Küllaltki eksootilise välimusega seltskond loss praegu aias, nagu nimigi ütleb, saabusid nad meile paragrahvist suhteliselt väikesest Lõuna-Ameerika riigist. Suhteliselt väikesest, muidugi. Paraguay on Eestimaa pindalalt umbes üheksa korda. Pealinnas agressioonist vananenud veidi laet elanikke kui Tallinnas. Rahvaarv natuke üle kahe miljoni. Kuna neela saadetes, oleme viibinud juba. Hiinas Brasiilias kahes väga suure pindalaga riigis siis miks mitte korraks ära käia nende vahel asuval väiksemal maantee, mis on pealegi küllalt omanäoline. See omanäolisus tuleneb eeskätt elanikkonnast, mille iseloomulikuks osaks on varan indiaanlased. Nad on kinkinud Lõuna Ameerikale niinimetatud indiaani harfi mille heledaid välgatusi kasutab kallinna muusikat mängiv ansambel Los praguaias. Nii et indiaani harfi võime täie õigusega lugeda Paraguay rahvapilliks kontsert harfist, nagu me seda näeme õhtumaistes sümfooniaorkestrites erineb ta tunduvalt. Tal puuduvad pedaalid ja ta on tükk maad väiksem. Kuigi indiaani harfi mängitakse enamasti istudes ei ole sugugi haruldane vaatepilt, kui tänavat pidi liiguvad tantsijad, nende järel aga harfimängija, kes mängib oma pillikäigu pealt, hoides seda mugavuse mõttes nii-öelda pea alaspidi, käes. Kui väljendada poeetilisemalt siis indiaani harf laseb kõrval kuulda vihmasahinat nahal tunda päikese soojust ja silmal näha kaugete orgude ja mägede vaadet. On niigi öeldud, et indiaani harf paneb pahad vaimud pagema. Jätab seisma jõgede voolu. Harfi kõlades unustab kari karjamaal söömise. Lisaks ansamblile Lospraguayus kuuleme täna Peruu rahvamuusikat uuelt Los Chili kohanas. Duo nimetus viitab sellele, et mängijad on pärit tšilykva hõimust, mis kuulub kvaran indiaanlaste keeltegrupp. Pilt. Elsa naabria, kes mängib kitarri ja laulab, sündis seal Antonius, praegu vais. Praegu elab ja tegutseb Pariisis. Seal ta kohtus oma praeguse partneri Pavlo missente Moreliga artistiga, kes on samuti pärit paraguayst jäätist. 37 keelelise harfi, millele me kuuleme teda mängimat on ta valmistanud ise. Kuuleme nende esituses kõigepealt paar armastuslaulu, armastuslüürika on alati midagi seesugust, mis ei saa puududa ühegi rahva juures. Esimene lugu messedita algab kõigepealt hüüetusega mõte, mis on omane teistelegi Lõuna-Ameerika lauludele. See nagu tähendaks tähelepanu Hakake siis neid kuulama. Muinasaeg on võimetu kustutada mälestust sinust. Su armastus oli nagu ta närtses kaebus kunagi. Tai on armastuslaul mängleva iseloomuga. Laulja ähvardab varastada tüdrukut, keda ta armastab. Kui see oma aeda tuleb. Kui mitte täna, siis homme või ülehomme siis sinu ema saab minu ämmaks ja sinu isa. Või nagu ei laabu kas või jälgolosoolne Albeega. Kui te oleksite keset Paraguay loodust ja näeksid, kuidas mangopuude oksad kollendava viljaraskuse allmaa poole Baiendavad kuidas koolibri lausa ripub õhus nagu sätendav vääriskivilennul, nagu imedes endasse lillede aromaatsed nektarit, siis on see tõesti ilus. Samuti oleks ilus vaadelda liblikaid, kes nagu Gustaksid oma sinaka pärlmutrisäraga. Kui aga keset seda looduse kaunidest hakkaks teile silma vaevalt 12 aastane indiaani tütarlaps, kes pahviks suurt sigarit siis oleks seda vist raske ilusaks pidada. Eeskujusid