No hästi Õnni cool. Tere minu nimi on Maarja Kangro, ma olen kirjanik, olen seni avaldanud viis luuleraamatut ja pidingi täna teile rääkima sellest, kuidas tehakse luuletusi. Ja ma pean tunnistama, et kui ma olin teievanune, siis ma luulet eriti ei armastanud eriti mittetundelist tõsimeelselt luulet või looduslüürika, et ma mäletan, kui tüütuse tundus, kui aktustel suured tüdrukud läksid jälle seelikutes ahinal lavale, hakkasid luulepõimikust esitama, hakkasid tõsiste nägudega ja ilmeka häälega rääkima kohisevatest, metsadest või kodumaast või oma tunnetest. Keelse oli väsitav, mina lugesin krimiromaane ja ulmekaid. Ma võisin küll luuletusi ja väga kiiresti pähe õppida, aga ma ei saanud tol ajal üldse pihta. Miks ja kuidas näiteks nautima. Samas ma ise üksikuid naljakaid kurje luuletusi ikka kirjutasin, mõtlesin, et loengi teile paar luuletust, mis ma 12 aastaselt kirjutasin. Mina kirjutasin looduskaitseteemalisele seinalehele näiteks sellise salmi. Onu Vasja murdis oksa, ta ei tahtnud kaitsta loodust, pärast tõmbas ennast oksa, rohkem me ei räägi poodust. See on päris jube luuletus ja täiskasvanutele kandeks ilmselt pahaks, kui nad midagi sellist lastele kirjutaksid. Aga mina tegin selle teksti kuuendas klassis ammusel aastal 1986. Ja vahemärkusena ütlen, et seepärast on seal ka vene nimega onu Aasia Eesti oli ja nimelt tollal veel Nõukogude liidu osa okupeeritud territoorium ja nõukogude võim tuli ikkagi Venemaalt, nii et selles luuletuses pidi olema ka väikeriigikorda õõnestav element venelaste vastu. Mul polnud muidu midagi, ma käisin isegi vene keele olümpiaadidel ja mulle meeldisid vene näitlejad. Ja võib-olla praegu ma kirjutaksin sinna hoopis onu Heino murdis oksa või midagi niisugust. Aga teine looduskaitseluuletus sellele samale seinalehele oli niisugune. Ära sulas lumevaip lumest välja sulas laip. Miilits seisab, valvab laip, papa, kes küll kaitseks lumevaipa. Tollal nimelt polnud politseid, vaid oli miilits ja juba miilitsas kirjutamine. Luulevormis oli naljakas. Politseist kirjutamine on ka tegelikult naljakas, ma olen seda vähemalt ühe korra need täiskasvanud peast teinud. Naljategemine luulevormis tunduski mulle lahe jaburus, et kui nad panna riimi kipuvad võimenduma. Aga mingil hetkel, kui ma olin juba tunduvalt suurem, hakkasid mulle meeldima ka niisugused luuletused, mis tegid maailma kuidagi imelikumaks. Ja see vist ongi üks asju, mida luule peab ka tegema, näitama maailma ja keele imelikust. Niimoodi arvasid näiteks umbes 100 aastat tagasi elanud onud vene formalistid. Nende jaoks oligi kirjanduse ja laiemalt kogu kunstipõhimõte nii-öelda kummastamine Tseet keelt ja maailma lasti äkki paista kuidagi veidrana. Aga muidugi paljude luuletuste eesmärk ei ole üldse mingit sellist võõristus või veidrus tunnet tekitada. Tihti meeldibki kõige rohkem nii kriitikutele, see tähendab siis tähtsatele tädidele ja onudele kui ka laiemale publikule just selline luule, mis nagu pakub samaaegselt nii äratundmist kui ka imelikust tekitab sellise tunded vao jõle raha ei ole imelik ja teisest küljest, et midagi tuleb sellest ka väga tuttavad ette, ma olen ise ka midagi samasugust kogenud. Mis luule ikkagi on, sellele on nii palju määratlusi pakutud, võime