Me kohtume Valter Ojakääru oma muusika foonikas väga sageli. Aga üks kohtumine jäi mulle eriliselt meelde. See oli heliloojate liidu pleenumil päevil, kus arutati meie kergemuusikaprobleeme. Ta pani hommikul hunniku üheks raadiosaateks vajalikke heliplaate lauale, istus tugitooli ja igas käega üle silmade. Küll ma olen väsinud, kurtis ta. Terve öö tegin pleenumi ettekannet. Ja ometi oli ta täpselt ettenähtud ajal siin valmis saatetekst peos. Küllap söögi valmis kuskil varastel hommikutundidel ja päevas üles oli kindlasti ees veel ootamas rida tähtsaid tegemisi. Need on mul võimalik küsida, kuidas sa jõuad kiiresti voolavas ajas nii nobedasti kaasa sõuda. Eks see vist ongi üks hea kõige suurem probleem. Kuidas, vaatamata aastatele siiski ajas mitte maha jääda ja tunda ennast liikumises koos ajaga. Kas sa võiksid näiteks ütelda, mida sa täna oled teinud ja mida sa veel pead tegema? Viisin tütre bussijaama, ta jõuaks tagasi Tartusse, viisin naise tööle teise linna otsa, siis oli televisioonis videolindistus. Pärast seda arutlesime seda uut kava. Siis raadius oli lindistus. Praegu on juba teine lindistuse, eelmine oli orkestriga ja siis tuleb koju minna ja homme on vaja üks üks saade kokku mängida, mida veel praegu ei ole, nii et õhtul on tarvis veel üks saade teha. Kas tänane päev tundub tihedam võrreldes mõne teisega või vastupidi? Ei, ta on ikka üks tihedam, sest tavaliselt minu 50 protsenti päevi ei ole nii ürituste rohked, ma töötan nagu rohkem kodus ja ja selles mõttes kuidagi nagu vabavana. Tööpäevi on siis nädalas seitse või või vähem ka natukene? Mul on seda piinlik tunnistada, aga ma tavaliselt teen ka pühapäeviti ikka midagi kasvõi teinekord ainult paar tundi, aga ikka ikka teen. Sest see on muidugi minu oma, ühest küljest organiseerimatus ei tohiks nii palju ette võtta, et ei tule välja tööpäevadega, aga kui tööd planeerida, siis mõtled ikka, pole viga, küll ma jõuan. Siis tuleb midagi viimasel hetkel vahele, saab kergekäeliselt mõni lubadus antud väljaspool plaani ja ongi tulemusi, tuleb pühapäev kah appi võtta. Aga kas vaimset tööd tehes on võimalik kindlast ajakavast kinni pidada? Naha võiks tuua niisuguse näite. Meil oli Andres Otsaga juttu ühest uuest laulust ja ta tegi mulle ettepaneku konkreetselt kahe takti vahele teha. Paus. Ja mina vaatasin teksti ja ütlesin temale niimoodi, et ei, teeme selle pausi siia takti keskele, teksti järgi sobib rohkem. Ja ma istusin. Ma ei liialda, kui ma ütlen mõistus umbes kuus tundi sealjuures. Ja lõpuks leidsin, et Andres Otsal oli õigused. Et lihtsalt ikka oli vaja teha kahe takti vahele, aga mitte keset aktisest, lihtsalt ma ei leidnud lahendust, kuidas takti keskele panna, see paus. Ma ei saaks ütelda, et minu muusikaline tegevus, eriti vara oleks alanud, ma olin juba ligi 20 aastane, kui ma nii tõsisemalt hakkasin muusikaga tegelema. Oli sul sinnamaani muid mõtteid, midagi muud hakata ilusaid tegema. Noh, eks pilli sai mängitud ka ennem, nii natukene ja ja huvi oli muusika vastu ikka nagu paljudel on. Aga eks neid huvisid on olnud mitmesuguseid ja on jäänud ka tänaseni. Ma kavatsesin näiteks kunagi hakata keeli õppima, tundsin huvi kirjanduse vastu, võtsin osa kirjanduse ringi tööst koolis ja isegi võistlustest ja ainult muusikaga. Ma ei ole