Kui mustal mandril ilma sünnib inime, kõik tantsivad, laulavad ja mängivad. Kui sureb inimene, kõik tantsivad, laulavad ja mängivad inimene astub uude elujärku. Kõik tantsivad, laulavad ja mängivad, algab külviaeg jahile või kalapüügile minek, kaid tantsivad, laulavad ja mängivad. Miks ei peaks siis nõiast tohter ehk tohtrist nõid oma maagilisi toiminguid samuti laulu ja tantsuga tegema? Aafrika muusikaline üldpilt küllaltki kirjuna näida seda eeskätt Põhja-Aafrikas, kus valitsevad tugevad islami ja järelikult ka araabia muusika mõjutused. Musta mandri põhjaosas segunevad need neegrite musitseerimas laadiga. Neegrid on küllaltki vastuvõtlikud mujalt tulnud mõjudele entosca, vaat neid alati assimileerida nii-öelda endale suupäraseks muuta Musta mandri selles osas, kuhu islamimõjud pole ulatunud. Kohtume üllatava tõsiasjaga tohutul territooriumil, mis laiuv tuhandete kilomeetrite ulatuses, kus võib leida enam kui 1000 erinevat keelepruuki. Valitseb helikunst, millel on stiililiselt ühtsed jooned. Midagi taolist ei leiame ühelgi teisel kontinendil. Kui me täna oma neljandas Aafrika saates püüame pakkuda muusikat väga erinevatest maakohtadest ja riikidest siis on see eeskätt ikkagi musta mandri enesekunst. Eurooplased nimetavad Aafrika riike praegugi veel arengumaadeks. Aafrika kunsti on aga ikka primitiivseks peetud. Ometigi pole Aafrika kunsti eeskätt helikunsti täiesti mõista suudetud. Selle tegemine käiks täiesti üle jõu. 16. sajandi Hollandi reisijad on viibinud muistses Aafrika riigis bensiinis. Nad rõhutasid, et selle maalinna tänavad on mitu korda laiemad kui Amsterdamis. Valitseja loss aga hõlmab suuremat territooriumi kui terve Harlemi linn. Möödunud sajandi lõpul. Inglased ju nii-öelda avastasid selle paneeli uuesti. Lossist vedasid nad välja, mida ta andis elevandiluust pronksist vääris puidust nahast esemeid, keraamikat, koralle. Mõningaid sealt pärinevaid leide on sattunud ka Leningradi etnograafia instituudi muuseumi. Peenilist leitud raidkunst avaldas tugevat mõju õhtumaise nüüdiskunsti mitmete palgejoonte väljakujunemisele. Huviga uuris seda see sall, aga kapikassa mattis tere mudila Jaani ja paljud teisedki võtsid omaks iseloomulikke motiive Aafrikas tuuridest, jaamaskitest. Omaks võtta ja assimileerida Vöödi muidugi ainult väliseid oma ise loomulikkusega silmatorkavaid jooni. Ei saanud ju aafrika kunstisümboolika õhtumaistele kunstiloojatele mõistetav olla. Algselt olid NATO realistlikud kujutlused muidugi ka Aafrika kunsti aluseks. Sajandite jooksul kujunesid välja juba tinglikult vormid milles idee olemuse väljendus kontsentreeritud kujul võiks öelda Tšifreeritult. Eurooplasel ei ole kerge sele šifriv võtit leida. Aafriklasele muidugi pakub iga pisi joonid genegi assotsiatiivne ide elamusi. Paistab silma, et Aafrikas valitseb raidkunst täiesti maalikunsti üle. Kui aga kasutatakse värve, sisepüüta, matkida looduslikke värvitoone võimalikelt värvused pakuvad Aafrika lastele huvi nende valguskiirguse intensiivsuse seisukohalt. Teatavad värvid võivad seotud olla ka mingite kujutluste või elamustega. Raidkunstile on lüürika ja isiklik moment muidugi hoopis vähem iseloomulik kui võrrelda seda maalikunstiga. Kogu Aafrika kunst väljendab inimese alluvust kõrgemale organiseerivale jõule. See väljendub mitte ainult raid kujudes ja rituaalsetes maskides vaid ka tantsus, muusikas. Kogu kunst on põimunud elu-olu, usundi