Kas teie loete Kiviõli? Tema kodu kandiks. Ja mina olen sündinud Kiviõlis üks seitse kilomeetrit eemal külas Maidla külanõukogus. Nii ja siis elanud, seal töötanud ja hiljem muidugi kirjelis töötanud sõjajärgsed aastad täiesti ikka nagu siin elanud ja töötanud. Kui nad ei jää siia, tulin 28. aasta sügisel, kui Loksa tehasest aeti minema, Läksin palga juurde küsima ja, ja siis palka juurde ei pandud ja läks aega mööda ja meister kaebasti direktorit, mina ei taha tööd tihedam palka juurde ja ja tulid teineteiselt poolt, võtsid käevarrest kinni, vist vedas nelja. Ja andsin tööinspektori selle asja. Sealt tuli vastus, et mina olen Lent nende kallale, kui mina olin seal pisike poiss, kasvu poolest liigid. No ja siis otsisin tööd, tytar nägossanid läbi ja siis tulin tagasi, tulid mööda raudteed õlgadeni Kivilisi. Siin ehitati pärast oma telkide töökoja juhataja ütles, et ei ole jalgu. Läksin ümber, vaadake hinguli tagasi, ütlesin tule tööle. Ja nii te olete jäänudki, siis löövad, ei olnud. Sest ajast siin välja arvatud kolm aastat, mis olime sõja ajal venelane. No kas Kiviõli on teile olnud siis paremaks koduks, kui oli see tõeline sünnikoht? See on ikka päriskoduks jäänud kivile mul väga armas. Ka seal tööd sel ajal ei olnud, ekstreerides ma tulin sellepärast tööd, tahtsin sellest kaluri töö oli niisugune, et kui hea püük oli, siis oli Leima peekoni laoksis, leiba ei olnud ja siis tunnis mõtet põlenud. Jalgmustrist jäi, aktsiate oli, no tänapäeval ei kujuta vist keegi, et tuleks pähe mõte, et hakkad näiteks Mustveest tulema Kiviõlisse jaoks siiski ja tööd otsima. Hauduma sain tööd, vabrikusse, seal natuke nalja töötasin. Selts viidi mind üle inseni vabrikusse. Teie Erismiider olete Kiviõli uurinud pikemat aega võimul. Nii et killukesi Kiviõlist hästi võib-olla kõigepealt see, et laialt on teada, et kivil, kaevanduste, Kiviõli üldse tehast ja asulat hakati ehitama 1922. aastal kuid oma õige nime Kiviõli sai ta alles 28. aastal, sest ta on enne seda nimetada lihtsalt salakaevandus, et seal mingisugune saladus oleks olnud, vaideid ehitati endise salaküla kohale teda ja alles 28. aastal siis tuligi see õige nimi Kiviõli talle, kui hakati kaevandust ehitama ja kaevanduskäike rajama, eks siis võeti maa-alune tühjaks ja need talupidajad, kes maa peal, siis pidid tööd tegema, oma maad edasi harima, olid püsti hädas. Sest et kõigepealt põllud kuivasid ära ja siis tekkisid sellised varingut või, või augud kohe, kuhu võis kündja koos hobusega kaduda. Ja koordi juhtuski Kiviõli kaevanduses selline lugu. Kaevandused peab ütlema, olid hoopis teist nägu seestpoolt nägid välja, kui nüüd ei olnud seal päevavalguslampe ja see õhk oli täis suitsu nendest diiselveduritest, mis seal siis kasutusel olid, mitte elektrivedurid. Karbiidilampidest pime, täis suitsu, sellised sünged maa-alused käigud järsku ühest käigust jookseb valla hirmsasti kohkunud kaevur, et nüüd nad on jõudnud selle pärapõrgusse välja ja temal on sarviline ise vastu tulnud. Koguskamp julgemaid mehi kokku võtsid kirkad ja kangid ja mis riistad seal olid ja läksid siis vaatama. Ja tuligi sarviline