oleks talla ka palju ette tuua. Kodus on vanaema, kes harva sigari suust võtab tema sigarit tõmbav ema võis paljajalu pika tee ära käia. Teda seljas kandes, kui ta veel väike oli. Peale selle oli tal pea peal veel suur aedviljakorv. Oleks nagu omaette vastuolu sigari pilguga harjunud naiste ja indiaanlaste looduslähedusega tänu millele nad olid suured asjatundjad taimede raviomaduste osas. Ent erisuguste taimede mälumine, suitsetamine, mille tagajärgi teadsid targad vanad mehed ja nõiad võisi inimesi enesest välja viia, nii et nad tundsid end õhus lendavat või isegi linnuks muutuvat. Varan indiaanlased on üks Ameerika suurimaid indiaanirahvaid. Nad on muidugi ka Paraguay põliselanikud, kes elasid siin ammu enne hispaanlasi ja portugallase praegu Paraguay ainus maa Lõuna-Ameerikas, kus koerani indiaani keel on hispaania keele kõrval teiseks võrdõiguslikuks riigikeeleks. Kõik Paraguay ministrid kõnelevad kvarani keelt. See keel on mõjustanud ka siinsed hispaania keelt, millesse on tunginud paljud talle võõrad elemendid. Kuidas siis kõlab vara nii keel? Seda võib kuulda laulu Vilsiinia esitamisel, mida laulab Anhel sõnabria. Olles sisenenud minusse otsinud sõnu, muidu tuul võiks, ma arvan, kanda kirjutasin selle laulu sinu jaoks küll siin ja seal on silmad, on nagu lilled. Särava öise Kuubaistasid kaevu. Muistse müüdi kohaselt põlvnevad koerani indiaanlased kahest vennast tupist ja koeranist. Esimene neist jäänud Brasiiliasse, teine jõudis koos oma inimestega laplada. Kallasteni. Suguharu oli tollal veel arvult väike ja iga üleujutuse korral ähvardas teda kadu. Brongetamandaree läinud aga hädaohtu ette juhtinud rahva palmisalusse, kuhu tõusuveed ei ulatanud ja toitnud teda seal pähklitega, kuni hädaoht möödas oli. Coveraniid elasid väikestes kogukondades igaühes 50 kuni 100 perekonda. Nad tundsid ainult ühte jumalust, kelle nimeks oli tuppa. See tähendab kõigi isa. Tupaale ei toodud ohvreid, ei ehitatud tema auks ka templeid. Neil lihtsalt puudus oma jumalast. Õige ettekujutus. Vanal ajal olid indiaanlased meistrid vibu käsitlema. Nende noori eest ei oleks pääsenud isegi õhus tiirlevad kärbes. Ja ega nad vähemalt meistri toonud kalauluse pillimängus. Kuid Pavlovi seente Morel tänapäeval virtuoosliku harfi käsitleb, on selleski osake tema esivanemate looduslähedasest osavusest. Ja seda vaatamata sellele, et harfi palaas jaheera on tunda ka ilmseid linna muusika mõjutusi. Siia juurde kuulame indiaani ainelist luulet. Jaaguar kihutas mööda, kuid kurat, mööda taevast, ta hüppas üle taevasse, lõke lehvitas tähelist külge, mõõtis samme, ohkas, nagu kast möödus pehmelt ja lakkus kalliskivi. Käpi mõtles hüppe läbi, otsustas, kuhu astuda. Mõõtis väljahingamise ja liigutused. Siis kallista oma helesinise helgi selga, kõveraks painutades. Põhjatu kuristik. Arvatakse, et 1492. aastal, kui Kolumbus jõudis Kariibi meres asuva Vanahhani saare juurde oli kogu Lõuna-Ameerika kontinendil 13 miljonit inimest. Siis nad veel ei teadnud, et neile saab osaks olla nimetatud indiaanlast. Eks tänu Kolumbuse õndsele arvamusele, et on lõpuks ometi Indiasse jõudnud. Lõunaameeriklastel oli märkimisväärse tasemeni jõudnud kultuur. Nad said oma elamisega suurepäraselt hakkama ja loogiliselt ka tulevikus rahupõlve maitsta. Ent valged vallutajad osutusid röövliteks ja korraldasid metsikuid veresaunu. Kolumbuse tuleku ajal elas hiljem hispaniolaks nimetatud saarel 100000 elanikku. Siis 1515. aastal oli neid vaevalt 30000 järel. Läks veel mõni aasta ja hävisid needki. Praeguse Paraguay territooriumil elanud Kolumbuse tuleku ajal umbes miljon inimest. 