Tere. Me elame suure juubelilaulupeo ootuses ja loomulikult kujutame ja mida see kõik tähendab. Aga selles saates me ei räägi arvututest, laulu ja tantsuproovidest repertuaarist, rahvariietest, laulupeo rongkäigust või muust selle saate, pühendame ühele meie tähtsamale rahvussümbolile laululavale, mille uhke kaar paistab kaugele. Aga kuidas ta sellisena meie kõigi jaoks sündis. Tänase saate nimi on laululava loomine, mis tähendab, et järgnevalt selle toreda paiga loomisest ja ka taasloomisest juttu tuleb. Selleks puhuks olen stuudiosse palunud kaks huvitavat külalist. Need on Eesti kunstiakadeemia rektor ja arhitektuuriloolane Mart Kalm ning laululava kauaaegne direktor Riho Rõõmus. Saame osaga nappidest arhiivilõikudest aastast 1960 ning meie kõrvu kostavad fragmendid imelisest koorimuusikast ja mina olen saatejuht Haldi Normet-Saarna. Aga alguste alguses seisis tänase laulukaare kohal hoopis kandiline laululavaehitis valmis juba 1928. aastal, arhitektiks Karl Burman, kelle jaoks, kas oli see tegelikult järjekorras juba teine samalaadne? Teatud põhjustel läks tookord ehitustöödega päris kiireks. Riho Rõõmus mainitud fakt on loomulikult teidki kauaaegsel lauluväljakul direktorina köitnud ja olete seda ka veidi uurinud ja mida huvitavat siis välja uurisite? No kui pidu peetakse, siis üks esimene asi ükskõik millise peo korraldajal on ju koht, kus seda pidada. Ja see kohaküsimus on see vanaema juubel või mingi muu, see on tihti määrava tähtsusega faktor, nakataks sinna juurde vaatama, mis sellesse ruumi sobib ja kas külalised mahuvad sinna ära ja nii edasi ja nii edasi. Ja täpselt sama on ju ka laulupidudega olnud, et vahel on isegi natukene kahetsusväärne, et mõned nooremad lauljad võib-olla arvavad, et meie lauluväljak kui laululavalugu algaski 60.-st aastast, hea, et kui alati isegi taastat teatakse, aga arvatakse, et seal praeguse kuulus laulukaar, mis on tõesti erakordne arhitektuuri sümbol, jaga arhitektuuriline lahendus. Et, et see ongi aegade algus üldse. Et tegelikult ju esimesed laulupeod toimusid Tartus siis kui tartust kolis laulupidu Tallinnasse, siis toimusid kaks laulupidu Kadriorus seal, kus on praegu Kadrioru staadion, seal oli Karl Burman prote järgi laululava. Eesti spordiliiduga koostöös said Eesti lauljate liit seal siis pidu pidada. Aga 1928. aastal, kui Eesti tähistas oma kümnendat aastapäeva ja lauljate liit valmistas hooga ette suurt, et aastapäeva juubelipidu siis poolteist kuud enne laulupidu läksid nendel kahel organisatsioonil nii-öelda suusad risti. Mis sellel spordiliidul siis pähe lõi, aga nad küsisid ikka erakordsel ränga summa rendiks ja nõudsid veel kogu väljaku katmist puitkilpidega. Ja lauljate liit oli sellise olukorra ees, et poolteist kuud enne pidu ei olnud neil enam platsi, kus pidu pidada. Oldi valmis laulupidu ära jätma, mis oleks olnud väga erakordne ja siis hakati otsima Tallinnas võimalusi, vaadati erinevaid kohti ja jõuti ideeni. See koht võiks olla see plats, kus on siis tänane lauluväljak. Kunagisi oli baltisakslaste plats. Selle baltisakslaste käest omandas Anija endine piimaärimees Johannes mürkes. Kes selle tegi siis testamendi, et sinna peaks tulema vaeste lastekodu, aga raha ei olnud ja nii see seisis seal sellise soise heinamaana. Muidu ta oli looduskaunis koht, aga eks ta oli käest ära lastud, suur, tühi ja kõle heinama. Lauljate liit sai siis selle nõrkese järeltulijatega, kes olid teinud lepingu Eesti Põllumeeste Liiduga omavahel kokkuleppele, et põllumeeste liit andis ühe kolmandiku platsi rendiks ja otsustati, et laulupidu toimub kusagil 10. 