ega mingit suhkrut, too kuivast miski tähelepanu üldse äratas, siis see oli ehk liigutuste kokkuhoidlikkus. Nonii vaatasime need saalid läbi, siis tutvusime laboratooriumi ka. Seal on igasuguseid seadmeid ilmselt keemiliste analüüside tarvis, seal võtsime Kamootsis mürki, mina olin nagu assistent ja vaatasin seda asja pealt, Türivad Slawitzis saigi hakkama, sellest juba kuulsite helilõiku. Ja siis palus Jüri vaid Slavits mind aeda. Enne aeda minekut aga tuli mul alla kirjutada ühele paberile, millest ma siis oma allkirjaga täiendasin, et olen läbi lugenud ohutustehnika instruktaaži ja tean sellest, et aias varitseb mind igal sammul hädaoht. Ohutustehnika see siis seisnes selles, et ma ei tohi kiiresti liikuda. Võin liikuda ainult saatja järel. Ma ei tohi teha äkilisi liigutusi, ei tohi toetuda millegi vastu. Ei tohi puutuda käega taimi ega puid ja nii edasi. Ühesõnaga ma pean olema hästi vagaselt ja hästi rahulikult seal aias oleksime. Väga kummalisena tundus see, et enne, kui aheda pääsesime, tuli lahti teha õige mitmed uksed, mis olid lukustatud, sealjuures kõige viimane uks pitseeritud. Neid uksi oli kolm või neli. Need said siis lahti tehtud, uuesti lukustatud ja siis olimegi aias. See on hästi kõrge müüriga piiratud maa-ala mis on tihedalt tihedalt rohtu, puid ja põõsaid. Täiskasvanud. Ma peaks ütlema, et rohi on inimesele natukene üle põlve põõsad, siis nii vastmehekõrgused ja puud, nii nagu nad on Aia keskelt läheb läbi müüriga piiratud tee tee ääres asuvad tsoonid. Jürivad Slajevid siis mulle rääkiski, et nendes tsoonides peetakse siis madusid liikide kaudu. Kõige rohkem on seal aias körsasid. Ühes tsoonis on ligi 50 looma, teises aga ligi 80, need kokku peaaegu 120 körsat edasi, hästi avar ja suurtsoon on kobrade jaoks. Ta ütles, et kobrasid pole seal küll palju, et umbes paarkümmend aga koprad vajavad tunduvalt rohkem ruumi kui pürsas, sellepärast et nad ei sobi ka üksteisega. Ja kui siis nad väga tihedalt on tüli ja kaklust tulla ette, nad võivad teineteist vigastada ja edasi väiksem tsoon, seal siis elavad Eeeffvad need kõige ohtlikumad momendil. Effenn, muide ohtlik sellepärast et tema jaoks pole olemas vastumärki. Ta on pisike, võib olla umbes 40 sentimeetri pikkune ja peenike, väga vilgas madu. Mürki annab ta tunduvalt vähem kui kobra või kõrsa. Aga see mürk on ääretult mürgine. Muide, praegu tegeletaksegi antud laboratooriumis ka anti fiini väljatöötamisega Jürivad, sest Naarits ütles, et selleks võib kuluda aastat neli või viis ja siis saab ehk olema ka Eeeffwa vastane. Nõrk. Läksime üle müüri sinna Efade juurde aeda. Mina olin hirmul ja kõhe vil. Kogu aeg tundus, et keegi nagu roniks juba jalga mööda üles või keegi nagu ligineks kuuldamatult selja tagant. Jürivad Slavitusega liikus umbes sellise näoga ringi, nagu meie liigume kodusel kartulimaal, kui meil on reha, labidas kadunud, salda soris rohus liigutas rippuvaid viinamarjaväete, uuris puid ja ise kirjutas, et kust nad ometi on need vaata tolitust siin, et ilmselt on vist kuumuse eest peitu pugenud, vot mitte ei leia. Otsis, otsis ja, ja lõpuks siis leidiski. Vaatame otsa. Ja ongi juba madu käes. Selline oli siis kohtumine Efaga. Tulime Efade tsoonist välja ja läksime körsasid vaatama, seal kordus kõik täpselt