Lech neile vastu, kes oli kukkunud läbi ühest august maa alla ja muidugi ei osanud ise välja tulla, noh, eksis kaevurid naersid ja talutasid selle lehma siis maa peale tagasi ja leidsid ka omaniku ülesse. Huvitav on selline seik. Kiviõli raudteejaamahoone ehitati kunagi puust barakitaoline ja ehitas teda. Nii naljakas kui see ka ei ole, Saku Õlletehas oma kulu ja kirjadega. Esialgu paistab, no mis, mis mõtet oli kul ehitada kivi EL-i ja muud ei olegi teha ja pealegi õlletehas, mis, kellel ei ole kaevandusega midagi tegemist tuleb välja siiski, et oli selle tänutäheks sai Saku Õlletehas ainuõiguse õlle müügiks Kiviõlis ja selle ümbruses, nii et kasud olid sees, nagu öeldakse, praegu on see Gioone muidugi hävinud juba ja on hoopis teine. Te ütlesite, et Kiviõli tekkis endise küla asemele. Tähendab oli tavaline niisugune Virumaa maastik, lage ühetasane. Kuid nüüd on Kiviõlis vist Eesti üks kõrgemaid tehismägesid. Eks see on siis nagu mälestus sellele suurele tööle, mida inimesed on teinud aastakümnete jooksul. Liida ongi praegu kaugelt näha nagu püramiid. Kust tulid need inimesed, kes moodustasid Kiviõli asula, kust olid need kaevurid pärit, sest ega ju erilist väljaõpet tol ajal aastakümneid tagasi ei olnud. Ja valla õppepool sajandit, pool sajandit? Pool sajandit tagasi ja väljaõppe kohta võib nii palju öelda, et alguses, kui uustulnuk läks maa alla, siis ta töötas tasuta. Teda õpetas kogenud kaevur. Kogenud kaevur sai natukene selle eest lisatasu asi uustulnuk pidi vähemalt paar nädalat töötama täiesti tasuta, enne, kui ta lihtsamad võtted siis nii kätte sai. Tulevaste saab kivi 50 aastaseks, siin oli klubis suur metsaks, siis tihti sul kõvasti kuivaks heinamaad ja siis hakkad lahtiselt ka e-rivis kaevandatud põlevkivi. No kui mina tulin siia 28. aastal, siis oli juba väikene Utah'i tehtud ühemeetrise vaguniga ja sealt saivad juba õliproovid ja sel ajal valmis juba. Esimene oli, vaata et mida praegu ei ole. Kui mina tulin siia, siis olivad juba juba maal, see toimus hobustega, kõik olid need ained, külaelanikud olid ja siis olid need emigrandid juurde rahvas ja siis velgi Tallinnast välja saadetud, keda pieteedi kommunismimeelseteks inimesteks suunati sealt Tallinnast välja. Ja vot siis niiskude rahvas, kõik kogunesid siia tööle, Siber, Siber siis. Tsaariajal oli see Need töölised tulid, põhiliselt võiks nimetada neli allikad, mis kujutasid Kiviõli ja üldse põlevkivibasseini töölisklassi. Seal üks allikas, ümbruskonna vaesemad talupidajad, sulased, kes jäid tööd, et me teame, et kodanlik maareform, mis suure suuga välja kuulutati peale seda, kui kodanlik valitsus võimule tuli jättis väga paljud talupidajad ilma maata või tegi väiketalusid, kes ka ei suutnud elus läbi lüüa. See oli üks allikas, mis andis töölisklassi. Teine allikas oli Peipsi-äärsed, külad olid. Kapitalistliku ikke all ja ka rahvusliku ikke all, sest see oli rahvusvähemus, venelased, Peipsi-äärsete külade venelased, neil oli ka rahvuslik rõhumine rahvuslik Kistkümnatsioon olemas kolmas allikas, need olid veel õnnetumas olukorras talupidajad vene küladest, mis asusid