11. mail 1928 kuulutati välja, et laulupidu ära ja ja algas projekteerimine, algasid kuivendustööd, algasid ehitustööd, sadu ja sadu inimesi, kes pidid üles ehitama sellest mitte millestki tegema midagi. Ja seda imelühikese ajaga. Pooleteist kuuga ehitati üles laululava, kuhu peale mahtus laulma 15000 koorilauljat 45000-le inimesele. Pingid tuli rajada teed, tuli niita koguse, hein kaevati kuivenduskraavid, kuhu pandiga savitorud nagu kuivendusdrenaaži, eks, et see oli ikka metsik töö, võib arvata tol ajal ja see oli Karl Burman projekt ja see oli karburblani projekt. Aga tuleks siit vahele sellega, et mul on nii hea meel, et need kaks esimest puidust laululava, mis kumbki pole säilinud. Et need mõlemad on justkui piilitud Kaavelburmani poolt, kellel on Eesti arhitektuuriajaloos väga erakordne tähtsus. Selles mõttes, et tema oli esimene eesti professionaalne arhitekt kes ilma diplomite tuli ära Peterburi kunstiakadeemiast, mis oli väga hea kool, kõige parem kunstikool savi Venemaal 1910 Tallinnasse ja siis Ants Laikmaa reklaamis teda Tallinna eesti seltskonnale, meie oma Lindgren on saabunud, sest Lindgren oli see kuulus soome arhitekt, kes oli teinud Estonia. Ja, ja tõepoolest sealt hakkas kohe Burmani meeletu tähelend, kus ta projekteeris Tallinnas, et ma esimese maailmasõjaeelsed suuremad Maiatnesid raadiomaja üleval paistab meile aknas ära Puurmani enda kodumaja haua 39, kus ta ise aastakümneid elas, aga ta tõepoolest 1000 üheksakümnendatel aastatel ehitas tohutu palju ja oli eesti seltskonna lemmik ja seetõttu on ka loogiline kahekümnendatel aastatel, mil tegelikult arhitektuurisituatsioon veidi muutub, tulevad peale järgmised arhitektide põlvkonnad veidi teistsuguse stiiliga, aga et need laululava asjad tema ka siiski veel kahekümnendatel tegi. Suurepärane, et meie arhitektuurivaramu on tõesti niivõrd palju rikkam tänu sellele, et elas ja töötas kunagi selline mees nagu Karl Burman. Mis juhtus, et ikkagi see Vurmanni laululava lammutati 1959. aastal? Küljest, ma arvan, et teksta jäi ajale jalgu ja osad ehitused ehitatakse kestma sadu ja sadu aastaid Rooma riiki ka ehitati selliselt, et ta püsiks tuhandeid aastaid ja mõned majad seisavadki tuhandeid aastaid. Aga tänapäeval vanemad inimesed vahel imestavad, et milleks jälle ühte klaaskasti on tarvis, siis tuleb neile seletada, tema eluiga ongi mõeldud 20 aastates ehitataks sinna teistsugune kast mis jällegi meeldib kellelegi teisele. Et kas see õige on nüüd iseküsimus, aga, aga kindlasti ühiskond, aeg ja vajadused, korraldus, vajadused muutusid ja eks lihtsalt puit, et ka väsis, vananes ja amortiseerunud, et noh, seda vana asja eriti puitu võidu lappida lappida, mädan asju asendada tol ajal ei olnud sügavimmutustega tõrvaga, mis saab õpetada. Ja ilmselgelt siis oli ikkagi õhus, et sünnib uus, mitte midagi lammutata niimoodi, et sinna jääb tühi plats ja hüvasti laulupeod. Juba oli õhus uue laululava loomine. Jah, selles mõttes, et see nüüd võib-olla nii-öelda Ta ei pruukinud meeldida kõikidele aga midagi ei ole teha. Laulupidude traditsioon sobis väga hästi nõukogude ideoloogiaga. Selles mõttes, et sisult sotsialistlik, vormilt rahvuslik, kantakse rahvariideid, Need olid süütud, aga ilusad. Kovi laul oli väga head välja nõukogude võimule väga meeldis selles mõttes, et kontrollid see on nagu sama hea kui film, kus kõik tsensovon saanud kahtlased kohad välja lõigata ja nad laulavad sulle ainult õigeteks. See ei ole seks sel lastiga rahvas, aur välja lasta on kõik, said tunda üks kord nelja aasta tagant, et ma olen ikka eesti inimene. Üks laul oli hea laul ja siis oli neli aastat. Talle rahu majas, et näpuotsaga natuke rahvusliku ka just, aga et, et selles mõttes erinevalt teatrist, kus draamanäitleja paneb õhu teise kohta ja kogu saal näevad nõukogude võimu üle, midagi niisugust laulupeol juhtuda ei saa, sest need inimesed kõik laulavad siiski ühte konkreetset laulu korraga. Kuidas siis algas uue laululava, kõigepealt see mõte ja mis sealt edasi juhtus? No mina olen kuulnud, et väga suur selle asja käima lükkas tagant tõukaja oli ikkagi Gustav Ernesaks, kes oli tol hetkel