Miku ja Mirjami kuus kummalist kohtumist. Autor Jaanus Vaiksoo loeb Ursula Ratasepp. Algab järjelugu õest ja vennast, kes tänu oma heale kujutlusvõimele üllatavate tegelastega ning satuvad veidratest, põnevatesse ja naljakatesse seiklustesse. Mirjam Mikk oli täiesti nördinud, kui ema neid lõunauinak kuks voodisse sundis. Täna oli ju laupäev ja pealegi polnud enam mingit tiitaat. Mirjamile ei tulnud isegi lasteaias iga päev und. Tavamas lihtsalt silmad kinni voodis või küsis õpetajalt mitu korda pissile. Teised lapsed tegid samamoodi. Mirjam läheb juba sügisel kooli ja nüüd korraga ole lahke. Poe keset päeva voodisse nagu gripihaige Mikkali õega igati ühte meelt. Tema sai liti viieseks. Pole ka enam esimeses nooruses. Kui teie täna lõunat ei maga, siis tädi Liina sünnipäeval õhtul kaasa isa ja ema oma nõudmisele kindlaks. Tal oli päris kiire. Isa pani juba maja ees auto sooja, nad pidid sõitma veel linna tädi Liinale kingitust ostma. Ema vaatas yle ukse lastetuppa. Mirjenemik tõmbasid tekid kurguni ning pigistasid silmad kõvasti kinni. Magage ilusasti. Me oleme varsti tagasi. Ilusaid unenägusid. Toas ei vaikseks. Mirjam ohkas. Meek vähkress küljelt küljele. Lotole ühtse und Curtis Miriam. Uneraasugi. Ma ei taha tulla, nõustus Mikk. Muidugi taha, mõne matil on täna puhkepäev. Ühelegi suurele inimesele ei meeldi puhkepäeval tööd teha, teadis Mirjam. Mõnda aega olid lapsed voodis vagusi. Köögist kostis vana seinakella tiksumist. Mirjam kuule, Mirjam, sosistas Mikk. Kas Une-Mati elab meie maja katusel? Mirjam ei vastanud kohe. Ta polnud selle peale kunagi mõelnud. Väikevend ei võinud ju neid asju temast paremini teada. Kindlasti ei ela katusel. Minu teada elab ta üleval viiendal korrusel. Müük läks elevile, see on nii lähedal, ainult 150 korrust kõrgemal. Kolm korrust kõrgemal mühatas Mirjam ei tunne üldse numbreid. Miks solvus ja tõmbas teki üle pea. Ise soid, tunne, pomises ta tigedalt. Nüüd tuli Mirjamile meelde, et nad on üksi kodus ja tema peab venna eest hoolitsema. Mick, tahad, lähme vaatame, kus Unemeti elab. Mikk pistis pea teki alt välja. See oli hea plaan. Ta ei olnudki enam solvunud. Pealegi oli nüüd paras aeg juhust kasutada, sest isa ja ema niigi rehke linnas tagasi ei jõua. Kaks pidžaamas jõmpsikat vaatasid ettevaatlikult korteri ost ja hiilisid koridori. Trepikojas oli vaikne. Naabrite ukse tagant kostis summutatud hääli. Miriam ees, Mik tihedalt kannul, keksisid lapsed mööda treppi üles viimasele korrusele. Siin oli kolm must ja redelemis vihkatusele. Mikk näitas näpuga igaks juhuks katuseluugi poole aga Maryam raputas pead. Usse, unemandi Sis elav küsismik. Ale tasa, mõtlen natuke. Häbi tasaru. Ta vaatas kordamööda kõiki uksi ja uuris numbreid. Ühe ukse peal olid kõrvuti kaks ühesugust numbrit kaheksa ja kaheksa. See tundus salapärane. Ära need seal näitas Mirjam. Aga enne, kui ta jõudis midagi otsustada, oli, miks selle ukse taga tõusis kiki varvule ning vajutas kellanuppu. Nii väga tahtis ta näha Une-Matit, kes igal õhtul talle salamahti uneliiva silma Sisestas Mirjam pahaselt. Ent oli juba hilja. Korterist kostsid lohisevad sammud. Oks tõmmati hooga lahti. Mirjam Mikk seisid vastamisi võõra mehega. Seal olid sassis juuksed, habetunud lõug ja igavesti pirakas kõht, mis täitis peaaegu kuukse ava. Seljas oli meel ainult ilma käistada spordisärk, jalas lotendavat dressipüksid, toatuhvlid. Mees vaatas küsivalt lapsi. Haigutus sügas kõhtu. Mikk tunnistas teda vaimustusega. Umbes sellisena oligi ta