maailmavaatega, ühtlasi inimese füüsilise enesetundega. Maailma kogu selle mitmekesisuses mõistetakse kui dünaamilist tervikut. Tunnetatakse kontaktis nii elava kui ka elutu loodusega ning surnud esivanematega. Ei ole mingit distantsitaju ja tajutava vahel. Sidemetes on kõne, olustikuline või kunstiline. Needki mõlemad on tihti seotud. Ei tarvitse olla ju ainult sõnade kõne, võib-olla ka liigutuste helide kõne. Sõnalaga on jõudu ja võimu, sõna anteost eraldamatult. Seega ei ole midagi vaimulikku, ei ole midagi ilmalik, kodumaist ega ebamaist ei saa olla tantse, tantsu pärast või muusikat muusika pärast, mis ime siis, et nõiatohtri tegevus ei saa muusikata toimuda. Ei saa muusikat välja kutsuda, esivanemate vaime, jumalusi tervenemist paluda või vaenlasele pahandusi kaela saata või siis ainult pühitseb tuile määratud kombeid täita, mida nimetatakse, puuduks. Et wuuduud ristiusu vastu välja vahetada, selleks on vaeva näinud mitmeid. Usuvorme esindavad paljudest rahvustest preestrid ja misjonärid. Viimaste hulgast ei puudunud ka Eestimaamehed. Nii lauldakse valge isa misjonimajas saabundas Kongas. Aafrikalike elutunnetus ei tule esile ainuüksi algupärastes lausudes. Seda pole kaugeltki vähemal määral tunda selles, kuidas lauldakse võõrsilt sisse toodud laule. Muide, katoliku kirik sellele omase kiire kohanemisvõimega asjasse suhtunud põhimõttel parem pool muna kui tühi koor. Katoliku misjonärid pole vastu tõrkunud aafrikapärasele koraalilaulmisele vaid vastupidi, seda isegi soodustanud. Ghana pealinnas Hakras on keerubjasseirabki kirik mis levitab anglikaani usku. Siin võib kuulda, mis on saanud soliidsetest anglikaani koraalist aafriklaste esituses. Terve kogudus oma valgetes pikkades röödes hõljub edasi-tagasi ja plaksutab rütmiliselt käsi. Lapsed tantsivad rõõmsalt ringi. Ameeriklase Coreri reisiraamatus Aafrika tantsib on kirjutatud. Aafriklast tuleks iseloomustada kui inimest, kes väljendab mis tahes elamust rütmiliste kehaliigutuste abil. See tantsuseisund on meile kaugelt karakteersem kui nahavärvus või näojoonte iseloom. Juba koraalidega võetakse ette, mida vajalikuks peetakse. Mis siis veel rääkida sisse toodud tantsu rütminest. Graceerby kirikust välja astuda, kui lähedal asuvalt väljakult kostavad teistsugused helid. Veoauto kastis on aset võtnud pillimehed ja mängivad reaafrikaliseeritud, seal taas aafrikapäraseks muudetud kalipsot. Pillimänguks kohandatud veokeid hakatud nimetama. Memme vankriteks. Näeme Vabens. Need on elustatud loosungitega nagu maksapoiss kohe kinni. Küll jumalavitab kehv ja sõpru. Dixiga otse üle ookeani võidoun kraadiousson indiksi. Nii et kui olla kongos Kindschazas ja astuda sisse afro kambaklubisse Nigeerias võib ka torupillimängu kuulda ja seda isegi seadusesilmade jäneste esituses. Laagose politseiorkester, kes on inglaste poolt treenitud, näitab, et Šotimaa pole kaugeltki torupillimängumonopoli ainuomanik. Nagu meil on juba jutuks tulnud, on Põhja-Aafrikas tugevad Araabia kultuuri ja islamimõjud. Tehtud maalist riiuleil jõelaev täis rahvast, kõik kannavad araabiapäraselt pikki valgeid, rüüsid kaasas korvis kompsud ja loomad. Üks muusikamehi mängib kolme keelelisel nette pillil, mida peetakse üheks Ameerikat ändjo esivanemaks. Pind on pikk ja kitsas, kaela juures on lahtiseid, keele juppe, mis põrisevad kaasa. See annabki mängule araabiapärase ilme. Araabiapärane on ka ornamendirohke