samuti nagu Jeephade juures, vat madusid ei ole. Seal on siis ka siis Jürivad, siis ta ütles, et neid kusse taga ka mitte ei leidnud, küll ta käis siinkohas ja seal kohas, ütles, et nad tavaliselt mul ikka kogunevad siia tagumisse nurka ka näete, täna pole siin. No kust pagan nad ometi on. Ja lõpuks ta siis leidiski neid terve pesakonna ühe Maaslanawa eterniiditahvli all. Neid oli seal tükki 10, võib-olla, kuid nad kadusid kõik välkkiirelt, ühel aga sai siiski kerivad Slavid sabast kinni haarata ja siis ma nägingi seda peent kunsti, kuidas madusid püütakse? Raevunud looma, kes oli tagasi tõmmatud kaitsva rohuvarjust, ründas kohe, võiks öelda momentaalselt sajandikku, sekundit ei olnud isegi vahet, sööst oli alt üles nii umbes inimese põlve kõrgusse. Aga tühja kohta Jürivaizzaslavitasid seal enam ei olnud, kuhu madusid ründas? Madu pöördus, teine, kolmas, neljas seest. Ja siis jäi madu nagu hämmeldunult peatuma, et mis asi see on, et kogu aeg inimene nagu on ees, aga nüüd järsku pole. Ja sel hetkel Jürivad Slavits võttiski ta kinni. Ta surus hästi kiire liigutusega kepi abil mao pea vastu maad ja teise käega haaras maol kuklast. Raevunud loom lõi talle kohe ümber, käekeerdu, pigistas, tema kätt vähenes. See kestis ka võib-olla sekundivaid kaks peksles, kuid siis otsekui tajudes, et inimene endast ikkagi tugevam ja targem loobus võitlusest ja jäi Prippu. Mulle tundus varemete maopüüdmine, see on selline kaunis põnev, kuid süütu ajaviide, kui oled selle tehnika selgeks saanud, sellepärast et raamatut, mis on kirjutatud madude püüdmisest seal on kõikjal juttu just niimoodi, et inimene umbes läheb ja võtab ainult et ta peab tundma tehnikad. Aga nüüd, kui ma seda võitlust olen ise näinud, siis sai mulle küll selgeks, et nii lihtne see asi ei ole. Et seal on ikkagi tarvis, esiteks hästi tugevat meest, hästi enesekindlat, meest, tahtejõudu, osavust võiks ütelda secret, Akropaatliku osavust. Ja mine tea, veer, seal on ikkagi tarvis päris nii. Noh, teistmoodi ebatavaliste inimeste maja olekski ootuspärane, kui nüüd meie jutt läheks ka edasi madudest, aga mina pean õiglasemaks rääkida rohkem mehest, kes elab seal madude keskel. Nimelt Jüri Slavits bonskovskist, sest et tema tegevus annab ju kogu sellele laboratooriumisse ja sellele madude farmile mõte. Mis oleks see ilma inimeseta, see oleks ainult tükk vangistatud loodust vangistatud, see tähendab surnud loodust. Mõeldes elatud elule meenutades minevikku, tundub mulle, et olen elanud kadestamisväärselt huvitavat elu. Mu elu on olnud täiesti nii huvitav ja õnnelik, et vahest tunneksin nagu kadedust iseenese vastu. Nii ütleski see mees. Taolisi sõnu saad ääretult harva kuulda. Kuigi juhtubkaad, mõned mehed või eluvennad ütlevad, et elus on nagu asfalttee. Enamikul juhtudel on sellisel puhul tegemist kas sõnakõlks uga või siis mingisuguse dekoratsiooni ette riputamisega, millega tahetakse varjata halvasti minemisi. Minevikus tahetakse nagu ennast õigustada ja varjata võib-olla isegi oma pettumust ja kibestumist ning võib-olla ka enesesüüdistust. Kuidas Jürivaitsest lahvitsi puhul see lugu oli? Selle üle annan teile head kuulajad, võimaluse otsustada. Kuulake ja otsustage ise. Su vanemad olid teadlased, mõlemad professorid, isa seismoema, geoloog. Koos nendega hakkasin varasest lapseeast käima ekspeditsioonidel. 