sealpool Narva linna. Neljas allikas oli valgekaartlased, Judenitši armee jäänused. Neid väga palju jäi pidama just siia töölisrajooni nivoo ohvitsere, ideelisi valgekaartlased kui ka lihtsaid petetud Vene sõdureid mobiliseeritud vene talupoegi, keda Judenitši armeesse mobiliseeriti ja kes olude sunnil sattusid nii-ütelda välismaale Eestisse tol ajal välismaale muidugi ja neil ei olnud ka suurt valikud Natlid ka võtma seda, mis neile pakuti sealhulgas ka kaevuri töö ja töö siis põlevkivi utmistehases. Need olid siis need, kes moodustasid töölisklass. Ideeliselt oli see koosseisu väga kirju. Väga kirju ja, ja sellepärast ongi huvitav jälgida seda protsessi, kuidas siis sellest tõesti kirjust ja täiesti üksikuteks rühmadeks jagunenud massist. Üks kord kujunes töölisklassi väesalk, kes suutis viia võib-olla Eestis ühe kuulsama streigi läbi. Ja see oli siis juba umbes üks aastat, 15 hiljem, 36. aastal. Ja ja need olid juba proletaarlased, kell oli ka proletaarlased, ühtekuuluvuse tunnet ja ka võitlusvaimu. Kas 36. aasta streigi ajal olid ka ju Silvik? Mäletate seda? Küll pangaga seotud madalad palgad olid tegelikult algas nii, et 34. aastal asutasid esimesed ametiühingud, 36.-ks aastaks oli nii kaugele jõudnud, et enamus töölisi teada komandörid olid ametiühingu liikmed, kõigile anti punased raamatud ja olin organiseeritud. Ja ma mäletan täpselt, kuidas ja hakkas kyljes vanem oli sellal kartulit. Töötas mehaanikatöökojas, kõik läksid lõunale, saksad. Ja siis tuleb tema siia korraga mootorit piinliku välja ja ütles, poisid, lähme nüüd välja, väänab selle palgaga ja siis läksime kõik värava taha. Istusime sinna maha, siis tulivad kaevureid ja oli vabrikute, kõik kogunevad sinna kokku ja kui saksad tulivad kella ühe ajal siis Teeerrzmi heavy olnudki kuu aega streigiti. Ja siis peale seda, seda inimeste umbes vallandati. Teised võeti tööle tagasi igasuguste hoiatustega noomitustega, seekord lüüasaamine aga 40-l aastal, siis tihti sedasi. See oli tegelikult majanduslik streik, tal ei olnud eredalt väljapaistvat poliitilist iseloomutöölised, lihtsalt nõudsid palgalisatöötingimuste parandamist. Kuid kui võtta Pätsi Laidoneri fašistliku diktatuuri ajal selline üritus nagu üldstreik, siis olukorras, kus igasugu streigid, koosolekut ja nii edasi olid lihtsalt keelatud valitsuse poolt, siis tal oli ka täieline poliitiline iseloom sellel väljaastumisel. Valitsusvastasel väljaastumisel oli poliitiline iseloom, valiti streigikomitee töölised väga üksmeelselt otsustasid hakata streikima kima ja aegu, nii sajaprotsendiliselt olid selle poolt ümbruskonna kaevurid toetasid seda streiki. Ta pidi üle kasvama põlevkivibasseini üldstreigiks ja hakatigi juba ülikonnas streikima, sellepärast ka Pätsi Laidoneri klikivalitsuse niivõrd suur mure selle üle, et see kohalik streik ähvardas üle kasvada tööliste väga otsustavas välja astumiseks ja siis kiiremas korras saadeti kohale Kaitsepolitsei täiendavad üksused nuhke. Lõppude lõpuks sõitis kohale Laidoner ise ja ähvarduste varal õnnestus streik maha suruda. Kui võtta nii üldiselt siis töölised ei saavutanud kõike