mängulaad, rikas kaunistus noodikestest. Idamaadel ja Aafrikas võib kohata ka ühe keelelisi poogen Pill India Ekdaaride sugulasi. Ühelt selliselt pildilt kõlabki praeguse lugu, mis seal helisalvestatud samas niige riiulil sõitval laeval mängumees ise olnud peaaegu et nähtamatu oma avaras, valges, araabia stiilis rüüs ja peakattes silmade suured tumedad päikeseprillid. Taolist mängulaadi võib kuulda ka ülemboltas. Tütarlaps laulab saatusel kahekeelsel näppe pillil, mis on jõelaeval kuuldud kolmekeelse pillilähedane sugulane. Ja veel üks soololaul, seekord Abessiinias. Nüüd saadetakse ühe keeleline poogenpill, mis on aga sügav, küllalt, et olla ühe keeleline tšello helilindistatud tantse Lalibelas, kus asuvad kõige vanemad Etioopia ristiusu kirikud. Laulus eneses aga lauldakse alguses needusest sees, Lalibela linnast lõpuks parajasti ehitatavast uuest hotellist, mis tõotab ka Heaturistide, on põhja poolt tulnud mõjutusi reedab dekoratiivne mängulaad ja nina, toon laulmisel aga ka midagi muud. Hoopiski põhimõttelisemat eraldab sellist musitseerimist laulmisest lõunapoolsemalt mustal mandril kus ei ole selliseid välismõjusid. Seal ei ole selline omaette laugele kaugeltki tüüpiline. Kellel on õnnestunud mõist aafrika trummide kunsti on õigel teel aafrika muusika, kuid terviku mõistmisele. Veendun tsitaat džuunzi raamatust Aafrika muusika, mis on ilmunud kuhjorodeesias 1943. aastal. Samas jätkatud Aafrika muusika kujutab endast peamiselt löökpillide rühma ja laulu, mis saadavad tantsu. See ongi see muusikaline maailm, milles aafriklane elab ja liigub. Praegu kuuleme esinemas Nigeeria trummimängijaid moona niinimetatud rahva ooperitrupist Oshokest. Nagu kõikjal on siingi oma mängujuht, kes annab mängijatele ette põhilise rütmijoonisega. Sedasi okupeeritud rütmi motiivi hakkab siis kordama kelluke selle taustal iga trummilööja leiab oma rütmijoonised, mis oma iseloomult ja rõhkudelt peab teistest tugevasti erineva. Kokku annab see muidugi tohutult keerulise rütmi, joonise, mida eurooplase kõrv ei ole harjunud eraldama. Pärast helisalvestist on dešifreerimiseks noodistamisel kasutatud euroopaliku hariduse saanud. Trummidega võivad liituda veel kätelaksud nende poolt, kellel trumme parajasti käes ei ole. Kaplaksutajad peavad leidma oma rütmi, pildi lauljatest muidugi rääkimata. Laul ei tarvitse üldse ühegi löökpillijoonisega kokku langeda. Kõik toimuv ühtsest vaimust kantud musitseerimisenime siin lööb mustale mandrile niiviisi loomulik kollektiivsusvaim kõige selgemini välja. Levira algab trummimängija Rubarahvamas kera jaoks, mida nad kutsuvad peekoni kuuniks. Maskeraad võivad olla seotud ka usundid avadega. See, mis praegu toimub, on puhtalt meelelahutuslik. Enamasti helistatakse loomamaske ahv ja krokodill, leopard, sega ja nii edasi, ent on ka selliseid karakter, maske nagu eluküllus. Trumme ansamblis tavaliselt kolm kuni neli antud heli ris võttel on neid eriti rikkalikult tervelt. Neist neli on tüüpilised liivakellataolised Lääne-Aafrika trummid, mida hoitakse vasakus kaenlas ja pigistatakse, et muuta vajaduse korral helikõrgust. Juht mängib neist kõige suuremat niinimetatud emade viiest ruumann pajakujuline. Seda mängitakse nii käe kui ka pulgaga. Trummihäälestuse kõrgus on reeglitega ette kirjutatud. Juhuslikkust siin olla ei tohi. Trummide helikõrgus küsid meeshäälte ulatuse piirides ette kirjutatud on ka tämbrid. Trummid