ikkagi väga kõrge autoriteediga, ta oli väga kõrges nomenklatuurse positsioonis ka partei mõttes. Ja ikkagi Eesti nõukogude vabariigi hümni autor, rammi juht. Nii et tema, see soov ja tahtmine oli see, mis ma arvan, selle asja käima lükkas. Võib-olla oli veel kedagi, võib-olla oskab Mart nimetada? No ma nimesid taga ei oska öelda, aga selge oli see, et kuna vana puidust laululaval java mädanenud see oli massiüritus, võimudele sobilik massiüritus ja sellega oli võimalik tähistada Eesti NSV kahekümnendat juubelit ja selleks uus laululava ehitati tähistada Eesti NSV kahekümnendat sünniaastapäeva, korraldati konkurss just ja juba 57 toimus siis selleks arhitektuurivõistlus mille tulemusel ei sündinud veel see lõplik lahendus. Alar Kotli küll võitis, kuid palju traditsioonilisemat projektiga aga siis töötas Alar Kotli edasi selle kavandi kallal. Ja tegelikult see on see aeg, mil 50.-te aastate lõpus paljud Eesti kultuuriinimesed istusid Teaduste Akadeemia NATO kogu. See oli veel toona Toompeal erifondis, sest sinna tulid uued lääne ajakirjad. Ja see oli see, kui sa enam ei pidanud tegema stalinismi, aga sa ei teadnud täpselt, mis vahepeal 20 aastaga mujal maailmas on juhtunud. Ja Kotli õppis nendest ajakirjadest uut kogemust ja see nii toe, kuidas oma mälestustes tuntud ehitusteadlane TTÜ professori akadeemik Heinrich Laul kirjutab sellest, kuidas ühele õhtul pimedas olla tulnud kli tema juurde käes papist välja lõigatud ja lõngadega laululava makett lõngale Kotli kodus võtta, sest tema abikaasa oli eestiaegne naiskäsitööõpetaja seal Toompeal, kus praegu on TTÜ arhitektuuriteaduskond. Ja, ja ta oli siis välja töötanud selle uue laululava lahenduse erineva konkursi võidutööst, kus siis tegemist oli hüppaviga, mis on siis kahekaare vahele tõmmatud vandid ehk trossid, mille siis nagu saksa keeles öeldakse, selle kohta sadulkatus. Et ta on siis sadulakujuline, kahe kaare vahel rippuv kattuks. Siin, ma täpsustan kohe kuulajatele, paljud on mult küsinud, et räägitakse laulu, labast lollava katusest, räägitakse kaarest ja siis noh, üks räägib ühest enne, räägib teisest. Ehk Mart just ütles, et kahe kaare vahel siis üks on see tuntud, see jäme raudtoru seal see valgem, vaks jana toru, mille sees on ka betooni. Aga teine kaar on tegelikult betoonist, mis on täpselt samavõrdselt tähtis. Seda me näeme, kui me seisame lauluväljaku Mere väravas ülevalt, selline valge, ilus, betoonist, mõni võib nimetada hoone ääris või ülemine ääris või tegelikult on see ju. Taga ka tagakaar, trossid on seal vahelises pingul, aga markal Alar Kotli kõrvale tuli ka Henno sätman. Ja aga see kõik on, ütleme, teiste arhitektide roll on seal kõik vähetähtis ja nii-öelda seal küsimus selles, et 58 läks, Bly kutsuti Eesti projektis tavaehituse, teadusliku uurimise instituuti ja Sepman ja seal veel terve rida teisi maastikuarhitektid, muidugi arhitektuuri tegi Heino Sepp ja need nii-öelda lõpetasid seda seal ehituse ajal, aga see, ütleme, arhitektuurne idee on puhtalt Kopli. Aga et ühesõnaga oli siis olemas välja töötatud enne trossidega kahe Kaave vahel lahendus ja selle tegelikult välja mõtles Kotli kaaslane, poolakas, kes kolmekümnendatel aastatel tegi Varssavis täitsa samasuguseid maju nagu Kotli Tallinnas. Aga siis, kui neljakümnete aastate lõpul projekteeriti New Yorgis ÜRO hoonet ja siis Poola poolt oli sinna meeskonda saadetud mässu Nowitzki väidetel, mis poola keeles mingi, ma ei oska seda täheldada, matš jäi või kuidas teile väetada ja tema Carokas ära, sest Poolas hakkasid kommunistid võimule tulema ja ta jäi Ameerikasse ja sai kohe suuri tellimusi. Juba 1952 Nowitzki valmis välis totona üsna, mis oli mõeldud tegelikult see võite tunduda kuidagi laululava eeskuju vaja üldse mitte nii peenekülalisena, aga tol ajal tollases maailmas oli see täiesti loomulik. Tõuloomanäituste saal oli ta tegelikult, kus