seda, mille nimel nad hakkasid streikima. Kuid klassiteadvuses, nende klassiteadvuses muidugi toimus väga suur murrang ja see neil veel hästi oli meeles ka 1940. aasta sündmuste ajal ja aitas neil üksmeelselt siis ka kodanliku valitsuse vastu välja astuda. Kaevuriamet ja, ja töö siin Kiviõlis. Päris keeruline ja raske, võib-olla kõige raskem mälestus kodukandist. Minul kõige raskem mälestus 41. aastal, viies juuli. Siis ta oli juba sõda ja metsavennad nelja hakkasid siin ründama, minu meie süga mõrvati metsavendade poolt, tema oli kohalik haritust, pataljoniülem ja meie hakkasime evakueerima, tähendab peredega naised-lapsed, kogunesime siia kino kalevisse, ootasime, millal siis moodustatakse ešeloni meist ja me siis saame evakueerida. Ja mul oli siis niisugune öö siin üle elada. Et ma seda ööd ei unusta mitte iialgi. Meie jooksime ühest kohast teise, peitsime ennast metsavendade eest, nad tulistasid Ginu kalevis selle ametiühingu majas, see oli puumaja või, või kuidas ta oli seal, nii et igatahes suured aknad, nii et sellest lahti kogu aeg meile. Me olime põrandal maas ja nii siis sealt meile kuulid ei tabanud küll me ei saanud veel ka järgmisel päeval ära sõita ja siis istusime seal ja ootasime, millal nüüd meile lõpp ka tehakse. Aga muidugi lõppes kõik õnnelikult, bussid tulid järgi Tallinnasse bussid järgi ja siis me saime sõita alles ära seitsmendal juulil, aga vahepeal sellel ööl tuli siiski üks miilitsabrigaad, hommikupoole ööd tuli juba siia bussidega Tallinnast välja, nende abiga sai siis see bandiitide pealetung välja tõrjutud. Jutt oli evakueerunud juba siis. Mina ju keerasin kaheksandal augustil ühes ühes kombinaadiga panin omale ülikonnakotti ja võtsin mandoliin ka ja, ja läks niimoodi läks kolm aastat. Kiviõli on paljudest paljudest Eesti linnadest ja asulatest omanäoline. Ja omanäoline selle poolest juba, et Kiviõli kodanlikus ajakirjanduses nimetati Kiviõli linnakivile asulat tol ajal vene külaks, kuid kuulus ta sakslastele, nii et ei olnud ta ei eesti ega vene küla, vaid oli saksa kapitalistide päris mõisaks. Insenerid olid sakslased peamiselt eriti keemia laboratooriumis, kus nii-öelda oli bensiiniks muutmise saladused valemite ja nende protsesside kirjelduste näol. Seal töötasid ainult sakslased, sinna ei pääsemine, ei venelane ega eestlane. Missuguseid kontraste te võite leida endise vana kodanlikuaegse Kiviõli ja nüüd tänapäevase Kiviõli vahel? Võtame kasvõi elamud, vanasti giveeli oli Barakida linn täiesti. Ja see oli veel hea, kui tööline sai omale ühetoalise, põhiliselt ühetoalise korteri barakis sest oli ka selliseid elamuid, mis meile praegu tunduvad lihtsalt no ei leiagi. Õiget sõna ei saagi seda elamuks nimetada, on säilinud fotod nende elamute kohta, ehitati neid väga, lihtsalt, kaevati maasse suur piklik auk. Kuidagi vooder toodi, see kaeti terava viilkatusega sisse, ehitati närid kahekordsed ja oligi elamu valmis. See oli põhimõtteliselt poissmeeste jaoks, kuid ka perekondade jaoks siis naride vahed eraldati üksteisest lihtsalt kardinatega ja see oli siis töölise korter kuhu ta pidi peale rasket tööd märjas