oleneb kohast, kuhu lüüakse. Trummipulki valmistavate meistrite hulgas on kindlasti omas tradivaarid. Volga tegija peab teadma isegi seda, millise pala ettekandmiseks ta parajasti pulka valmistab. Nii et kui inimesed tulevad mowski raadile usulisi toiminguid läbi viima või lihtsalt lõbutsema, siis saadab nende tavapäraseid maske ka tavapärane, aga alati erutav rütmirõõm. Kuidas avastati maskid, sellest kõneleb isegi üks müüt, et ükskord töötasid kaks Aaro suguharu naist küla lähedal. Äkki kuulsid nad mingit kära, trummimürinat ja hülgamist. Lähemale minnes nägid nad andum, voolusid väikeseid punaseid inimesi, kes tantsisid, laulsid ja jõid õlut. Rauast istme peal istus vanamees nimega all parga, kes oli valvur. Ümberringi tantsisid andumbulud. Naised märkasid ka puust maski, mis kujutas vanameest. Kui naised külasse tagasi läksid, ütles ühe naise mees. Mine tagasi ja viska neid, keda sa nägid. Kiviga. Naine läks ja viskas. Ta tabas vanameest ja see saanud koos teistega ära joosta, kuna olin hüdroojane. Vana andum, voolu ümber lebasid mahajäetud seelikud, käe- ja jalavõrud, sauad ja puust mask. Naine võttis kõik kaasa ja läks külasse. Seal jooksid kõik laiali, tema mees ka. Siis peitis naine asjad aita ja hakkas oma tegemisi tegema. Aga ükskord ütles üks vanamees tema mehele. Need asjad, millega naine sind ehmatas, peitis ta aita. Mine võta ja näita talle. Kui naine meest niimoodi nägi, jooksis ta puu alla. Kui mees ta sealt välja ajas, jooksis ta sugukonna suurde majja ja kui ta ka sealt välja aeti, jooksis ta naistemajja. Pärast seda ütles naine Maal, istun naese taandun, voolude asjadel on niisugune jõud, otsustasid mehed need naiste käest ära võtta. Senini olid naised mehi valitsenud ja neid isegi kiusanud. Kui selline olukord oleks veel kaua kestnud, saanuks meestest naiste orjad. Mehed panid kõik andum voolude asjad varjendisse. Seal hoidsid nad ka kinni püütud andum puulut. Vanake all. Varga õpetas meestele, kes olid tulnud kaljusse raiutud varjendisse õlut jooma. Kõike, mis oli seotud maskidega. Muusikute esinemist, mingit poliitilist ruumi ja üks pulkadega. Tansaania omapäraks on veel plekitahvli löömine pulkadena, sellele lisandub kõristi helilauljatelt. Tantsijad kannavad maske ja esitavad oma numbrit kaheksajala kõrgustelt kaartlikudelt. Vaatepildis avaneva globaatiline meisterlikkus on siin muidugi ilusas kooskõlas trummimeeste hämmastava oskusega. Aga tantsu ja trummimängu treening algas juba varajasest lapseeast peale. Muidugi nende laste jaoks, kes on eriliselt andekad nagu kõikides lõuna idamaades, kus valitseb improvisatsioonipõhine, seega mitte noodistatav helikunst. On ka aafrika trummikunstis oma kindlad reeglid, mille piirides ainult tohibki improviseerida. Meisterlikkust ja andekust hinnataksegi selle järgi, kuidas esinejad oskavad vaimustavalt ja kaasakiskuvalt improviseerida antud rangetes raamides kus aga muusika on seotud rituaaliga. Seal ei tohi keegi laulda teatavaid laule, tantsida teatavaid tantse ja mängida teatavat pilli, kui tal selleks puudub nii-öelda ühis kondlik kvalifikatsioon. Taoline jaotus puudutab ka muusikapalu, õieti kui muusika, palun pühendatud mingile kindlale mainida ei tohi ühelegi teisele vaimule mängida, muidu võib hirmus pahandus kaela tulla. On muidugi ka spetsiaalseid pille, mida tohib ainult kindlale jumalusele mängida. Mis ime siis, et mandril, kus taevaste ja maiste