siis selline suur vaba ala, kus kahe kaare vahel olitatavassic ja see oli sümmeetriline lahendus ja sisugustan kohatud mujal maailmas väga palju, sest see sai väga populaarseks. Et näiteks Pattis laevas, mis on ju väga tähtis hokimängu seisukohalt, et ei olnud, nemad tegid oma hokistaadioni ja, ja ka see on palju väiksema, isegi paar aastat tagasi käisin Bratislavas seal praegu mingi jube kole ja mahaunustatud ääre linnalikult mõjub, aga toona oli ta muidugi suur ja võimas, aga nemad kopeerisid täpselt teda. Nowitzki ideed. Tuleme tagasi Eestisse ja kuulame vahepeal üht pisikest arhiivilõiku. Tegu on Valdo Pandi reportaažiga vastse Tallinna laululava avamisel 1960. aastal. Kuule, te, seltsimees Tampere, uus peremees on kohal ja teeb õiget tugevat häält aga näib, et ehitajad eesotsas nende peainseneriga annavad päris suure mõnuga võimu üle ja kogunevad ka ise. Taktikepi alla on võrdlemisi hea tunne öelda, et kogu see suur töö omas põhiolemuses on valmis. On jäänud veel heakorrastustöid ja üldse nii korrastada, koristada, lihvida ja ühtteist kohale monteerida. Ja kes on need portfellid, ega mehed, kes siin juba väga terase pilguga paberit käes ringi kõnnivad, meil töötab juba riiklik vastuvõtukomisjon. Võtke on allakäik, koor esimese astme juurde alla palun käik alla. Jätame laialt, esialgselt laialt alla laialt Allas vaatad, missugune vahe. Nõnda ülev oli siis hetk vastse laululava avamisel 1960. aastal aga meie meenutame siinkohal projekteerimise ajajärku ning Alar Kotli inspireeris mäletatavasti kuulus poola arhitekt Nowitzki. Ja milles seisneb Kotli suus, oli see, et ta oskas seda Nowitzki ideed loovalt edasi arendada ja seal oli kaks uuendust, mis ta sisse viis. Esiteks selle ta loobus sümmeetrilisest lahendusest. Ta tõstis esikaare üles ja jättis toetamata. Ja taga ka toetuks ei salt merepoolne taga ka, toetub tugedele. Ja tegelikult need ussid on nüüd need, kes tagavad sellele kaarele stabiilsusele, esikaarele nagu vajub nende peale. Selline harjumatu lahendus ja täiesti uudne või isegi mõnevõrra kõhedalt mõjuda esimese hooga. Just Aasümmeetrilisena lahendused tõuseb esika üles, tagumine toetab jalt. EsiKaavel alltugesid ei ole, oli juba suur, väga suur innovatsioon ja teine oluline innovatsioon oli siis see, et ta kasutas selle tuuse sisepinda kõla ekaanina. Aga nüüd ütleme niimoodi, et selles loomulikult ei ole Kotli süüdi, see tema oluline uuendus ei osutunud kauakestvaks. Et õige pea tuli elektriline võimendus ja sega lihtsalt polnud vaja. Aga kui me loeme näiteks neid esimese laulupeo kirjeldusi, siis väga palju arutati selle üle kaasa, et kui palju see kaar nüüd võimendub. Kate vaheline katuse sisekülg kui lagi kõla ekaanina ja näiteks asjatundjad arvasid. Ta töötab väga hästi sel hetkel, kui on üks kovi liik laual. Aga ühendkooride kontserdiosa jaoks on vahi katus lihtsalt liiga päike. Noh, selle kohta siin mõtlen, millal see eksperiment tehti, see oli minu töötamise ajal, kui vanad kurijuhid ütlesid, et milleks need mikrofone vaja on, et meil on väga hea kõlava akustikaga laulukaar ja siis helitehnik, kes oli mikserpuldis seal keset väljakut, ütles, et hea küll, teeme siis eksperimendi, et dirigendid, tulge kõik siia helipulti ja tõmbame korraks need mikrofonid maha. Aga häda on selles, et meil näiteks ka, kui on ühendkoorid, laval rääkimata, kui on väike koorilil laval. Tänapäeva kuulaja on juba oma kuulamissoovidelt nii nõudlik. Ja kui ühendkooris on mehi nii vähe, siis kostan ainult naiste hääled. Meeste hääli on nii vähe kuulda. Dirigendist kuulast kuulast ütlesite ei kuule, lükake ikkagi mikrofonid tagasi, sest siis sai meeste hääli juurde panna, ehk sai selle kooriliigid omavahel balanssi pandud, et moodsas keeles öelda saund oli hea, sest kuulajad tahtsid head soundi ja ega dirigendid ise ka juba ütlesid, et jah, nüüd kõlab paremini. Sound