Une-Matit ette kujutanud suure ja sõbralikuna. Siis see mees käiski igal õhtul neile uneliiva silma puistamas. Kere unemati, hüüdis Mikk koduselt ja patsutas käega onu suurt kõhtu. Mirjam, kohkus sellest hirmsasti ära. Söö, mu, venitas unemati uniselt. Mis ta ütles? Küsis Mikk. Ei tea, ega välismaalane. Jaapani sumomaadleja ars Miriam. Jooksime pareminena. Mikk vaatas nüüd Une-Matit veelgi suurema imetlusega Jaapani sumomaadleja külas peaaegu sama uhkelt kui Rootsi kuningas. Mees haigutas jälle. Ja sügas kõhtu? Üks päris unemati peabki kogu aeg haigutama olinit, kindel kuidas ta muidu teistele inimestele une peale ajaks. Lõpuks astus unemaid ukselt kõrvale ja viipas lapsi sissepoole. Kõndis julgelt esikusse, ehkki Miriam teda kõigest väest tagasi püüdis hoida. Unemedi korter tõotas suuri avastusi. Juba esik oli täis igasugust põnevat kraaniämbrid. Potid kastega on mitu rivi värvilisest klaasist pudeleid, suur rull, traati, kruvikeerajad, haamer, hunnik naelu, lauajupid, labidas, seljakott, kommimantel, kolmeliitrine kurgipurk, vanaaegne raadio, sangpommi, hantlid, kalavõrk, jaa, nurgas õngeridvad ning spinningud. Mikk oli vaimustusest tumm. Ta vaatas kogu seda varandust suu lahti. Ka Mirjamile oli suu lahti. Tähendab, ema ei olnud õigus, kui ta vahel neile ütles, et kusagil pole suuremat segadust kui Miku ja Mirjami toas. Unemati rääkis vähe. Õieti ei öelnudki midagi, vaid juhatus, lapsed edasi tuppa. Mikke Merjem põrkasid esiti ukselt kohkunult tagasi. Toas askeldas ja tatsas ringi kolm karu. Suured ja karvased, tõelised jubrakad. Mõnemate oli nad ilmselt resseerinud. Igal karul oli peas ajalehepaberist, mütsike käes värvipurke, pintsel. Toas tehti remonti ning karud värvisid seinu. Töö edenes mesikäppade käes üpris vaevaliselt. Nad tarusid kohmakalt komistanud sedasi tagasi, vedasid seinale kõveraid kriipse, pilgutasid värvi põrandale. Miku arvates oli selline trikk vägev etendus. Oleks mul selline karu, kohe võtaks lasteaeda kaasa, tundis Mikunemaid vastu kadedust. Järsku vilistas mõne ameti läbilõikavalt. Karud jätsid otsekohe värvimise pooleli, pöörasid ümber, jäid üksisilmi lapsi põrnitsema. Kosti ütles unemati karudele jaapani keeles ja näitas Mirjami ning Miku peale. Karud noogutasid ja isegi naeratasid sõbralikult. Nülippas unemati omakorda karude poole. Viidia Meesa Roman. Need olid karude nimed, said lapsed aru. Nisa nimeline karu, Taerus, Miku ja Mirjami juurde, silitas neil käpaga pead, patsutas põski ning õngitses taskust kummalegi kompveki. Kavid jää romandatsesid lähemale. Nad ulatasid lastele oma värvipurgid ja pistsid pintslid pihku. Munemati naeris kõva häälega, nii et suur kõht, vappus. Hüüdis ta jaapani keeles ja näitas lastele käega ette värvimisliigutusi. Tohime vihkise seinu värvida, sosistas Mirjam Mikule. Venna silmad lõid särama. Unemati üllatas neid järjest uute rõõmudega. Kui isa ja ema suvel maakodus aknaraame värvisid, siis ei raatsinud nad küll pintslid Miku kätte anda, ehkki ta oli hirmsasti nurunud. Nüüd võis miksin unemati juures värvida nii palju, kui kulub. Ta kastis pintsli sügavale sinise värvipotti ja tõmbas mõnuga seinale esimesed triibud. Mirjami käes oli roheline värv. Õde läks arglikult teise seina juurde ning hakkas seal pikkamööda askeldama. Unemati kadus karudega kööki. Äkki kostis sealt valima, eirates? Mikke Mirjam, hiilisid köögiukse juurde, piilusid sisse. Viitja, kes oli karudest kõige väiksem, uuris laua ääres oma taldrikut kes on minu kausist söönud karjuste