asjade vahel eraldusjooni tõmmata ka lõbutsemist muusika esitamisel ei tohi reeglitest üle astuda. Trummimees Aafrikas ei ole just kõige ees küll aga alati ringi sees. Rumm on alati ringi keskel ümber trummide, tantsitakse trummi ümber toimuvad suguharudes kokkutulekud. See heliülesvõte on tehtud Põhja-Ugandas Ahoolis. Kahte trummimeest ümbritseb kaks tantsijat ringi, naised oma kaunistatud põllede ja keelega on seismises ringis mehed välimises mehed kannavad puusade ümbernahku. Peas on neil jaanalinnusuled, mis hõljuvad tantsuliigutustele kaasa antud tantsu peatutakse isegi kuninglikuks. Huvitavaid aafriklased eelistavad alati nii-öelda 200-le rütmile. Kõik, millel on kolmeline karakter, peab lõppresultaadina ikka paarisüsteemile, on ka praegu kõlava heliülesvõte on kuulda, kuidas kolmi osalisuselt kahju osalisusega võitlusolukord. Madal trumm kõristi tantsijate jalgade küljes näivad olevat kolm kahendikku rütmis ent lõppresultaadi, siis tekib hingi sümmeetriatunnetus. Aafriklased huumoritaju lööb kõikjal läbi. Nalja saab teha isegi bürokraatia vaimust läbi imbunud sõjaväeteenistuses. Praegu mängib viis trummimees kamba suguharust Keeniast. Nad kannavad sõjaväe vormi, neile teeb suurt lõbu parodeerida nii sõjaväelaste käsklusi ning Euroopa sõjaväeorkestrite kõlamist. Neile näib banaalne olevat pealtvaatajad muidugi lõbutsevad muusikaliste tempodega, eriti seal, kus ette nähtud rütmile pakutakse omamoodi lisandeid. Nii et kas tegemist Avandi kohaste reeglite ja nende omanäolise improvisatsioonilised tõlgitsusega? Bon Robson on teinud mitmeidki aafrika laule kuulsaks. Kohe kuuleme Keenia suguharu laulu, mida Robson laulis filmist sandas jõelt. Kõige mehed on kõvad paadimehed Kongo jõel nad aerutavat seistes nagu Veneetsia Condoleerid, ainult et neid on 30 meest korraga ühes veesõidukis käes. Suured odakujulised aerud. Päras on aset võtnud muusikamehed. Trummi-deta ei tulda siingi toime. Mitte ainult Loui 14. kes tahtis kangesti päikesekuningas olla, ei võtnud isiklikult osa kunsti tegemisest, lõi, tantsis nimelt balletis kaasa kohalik valitseja fon kaameronist aga mängib oma meestega trummi kaasa. Ja saab sellega kindlasti paremini hakkama, kui Loui omal ajal balleti tantsimisega. Reaalselt muusikat Fonni jaoks mängib 10 Villemendajad igal, millel on ainult üks heli ja mängija, peab selle eest hoolitsema ta õigel ajal oma loodikese ära puhuks. Taolist asja leiame mujalgi Aafrikas, ent seda esines vanalvenemalgi. Seal olid samal põhimõttel mängivad sardi orkestrid. Fon ise on aga tema enese auks väljumas orkestris trummimeheks. Küllap see Fongi tahab oma trummi abilt kõnelda aafrika keeltes mõistet trummi mängida saab väljendada ainult nii, panna trumm kõnelema. Nii nagu trumme häälestatakse. Inimhääleulatuses on ka trummi intonatsioonid lähedased inimkõnele. Väärib tähelepanu, et rütmiline vormel, mida improviseering trummimees kavatseb oma mängus varieerima hakata, on kõigepealt seotud silpidega, millel puudub loogiline mõte. Selle eest on aga kindel rütmiline ja intonatsiooniline struktuur. Seda silpide valikud kannavad esinejad ette enne algust. Aga vahel ka ettekande käigus kuuleme nüüd trummirütme asendavaid silpe. Loomade ohverdamist jumaluste leia kaitsevaimudele esineb küllaltki palju ka tänapäeva mustal mandril. Praegu kuulame preestrit laulmas härja ohverdamise juures ent ohverdatakse tuuakse annetus ja ka jahiretkedel