25 aasta eest kirjutas mitriga panevski kolm instrumentaalkontserti noortest. Teleenim menditavaks on neist jäänud viiulikontsertteos, millega Nõukogude muusikarajajate nõnda öelda Nõukogude klassikute Šostakovitši, Prokofjevi Hatšhaturjan hulka kuuluv tänini energiliselt tegutseb. Helilooja sai pärast. Muusikaliseks sõbraks ka Eesti noortele. Kabalevski umbkaudu kaheksa kümmet toopust kätkevad nelja ooperit ja nelja sümfooniat kontserdiõhtut täitva reekviemi isamaasõja fašismiohvrite mälestuseks kontserte, kammeransambli, klaveri ja vokaalteoseid, filmi- ja lavamuusikat, hulgaliselt laule ja pillilugusid lastele vähemaile ja suremaile. Ka paljuski on olnud sageli esinev pianist, ansamblipartner ja dirigent, mitmete oma teoste esmaesitaja. Telgtööks tema kohustuste rohkes elus on jäänud õpetamine. Õpetamine sõltumatult õpilaste east, võimeist ja kooliastmest. Õpetamine võrsuvate professionaalide ja innukate isetegevuslaste keskel. Kabaleski igapäevased toimetused on eeskätt seotud noortega nagu deme muusikagi, mis pöördub noorte poole kõigepealt ja tahab ka ise olla noor. Ta on olnud raadio ja teatrimees sõna varmas ajakirjanik. Kabalovski artiklite läbilõikeline kogu ilmus 63. aastal. Väsimatu ja mitmekülgne ühiskonnategelane, kaasakiskuv organisaator ja oraator, keda on alati köitnud noorsoomuusikalise kasvatuse küsimuste ring. Nii teoorias kui ka praktikas. Väga pikk ja väga kõhn vilkalt liikuv ja vahetult vestluskaaslase poole pöörduv on ta fotodelt ning sagedastel konverentsidelt meelde jäänud vaheldumisi veidi leegiliselt mõtisklev, vana või hoogsalt kõneleva usaldavalt naervana. Kabalevski On tegutseb natuur. Teotarve otse lapse siira veendumuse heaks toimimine kannab ka tema muusika kulgemist. Olgu see massilaul dramaatiliste pürgiv sümfonism või intiimne kammerlüürika nagu kasvõi 50.-te aastate keskel kirjutatud Shakespeari sonettides. Marssati meisterlikkus tõlkes andsid need avaralt armastavad mitut plaani mõtisklused komponistile, tõuke ühtselt arendatud vokaalsete puimide loomiseks. Kui taju juurde ja arvulaid ravikuuri ja külmakasti Jaa. Šostakovitši Kabalevski kohta kirjutanud nõnda. Ma ei saa teda vaadata ainult kui komponisti. Mulle imponeerib kogu tema laad vene nõukogude intelligendi sotsialismi epohhi, kunstniku humanisti laad, kellele isiklikud loomingulised ülesanded on lahutamatud rahva suurtest ettevõtmistest ja kellele kodaniku kohustus on kõrgemal kõigest. ERE publitsist Janne avalduv eriti improviseeritud SÕNA võtmistes. See tugineb väljendustäpsusele positsiooni selgusele, kõne plastilisusele. Kaballeskiga näost näkku vaielda on raske ülesanne. Ka pedagoogiline talent, kes oskab võluda, vaimustada tegudele suunata. Heliloojana iseloomustab ka paljuski Šostakovitši arvates ajastu intonatsioonide tajumine muusikaliste kujundite, peaaegu nähtav kultuursus. Karaktiivsus. Ta näeb Kabalevski ooperites lähedust, mussaski rahva draamadele ja hindab Kabalifti loodud massistseene, olgu need partisani või kommunistlike noortekoorid tema sõda käsitlevates ooperites tema väljendusselget ja kõnekat retsitatiivi alati laulvat, aga ka sümfoonilise arenduse osatähtsust, eriti võiduusu süvendamisel, teoste finaalides. Šostakovitši ütleb end kõige enam armastavat Kabalevski neljandat sümfooniat 56.-st aastast ja tšellosonaati 62.