1525. aastal ilmus siia Portugali seikleja Allehogars ja kelle eest Marikused muidugi varjule jäänud. Ent tal ei õnnestunud Hispaania kuningale nähtust ette kanda. Eluga ta tagasi ei pääsenud. Kes 15. augustil 1537, kui vagad katoliiklased pühitsesid Neitsi Maarja taevaminemise päeva asutas praeguse Paraguay pealinna assotsatsiooni. Kassatsioon tähendabki tõusmist. See on taevatõusmist. Kuid päevakohaselt sai vastasutatud koht pika ja põhjaliku nime. Vuestra teisaldama. Riiadele assotsiatsioon. Algasid rasked ajad, varan indiaanlastele ent valged ümber asujad, kes tulid elama Paraguai pinnale, ei olnud sugugi kõik sõjamehed või ülikud. Nii mõnigi neist võis laulda nagu üksiklehmakarjus laulus Ellarieeru. Selle laulusõnades on öeldud. Mured kuuluvad meile, veised aga teisele mehele vaatamata kõigile karjus peab tegema oma igapäevast tööd päikeselõõmas ja mägede õhu jäisuses. Boliivia ja Paraguay on ainsad Lõuna-Ameerika riigid millel pole merepiiri. Ent alati ei ole see nii olnud. Kuni 1600 seitsmeteistkümnenda aastani moodustas Paraguay koos Argentiinaga ühtse Hispaaniale alluva territooriumi. 1580. aastani oli Assonsioon sele koloniaalvalduse pealinnaks. Hiljem sai selleks Buenos Aires. Möödunud sajandi algul, kui see paneb Partsay Hispaania troonile, tekkis asuma nii suur meelepaha, et viitsa kuningal tuli kohvrid pakkida ja Paraguay kuulutas ennast iseseisvaks. Nüüd aga hakkasid peale hõõrumised naabritega. Paraguay rahvuskangelase õigused kuuluvad möödunud sajandi keskpaiku tegutsenud marssalile Francisco Salama lappesele. Tema nimega on ristitud tänavaid ja väljakuid, rääkimata talle püstitatud ausammastest. Loobusin, nagu peaks olema tuttav filatelistidele. Õige paljudel Paraguay postmarkidel vaatab vastu tema ümar nägu, täishabeme ja tsa harilike ripp vurrudega. 1865. aastal kui Paraguay oli Uruguay Liilus püüdis Brasiilia kukutada Uruguai uut valitsust. Noopesk nagu üks õige Hispaania Cavaliers kunagi püüdis vaidlusküsimust kohe relvadega lahendama hakata. Protesti märgiks laskis ta kaaperdada Brasiilia laeva, mis sõitis parajasti Paraguay sisenejatel. Brasiilia kuulutas selle peale Paraguay sõjakuriloopes asus brasiillaste vastu sõjakäigule läbi Argentiina territooriumi, kuulutas talle sõjaga. Tiina aga see polnud veel kõik. Uruguay's tuli sel ajal võimule Brasiilia sõbralik valitsus, kes sellesamale Paraguay, kes tema pärast sõdima hakkas, ise sõja kuulutas. Algas omamoodi sõda, kaks hiigelriiki Argentiina ja Brasiilia pluss väiksem vend Uruguai kes kõik hakkasid suhteliselt pisikese Paraguay vastu sõda pidama. Sõda kestis tervelt viis aastat. Loopesse võitis mitmed lahingud tohutult ülekaaluka vaenlase vastu. Aga see polnud veel kõik. Sõja ajal leidis ta mahti sellekski, et ehitada asunktsioonis uut uhket valitsushoonet. Ühtlasi alustati uue teatri