näidis vaaka suguharu jahib metsloomi püüniste abil ja loodab sealjuures kaitsevaimude Mümboode kaasabile. Enne metsa minekut elab jahimees rangete ettekirjutuste järgi. Peab laskma oma otsaesist küünarnukke ja käeselgi armistada, mis peab tema jõudu mitmekordistama. Jahile minnakse koos perekonnaliikmetega. Enne laagripaiga sisseseadmist püstitatakse väike altar esivanematele. Sellele asetatakse banaane, mune ja muudki söödavat. Siis algab esivanemate vaimude kutsumine. Mu esivanemad, te olete surnud. Ma olen teie järeltulijatega siia tulnud. See on teie võimuses, et loom satub minu tehtud püünisesse. Kui laager on üles löödud, minnakse kõigepealt otsima sobivat materjali muusika vibu jaoks. Alles peale pilli valmis tegemist, tehakse esimene püünis pilli, mida elaks kutsutakse võitakse esimese püütud loomaverega. Siis algab laul metsavaimudele Mümboodele. Ma võtan vibu, meenutan seda, et tänada täid, Minbood tuli heade kavatsustega, anun teid ja mängin teile ämbellaal. Meelitage loomi püünisesse poole, ohverdatakse püütud metsloomamaks ja süda pidulikkust, siniorel jahti, pühitsemine ja muusika tegemine. Kõik on ühe ja sama tegevuse eri küljed. Kuuleme, kuidas kostab mäng muusikalisele viibul. Resonaatorina kasutatakse mõnikord omaenesesuud. Nüüd kuuleme väikest laagrielu idülli Buschmanite juurest. Heliülesvõte on tehtud Botswana'st, Kalahhaari, Buschmanid ja nende pered istuvad kuumal keskpäeval omal ajal kris, ajavad juttu ja mäluvad meloneid. Üks mees sõrmitseb Musta Aafrika kõige levinumad keelpillipudelkõrvitsast resonaatoriga piirat. Vušmonid on selle laenutanud oma naabritelt Sambia. Peatselt läheb tantsuks naised, haigeid oma ettemehed ja poisiks jälle omaette naiste tantsu küllaltki huvitav rütmijoonis. Mida nad plaksutavad? Naised liiguvad ringis, nende laul kõlab omalaadse joodeldusena mängimas, käib jaanalinnu muna käest kätte. Kui algas meeste tants, siis tehakse hoopis Mehhisemad häält kaasa. Poisid laulavad kõrgetel nootidel. Ugandas on tehtud heliülesvõtte mängust juba viiemm, piiral. Kui juba lauldakse üksikult, siis tavaliselt jutustavaid laule. Veel üks heliülesvõtte Ugandast Eva Risto hinda on kanda rahvakunsti nii-öelda juhtiv esitaja. Praegu ta laulab, hoides käes horisontaalasendis kaheksa keelelist ribuharfi saates, ent sellel laul on pärsi hull mees, varastanud lossi köögist lihapala ja selle eest raiutud tal käed maha. Kuigi varistamuiginda esitas seda lugu, istus ta puutüvel, mis kasvas kaldu Victoria järve vee kohal. Seal teda heli lindistati, igikuisega kuulata Ugandas rahvapilliorkestrit. Leiame, et see muusika on oma ilmelt mõnevõrra kaleidoskoopiliselt kui mitmete teiste musta mandrite rahvaste muusika või peaksime teda nimetama kaleido fooniliseks. Aafrika muusikale ei ole iseloomulik mõttepauside pidamine ühe pala lausete või osade vahel. Muusikalisi komasid ja punkte leiame ikkagi Euroopa, muusikas aga värvi ja rütmivariandid, mis teravalt piiritletud, kui muidu kanadalaste orkestrimuusikas ei puudu. Praegu esineva rahvapilliorkestripillide hulgas on peaaegu krokodillipikkune ksülofon Amad hinda mille kallale on asunud korraga kolm meest. Ei puudu, iga ligineb pea poogenpill. Paani vilesid, flöödimoodigi täisid. Ja muidugi ka Göristid. Kolm trumme. Orkestris kellas kahte heliandeks ksülofon ja suur pudelkõrvits. Kui viimast puutükiga lüüa, kõlab sügav bassiheli. See tants toimus