-st aastast, kus tugeva isiksuse mõjukad elamused köidavad katkematult teel isiklikust katastroofist hukkumisest ajendatud süvenenud leina ja sealt edasi kurbusest üle saamisele tulevikulootuste optimismi kaudu. Elu tervitamisele. Ka paljuski on pühendunud vahetult kaasaja kujutamisele läbivaid teemasid. Tema muusikas on rahva kangelaslik võitlus isamaasõja või revolutsiooni päevadel. Nagu ooperites, Tarassi, perekond, Võnni kiiteberfiinin samuti minevikku, olevikku, tulevikku, liitev põlvkondlik järjepidevus. Meenutagem fantaati Leninlased. Vanade ja noorte konfliktid Kabalevski ees ei kummita. Ta usaldab noorust. Ta loob oma muusikas noortelaulude ja marsside atmosfääri. Sageli toob ta puhtistrumentaarsessegi muusikasse laste häälte heledat kergust. Usaldust. Selline lihtne Rõõmus ja armastuslik kontakt lastega on nähtavasti olnud omane kogu Kabaljovski perekonnale. Hiljuti sain kirja, mis äratas lapsepõlve mälestused. Nii varased uskusena tammu olevat ununenud. Tundmatu vana naine kirjutas mulle, et elas möödunud sajandi 90.-te aastate lõpul väikese tüdrukuna. Luganskis tundis sealse padrunitehaseülemat. Ta armastas lapsi. Noorust oli alati hell ja lahke meiega ja meie armastasime teda. Tema nimi oli ikka balevski. Kas polnud see teie vanaisa ja kas ei pärinud temalt oma armastust laste vastu? Jah, see oli mu vanaisa, Klavdi Jegorov, it's sõjaväe insener. Paljugi meenus mulle, kui lugesin seda kirja. Ta oli meile õige heaks ja targaks vanaisaks. Ja võib-olla on mu sidemeis lastega tõepoolest osake vanaisast. Ja raskel aktseevee. Esseli otsi Grassi. Esi. Mu isa Boriss Klavdjevits oli hariduselt töö ja südame kallakult matemaatik. Ema Nadežda Aleksandrov, na väsimatu kasvataja, kes pühendas elu lastele hiljem lapselastele. Mõlemad nadolid, targad pedagoogid, sündinud kasvatajad. Olen neile lõpmatult tänulik kõige eest, mida nad õpetasid mulle lapse- ja noorpõlves. Aga õpetasid palju igasugust tegelemist tehnika-kunsti- ja spordi vallas. Peamine õpetasid mind töötama ja armastama oma tööd. Mitmedki filosofeerima kalduva isa elutargad, ütlemised on mulle jäänud elulisteks käskudeks. Kui sul läks kehvasti, otsi süüdlast kõigepealt eneses ja alles hiljem, enese ümbert. Ja karjamees on parem halvast ministrist. Rõõm ja kurbus vahelduvad elus. Seepärast on kibedail minuteil oma võlu. Pärast neid võib arvatavasti oodata rõõmuhetki. Üks Kabanevski populaarsemaid instrumentaalpalu on improvisatsioon viiulile ja klaverile. See teos pärineb muusikast filmile Peterburi öö mille sisuks on päris orise muusiku ränkraske saatus. Andeka, kuid oma aja piiratud võimalustest aheldatud ja ahistatud Jegor Jefimovi hinge tormi valu ja ägedust püüabki väljendada tema mäng. Kord rahvalähedaselt nukralt laulev, kord vihaselt pateetiline. Seegi oli kunstniku elukäik. Hoopis erinevalt kulges aga Kabaniewski enda kujunemise lugu. Muusikat hakati mulle õpetama nagu kombeks, kaheksa aastaselt. Näib, et eeldusi oli mul kaks. Esiteks armastasime muusikat kuulata. Teiseks armastasin otsida kuulmise järgi tuttavaid viise ja eriti improviseerida. Mu esimene õpetaja oli nähtavasti tubli, üsna ruttu sain selgeks klaviatuuri ja noodigrammatikaväliselt läks kõik libedalt. Aga mul oli keelatud mängida midagi muud peale üles antud etüüdide, et ma ei rikuks seatud käe hoiakut. Aga mina ei suutnud lemmiktegevust niisama oma peast mängimist vahetada harjutuste vastu. Korraldasin mässu. Meil olid külalised, kes mängis, kes laulis. Lõpuks jõudis kannatamatult oodatud hetk ja kõlas. Aga nüüd esitab miiting ka meile burg Mülleri etüüdi. Istusin kuulekalt pianiino ette, vajutasin jala pedaalile ja mürinal kogu jõust ja