kõlas paremini ja laulukaar ise oli ka laitmatus korras või jäi siiski midagi vajaka. Suvi 1960 laulupidu on kohe-kohe algamas. Mina tean seda, et seal laulupeo ajal ühel kontserdil väga-väga kõva kõva vihm, kohutav vihm ja lauljat skandeerisid laululava all kõikuse vihma, valingolijat, ehitajatele, häbi. Laululava laseb läbi. Oli, mis edasi sai? Ehitajad hakkasid katust lappima. Parandati parandada suudeti ja, ja eks neid ehituse ütleme kiirust, räpakust ja tolleaegset kvaliteeti, aga ka varastamis mentaliteeti tuli ka hilisematel aastatel välja. Ta oli laotud üles sisemisi seinu, millel näiteks tellistel ei olnud vahel segune, lihtsalt eelistatult üksteise peale laotud ja krohv peale pandud. Tsementsegu kadus, noh, kes seda teab, kas pold aega või läks ülemuse suvila lastusel. Kas on teada minevikust, kuidas Kotli rahule jäi? No läbilaskva katusega ilmselt mitte, aga põhimõtet. Suhteliselt ütleksin niimoodi, et minuni ei ole niisugust ehituskvaliteedi väga suurt kriitikat peagi võis ka minu jaoks on suhteliselt ebaoluline, on sellega ära unustanud, sest tegelikult on selle teemaga nii ammu tegelenud. Aga mis nagu kõiki pahandas jaga Gustav Ernesaksa, kes tõepoolest oli toona tohutult olulisel võimupositsioonil oli see leeduks seda kopeeriti ja vot selle kohta Eestis ilmus mitmeid artikleid, et kuidas nii jube asi, et Leedus seda kopeerida. Leedukad võtsid meie projekti, sest ega projekte kuulunud autorile, tol ajal ega ka Eesti projektile, see kuulus riigile. Nende kaar valmib 64, aga, aga et Eestis on nagu vaadatud seda niisuguse paha pilguga, et nad nagu vahastasid, vaid see on kindlasti vale. Et see oli nõukogude ajal, oli tüüpprojekteerimise kõrghetk Ušovi ajal. See oli nagu see oli üldine hüve, tüürprojekt, kui tehakse, siis on loomulik, et seda kohatakse ka teistes kohtades, see on hea kogemuse pest platsis, siis öeldakse tänapäeval selle kohta. Ja see leedus arhitekt Alekna, tegin tiivad palju moodsamalt, sest toona toimus vabanemine komeelse reporterite toon oli sellised esimesed peamiselt lintaknad pärast stalinismi ja ta on suhteliselt väike, aga see paekivi on seal konservatiivse elemendina siis torn ja see reporterit TVd vesi, tiib on palju ilusam, õhulisem, moodsam, tähendab ilusam või isegi mitte, aga ta moodsami õhulisem ütleme niimoodi, mis on leedu võib-olla puudus, on see, et see meil on, toon hästi kõrge leedulastel on küll sihvakas, kas valge, õhuline, aga ta jääb liiga madalaks, Tallinna kõrgeim torn on ilusam. Ja muidugi mis on veel vaieldamatu Tallinna eelis selle vindise pargi ees Vilniuses on see, et see on kena metsalagendik, seal lihtsalt, aga meegase akustiliselt võimendab seevastu pankrannikut ülestõusmine ja väga ilusti on haljastusega Need pärnad on teadlikult istutatud niimoodi, et nad peavad helivoogu võimendama. Vaata, see kauss on, et noh, selles mõttes ja Tallinna oma on nagu parema koha peal. Leedukad said oma laulukaarest mäletatavasti ka Moskvast kuldmedali. Kuldmedali, mille siis eestlased protestisid ja siis eestlastele anti nagu siiski õigus, et, et algselt idee autorid olid eestlased, eestlased said siis Moskva rahvamajandussaavutuste näituste suure medali. Ja riikliku preemia 1965. Nüüd aga taas ja sedapuhku üks imelühike helikilde Eesti rahvusringhäälingu arhiivist. Lembit Lauri on jutule saanud iga hetk valmiva laululavatöödejuhatajaga. Aasta oli ikka 1960. Tähelepanu palun õige seltsimees kukk, kas laulud rahvale võib varsti kutsed välja saata, vara ikka ajal saata, kui kaugele tööd praegu jõudnud on? Praegu on ka seal laululavasõrestiku montaaž. Ja kui mitmele lauljale siin laval ruumi jätkub? Umbes 15000-le lauljale. Ja tähtaeg seda seekord vist edasi lükata. Ta ei anna tähtaegu, meil üldlaulupidu. Laulukaare lavaalused ruumid paiknevad teadupärast kolmel korrusel, nii oli, on ja jääb ja seal kogunevad