õieti kunagi ennast piiranud praegu ka mitte. Ja seda on näha ka sinu väga aktiivsest ajakirjaniku tööst. See tuli isegi päris märkamatult kuidagi sinna kõrvale ja ja eks sa tead seda isegi, et kui. On vaja midagi kirjutada, siis tavaliselt kirjutama pannakse ikka need kes juba on näidanud, et neil sulg kiiresti jookseb ja ja ma tean väga mitmeid kolleege, kes võiks väga hästi kirjutada, aga kes ütlevad, et ma ei tee seda, mul ei tule see välja, no lihtsalt säästavad oma energiat võib-olla mõne muu tegevuse jaoks. Sinu lauludes ma ei tabanud rohkem sinu enda tekste kui ainult õhtu rannal. Kas sa rohkem ei ole püüdnud või? Ei ole jah, see oli kõige esimene laul ja siis nagu ei söandanud veel minna päris luuletajate tekstide juurde, aga see oli ühtlasi ka kogemus, et siiski hea tekst. Professionaalne tekst on pool laulu. Ja, või õigemini võiks öelda niimoodi, et tekst ja esitus ja muusika, need on igaüks üks kolmandik. Laulust. Sinu tekstide valik näitab kahte niisugust peasuunda humoristlik tekst ja teine on nagu mõtteluule. Võib-olla see on ka sellest tingitud, et ma laule kirjutanud suhteliselt vähe, sest kui inimene asjaga päev-päevalt tegeleks, siis ta võib-olla oleks rohkem nii raamides, on mulle tunduvad et mõnikord nagu saab vahest liiga lüüritsetud või lüürikast kaldutud või vägarni tunde luulesse mindud. Huumori suhtes ma ei saa öelda, et oleks liialdanud, sest huumorit on elus alati vähe ja sellest ei ole kunagi küllalt. Sinu valitud tekstid väljendavad natukene sinu enda mõtteid ja probleeme ka. Eks ta on ja ei ole ka, kõik, millest me kirjutame, on siiski ju osalda meis endas nii läbi küpsenud, aga teisest küljest ikkagi mitte konkreetselt, vaid väga palju selle kaudu, mida me oleme lugenud väga palju selle kaudu, mida me oleme diaatris näinud, mida me oleme kinos näinud, ühesõnaga kõikjalt hangitud emotsioonide kompleks, see ei pruugi olla iga kord meil isiklikult läbielatud, võib-olla sellepärast inimese vajadus ongi tungida kunsti juurde, et kõike ise läbi elada ei saa. Aga me saame väga paljude kunstiliikide vahendusel väga paljusid tundeid läbi elada, mida meile elu ei pakuks. Kas sul tuletõrjevahendid on kodus karas? Tuletõrjevahenditega just eriti hoobelda ei saa kahjuks labidas ikka olnud kuigi mitte punaseks värvitud. Ma ei tea, kuidas Ain Kaalepile selle lauluteksti autoril tuletõrjevahenditega on, aga nii palju, kui ma mäletan. Ain Kaalep kirjutas selle lauluteksti Elva tuletõrjetellimusel ja see tekst sattus minu kätte lihtsalt selle tõttu, et niisugustest humoorikatest tekstidest on alati nagu puudus. Mul on üks tuttav, kes on mulle öelnud, et see on kõige koledam laul, mis ma üldse kunagi olen kirjutanud ja just nimelt selle teksti pärast. Mõned kuulajad leidsid ka tihemetsa Tiinale, et et neile ei meeldi ja teisest küljest on see jälle omal ajal olnud üks kõige huvitavamaid lugusid soovikontserdis. No tihemetsa Tiina kohta ma võin ütelda, et, et vist ühelgi minu laulul ei ole nii head refrääni kui see mulle väga refrään meeldib just see, et kõik laulud ei ole pääsenud trükijad, kõik laulud ei ole veel valmis ja see on nii tore optimism tegijatele enestele teada, et siiski kõik laulud ei ole veel valmis, et midagi on veel tulemas. Muide, see tihemetsa Tiina on vist