Saaremaa valss. Seal laupäeva õhtusel lõhnavad kased, kui nendesse vajutad kuva näo ja pühapäev hinges sind uskuda laseb, et õnne vaid kauguses kukuvad käod, oh keeruta, lennuta linalakk neidu, kel silmist nii kelmikalt sädemeid. Sellest küll maailmas kusagil leida, kui Saaremaa heinamaal juuningu. Ning hämaras toomepuu lumena malev sinule hõiskavad ülbikuid täis, miks muidu su huuled ja õhetav pale nii õunapuu õiele sarnane näib? Oh keeruta, lennuta linalakk, neidu, kel silmist nii kelmikalt sädemeid. Ei sellist küll maailmas kusagil leidu kui Saaremaa heinamaal juunikuu. Oi Saaremaa niitude kaslased süle vaikuses, lauludest helisev nurm on pilv, painele sõidab laevatekile ja kirglikkus. Esmane lauludes heliseb. Et seal ei oleks Saaremaa jõge, juhend. Seal valmis just sellisel heinama, ajame pidukut, hämari koidu ulatab käe, on kõikidel ja toiminguid tööde ning rõõmudeküllane päev. Keel kavalad jutt, hulk.