kaevanduses tulema. Kus õieti ei saanud ei tüürilit kuivatada ega puhata, sest ühed tulid, teised läksid, see oli tema kodu. Tänast Kiviõli võib näha, milline ta on kaasaegne linn kaasaegsete majadega nagu igas sellises linnas. Nad on samasugused, on ka juba üheksa korrusele, üks kerkinud. Sees on veevärk, keskküte, gaas, ühesõnaga kõik nagu korralikus linnamajas. Nüüd on, et kontrast siin on. Väga suur ja loomulikult tsentraliseeritud keskküte ei ole nii, et igal majal on Ei oma ahi ja ammu seda ei ole, tööline peab ise omale kütet ostma ja siis seda põlevkiviga kütma, millest siis ka see tahm ja suits linna kohal seisis. Võiks veel kontraste tuua. Kunagi üks kodanliku ajakirjandusajakirjanik käis Kiviõli ise, kirjeldas siis oma lõunasööki Kiviõli sööklas. Kõigepealt ta kurtis, et liha pidavat olema liiga kõva ja kõik maitsetu ja aga põhimine. Häda oli selles, et ta ütles, et samasuguse hinna eest mõnes Tallinna restoranis oleks ta saanud palju korralikuma lõuna kui siin Kivili sööklas. Nii et tööline võis ka sööklas süüa. Kuid see oli kallis ja maitset. Praegu on ka Kivilist sööklad, ka on üks söökla asulas kohvik-söökla ja on sööklat tehase territooriumil kaevanduse hoonest kaevuritele viiakse kuum toit maa alla. Ja need, kes tehases töötavad igas tsehhis on oma söökla, saavad seal süüa, kusjuures toidud olnud seal hulga odavamad kui ka Arlikus töölissööklas, mis asub linnas. Sest et tehase või kaevanduse administratsioon, kõigepealt võtab Enda kanda söökla küttekulud, vee, elektrienergia kulud ja mina olen ise lõunatanud sellistes tsehhi sööklates. Toit on väga maitsev ja maksab, no tõesti imeodavalt 30 kopikaga võib juba. 40 aastat tagasi nii asutuses, majandusspordiseltsi siis tähendab sellest ajast, seejärel hakkasime spordiga edasi tegema, siis tuli rajada jalgpalliväljak, samal ajal tööd teha ja ühtaegu ka sporti teha. Ja, ja kui vaadata tagasi selle aja peale, siis olid kaunis kõvad mehed olid seal all, kergejõustikus niisama, võrkpallis võitsime Rakveret narvad, rääkimata, neetud ümberkaudsetes Kohtla-Järve ja kukkusid ja aga nüüd on vastupidi, korreleeruv tugevamaks läinud kivil omal ajal, meil on tõesti kõvad mehed. Kuus meest kaugushüppes ligemale seitse, üks hüppas üles üle seitsme meetri sel ajal. Ja kui ma tulin Venemaalt tagasi, siis oli neist saanud päris kõvad mehed. Näiteks Heino lipp oli omaaegne Eesti kuulimeister, siis ta oli väike poiss, jooksis silbiplatsil hiljuti meenutas mulle veel, et temal diplomaal alles minu allkirjaga, mis sai esimeste juuste eest alguses meil ei olnud ju oma rahva meiega midagi. Vana puulugude kino oli ilma kütteta, seal sai siis need esimesed näidendid tehtud ja õhtuti peetud niisama mängisime seal võrkpalli ja korvpalli ja selle tuli omanikul hästi maksta, siis said seal külmas ruumis mängida. Kui palju oli siis Fises tööd ega nõrgemad mehed sinna alla vist ei saanudki minna. Rada nõrgad mehed ei saa seal töötada, aga tegelikult ütleme praegu praegu vaatame, et noormees tuleb säärest välja. Ta on 20 aastane, jumala palve töötada. 