vihaselt. Imelik küll, aga miki, Mirjam said temast täitsa selgesti aru. Kössuomioloogaažis söönud, hüüdis nüüd ka missa, virutas karvase käpaga. Karudest kõige suurem, nii et lamp laes värises. Lastele hakkas juba hirm, kes neid karusid teab, missised dresseeritud ja oskasid rääkida. Siis kõlas uuesti mõne ameti läbilõikav vile. TH kamandas ta jaapani keeles. Ja ennäe, karvud kuuletasid otsemaid. Nad istusid taburetidele, rööpasid klaasist morssi, sõid lusikaga kausist putru ja hammustasid sibulat kõrvale. Mirjami niikui süda läks kergeks. Küll see unemati oli ikka üks vapper ja tore mees. Nad läksid tuppa tagasi värvima. Nik joonistas tormist merd. Ta õppes pintsliga seinale suuri sakilise laineid. Meri möllas ja värv pritsis laeni. Toa keskelt leidsid lapsed teisigi värvipotte. Nik võttis endale musta punast ping selleks üha enam hoogu. Tormisele merele tekkisid kaks küsimust mereröövlilaeva, mis pidasid omavahel vihast võitlust. Ühe laeva pardale, kerkis kurje kuulutav suur tükk. Käis plahvatus. Suurtükist lendas välja tohutu tulejutt ning Mikk lõi pintsliga keset seina hiiglasuure punase pläraka. Samal hetkel kostis köögist kõva kolin. Lapsed tormasid vaatama ja nägid kärum viidia tooli oli katki läinud ning viidi jäi seal põrandale kukkunud. No minul tooli peal istunud, pomises karuott. Kuid juba oli unemati talle uneliiva silma puistanud. Viige vajus seina äärde, norinal magana. Teised karudseid aga rahumeeli putru, jõid morssi ja nosisid sibulat. Ent lastel oli töö pooleli. Nad läksid tagasi tuppa. Miriam joonistas seinale puud ja põõsad ning allapoole pehme samblavaiba. Ta vedas nurgas seina äärde väikese redeli, ronis lae alla ja maalis sinna ilusa kollase päikese. Veel pisut pintslitööd juba laulsid puude okstel linnukesed. Sambla sees punetasid maasikad. Ning äkki ilmusid siin kaks last, kes olid kangesti Miku ja Mirjami moodi. Lapsed sõid mahlaseid marju, niiet suud punased ja neil oli kangesti hea olla. Keset seina sirgus taeva poole suur puu, mis andist äikesest mõnusat varju. Kõhud maasikaid täis, viskasid Mikk ja Mirjam ennast ka seal sambla-le pikali. Päike paistis, linnud laulsid ja uni tikkus vägisi silma. Läbi une kuulisime, kuidas eemalt toanurgast kostis viitja kähise hääl kes on jõuvoodis maganud. Mikk tahtis kiiresti üles tõusta, kuid uni maitses nii magusalt, ta ei suutnud silmi avada. Siis kuuldes juba päris lähedalt Miisa ähvardav mõmin. Öös minu onu koodi summaga rõõmud. Nüüd oleks olnud viimane aeg toast põgeneda, aga ikka veel ei saanud Mik unest võitu. Juba hüüdiski kõige suurem kalur Roman päris kõrva ääres. Aageeeffeeznyalu magab. Mik kargas istukile ning hõõrus silmi. Voodi ees seisid ema ja isa. Olemegi linnas tagasi, teatas ema rõõmsalt. Kelsa magasid sügavalt. Isase sismiku pead. Ikka oled sa oma voodist meie asemele pugenud, kas kartsid jälle kolli? Istesin Mirjaniga, tegid sõrmed üleni värvised. Mikk peitis käed kiiresti teki alla. Kus Maryann? Küsis ta kohkunult. Magab oma voodis, soo maasikamoosist, punane, naeris isa. Küll teil oli vist üksi kodus hea olla. Aga näe, mäki uurismik edasi, kus annunemaiks isa ja ema vahetasid pilke. Ah, mõnemattiane ammu oma kodus, seletas ema. Näe, vaata siit aknast paistab üks valge pilv, seal pehme pilve pealongi unemati kadu. Mikk naeratas endamisi. Ta kujutas ette, kuidas suure kõhuga unemaiki sellest pilvest nagu vannivahust lupsti läbi vajuks. Ursula Ratasepp luges Jaanus Vaiksooraamatut Miku ja Mirjami kuus kummalist kohtumist.