26. eluaastani sõitsin risti-rästi läbi kogu Nõukogude liidu, alates kotkast, lõpetades Karpaatidega. Olin nii lõunas kui põhjas, elasin ääretult intensiivselt ja huvitavalt. 20 kuueaastaselt lõpetaski Jürivatseslavits Moskva geoloogia instituudi Asay insener geofüüsikuks. Ees seisis tal aspirantuur. Kuid samal ajal hakkas tulema ärevaid teateid Kaug-Idast. Seal algasid sündmused Half ning koolis ja Hassani järvel. Koduma vajas tol hetkel tugevaid julgeid mehi ning Jürivatsest lavitš läks. Ta läks teenima vabatahtlikult ja läks aastaks. Tagasi tuli ta teenistusest aga 26 aasta pärast. Siis oli ta juba kahurväe polkovnik ja Nõukogude Liidu kangelane. Sellesse kahtekümnesse kuude aastasse mahub ääretult palju. Jürivatest laagrisse, räägib, et ta oli mees, kes proovis esimesi katjušasid Moskva kaitselahingutes. Ta võttis osa Stalingradi lahingust. Kaevikus õppis tema saksa keelt Etminna luurajana tagalasse. Ja ta läkski sakslaste tagalasse. Oli seal ligi kolmveerand aastat siis jälle teenistusrindel lõpuks haavata saamine ja võidu Canonaadi võidutseb mörin. Ta ütleb, et seda see ei olnud mitte üksnes traagiline sündmus, kuid see oli ääretult huvitav sündmus, kus sa õpid tundma iseennast, oma võimeid, tundma inimesi. Ta ütleb, et õppides Instituudis rännates isa ja emaga koos talle tundub, et ta ei tundnud ennast üldse, ta ei teadnud oma võimete piire, ta ei teadnud mitte midagi endast, lihtsalt elas elu, oli huvitav. Aga sõjasta õppis ennast tundma sõjast, õppis ennast valitsema ja pühendama ennast teatud kindlatele eesmärkidele. Nii armee sai Jüri otsaslavitsele teiseks koduks ja sõjaväelase elukutse sai talle siis teiseks elukutseks. Aga ühel päeval sai aeg täis, tuli maha ajada ohvitseri munder ja armee jätta. Ma andsin kodumaale kõik, mis minu võimuses, kodumaa saatis mind teenitud puhkusele ja andis mulle suure pensioni. Saan erupolkovnik, kuna 200 rubla. Aga mis on 200 rubla, kui sul pole enam kohta elus, sa ise oled täis jõudu. Jürivaitses laewitz ütleb, et see oli tema elu kõige raskem aeg, kui ta tuli armeest. Ta ei osanud midagi peale hakata. Jõudu tundis ta endal olevat külluses. Aga mida siis selle jõuga teha? Vaata siin, vaata, seal see töö ei paista sobivat, ei paista sobivat oma kunagise elukutse, see tähendab geofüüsiku kutse, oli ta unustanud, ta ei lootnud seda enam taastada. Ja siis kuidagi juhuslikult sattus ta madude uurimisele toorimile. Ta olevat käinud seal paar päeva vaatamas, parajasti vajati laboranti, talle tuldi vastu näidata laboratooriumi, näidati madusid ja ta ütles, et mulle hakkas see asi meeldima. Mingi seletamatu võlu hakkas mind köitma. Vaatasin, uurisin ja lõpuks otsustasin. Asusin laboratooriumisse tööle. Aga mis mind võlub, selles raskes ja ohtlikus töös? Siin töötatud aja jooksul on mahuti neli korda hammustanud kolm korda kobra kord Kürsa. 1968. aastal olin pärast põrsahammustust kliinilise surma seisundis. Minu süda elustus massaažist, mida tegi kirurg. Aga ometi ei jäta ma seda tööd. Miks? Kujutlege, kuivatan mõõdudelt mürki vedelikku, mis on kümneid kordi kallim kullast ja võib päästa tuhandete inimeste elu. Siis olen ma õnnelik, tunnen, et olen vajalik ja toon inimestele kasu.