15 aastat tagasi võib-olla oli ta raskesse teha, aga praegu ei ole. Kas teil praegu kaevanduses on palju noori ja noori on küll, palju. Need praegu võib kani nõrgem mees maal tööd teha, parempidi olema ikkagi hästi musklis ja treenitud Talsi taolised? Ei, praegu võib küll praegu nii palju eesti keelt, on nagu olla lukus ja poiss vedurijuhti vä? Kas te saate praegu meenutada, mis siin on olnud Kiviõlis teile kõige toredam, pean seda ütlema siis, kui mulle anti Lenini orden, minu brigaad töötas mehaanikas ja poisid tegid selle töö ära. Orden anti minule. Ja vaat siis me pidasime pidu ja olime võimsad. Töötasin siin kivile, rajoon oli tookord kultuuriosakonna juhatajana, see oli pärast sõda ja siis olid muidugi toredad aastad. Kultuuritööga oli nii palju ilusat õhtut tuli käia kultuuriüritustel maal, rahvamajadesse, kontrolletendustel diapidudest osa võtta ja ja üldiselt see ju oli nagu minule nagu rahuldusekse, võib-olla perekonnainimene, siis oleks olnud mul kodus pere ja nii, et ei oleks, võib-olla siis ta oleks mind nagu takistanud, aga siis ma sellest nagu jah, seal rahuldust, et võib-olla praegu olnud, aga rajoon likvideeriti ja siis ma muidugi sattusin teisele tööle. Mis teile kõige enam rõõmu teinud. 1940. aastal juunikuu. See tegi mulle kõige rohkem rõõmu talisi teinud ainult Muller, jumala kõikidel meil tegi rõõmu, see oli, tundsime, et midagi uut meie elus. Minul veel meenub üks väga niisugune rõõmustav sündmus minu kultuuritööga seoses lee organiseerisime rajooni laulupäevi. Meil on Uljaste järv, väga ilus, loodus on seal, see oli 55. aastal, mitu aastat sai organiseeritud laulupäeva, iga kord 100. vihma, üritasime veel uuesti teha, palju vaeva nägime ja palju tööd ja, ja ikka jällegi 100. vihma ja meil ei õnnestunud. Ja siis üks aastavad seltsi üsa paganud muigab, et temaga tegeles tookord sellega siis õnnestus ja siis oli nii ilus päev ja nii palju oli rahvast ja nii õnnestus see suur üritus. Ja siis sai kohe sellest nii palju rõõmu tuntud, et kui veel mõtlen, siis on veel soe, midagi soojad südamesse, mida te praegu teete, mis on teie hobid? Üha rohkem võtan koolitööst osa laulukoorist Rama ringist. Olen klubi juhatuse esimehe asetäitja, ühiskondlik kohustus, need on mitmesuguseid. Panen veel rahukaitsekomitee pleenumi liige. Siis rahvakohtu, kaasistuja ja parteiorganisatsiooni juures on ilmast ilma kutsutud, käisin suusatamas, mängisin, palju raamatud. Mul on oma raamatu kuhugile 1000 raamatul kirjanikult, kes kõige rohkem meeldivad. Aadu Hint, Juhan Smuul, Tuglas vanematest, Mait Metsanurk. Aga siis peale seda siis oli väga palju poliitilisi töid. Siis mulle meeldisid hilja Yeimbud. Ka partei algorganisatsiooni sekretär, Kohtla-Järve piimatoodetes kombinaadis. Peale selle kaadri osakonnajuhataja on minul niisugune ühiskondlik ülesanne. Noh, ja sellega muidugi seoses läheb palju vaba aega, õhtuti on ikka üritused, parteiüritused eile meil oli suur parteikoosolek, piirkondlik koosolek, kus me arutasime hariduse taseme tõstmisse tahtjate seas, täna oli poliitõppus, arutasime direktiive ja on minul seminar partei rajoonikomitees iga kuule lõpuseminar, see läheb jälle ja nii, et