Kui ma hiljuti Eesti Elektrijaama miljoniliste võimsuste vahel kõndisin, tekkis imelik tunne. Kõik nähtu on ju loomulik. Aga just nagu ebareaalne. Tuhanded inimesed, noored ja vanad juba kogenud mehed on mustjõele oma töö jätnud. Kaks ja pool aastat. Tagasi oli seal alles tühima soostunud mets ja maaliline mustjõgi. Eesti elektrijaama ehitatakse nagu märkamatult. Seistes kahe hiigelkorstna kõrval, mille tipud 250 meetri kõrgusel pilvedesse kadusid. Tundsin ennast hästi väetina, küllap seda ehmatavat argust on tundnud paljud. Ja seal, kus maapind värises energiavõimsusest, meenutasin üht-teist elektrijaama ja meest, kes seda tillukest jaama peaaegu veerand sajandit tagasi ehitada aitas. Siis oli maa pine ja just nemad kommunistlikud noored võtsid nõuks näidata teed tulevikku. See oli leevakul. Kui praegu mõnele noorele näidata seda juba mittetöötavat elektrijaama, siis ta imestaks nii väike ja nii väike. Aga ta ehitati noorte entusiasmiga peaaegu paljaste kätega. Ehitati tulevikule ja ta andis valgust. Levakul töötati, lauldi Jaloodi ennast suureks. Kadunud Juhan Smuul tuli, elas ja töötas leebakul poistega, koos. Sündis sealsamas tattnina valgel kirjutatud poeem järvesuu poiste brigaad. Oma esimese artikli liivaku ehitajate seinalehte kirjutas Paul Haavaoks. Oma esimesed maamehe raskepärased, värsid pani ta kirja Juhan Smuuli õhutusel. See oli talvel kuus aastat tagasi. Räpina kandis oli rohkesti lund. Gigandist Eesti elektrijaamast polnud veel plaanigi. Balti elektrijaama Narva ligidal pandi järkudega. Pata tööle. Paul Haavaoks oli juba nüüd tuntud luulemees. Aeglane ja kohmakas, kui metsade keskel kasvanud karu juhatas mind paberitest ja raamatutest koormatutu. Imestasin, kuidas ta tavalisele toolile ära mahtus. Ja see on mees, kes armastab tööd tühja tuult, taid alla. Ja ma küsisin, leevaku oli ka see koht, mis teie Sulele edaspidigi hoogu ja toredat rütmi andis. Õieti ütelda evakule, olen ma tänulik, et minust niigi võrd kirjamees sai. Ma kunagi püüdsin taastada neid mälestuskilde leevakult ja siis on meeles õige mitu omakandi poissi. Tervituseks kätsa suru seltsimehel uuel, kellel Hilkneb laastupuru kodukootud kuuele oli poiss ta ringile kuv, kärsitu ja ruttav. Kas siis pole tema õhkuv nägu sulle tuttav? Veeredi, see ei seisa kuskil pudelis eiburgis. Püsimatu naeratuski vilksatab huulte nurgis. Alles eile ajas Hitsmeid naabri põllupinnal. Nüüd näen valgeid lubjapritsmeid sonil näol ja rinnal laupeks nüüdki higist tilgu töös, teeb araks mõne. Aga teine on ta pilgu, sära, suund ja kõne. Need olid poisid peaaegu veerand sajandit tagasi. Ent Paul Haavaoks mõtles kaete tänastele poistele. Leib vaimustus, kitarr ja kerged villid, soe kasukas ja kirjapaberhahk, paar klassikut ja lähedaste pildid ning lubjatolmust kare käte nahkleib klassikud, kitarr ja kerged villid. Eel elab laulu kümnekordne kaja, kus mäge lõikab raudne rööpapaar. Meel soojeneb kui lõkkel supipaja uhaalik sisu. Kõik on hea ja klaar. Jääb lemmiklaulu kümnekordne kaja. Laul kõlab nagu tungiv küllakutse. Nad lähevad. Kas see on rännulust? Kas seiklussoov ja suurte üllatuste noor janu hülgab kodust mugavust? Laul kõlab nagu kirglik kaasa kutse jahelda siis kodulävelembus ei pea neid kinni oma uksepilt. Nad teavad, ootab jäiste tuuste embus ning kes pidi lume Sartsuva välipliit. Ei ahelda neid kodule, lembus tuisk, ristseid peab laul lahkuma poiste rivist, kes käsid, haub hääl kõrri, külmand, ent kirss maasse maetud kandilisest kivist saab sugupõlve, üllas monument. Tuisk, ristseid peab ja vait on poiste rivi. Miljöö on karm. Kuid mulle paistab tuttav teel lumetuhas väsinud jalast. Sild kannab veel ja hästi, aeg on ruttav, ma tervitan sind tänast leiva klast. Miljöö on karm, kuid mulle paistab tuttav. Kuidagi nagu kahju hakkas, kui seisin Eesti Elektrijaama gigantsete korstnate varjus. Sest tänastest leevat lastest uute elektrijaamade ehitajatest pole kahjuks noorte kirjameeste poolt veel poeeme. Toodud liiga igapäevaselt sünnib tänane valgus.