Vikerhommikusse veel ja mul on väga hea meel, et laulupeo peadirigendi Peter veerandiga mul ühendus, tere hommikust. Tere hommikust. 11 tundi tagasi, eilne pidu, umbes lõpes olete saanud sõba silmale ka vahepeal? Noh, ütleme mitte liiga palju, aga siiski piisavalt, et nagu vaja. Ja kui palju te olete saanud nüüd seda, mis, mis eile üleeile toimus, endast endast läbi setitada või, või see kõik seisab veel ees? No läbi süttimine ja mõtlemine, kuidas kõik veel, kuidas kõik läks, kindlasti seisab veel ees ja, ja see on selline pikk protsess, aga esimesed muljed kindlasti on olemas. Millised need on? Olulisem tunne või, või kuidas seda nüüd seletada on, on üks tohutu tänutunne, mis mind valdab kõikide Eesti inimeste vastu, kes selle, kes selle peoni hästi vastu võtsid ja samuti suur tänutunne nende lauljate ja mängijat ja kõikide Eesti koorijuhtide orkestrijuhtide vastu, kes selle peo jällegi meile tõid ja, ja oleme ausad, me peame ikkagi ilmataadile ka väga tänulikud olema. Absoluutselt. No eile, kui vikerraadios oli, oli pikk ülekanne ja üks ja teine laululooja käisid ka intervjuud andmas, siis reporterid Tarmo Tiisler ja Marge-Ly Rookäärrikka, uurisin neilt, et, et kui, kui mõni lugu oli ikkagi selline mille puhul tuli sõnumeid, et see on päris raske laul ja seal koorid maadlevad päris põhjalikult, siis kas tekkis vahepeal selline ärevus ka, et kas on vahest liiga raskeks läinud, kui nüüd seda kahekontserti repertuaari kokku võtta, kuidas hinnata siis kogu selle protsessi jooksul, kui palju teil oli, oli sellist ärevust, et, et kas ikka nii on kõige õigem või peaks teistmoodi? No mulle tundub, et see raskusaste on natukene mingisugune võimendatud legend ka, mille on keegi kusagil välja mõelnud, et ju see ikka nüüd raske on. Et peaks suhtlema erinevate erinevate lauljate ja erinevate mängijatega minu poolt minuni on jõudnud ka hoopis teistsugust tagasisidet, et see, et see raskusaste ongi selline nagu mõeldud ehk see tähendab seda, et on kergemaid ja on raskemaid teoseid. Iga koori teab seda, et kavas peab olema alati midagi, mis lauljat arendab teda edasi viib, nii sisuliselt kui ka laulutehnilises mõttes ja samal ajal peab olema ka lihtsalt lihtsamat repertuaari. Ja eks loomulikult hinnangu annavad ju lauljad ja mängijad ise meile meie tööle. Aga mulle siiski tundub, et see oli õnnestunud. Millist tagasisidet te veel olete saanud kasvõi eile sealt platsi pealt? Noh, väga paljud inimesed tulid aitäh ütlema ja ja kasutan võimalust ja ütlen siil korral veel vastu nii-öelda aitäh nende aitäh idee eest, sest et eks iga tegija ju vajab tagasisidet ja ja siiani on see küll olnud ainult positiivne. Millest see teie jaoks kõneleb, et, et see laulupeo populaarsus on ikkagi nii tohutu, et eile ühel hetkel tuli väravad kinni panna, midagi sellist ei ole varem juhtunud. Jah, seda küll, ma tean küll mõnel eelneval korral on küll olnud arutluse all seda, et kas peaks panema kinni, sest et need inimesed, kes ju platsil on nende turvalisuse eest ju tuleb seista, keegi ju ei taha, et midagi halba juhtuks. Aga ma arvan, et laulupeo populaarsus tegelikult ei ole üllatus või vähemalt minu jaoks ei ole üllatus, sellepärast et ju eesti rahvas on vajanud laulupidu juba 150 aastat ja, ja ma mulle tundub, et vajab ka edaspidi. Ja täpselt sama olukord on ju on ju lauljatega see tung on ikkagi täiesti meeletu ja ja noh, see