Klaver suusabaasis on tantsupidu, see toimub siin igal õhtul noorte kehade vallatust. Ruum on täi ja villaste sokkide lõhna nurgas mustendab kaaneta klaver, keda lokkides lontkõrv piinab. Vana klaver teeb meele nii haledaks, et võtaks või peatäie viina. Akna taga on härmatan kuused. Üle järve viib kuuvalge rada. Vana klaver, kas metsade muusikat sa veel suudaksid tunnetada? Aastaid tagasi talvehommikul, küllap mäletad, vanapoiss niigi hästi tasa, sest kõik alles magasid. Sinul mängiti killuke kreegi, juba siis olid klahvid sul kollased hääl, kui Armstrongil. Kell ja käe juba siis näisid üdini tülpinud, ega meie sind sõtkunud vähem. Ent sel ammusel talvehommikud, nüüd ma reedan sind, ära solvu ühe armunud näitsiku sõrmede all, sa ohkasin ahjust nagu solvang. Praegu teeskled, et hambad ristis vastu tahtmist õdede klimmerdada, sõitke tripiga, ära loodagi, sõber mind petta südaööni, sa kibestunud. Ilmel uut põlvkonda hullutad nüüd aga hommikul neljal käel mängijaid ikka jälgid sa kaaneta küünik.