esinejad, korraldatakse üritusi, näitusi, aga ühe kõrvalpõikena tuleb mainida, et seal on ka midagi eriti väärtuslikku hoiul. Nimelt Valli Lember, Pugatki kuulus mosaiikpannoo Lähme suurele peole, kus taamal on näha ka veel Karl Burman i projekteeritud laululava pannoo valmis aastal 1950 ja sattus laululava tagaruumidesse palju aastakümneid hiljem. Kuidas Riho Rõõmus? No räägime selle pannoo looga siis jah, ära kui kindlasti nüüd siseruumid ja nende siseruumide sünd väärib veel eraldi väikest, väikest meenutamist. Aga räägime siis selle pannoo ära. Pannoo algselt oli Estonia teatris ja nii nagu noor kunstnik Valli Lember Bogatkina selle teose tegi, mille, mille valmimisel teda natukene abikaasa aitas palli ikkagi kartis seal vastutuse oli niivõrd suur, see oli Stalini aeg. Lippudele oli tarvis teha Staline näopilt selles väikses mosaiiktehnikas. Kõigepealt joonistad selle selle aluse peale, sa pead joonistama võimalikult sarnase Sis killukesed leidma. Aga igatahes õnnestus see tookordse mosaiik niivõrd efektselt, et valli sai selle eest Stalini preemia. Aga ma arvan, et see oli pärast seda tähtsat kongressi, kui Stalini teod kuulutati kuritegelik, eks siis paluti vallil nendelt puna lippudelt Stalini pildid ära koristada. Kuna Estonias päeval on proovid õhtul etenduselt, siis öeldi, et saad tulla ainult siis, kui juba kõik rahvas on läinud kusagil kella 11 12 ajal seal suuri tulesid põlema ei pandud, nii et mingi poolhämaras oli valli mulla ise seda juttu rääkis. Et siis mingi sellise kehva treppredeliga ta seal ukerdas. Ja siis, kui õudne kolin käis Altvalvur jooks üles, see väike väike valli oli seal haamria peitliga põrandal pikali, näost üleni verine. Pärast käisid linna peal kuulujutud, et nii kui pallisele peitlesin Stalini pildi juurde, lähendas nii Stalini rusikaga virutas ära puutu. Et see oli selline kunstnike omavaheline nali tookord. Aga kui nüüd meil iseseisvusaeg tuli, siis kahjuks osale isikutele asepannoo sal Estonias kohe mitte meeldinud. Õnneks oli tolleaegsel direktoril Paul Himmale tarkus siis katta vineeri või küprokiga siis toimus seal remont, mingil ajal tuli jälle välja, tähendab, see oli küsimus, mis temaga tehana pakuti kumule seda, aga noh, ta on niivõrd suur teosata kumu ütles, et meil ei ole ka ühtegi vabasaali, et võib võib-olla kuskile hoidlasse äkki panna. Ja siis siis jõudis see informatsioon lauluväljaku nii et, et kas teie ei leiaks kohta või kas ta oleks valmis selle võtma, et oleks tarvis kõigepealt renoveerida ja muidugi väga rõõmuga sellega nõus, uskudes, et kunagi sünnib ka laulupeomuuseum tõeliselt korralik laulu ja tantsupeomuuseum. Et siis see uhke teos, vaatamata sellele, et seal on punased lipud. No nüüd juba ilma Stalini pildita, et selline rahvusliku peo pilt võiks seal uhkelt seista ja ja siis valli koos üliõpilastega aasta aega renoveeris. Aga ega alguses tegelikult oli see laululava seest mõeldud külmana päris alguses, kui ta valmis ehitatud, siis polnud ju seal aknaid ja ka midagi seal teisel pool, mis me mere pool seda lihtsalt valmis. Aga juubelilaulupidu on ukse ees, 150 aastat täitub esimesest peost ja viimane aeg on tulla nüüd täiesti tänasesse päeva. Täpsemalt muidugi siiski eelmisesse sügisesse, siis siis algasid põhjalikud renoveerimistööd. Ja otsus nende renoveerimistööde hädavajalikkusest sündis mõistagi veelgi varem, mis sai siis murdepunktiks, kui oli selgemast selgem, et laulukaar sellisel moel enam jätkata ei saa? Kõige toredam on ütleme rahvale, rahvusele, ajaloole, tähtsaid objekte tegelikult renoveerida korraga ja kohe ja tervikuna. Eks ta laulukaart või lauluväljaku erinevaid objekte ja olulisi objekte on renoveeritud siin jupikaupa kogu aeg ja ma ei oskagi öelda, kumb on tähtsam, kas korda teha näit eks. Raadiotorni rõdud, mis olid alla kukkumas ja kust kukkus ka päris korralik betoonkamakaid, nii