laululava on juba ammu kitsaks jäänud lauljatele, kas, kas see kuidagi tähistab seda, et meil on praegu koorilaulu kõrgaeg või kuidas te hindaksite seda? No laulupeo puhul on koorilaul ja pillimäng ütleme sellise eestlase mingisuguse sisu väljendusvahend. Ja ilmselt, et me vajame just nimelt enda sisu väljendamist ja me vajame selle jagamist üksteisega ja nii nagu rasketel aegadel jagatakse kurbust, siis õnneks parematel aegadel saame jagada rõõmu ja nagu me teame, siis jagatud rõõm paisub üha suuremaks ja suuremaks ja, ja, ja ma usun, rohkem me suudame seda oma rõõmu üksteisega jagada, seda parem paik. See Eesti on Nende kahe päeva jooksul, mis, mis teie jaoks kõige ülevamad hetked olid? Väga raske on seda välja tuua, väga-väga raske on seda välja tuua, sest et ma jälgisin platsil siis kogu ju seda ainult võima puldis ei olnud ja kui ma just ise parasjagu ei valmistunud oma etteasteks, siis ma jälgisin kõike seda repertuaari. Ja iseendale on ju ju selline noh, nagu nüüd juba peaaegu kolme aasta, kuna ajalugu selle repertuaari kujunemisel ja kuidas iga teos sinna nagu jõudnud. Ja ja ausalt öeldes nagu nojah, minu suust kõlab jube erapoolikuna ütelda, et, et seal kõik olid pärlid reas. Mulle mulle nagunii tundus, aga eks see on nagu selline oma laste vaatamine ja nende ise loovustamine, et ühtegi ei saa eelistada tegelikult igal juhul te olete teinud head tööd ja, ja ka uued teosed, mis on loodud selleks laulupeoks, on igati rahvale läinud südamesse. Täna hommikul paari tunni eest ma lasin ka raadiokuulajatele arvamust avaldada ja ikkagi järjest tulid sealt seisukohad, et, et väga tore, et noored inimesed kirjutavad ka uusi uhkeid palasid, mida on mõnus kuulata ja mis, mis ehk jäävad repertuaari pikaks ajaks? Jah, tõepoolest, nii see on, aga eelkõige ma tahaks öelda, et ehk oleme meie teinud head tööd. Aga kõik need lauljad-pillimängijad, koorijuhid, orkestrijuhid on teinud väga-väga head tööd. Ma tahaks neid just eriti tänada, sest et reeglina on nad kusagil varjus, inimesed ei näe neid. Ja tegelikult nemad on need, kes valmistasid need inimesed ette, kes laval selle selle selle tohutu suure kontserdi meile andsid. Ja mis puudutab uut loomingut, siis tõesti see see mõte, et laulupidu peab tooma meile uut loomingut mis, mis siis saab esitusele tulla, aga teistel pidudel ma mõtlen mitte mitte ainult laulupidudel, vaid ka, mida saab kasutada koorid, orkestrid saavad kontsertidel kasutada mis, mis nagu rikastaks kogu aeg meie loomingut ja, ja meie, meie sisu ma ikkagi ei väsi rääkimast sellest, et et see koori orkestrimuusikat tegelikult on, on ka väärtus iseeneses, aga eestlase puhul Eesti puhul on see meie sisu väljendus ja need noored heliloojad mulle tundub, on suutnud jällegi tabada seda meie mingisugust mingit olemust, mis meid puudutab. Kuidas teie jaoks nüüd suvi edasi kulgenud, nüüd on puhkuse aeg lõpuks või? Noh, eks mõnda aega on ikkagi vaja nagu enda sees sellist nagu peol õpetustööd teha, ega see päris niimoodi nagu hetkega ei lõpe. Ja ilmselt ka noh, ta on ju emotsionaalselt kõikidele tegijatele, me oleme selle peoga tohutu do tihedas kontaktis ja, ja iseenda sees on vaja mõtteid korrastada ja, ja siis, ehk saab, saab natuke puhata ka. Peeter Perens, tõesti, loodan, et natukene aega puhata ka, palju õnne selle õnnestunud vea puhul ja aitäh selle intervjuu eest. Suur tänu, aitäh.