nii ruttu, kui vähegi võimalik, kukkusin taguma tollal tuntud lööklaulu. Efekt oli suurejooneline, ainult et klaveriõpingud katkestati ja teine start tuli alles kuue aasta pärast. Siis oli juba hilja valmistada päris pianistiks. Kuigi konservatooriumi lõpetasin klaveri alal. Kabaljovski noorusaastad polnud kergete killast, suunas lapsigi elurõõmsa Olesklemise asemel tõsiselt võtma. Kompaniist tahab hiljem ka uut muretumad põlvkonda aeg-ajalt järele mõeldes seisata, mõjutada. Esimesed revolutsioonijärgsed aastad õppisime koolis ja töötasime. Ei köetud, külmetasime kogu aeg oli tahtmine süüa. Aga energiat ja entusiasmi oli, kui palju. Koolipidudeks teatriks, isetegevuseks. Õe mõjul astusin juba omal käel, muusikakoolitoas oli talvel alla nulli viltidese kasukas, keelesin kehva laenatud pianiino ees, sõrmed jäätumas klahvidele. Mängisin heliredeleid etüüdi, tahtsin saada päris muusikuks. Tollal hakkasin ka looma. Kuni koolis rajati kompositsiooniosakond. Olin esimene õpilane, teiseks sai nüüdne kuulus teoreetik Maasel. 1925. aastal astusin konservatooriumi mu õpetajaks Said Moskovski ja Golden vaheser. Unistused täitusid. Aga kui öelda ausalt, siis kõige rohkem annab mulle tänini jõudu tööks see, et ma ei näe veel enese ees finiši. Komponisti rada ei osutunud Kabaljevskile okkaliseks. Tema muusika hakkas varakult ja tihedasti kõlama ning leidis enamasti poole hoidvat ja avalikku tunnustust. Siiski meenutab helilooja mõnudki loomismuret eriti oma töö algupäevadelt. Viimasel kursusel sain sõbraks mitmekeelpillitudengiga, kellest hiljem võrsus Beethoveni-nimeline kvartett. Ansamblis mängisid nad juba siis mu poolelioleva diplomitöölubasid, nad autori rõõmuks lülitada oma kontserdi kavasse. Päev lähenes, aga mina ei jõudnud ega jõudnud finaali lõppu valmis. Teistel oli lugu selge. Nad kutsusid mind proovile jõudnud saatuslikud ühikoni hakkasid ise edasi mängima, mis kellelgi pähe tuli, ähvardades samuti talitada lavalgi. Närvitsesin väga ega suutnud kirjutada nootigi viimasel vaeva ööl nägingi unes kontserti konservatooriumi väikeses saalis kuulsin neid mängimas edasi mängimas, seda veel kirjutamata muusikat koodas. Ärkasin külmas higis, hüppasin voodist, istusin laua taha ja hommikuks oli kooda valmis. Õppisin siit looma katkestamatult, jalutades tennist mängides uneski. Sellest peale püüan hakata muusikat üles kirjutama alles siis, kui see sisemiselt minust kas täiesti või enam-vähem küps on. Aga luua armastan kõige enam väljal metsas, mere kaldal või spordiväljakul. SÕDA lisab Kabanipski muusikasse dramaatilist pinget leinameeleolusid ja sügavat kaastunnet. Ta suunab koondama võitlus jõudu väljendama, võitlust ja elutahet. Juba varasemast kujunes ette valmistavaks tema kolmas sümfoonia reekviem, mis sõja eel oli pühendatud liinile. Sõjaaegseid ja järgseid suur teostes. Lõõtkabalevski kodanikutunne lausa leegitsema. Ühtseid tundeid ja reageeringuid. Me leiame peegeldumas eri teoste lähedastes intonatsioonides. 