et mõnele emale lapsevankreid, kes mööda läks, kukkus terve betoonkamakas jalgade ette. Nii et ju paar aastat tagasi taasavasime täiesti tut uuelt renoveeritud korralikult renoveeritud raadiotornil. Tuletorn on saanud kapitaalremonti ja nüüd sai veel renoveerimisremondi uuesti. Nii et väga mitmed tööd, mida on tehtud tegelikult läbi aasta, laululava siseruumid on ju tehtud ikkagi võrdlemisi heasse korda, nii et noh nii et osa asju on ajendanud tegema häda, häda ja hirm, et mis juhtub, kui kellelgi kukub laut pähe või? Esimene hirm oli, et mis juhtub, kui näiteks mõni tross näiteks annab järgi Sa trossistikust näiteks pikk tross keskel nats annab järges trosside eluiga oli ette nähtud tehase garantii 20 aastat, aga nemad olid kasutusel praegu juba 56 või seitse aastat. Ja muide üks analoogne konstruktsioon kaheksakümnendatel kukkus kokku Lääne-Berliinis sellise Ameerika ärikeskus juuks Tabinsi projekteeritud ja seal lihtsalt ehitusvigade tõttu kaheksakümnendatel langeski sisse, nii et ettevaatust. Nii tänane laulukaar on valmis, ta on renoveeritud, üks tore sõna, mida olen viimase pooleteise aasta jooksul väga palju kuulnud. See on see müstiline laudis. See laudis on suurepärane, ta on uus ja kõik, kõik on uus. Suurimad erinevused endise laulukaarega võrreldes. Kindlasti see laudise valmistamise laudise lahenduse metoodika on täiesti erinev võrreldes eelmisega. No kui need inimesed, kes nägid kas internetist või käisid kohapeal, kui nägid, kui oli ainult alles seesama jäme toru ja trossid, see on niinimetatud selline skelett, karkass siis seal vahepeal olid, siis noh, kas neljakandilised või trapetsikujulised. Kuidas võiks öelda puitkilbid enne nad lamandusid nende trosside peale, nad olid omavahel kuidagi seotud. Aga see lahendus ei olnud ikkagi hea. Karl Õiger pakkus sama lahenduse, millega teostatud tort, mitu lauluväljak muidugi probleeme oli? Karl Õigeri ütles, et et see on erakordselt keeruline ehitus ja, ja ma usun teda täiesti 100 sajaprotsendist, et see on erakordne emaga ehituskoosolekutel seda nägin, kui keeruline see oli, aga põhimõtteliselt saab, paigaldan. Formaalselt imelihtne, hakkad nagu laudpõrandat panema, paned alt ühe serva laudu ära, siis paned järgmises, paned järgmise laua järgmise laua, Nei, paned terve ühe kihi laudu, siis hakkad panema teist kihti peale diagonaalis ja siis paned veel kolmanda kihi ja kõik naelutatud omavahel kinni. Nad on korralikult seotud ja terve seal suur laudpõrand nagu toetun nende trosside peale. Ja siis paned pleki peale ja ongi valmis. Kõik ei käi muidugi nii lihtsalt, aga see on nagu see põhiline erinevus. Ja tegelikult, kui laululava oli lahti võetud osadeks Kuniskele Edgar Cassini, see oli ju ajalugu, sellist pilti ei näe järgmised 100 aastat minu meelest, Riho, te olete seda kuskil maininud. Mart Kalm jalutasid sealt mööda ja vaatasite seda skeletti ja mõtlesite. Ei no loomulikult, ta on muinsuskaitseliselt keeruline objekt, aga ma arvan, et põhimõtteliselt selle materjali sealt väljavahetamine modernistliku arhitektuuri puhul ei ole üldse sisuline probleem. Aga viho sind ei noh, eeskujuks ja seda, kuidas lähtuda. Tei. Tattur laululavakogemusest ja see oli tol hetkel kindlasti õige samm. Aga mida ma tahaks öelda, et kui Tallinna laululava 50.-te aastate lõpul oli revolutsiooniliselt uuenduslikke arhitektuur, seal oli isegi ütleme vastuolu selle koorilaulu kui 19. sajandi kultuurilise eneseväljenduse ja selle uue kaare niisuguse pigem juba kosmosesse mineva arhitektuuri vahel siis see, et minu ülikooli ajal kaheksandat aastat alguses või keskel valmis staatus põhimõtteliselt sama konstruktsiooniga laululava, siis see oli muidugi hästi ajast maha jäänud. Et kui midagi midagi ei ole teha, küllap ta hakkas, et seal all laudad saavad. Aga tahaks lõpetada sellega, et minu meelest kõige ilusam koht Tallinna lauluväljakul on seal üleval seeva peal 50 aastat tagasi laulupidude 100.