ehitustöid. Ohvitserid ja sanktsiooni seltskond tahtis ka lõbutseda. Tantsupidudel mängiti traditsioonilisi tantse nagu Eltšupino. Kombe kohaselt räägitakse tantsu algul sissejuhatus. Et jututantsu keskel onusi, et see on kompliment armastusväärsele läänele. Aga see polnud veel kõik. Rahva enamus nälgis. Sõda nõudis ohvrite seal, kus otsest lahingutegevust ei olnud. Aja jooksul kutsuti sõjaväkke kõik need ja mitte ainult mehed. Terved allüksused koostati 12, kuni 15 aastastest poistest kokku kuivanud sõjavägi hukkus Marsil läbi ürgmetsade. Lõpuks oli marssal Lopezil ainult 500 sõdurit. 1870. aastal tabas teda ennast ühe Brasiilia sõdurikuul. Postmarkidel, millel oli marssal lõppesse näopilt oli kiri, võõrub vormi patria, suren oma isamaa eest. Ei olnud tema kaugeltki ainuke surija. Sõja lõppedes oli Paraguay is 106000 naist 66000 last ja ainult 29000 meest. Relvaderistamised marssal toppesse ülemjuhatuse all ei jäänud kaugeltki ainukeseks Paraguay ajaloos. Moodi läksid niinimetatud revolutsioonid, need tekkisid tavaliselt nii, et kellelgi võimu või kasuahnel tegelasel, kellel oli mingit mõju sõjaväeliste ringkondades tekkis vastupandamatu Jesu presidenditooli järgi. Ja siis püüdis ta relvade abil kukutada parajasti võimul olevat presidenti. Mingil ajal oli rahu majas olevat asensiooni elanikud peadvangutanud ja öelnud. Midagi oleks nagu puudu. Omal ajal šakofenbahoskasva operitides ülikute kemplemise õige mürgise sulega paika panna. Jumalused ja pooljumalused vihtusid hoolega galoppi tantsida ka Paraguay son, populaarne rahvatants nimetusega kaloopa. Miks mitte selle maa operetirevolutsioonide auks seda korraks kuulata? Sanktsioonid, mis on ühtlasi Paraguay suurim linn, on raske midagi iseloomulikku ütelda. Viimasel ajal on sedagi moderniseerida püütud vanemates linnaosadest domineerinud lihtsad kahekorruselised majad. Vähemalt ei ole seal hispaania vanad koloniaalstiili, mis seal oma pitsati jätnud mitmetele Peruu ja Boliivia linnadele. Ei ole asunktsioonis ka suurtööstust, mis oleks linna arengu pulssi kiirendanud, mitte nii väga ammu aega tagasi. Liikluspolitseinikud tõmbasid postil seistes rahumeelselt suitsu ega vaevanud eriti oma käsi, sõidukite liiklemist reguleerivate vabaharjutuste kompleksi sooritamisel. Sedagi, et läbi linna aastal soodu noorukite seltskond kõik paljana aineid pole sammugi, originaalid saavad hipid. Need on migrantide ümberkaudsetest, küladest, kes pole harjunud jalatseid kandma. Nii et külaelu hõngu võib tunda ka pealinnas. Selle elulaadis ja muusika tegemise sky. Kuuleme kaasaegse Paraguai luulet Romero luuletust Küla kitarr. Külakitarr nii kõlavalt nutab vaevaliselt murest ägab, põhi perutab jõulugrile, kordab viisi, välgutab üht kuldset linti. Õhukene tühi kere mille sees on kurvad varjud. Ahelates nukralt nutab kitarr, mis külast pärit. Kõlakeelne kitarr. Halva ilma hääl. Oled. Praamipõhi, mille mustas maskis joobunud kirest keelte käsilased tormi Vaskne hääl ja pikne taevalae all märatsevad kutsub meid ja tõstab üles kitarr, mis külast pärit. Kui ta nutab, tundub, nagu nutaks Salu piiritult ja sõnadeta. Passi. Keel on üle kõige. Oled nagu kindel vader nagu talupojad, pilk, mis halab halva saagi pärast. Oled