üksainus kindla maakohaga seotud laul. Kui nüüd välja arvata üks instrumentaallugu, mis on Halliste polka Pärnus sõda ei ole ühtegi laulu, aga Pärnu on sinu kodukoht. Jah, konkreetselt sõna Pärnu ei kõla näiteks minu kõige esimese laulud Et õhtu rannal on pärnulaul, peaks küll olema ja kas panna andis sulle muusikalise huvi kaasa? Küll ta andis, jah, Pärnus oli omal ajal minu õnneks mitu väga tublit muusikameest õieti noorsoomuusika ja muusikahariduse entusiasti. Üks neist oli möödunud suvel 85 aastaseks saanud Heinrich Meri keda tuntakse ka heliloojana. Mitu populaarset laulu on ta kirjutanud ja tema propageeris Pärnu koolides, okkariinoosid ise valmistas neid, need olid niisugused savist viled eri suurustes ja sellest siis tehti okkarinode orkestreid olid väga mitmes koolis ja minu koolijuhataja oli. Ma käisin rääma algkoolis, seal oli Arbo Valdma, isa oli muusikaõpetaja ja tema tegi meil ka orkestri, nii et õieti esimene orkester, kus ma mängisin, oli juba olin ma siis kolmandas või neljandas klassis algkoolis igatahes väga, väga varakult ja ja ega ma vist ei ole kunagi uhkem olnud hiljem, ükskõik mis orkestris mängides, kui siig. Kas sinu vanemad olid muusikaga seotud? Ei olnud kumbki õieti ei isa ega ema. Aga mis minul võib-olla õieti üks niisugune tõuge oli perekonnas, isa oli eluaeg väga suur raadioamatöör ja tänapäevane ikka keerab mõnda nuppu, kui, kui väiksemad vead on, parandab ise ära. Ja niimoodi meie perekonnas õieti raadiotehnika areng toimus nii-öelda minu silma all detektorist kuni suure super aparaadini, millel oli siis lõpuks juba vist mõni 17 lampi sees või, või palju neid oli seal igavesed, vägevad olid viimased ja, ja väga kehvad olid esimesed. Eks muusika oli kogu aeg majas olemas, selle tõttu. Sina väga suures ulatuses tegelnud just kerge muusika tutvustamisega. Kas sa arvad, et kergemuusika kasvatav mõju niisugusel kujul, nagu ta meil praegu kättesaadav on viib ka tõsisesse muusikasse inimesi? Ei, ma olen seda ei arva. Nähtavasti peab algusest peale olema silmaring kuidagi veidi avaram, et näeb ka üle selle oma lemmikžanripiiride natuke kõrvale. Ja muidugi mulle oli väga tänulik see, et kuigi ma mängisin ka kooli ajal juba tantsuorkestris ja väga väga Visa ja veendunud džässifanaatik, Colin aga ma mängisin kooli sümfonietta orkestris, mängisime lüüdiku Tšaikovski seal Haydni ja noh, ikkagi tõsist muusikat. Siis mängisin puhkpilliorkestris, kus mängisime Beethoveni avamänge ja samuti tõsist muusikat, igasuguseid seadeid. Ja see juba varakult lasi aimata seda, et siiski on olemas muusikas palju rohkem kui just see, mis otsekohe minu momendi huviorbiidil. Ja ma pean ütlema, et ega ma tänaseni ei ole truudust murdnud oma lemmikžanrile, nii-ütelda Tšassile. Aga ma mõtlen hirmuga, kui vaene siiski oleks olnud see minu muusikahuvi, kui selle kõrval ei oleks olnud teisi žanre. Ja oma saadetes püüan ma ka alati seda rõhutada, et hea on, kui kerges muusikas õpitakse vahet tegema ka hea ja mitte nii hea vahel. Aga siiski alati peaks silmas pidama seda, et veel on palju muud huvitavat muusikas mida on vaja ainult enda jaoks avada ja tahta seda avada. Küll ta siis avaneb noh, kasvõi niisugunegi näide oma päris värsketest muljetest. Olin sümfooniakontserdil, kus kanti ette Šostakovitši