1942. aasta esimestel karmidel kuudel viibisin mõned nädalad Harkovi rindel. Mõistsin, et ei suuda ega oska kirjutada midagi sõjast ja inimestest sõjas, kui oma silmadega midagi ei näe ega koge. Nii läkitati mind appi armee isetegevusele. Neil päevil õppisin lõputult palju muutumatuks, kaaslaseks oli mul ealt noorem, aga võrreldamatult vanem rinde kogemustelt Jevgeni tolmatovski tollal sõjakirjasaatja. Ta tahtis mulle näidata võimalikult palju teha mind igasuguste rinde sündmuste kaasa elajaks täita mind sügavate teravate muljetega. See läks talle igati korda ja et jäime ellu. Palju, eriti inimestest on kustumatult mällu sööbinud. Töötasime palju, aitasime teisi, kogu aja, lõime midagi. Pärast kohtumist partisanidega kirjutasin rahvatasujad käsia vaenlastest vabastatud külas alles jäänud elanikke seltsis valusalt vaikides. Sündis mõte tulevasest ooperist, mis hiljem sai nimeks trassi perekond. Kord magades otse eesliinil, äratasid meid arusaamatud imelised helid. Nii võinuks helistada muusikaline mängutoos, sest need helid polnud kaotanud oma tugevusele vaatamata ei õrnustega läbipaistvust. Hüppasime välja, tareste möödus raske suurtükipatarei ja hiigelrattad krõbisesid 35 kraadise pakasega lumel. Tolmatovski kirjutas mulle luuletuse muusika lõpetades sõnadega viidna muuse Kihootšovotsin jess, lipuski, pajud, nootši. Omalaadsel kohal asub kama Nevski rahvusliku ilmelises, läbinisti venestuseelises, vaimses ja helikeelses muusikas tema ammune esikooper kolabrinioon Roman Hollande'i raamatule. Šostakovitši pidas seda realistlikku kujundlikkuse suureks võiduks Nõukogude ooperikunstis kolmekümnendatel aastatel ja lausus ülistussõnu küll tookordse temperament lavastuse kohta. See oli 38. aastal Leningradi väikeses ooperiteatris külga teose võluvalt värske, elurõõmsa ja lihtsa muusika kohta. Romaan oli teose loomisega algusest peale kursis, jäi piiranud autoreid. Tundke end vabalt, kirjutas ta. Karakteri. Ajalooline täpsus pole nii oluline. Oluline on küll, aga üks kõigi aegade prantsuslik, rahvuslik koloriit, rõõmsus hoolimata kõigest. Naer on inimese olemus, ütles Rablee. Tunda kõiki kirgi ja ometi olla neist üle. Nii, peaks olema kola, kirjutas rulasõda, tõkestas ooperi levikut. Hiljem seiskus kavalevski soovi taha luua uus täpsem romaani lähedasem redaktsioon milleni ta jõudis aga alles hiljaaegu. 1971. aastal toimus teose debüüt Moskvas. Aga juba 1970. aasta kevadise soonil võlus Georg Otsa kola. Eesti ooperipublikut ja arvustustes kirjutatakse lavastuse ning teose pulbitsevast vitaalsusest. Täisverelistest karakteritest. Nõnda otsas voolab ehtsa kallijalase veri. Elutarku mõtisklusi, levib torkiv huumor. Muhedal äraolemisele järgnevad dramaatilised rinnutsi, minekud elu, varjukülgede ja surma endaga. Erutatud tänutunnet ooperi esitajatele, lavastajale, näitlejale, kogu teatrile kõlab ka Dmitri Kabalevski hinnangu lindistusest. Helilooja meenutab, et on teose kallal töötanud kogu elu. On üle 30 aasta tagasi sellest kui ta esimest korda luges teda oma imetlusväärsete rikaste eluliste akustiliste väärtustega hämmastunud jutustust Brenioonist. Kaua ei suutnud ta realiseerida unistust luua uusteose olemusele lähedasem redaktsioon. Ja võib-olla oli see seaduspärane kyll, et lõpuni mõista, tuli elada vähemalt niikaua kui kolaise. Teose algus redaktsioonist on säilinud palju muusikat. Ometi on peaaegu pool uuenenud. Mõndagi on juurde kirjutatud ikka selleks, et püüda läheneda teose põhikarakterile. Milleks siis peaksin? Jätma v siin lobiseb siini eest loputada? Tõsi, et keel on. Uni mind kuuleks. Pool garaaži järjekordse ainete otsaga viimase poolepäevane käiv lambi verd ladinapäevale käiv langemine. Algas. Koorile. 30. detsembril saab Middle Kabaleski 70 aastaseks. Seda pole vähe. Kuid on siis selles eas inimene, vana Kabanevski ise on öelnud. Iga see pole vanadus. Vanadus on pigem iseloomuomadus. Ja ütlejale pole see loomupärane. Ta ütleb koos oma lemmikkangelase jaama sadade noortekaaslastega. Elu on hea. U.