öösi, tantsijad olid oma jalad valgeks värvinud, nii et näha oli ainult jalgu. Ometigi aafriklane ei tantsi ainult jalgadega. Juba üks 18. sajandi reisi oli kirjutanud. Neegrid ei tee ühtegi tantsusammu ilma et samaaegselt iga nende kehaosad isegi pea ei reageeriks sellele oma liikumisega. Iga kehaosa liigutused on erinevad, kuid samal ajal langevad rütmiliselt ühte kui kiires tempos kõik ei toimuks. Nimelt nende lõpmatult. Kehaliigutuste täpsuses seisnebki neegritel tantsukunst. Tuleb üldse sündida nõtkete ihuliikmetega, et olla võimeline neid jäljendama. Tantsumuusikat ksülofoni orkestrilt, Mosambiigis. 15 ksülofoni mängivad vägagi kiiresti, aga ei saa ütelda, et tantsijatel oleks tegu neile järelejõudmisega. Vahepeal löövad mehed kilpidega vastu maad isegi lauldakse. Kuigi muidugi lühidalt Aafrika lauludes võib esineda ka 200, sest tavaliselt kõlab see siis kvartile sõitmiitides, harvem Sekstides. Kui rütmi lüües püüab igaveseks laagrist erineda, siis laulmises vastupidi, lauldakse täpselt koos. See tuleneb tekstidest, sest segamini lauldes võiks ju tekst arusaamatuks jääda. Paralleeli võiks mainida, et samal põhjusel sõdisid 14. sajandil katoliku kirikuisad polüfoonilise muusika vastu. Kardeti, et pühitsetud tekstid jäävad arusaamatud. Neegrite kvardis või mingis laulisele võiks leida teisigi paralleelid hiliskeskaegsest Euroopas. See oli niinimetatud orgaanud stiil kirikulaulus. Muide need 15 ksülofoni ei ole kaugeltki ühtlaselt häälestatud. Mängijad on mitmest külast kokku tulnud, aga igas külas on veidi erinevat häälestust. Senegalis mängitakse pilli nimega koora. Mängib kaup istub seljaga, toetades vastu poe seina ja näppima 16 keelelist pilli, millel on resonaatoriks samuti pudelkõrvits. Koera on midagi vahepealset mandoliini kandle vahel. Laulja laulab oma õnnetust ametivennast, kes suri oma pulmapäeval. Miks inimesed surevad suuludel on selle kohta oma versioon. Kameeleon inimeste juurde ja ütles. Millega meeleoni inimeste juurde ja ütle neile. Teie ei pea surema. Kameeleon läkski teele, ta läks väga aeglaselt ja kõigele lisaks pidas veel tee peal kinni ka sest ta nägi Vukweebee saane põõsast ja hakkas seda jaurama. Siis saatis Unculum kuuluga meeliani järel sisalik intulo. Isalikule ütles ta, et oint tuulo, mine inimeste juurde ja ütle neile, teie peatas surema. Surema peavad valged ja mustad surema pealt kari, lambad, koerad, linnud. Kui sisalik minema hakkas, oli ka meeleon juba teel, aga tuulo jooksis väga kiiresti, sest Unkolon kuulu, oli öelnud. Rutta ometi. Sisalik oleka meelionist kärmem jõudis esimesena ja ütles. Inimesed peavad surema kõik inimesed ja loomad, kes elavad maa peal. Ja lõpuks Lõuna-Aafrika. See oli ikka tegemist nimetatakse pommitamises, toimub see Johannesburgi kullakaevandustes, see pole puhas neegri rahvamuusika, üht-teist on singa missionäridelt õpitut pommitamiseks nimetatakse seda ka sellepärast, et siin püütakse teha nii kõva häält, kui inimene üldse võimeline. Neegrite hääle paeladki näevad olevat erakordselt vastupidavad. Kaks külamis asuvad teineteisest küllaltki kaugel, võivad korraldada võistulaulmise, kumbki oma juurest muidugi lauldakse vaheldumisi sama laulu nagu vastates teineteisele ja nii paar tundi järjest. Praegu me rääkisime kõva hääle tegemisest otseses mõttes. Aga kaudses mõttes võib ütelda, et must manner on õppinud nii kõva häält tegema et see on kuuldav kogu maailmas.