üheksandat sümfooniat ja ma pean ütlema, et et see jättis väga õieti isegi väga nihukese rabava mulje, kui üle päris mitme mitme aasta seda muusikat kuulata ja ja sel õhtul orkester oli meil suurepärases vormis. Ma ei ole kunagi kuulnud näiteks Alfrotsiku mängimas nii, nii ilusti lihtsalt see oli, seal oli suur klarneti soolo sees, sellest kujunes niisugune tõesti erakordselt pidulik ja ilus õhtu. Aeg-ajalt oled sa võtnud kätte ja astunud ka ise oma loomingus üle kergemuusikažanripiiride teinud kammermuusikat. Ooperi. Kui sul on diplom, siis pead siiski suutma ka mitte ainult ühes žanris kirjutada. Aga kas sul ei ole tulnud kunagi mõtet kirjutada päris kast, jazzooper, džässballett või midagi niisugust, mida meie eesti heliloominguks ehedalt ei ole veel olemas. Ja see eeldab ühte väga olulist asja. Džässballeti oleks kergem kirjutada kuitahes ooperit, sest seal langeb ära vajadus otsida džässlauljaid. Aga ikkagi peaks orkester olema džässorkester, sest nimi džässteosele ei anna veel mitte midagi. Täitsa on selle teose Tšassilikke esitus. Ja praktiliselt siiski meie teatrite orkestrid on sümfooniaorkestrid ja lauljad akadeemilised, sel puhul ma hästi ei kujuta seda ülesannet ette, kuidas seda realiseerida. Nii et muidugi, see on üks, üks väga probleemikas ülesanne, kui seda ükskord ette võtta, aga esialgu mul on kavas midagi palju rahvalikumat ja võib-olla, et kui see see tuleb välja, siis, siis ehk midagi, lähme siis ka edasi džässi juurde. Instrumentaal paladele pealkirju on raske või kerge leida. Need mõnikord üllatavad enne tarvitamist loksutada. Uued tuttavad, kas on vanade sõprade vastand pojapoja vulkaanilist, vanaisa polka vastanud? No võib-olla see natukene näitabki, et neid pealkirju on raske leida, nad on kõik nii kuidagi kuidagi välja imetud sulepeast. Uued tuttavad tuli sellepärast, et ma tegin alguses ühe loo, vanatud, lendad Ammanile ja vanad tuttavad võib-olla tuli sellepärast, et seal oli, oli tuttav niuke viisikäänud sees ja ma mõtlesin, mis ma sest siis alganet panen siis pealkirjaks alatutavad. Ja pärast siis tulid teine lugu, paneme siis uued ja, ja nii ta läheb, ega ta kerge ei ole. Ja Naissoo ütleb mulle kanalat, et lugu valmis kirjutada, see on pool vaevaga. Teine pool vähem on ühte pealkirja välja mõtlemine, sest Pealkiri jääb ju iga aastaga vähemaks. Lauludega muidugi on lihtsam, seal on juba tekstis olemas. Iga kord, mitte mõni luuletaja on nii mugav, et annab sulle teksti kätte ja pealkiri ei ole, neid on mul viimasel ajal olnud üks, kuus-seitse tükki, siis mõtle ise, niiet peanud aurab ja iga kord ei saa mõnda Ridaga võtta luuletusest, mida pealkirjaks panna, nii et täitsa tegemine on mõnikord kellega luulatajatest sul on olnud kõige tihedamad sidemed. Ain Kaalepiga siis leelo tungla ka. Ja mulle paistab, et nüüd hakkavad olema Jaan Kaplinski ka, kes on mulle paar teksti juba andnud ja peale selle olen ma teinud just niisuguseid laule, millest mul endal väga hea meel on olnud. Debora Vaarandi, Nelly Prometi. Ei tule praegu kõik isegi meelde, aga igal juhul mulle tundub, et luuletaja töö minu jaoks on on väga tähtis see, mis ma luulest saan. Ja võib-olla sellepärast ma ei olegi kirjutanud niimoodi, et ennem on viis valmis. Et plaanid korda, läheks selleks palju jõudu.