vaatad teinekord, et võib-olla seda tööd tuleb isegi rohkem, kus ta põhid. Jah, no minu harrastus veel võiks olla, no muidugi peale kirjelduse lugemise, millele ma muidugi vaba aega väga palju pühendan, reisida armastan jama ikka iga suvel ühe pikema otsa olen sooritanud. Möödunud suvel mul õnnestus turistina Soomes käia siis ma käisin Tšehhoslovakkias, siis ma olen käinud turistina Kaukaasia ja Krimmi ja nüüd mul on plaanis minna Kesk-Aasiasse turismirongiga kipute kaugeid maid vaatama ja uurima, kas teil Kiviõli ja siin ümbrus on nüüd siis juba hästi selge? Ei tea, kuivõrd hästi selge on, lugesin kivile rajooni, sellel on ilmunud brošüür, siis vaatasin, et ega seal jah, palju mulle veel tundmatuid kohti ei olnud. Et ta on ikka käidud jah, eluaja kestes läbi küll. Aga kui ma paluksin teilt, et teeksite mulle praegu Kiviõlis siin väikese ekskursiooni, kuhu te mind praegu viiksite talvisel ajal ma viiksin teid maa alla? See on kohe meil külalised, kes tulevad siis viime kohe, kas Kiviõli kaevandus. Aga kui te suvel tuleksite, siis suvel muidugi sinna ei soovitakse, siis läksime tika paekallast ei teeks halba Huljaskil ära käia. Väga ilus on muidugi Peipsi järve äärne ja teisse kallas kõik seal. See on väga huvitav, ilus, aga kuhu te mind linnas viiksite peale selle, et talvel ta tema all no linnas maa viiksine, tuues linnaosas ka tiir ära nii tuhamäe otsa viiks ka teinud? Võib-olla, ja vaade. Ta on mu kodulinn ja kuidas mitte armastada kodulinna. Ma ei ole üheski teises linnas elanud pikemat aega ja ei ole sellepärast kodunenud ja ja kui ma kusagile sõidan ikkagi siis igatsesin tagasi keelisse. No vot ja see olekski põhjust, kõik olen kõik taliraskus, sõitsin elanud ja olen siin rõõmusid üle elanud ja, ja kõik see on, mis mind paelub, siia. Olen üle 40 aasta siin elanud, oma kätega, ehitanud vabrikut, masinaid, konstrueerinud uusi. Vot ja sellepärast ei oskagi kohe parimat Ahto tipp lõpuks ikkagi kivil on kõik see barett. Et meil oli ikkagi korras, siin me veedame palju oleme teinud ja loodame, et teeme veel rohkem. Kui praegu, pakuks mulle kuhugi teise linna sõita ja pakuks võib-olla paremad. Ma ei tea millegi pääsunki veel kõige armsam ja iga põlvkond ütleb, et kuidas meie omal ajal vaeva nägime ja nemad kord ütlevad jällegi oma lastele, kuidas meie omal ajal veel vaeva nägime, siis võib-olla ei ole enam kaheksa tunnilistki tööpäeva. Mis nüüd ja nõnda ta lähebki vist? No mina hakkasin käima. Koolivaheaeg on kolmeteistaastane, hakkasin käima, vaatan, kust veel ja talvel käisin koolis. Aga olid teda lõpetas ülikooli, oli vist 23 aastane, kui läksin alles, no vot niimoodi läheb see asi. Ja nii läheb küll jah, et elu läheb kergemaks. Mis on hellus, mis lisavad Norra vastu, see oli igal pool. Olnud õnneleid kui meie pole enam väikesed Hällis saad kätte ei lastud varvast lüüa ära ja meist hoiti eemal tormid äikesed, kui meie. Me pole enam väikesed. Diana tiivalt PKS TDI tõuste säike pedoori, kuuri täid. Kui meie me pole elavad väikesed. Teie mõlemad olete Kiviõli noorem generatsioon. Kas mõlemad olete siin sündinud, kasvanud, siin lähedal, koolis