Armastan raadiokuulaja, minu nimi on piiskop Philippe Jourdan ja täname mädiskleme edasi Kristuse ülestõusmise üle ja nende sündmuste üle, mis on sellele ülestõusmisele järgnenud. Tänaki rikke näitab meile, kirjeldab meile evangelist Johannese kaudu, kuidas Jeesus ilmus, Maarja Magdaleena oli. Maarjaga seisis haua kõrval väljas, siis kui ta nõnda nuttis, vaatas ta kummargil hauda ja silmad kaht valges riides singlit istuvad seal, kuhu oli pandud jeesuse ihu, taine päid, siis setteni jalutsis ja need ütlevad talle naine, miks sa nutad? Ta vastab neile. Nad on mu issanda ära viinud ja ma ei tea, kuhu nad on ta pannud. See on see, mida Johannes meile ütleb. Markus ütleb midagi muud. Ta ütleb seda, et kui nad varahommikul maarjakoos teiste naistega asusid teele Kristuse haua juurde. Nad mõtlesid. Aga kes veeretab meile seda kivi, mis on haua ees. Ei, meie mõtleme, kes veeretab meile seda kivi siis suur takistus, mida ma näen. Ja vastu sai, tuli kohe. Naiste puhul naiste puhul. Ta ei tule kohe. Jumal ootab siiski, et nad asuksid teele. Ei, meie elus on see, mida meie peame tegema. Ei saa oodata muidugi, et kõik oleks kindel. Kõik see oleks täiesti valguses, ega sageli meie elus. Jeesus ootab seda, et meie tõuseksime püsti, asuksime teele. Ja siis, kui meie jõuame kohale siis siis me avastame, et tegelikult kivi on on ära kadunud. Et see pääs, mis meie arvates oli, oli, oli kinni, tegelikult on lahti, probleem on lahendatud. See on see, mida jumal teeb väga sageli ta ootab seda, et me tuleksime takistus ette. Ja siis tema ise vii pera võtab ära selle takistuse niimoodi, et meie saame edasi minna. Sellisel viisil. Meie vastame ka, et jumal on tõsi, veegahja isa. Võib-olla meie ei teaks seda, kui ei näeks, kuidas takistus kaob ära. Me teame seda ainult siis, kui jõuame takistus ette. Me ütleme aga kuidas, kuidas lähenevad. Mõtleme, et on. Et võib-olla on teatud otsuseid, mida ma pean tegema selleks et eemaldada minust seda, mis ei ole jumalale meelepärane. Ma näen, et minu elus on võib-olla sellised takistusi asjaolusid, mida me peaksime parandama. Sest minu elu ei saa meeldida jumalale. Nii kaua, kui ma veel lepin sellega. Aga ütleme, kuidas ma teen seda. Ja vastuseid tuli kohe vastus Jakus astusega, jumala arm tuleb siis, kui me olime juba takistuse ees, kui me olime näitanud Jeesusele. Et mingi tahame parandada oma elu. Kas me meil on selleks jõudu? Vaevalt. Aga meie tahame, nagu Maarja tahtis minna austama Jeesust, kui ta oli hauas. Pikem maarjamaal Tallinnast ja kindlasti me siis avastame, kui sageli ja kui palju jumal sekkub ja tegutseb meie elus.