-ks juubeliks valminud monument mille kõrvale on praeguseks kerkinud siis 50 aastat seal kasvanud tammede allee ja just nende tammede alt vaadata alla sellele laululava kaarele seal kausi põhjas ja niimoodi, et sul on veel foonikse Tallinna vanalinna siluett ja meri õige selle tiheda laevaliiklusega, see on üks kõige isa maalisemaid ja hinge matvamaid kohti Eestis minu meelest üldse tõeline eesti rahva mälupaik. Ja eesti rahvussümbol, nii et ma saan aru, Mart Kalmet, nii teie kui arhitektuuriloolase kui ka teie kui arhitektuurikriitiku süda. On rahul Tallinna laululavaga muidugi. Ja ikka on huvitav jälle ajas tagasi minna, nii et tehkem seda siis kuulates veel kord arhiivilõiku ikkagi aastast 1960 ja saame osa helilooja koorijuhi ja dirigendi lendid Verlini tänusõnades tollase uue laululava ehitajaile. Me oleme saanud suurepärase kingituse kingituse, mis ilustab meie põlist Kadriorg, see on meie uus laululava. Ja võib-olla ka tänu selle huulelavale. Meie laulud kõlasid seal hästi. Meil ei olnud seda, mis oli varem, kus mikrofonidega püüdsime anda edasi koorilaulu. Esimesena jõudis see heli, mis tuli mikrofonist hääle Küvendajast mikrofoni kaudu. Teiseks jõudis sinna järgi see heli, mida tõeliselt koorid laulsid. Ja tolle pärast oli meil alaline mure varasematel laulupidudel. Inimesed tulidki lauluväljakule, kuid seal tekkis suur sagin, suur liikumine. Ja oligi meie nii-ütelda, olime kurvad selle üle, miks meie laulu ei kuuldud. Huvitav oli, aga see eile te kindlasti lauljat või korjevid, jälgisite? Kogu see suur. Nad kuulsid ja elas, elasid meile vaimustusega kaasa. See on jälle üks suur samm edasi meie laulupidude seni olnust. Ja ma usun, et kindlasti ta aitab meid veel veel palju rohkem. Ta tõstab meie lauljate kõlajõudu kaks ja pool korda seise räägib, mida uus laulavad meile andnud. Ma usun, kallid kolleegid. Et täna, kui te siin koos oleme, palume meie kultuuri-kultuuriminister sõitis Ansberkki, et annaks kõigile edasi, kes on selle laulupeo laululava sünniga seoses. Nii need, kes andsid meile selleks raha, nii need, kes projekteerisid ja ka need, kes selle ehitasid, et nad, ta ütleks neile edasi meie poolt kori juhtide poolt. Suur ja südamlik tänu. Nõnda olid lood laulukaarega aastal 1960, praegu on aasta 2019. Riho Rõõmus. Salvestame seda saadet päeval, kui on uue värskelt renoveeritud laululava avamine. Siinkohal võib küll küsida, et mis emotsioonid siis ka on? No minul on väga hea ja uhke tunne, et et väga paljud tööd saavad täna finišisse. Aga vastuseks ka eelnevale kõlanud küsimusele, et nii nagu Tallinn ei saa kunagi valmis niisaga tegelikult laululava kunagi vist valmis. Laululava edasiarendamiseks on tegelikult ju mõtet praegu veeretatud viimased kolm aastat. Tegelikult on ettevalmistamisel lauluväljaku edasiarendamise arhitektuurivõistlus. Mine tea, millised ideed võivad sealt sündida ja mine tea, millises seisus oma laulupidude arenguga loodan, et mitte taandarenguga. Aga arenguga võime olla üks 10 20 aasta pärast, millised vajadused see kaasa võib tuua. Nii et need arhitektid, kes seal osalevad, sellel võistlusel, peavad olema natuke ka hiromandid ehk oskama ajas ette vaadata. Nii et mina usun, et lauluväljakul on veel palju tööd, tegemisi, parandamise ja arendamise kõiki ees. Aga see, mis praegu tehtud, on see sümbol, mis on igale eestlasele üle maailma nagu teada, laulupidude kodu sümbol. Et see on päris heas korras, teeb rõõmsaks. Ja võiks seista veel uhkelt 100 aastat. Nagu te olete kuskil Otstavalenud, murran küll. Senine oli laululavale pühendatud saade. Külas olid Eesti kunstiakadeemia rektor ja arhitektuuriloolane Mart Kalm ning lauluväljaku kauaaegne direktor Riho Rõõmus. Saate autor on Haldi Normet-Saarna helirežissöör maris Tomba. Kaunist suure peo ootust neile kõigile.