käinud, kus Geelysica? Iga tänavanurk ja kivi on teile teada puu ja põõsas. Mitu kuud on palju suuremaks kasvanud linna pindalalt laiemaks läinud ja on küll palju käinud, reisinud ja mõtelnud, et nüüd saan sellest tahma linnast veidi eemal olla, aga kui juba veidi kauemaks jääb, siis ikka tahaks ainult siia tagasi. Mina olen palju noorem, mina olen sündinud ja kasvanud tegelikult täiesti keelis. Minule meeldib selline Karega, mina ei läheks igal juhul mitte kuskile. Ta on küll väike, aga ta on hästi armas. Kuidas raamatukokku tööle tulite? Miks mina tulin vist küll sellepärast, et minu ema töötas kunagi kultuuriosakonnas ja tema töö mind huvitas. Ja siis tema kaudu kunagi siis saigi see lasteraamatu, kus mulle meeldib lastega tegeleda. Mina tulin siia tööle peale keskkooli lõpetamist ja just ka sellepärast, et mulle väga meeldib raamatukogus töötada. Raamatutega on tore tegeleda ja samuti karastega, minul oli juba lapsest peale selline imelik komme, kodusid imestasid, et mina alati mängisin endast väiksematega palju väiksemate lastega. Siiamaani, mina mängin lastega kõige muidugi ei olnud ja mismoodi vanastusin, noorus lõbutses, kuidas te seda tänapäeval kiri oli, noorem pere. Kuidas te seda ikka teeb? Nagu igal pool mujalgi? Siin lõbusat klubis on tantsuõhtut ja mitmesuguseid ringid on klubis millest võivad noored osa võtta. Mina isiklikult veedan oma vaba aega, nii et käin hästi kaugel Kiviõlist jõhvis, see on amatöörfilmi stuudios. Ja sinna ma sattusin eeli kaudu. Nii et mulle seal väga meeldib ja tal on aega nii põhiliselt kui teie kaudu, siis seal juba 64.-st aastast pidevalt. Ja siis meelitasin seal ju ka sinna, sest üksinda on paha käia. Muidugi, abikaasa käib kaak, tema vahetuse töö. Et siis ka kolme peale, mis teil on õnnestunud väga hästi, pole midagi õnnestunud, aga üht-teist on ikka tehtud. Bly praegu veel enda jaoks väga palju külili. Sündmusi filmitud, siin mälestussamba avamist, Isamaasõja langenud klassis. Lastekaitsepäevade tähistamised, matkad, rahvamatkad, mis on pühendatud üheksandal mail või muud matkad. Ja siis laulukooriga ja üldse kultuurieluga seotud sündmusi. Ja neid ma ei olegi nii suurt veel näidanud loa. Ootan häid aega, kui nendel ka väärtus tekkinud. Mina olen. Mõelnud õõnest ja leidnud, et minu üksinda ei oskagi enda seisukohalt selle õlle tähendust ütelda. Mäletan sõda ja mäletan evakueerimist ja isa surma ja sõjaviletsast nälga külma. Ja kui nüüdsel ajal midagi kuskil vähe viltu on ja inimesed selle üleni nurisevad ja taotluste avaldavad, siis olen alati mõtelnud, et peaasi, et ei ole sõda ja tehaseid, Mehhiko suudaksime selle ära hoida, teda kunagi enam ei tuleks. Minu arvates on see, kui inimesel on oma kindel töö ja oma kodu. Ja isiklikus elus on ka kõik hästi. Siis ta peaks olema täiesti õnnelik. Mõlemad laulatan, mina laulan nii organiseeritud, aga ellu metsikult. Giveli rahvakooris Lott kodudes lauldakse, kiil. Minu kodus küll alati, sest et ema on see-eestvedaja kõige enam meeldib laulaksid. Mina laulaksin vaikset saali või meloodia, kuidas streigi pealkiri ongi nüüd melagi. Viik. Laulab.