tulekahju hing, koitkitarr, mis külas. Külamoodi linna muusikat ja linna moodi küla muusikat võib alati kuulda rahvakogunemistele. Esiteks suuremaid on iga-aastane palverännak, sinise Püha Neitsi kuju juure mis asub 60 kilomeetri kaugusel asuvas joonist k kupees. Ja sundida aeti juba. 1767. aastal maalt välja ristiusk ära jäi ja segunes vanade kohalike usu. Nüüd aga nagu mujalgi Lõuna-Ameerika maalast. Autoomanikud jõuavad ka kupeesse umbes tunni ajaga. Mitte sellepärast, et autod ei saaks kiiremini sõita. Tee on lihtsalt ülekoormatud, sest paljud lähevad teele jala, minnakse isegi perekondadega, söögid-joogid kaasas. Ent paljud kannavad raskeid ja pealtnäha tarbetuid koormaid raskeid kive, palke, rauda, mullaga täidetud korv. Need on sümboolsed patukoormad, mida peale kauaaegset kaasastassimist heidetakse kergendustundega sinise püha leidsin jalgadelt, et pärast võib minna uuesti patustama. On olnud neidki, kes koha 60 kilomeetrise vahemaa põlvili või kõhul. Roomlased koha peal muidugi kaubandus õitseb. Praetakse liha, pakutakse joovastavaid jooki, iga liiki maiustusi. Kaubitsetakse keraamiliste nõudega, millele on sisse pressitud vanu indiaani organute. Müüakse killusid. Preirosid õlilampe, puuvilju ja üldse kõike võimalikku. Keskpäeval saabub pühalik hetk, kus kõik kohale tulnud põlvili langevad. Siin on jõemadrused ja ürgmetsas välja ilmunud indiaanlasi riigiametid ja politseinikke, maa, Harjeid ja haiglaõdesid valgetes kitlites. Nagu oleks maailma järsku võrdsus ja vendlus ilmunud, kuid ainult ehk tunniks ajaks. Ja ometi on olemas silmnähtav kuristik tervete ja haigete vahel. Senise püha neitsi juurde on kogunenud terve hulk almuse kogujaid eetilisi lapsi, halvatuid, alad, hoidetuid, inimesi, kes kõik ootus pilguga silmis jälgivad neist mööduvat piduliku rongkäik. Nii nagu seguneb rituaalne talitus laadaga, nii seguneb ka vaesusrikkusega tervis parandamatu haigusega. Sellistel rahvakogunemistel võib näha Paraguay nägu igast küljest. Sidet maa pärisrahvaste muistsete rituaalsete kommetega võib leida selleski, et kristliku usundi motiivid leiavad väljendust katantses. Teatavasti paljud nii Aasia, Aafrika kui ka Lõuna-Ameerika pärisrahvad tundsid ja tunnevad praegugi rituaal, sõit, tants, õhtumaalased, aga vaevalt kujutlevad näiteks jõulutantse. Ometigi on Paraguay levinud Põhja-Argentiina päritoluga jõululaul Aybaranalidaad mees ja naine tantsivad ning laulavad vastastikku, lehvitades sealjuures taskurätte. Laulusõnades on juttu kojujõudmise mõnudest, kus kõik peaks vastama laulja unistustele. Lähedal asuvast Põhja-Argentiinast on Paraguay lased üle võtnud palju teisigi laule. Näiteks laul pais, Sache lõikatamarca kättamarca maastik mis on väljapeetud Argentiina likus sambarütmis, mis teatavasti mitmeti erineb Brasiilia sambast. Laulus on juttu vaatest kõrgetelt kaljudelt alla orgu. Üks linn paistab sealt teine, teisalt pikk tee aga kaob kaugusse. Katamarca maastiku juurde sobiv Romero koduigatsust väljendav luuletus pealkirjaga sead. Seal sellel ajal sadama peaks vihma näitummi, niite, vihma, ainult vihma ja metsades ja vastuvaeseid maju. Ja kõigist õmblustest kinni. Hall vihmahabe peseb hoovi, seal kaugustes sel ööl vist sadama peaks