Kas mühiseb mets mühiseb ja kägu nukubraal aas haljendab ja lilled õitsesid. Männ, kiigutasin oma võimsat pead. On meeles tal kõik muistsed õnne aad. Mänd kiigutab siin oma võimsed pead. On meeles tall, köik muistsed õnne. Hirv ojal joob ja muretu ta meel. Kas aimab ta, kui pikk ta elu veel võhiküti, kuul ta leida iga tund ja elu läinud, kui oleks näinud und, võib kütti kuulda leida iga tund ja elu läinud, kui oleks rull. Me. Alkoroo valged vaid varr, Joosi saal leivapuude all. Pea, aga minu noorusõnn, mis rõõmu veel mul elus ootan? Ei kao mu silpi mäega, ma. Sind. Vaatan ja Soini 4000. Mets mühama ja kägu kukkuma ja, või moorus meil kujuni mets mürama ja kägu kukkuma jääb. Kuid noorus meil punn mööda.