öelda, et luuletuses ei anta sõnadega lihtsalt infot edasi. Näiteks see ei ole lihtne teadet, limonaad maksab kaks eurot vaid siin on tähtis just see, et nendel sõnadel saaks peatuda, neid saaks nautida. Neid nendega loodaks mingi olukord, ükskõik kas see siis on selline meeldiv või õudne olukord ongi siis püütud luulet seletada selle kaudu, et ta on sõnum, mis ei ammendub, ta ei ammendunud selle teate edasiandmisega, et kui me ütleme, näiteks limonaad maksab kaks eurot eesmärgiga et teised inimesed teaksid, ahaa nii kallis limonaad ja otsiksid kaks eurot välja, siis see ei ole luuletus. Aga kui me näiteks õõnsa häälel laval kordame, limonaad maksab kaks eurod, limonaad maksab kaks eurot, limonaad maksab kaks eurod, limonaad maksab kaks eurot, siis võib sellest lauses teha õudse luuletuse. Kui me mõne luuletuse näiteks lõpetamegi selliste korduvate ridadega, siis me võime jätta mulje hullu kõnest või näiteks seda võib siis mõista ka kirjeldusena sellest, kuidas kaubamaja sarnanebki meelde segase inimese soigumisega või mida tahes sellist kummalist teksti saab tegelikult päris lihtsalt teha. Te võite võtta mingi väga levinud kujundi või mingi väga tavalise asjad, näiteks luuletajad väga armastavad kuud. Ma arvan, et see on läbi aegade kõige armastatum taevakeha Nende jaoks. Aga kui te ütlete näiteks kuldne kuu, siis ei pane seda keegi tähele, sest see on juba nii tavaline. Näiteks, kui te ütlete must kuu, siis see kõlab juba paremini, natuke jubedalt, või siis absurdselt pimedas taevas me ju Musta Kuud õieti näekski. Üks mu tuttav leedu luuletaja näiteks võrdles Kuut tabletiga, mis on ju ka päris tore, ühest küljest selline väga tänapäevane, aga teisest küljest võib ju ka öelda, et ta jätkab seda traditsiooni või seda arusaamad. Luuletajal on muudkui väga raske olla, tal on paha olla, sest ta on nii tundlik, luuletaja hing valutab millegipärast. Ja te võitegi, kui tahate luuletust kirjutama hakata, teha otsa lahti iseenda tunnetest, näiteks alustate. Olen kärsitu nagu ja siis vaatate ümberringi, millega te võiksite ennast võrrelda näiteks? Noh, minul on siin lähedal, mikrofon olekski luulerida olemas, olen kärsitu nagu mikrofon. Võib ka öelda, et olen rõõmus nagu, nagu tool. Ja siis te kohe ja tegelikult võite ette kujutada, kuidas lugeja hakkab mingi sellise värsirea puhul mõtlema, et mis küll kõik võiks tähendada, miks rõõmus nagu tool. Inimene üldiselt ikkagi tahab maailmast aru saada ja ta hakkab neid tähendusi otsima, et ta võib näiteks mõelda, et kas tool saab niimodi rõõmus olla. Et keegi istub oma tagumikuga tema otsas, mis seal rõõmustavat on, see peab olema ikkagi mingi nali või iroonia, äkki valitsusvastane luuletus inimesele istutakse pähe ja temalt oodatakse sealjuures veel reipust ja rõõmu. Ühesõnaga neid võimalusi, kuidas tähendust leida mingisugusele ja esmapilgul täiesti absurdsele tekstile on, on väga palju. Samas luuletaja eesmärk enamasti ongi see tema luuletuse tähendust kunagi päris lõpuni ei ammendataks, et alati jääks sinna midagi järele, et oleks põhjust selle luuleteksti juurde tagasi pöörduda. Luuletaja ei taha enamasti, et see luuletus oleks nagu pakend, mille võib ära visata, kui sealt on see sõnum välja võetud. Luule