vihma. Kui rutan kodus, nägi lepa varjus seal kaugustes, kui veel ei teadnud, et ükskord ma ei tule tagasi jään hiljaks sinna hämarusse, sinna vihmasse. Seal sellel õhtul sadama peaks vihma. Liivahuvi on järgmise laulu nimi. See on väike linn Põhja-Argentiinas kus pidavat elama laulu laulja, armastatu. Ja selle laulu juurde Romero luuletus sinu rajada. Näe juba laskutki mööda rada, kuulen sinu laulvaid kuuli. Sinu õlgadelt lendavad linnud. Kleidis kuldne mesilas. Kuhjad küpsetest teradest, mida tuuled tuulasid siis, kui silmapiir oli vaevalt arglikus koidupunas. Näe, juba lähedki ööd imetlema. Aeglaselt tasandikel hulgud, tuultes juuksed lastud lahti, kivide vahelt altsinud jalgeallikat kasvavad, otsib su jälgi järele, leiab tüütult maapinna niiskus. Ootan sind. Sinu puhanud pilgud annavad mulle hommikulootust. Ööd, ta ei elaks ühtegi päeva. Mägi rohune, alasti keha, mis on mähkunud, kes köisiasse uttu metsiku tüümiani järele lõhnab. Iga sul lugu rohekalt helgib ripsmedki on sul kui roheVastrohust Sa oled puu, mis on väljunud metsast. Juurt tekib täis rohelist paiku. Sinu rinnad on juuste kuku ja tuult tuulatud, küpsaid teri. Vöötaja Koiduta oruta, mäenta ei saaks elada ühtegi päeva. Jaama käega kaevudes mulda, kuulad, kuis põhjatu sügavus laulab. Ja siis äkki, kui rohesuitsuketas, näen sinu palet. Ega Paraguay lastel muidugi pole selliseid avaraid Rohtleid pumpasid, kus võiks päevade kaupa ratsutada ilma et silmapiirile midagi uut ilmuks. Kui sõita pampat pidi põhja poole ja lõpuks ometi ilmub maad väljale mägi siis on see juba Paraguay. Paraguay on orgentiinaga jõe piir mida mööda sõidab arvukalt suuri ja väikesi veesõidukeid. Ometigi on jõgesid kaks pilka majja ja parana mis on nagu võimsadeks Vallikraavideks kindluse piiril. Neid pidi saab oma poolteist 1000 kilomeetrit sõita peaaegu sama pikalt kui Argentiina Bambadki mööda ja sõidavad seal mõnikord peaaegu et ookeanihiiglased jõgede ümbruskonnaga eriti rohetav ja haljas. Paraguay on siis enam metsade ja mägede maa ja mõlema eest muidugi muusikatki loodud. Metsamuusikaks võiks nimetada harfi pala paharokampana milles matkitud ürgmetsalindu, kelle hüüded äratavad kogulane. Harfia kitarri vahelduvad repliigid loovad pildi koidueelsest metsast. Mägedelaugul on nukram nähtavasti mägede kõrgus kutsub esile mõnikord sama melanhoolia tunnet, nagu Rohtlate kaugusedki. Laulu nimi on suubub. Kannan oma kurbuse üles mägedes. Mängin. Ja seal emat räägib mulle sinust üleval mägedes kaovad elumajad kaugusesse. Mäed väga lähenevad. Ronin. Paraguay indiaaniviisid on kinkinud viisid eriga moodsate laulude loojaile. Populaarne lugu Hispaania silmadest on alguse saanud harfiviisist myydespediida ja siia juurde veel üks Romero luuletes. Siis tuli siis tema kõiketeadja see, kes teritudes kuulmist kuulas rahulikult ära koos ja ebakõlad kõik öeldu ütlemata jäänud. See, kes nägi, kuidas värvi muudavad su huuled ootamatut ebatõenäolisust täieks saamist, meeletust, suudlust, koitu. Mõeldes täna kõlanud muusika ja kuulates veel kord ansambli hospraguaias esinemist, tunneme, et praegu vahilased on paljugi muust maailmast üle kudunud aga nad ei jäänud tänuvõlglaseks, neil on olnud maailmale nii mõndagi ka vastu pakkuda.