on vajalik Nendele inimestele, kellele meeldib selliseid kiire üksusi omaette nautida. Kellele meeldib jälgida iseenesekeele sees viibimist, jälgida seda, kui imelikud on need sõnad nende ümber, mida nende sõnadega teha annab. Jälgida seda, kuidas sõnad tekitavad mingisuguse omaette maailma või omaette situatsiooni. Mina valisin ühe oma sõbra luuletuse, selle sõbra nimi on Kalju Kruusa ja tema on ka eesti luuletaja ühe luuletuse, mis kannab pealkirja onumato poeet Jugar mügari seni avaldamata. See näit. See pealkiri on hästi keeruline, aga luuletus ise on väga eluline. Kui ma teile selle praegu ette loen, siis te võite mõelda, et kas mingisugused asjad seal meenutavad teie oma elusündmusi minule küll meenutasid nende onu Madobeetmisse, tähendab onu Matobo eetiline Öeldakse nende sõnade kohta, mis aimavad järele muu maailma, kõlasid igasugused Kilinat kolinat, nurinat, sahinat, need sõnad kõik on omatu poeetiliselt. Aga see luuletus kõlab niimoodi. Näe kuski nagu säigatanuks minginele, ärakas, puher tunnengi arusaamatut plärakas ja kust sai kuhugi veel too pooleldi närakas just nagu nagu korrapäraline kärakas mida mõjutab endas toobumendavane kolakas suhteliselt lubamatu olemisega tolakas. Mida teeb too jublaka joontega känakas natuke jahtlase poolselt Nublaklik kamakas, mida kavatseb too vaevu mürgatav, pirakas purakas, muneti mürakad meenutav jurakas, mis oleks, kui kanda talle teatud surakas. Too ootamatult otsa sai, kui käisi jumakas umbes peaaegu irjeldamatotüümakas, otse kõmaka jääb rõmaka vaheline põmakas. On ju ilus luuletus. Oled. Teinekord ongi luuletaja eesmärk just see, et ta tahab sellest tähendusest irduda, tahab ennast lahti murda igasugusest mõistetav, sest ta ei taha olla arusaadav, tahab lõigata need sõnad täielikult lahti kõigist asjadest, millele kunagi on viidanud või luua näiteks uusi sõnu. Selles Kalju Kruusa luuletuses, mis ma teile ette lugesin, oli päris palju luuletaja enda loodud sõnu, aga need olid kõik kuidagi justkui peaaegu sarnanesid millegagi ja sellist asja on tehtud juba ka 100 aastat varem. Näiteks üle 100 aasta tagasi aastal 1917 kirjutas saksa luuletaja Hugo Ball oma kuulsa luuletuse karavane ehk karavan. Ja see algab niimoodi. Ja oli fantoom Bambla o Fallybambla krossiga. Haabla hoorem e-giga raamen, hiigoboiko Russula uju. Mis see tähendab? Not ei tähendagi midagi, samas nagu tähendab ka luuletaja tahtis siin nagu ta ise väitis, tabada sõnade sisemist all keemiat, tabada ära midagi niisugust, mis läheb kuidagi sellest tavatähendusest sügavamale. Ja tema eesmärk oli ka see, et ta ei taha kellegi teise sõnu kasutada, nii et ta pidi need kõik ise tegema. Ja need ei ole mingi keele sõnad siin saksa keele oma kindlasti mitte. Aga ma ei tea, kuidas teiega on, vähemalt minus nad tekitavad küll sellise tunde, et ma peaaegu juba nagu tabaksin mingisugust tähendust, ma nagu, justkui hakkan aru saama, et mis asi see oli, fanto on ja mis Habla haarem on selline tunne peaaegu et nagu ma oleksin neid kuskil kuulnud, aga ega kuramus ei ole küll. Ega see luuletaja ennast nii lihtsalt kätte ei anna ka. Kirjanik ja tõlkija Maarja Kangro kõneles teemal, mis on luule. Saate panid kokku Külli tüli, Jaan Tootsen. Raadioteater 2019.