Jälle on Maria Kiisk oma plaadiriiuli juures. Tema isa Harri Kiisk oli Stockholmis tõsine muusikamees ja Eesti asja ajaja. Ja loomulikult pandi marja lapsena õppima tõsist muusikat tõsisel kombel. Kuid alates teismeeast olid tal oma salalemmikut ka nii-öelda kergemas muusikas. Ja nii see jäi. Kui ma gümnaasiumis käisin, siis ma teatasin muusikapoes nuudiska seikveloogiat, seal olid plaadid, noodid ja ka kirjastus suur pood. Seal teatasid tulevased muusikud, lauljad, muusikateadlased ja üldse fanatid. Mul tekkis tal mitmeid sõpru ja sain ka väga suure repertuaari. Teadmise pean ma ütlema. Tundmise. Me õppisime tundma klassikalist muusikat või tõsist muusikat, ma ei tea, kuidas nüüd kombeks on öelda džässfolkloor ja muidugi seal oli ka rocki, aga mina sellega nii eriliselt palju tegutsesin, mulle meeldis, ütelsid ja niimoodi, aga noh, mul olid teised huvid, ütleme nii. Üks lemmik, kes mul seal tekkis, oli aske, püüdis pianist džäss. Hiljem kuma Torontosse kolisin, tuli välja, et see on ka tema kodulinn. Ja see pani mind naguniimoodi hingeldama, et jumal, et ma olen samas linnas, kui oskab, püüdes on. Ja tuli kuulutus, et ta mängib. Ja muidugi ostsin piletid ja nägin teda mitu korda ja tal oli kombeks niimoodi, et ta olid riiuli peal. Mulle meeldis kõige rohkem, kui ta oli trioga siis esimesena lavale tuli trummar, et siit siis läks natukene aega, tema tegi seal midagi, siis tuli kontrabassimängija või Braum ja siis lõpuks tuli Oskar ise. Aga üks kontsed, see oli niimoodi, et samal päeval oli Ellington surnud. Ja siis tuli astabiitrison ise lavale, rääkis pika luua oma sõbrast jõgellingtonist ja mängis talle džiibijuht, nagu ta nimetas üks võib-olla 15 minutit pikk soolo. Ja siis ta kutsus oma sõbrad lavale ja siis läks kontsert edasi. See ununema. Lapsena, ma käisin isaga, isa oli nagu lapsehoidja, enne kui see sõna oli meeste seas levinud kuna tema oli vabakutseline ja ema käis tööl ja tema pidi vist nagu mängupargis minuga käima, aga me käisime antikvariaatides ja raamatukogudes ja noodipoodides. Isa otsis nõuet raamatuid ja mina vaatasin seal plaati ja kuidagi kuidagi ma olin kuulnud, et Stravinski on hea ja, ja tuvinam ja nendel mõlemal meeldimdia. Ja seda me täpselt nagu kodus ei kuulanud ja mina hakkasin vaatama neid väikseid plaati, rootsi keeles oli see Iieffie ja isa ostis mulle paar asja, näiteks klassikaline feik Fairview Plubehkiga. Ja nii hakkas mul nagu huvi džässi vastu ja mina olen suur raadio, fan ja kodu, uskume, plaati ei kuula, ma kuulasin alati raadiot ja ühel päeval tuli seal elab Fitzgerald. Ja ta nagu võttis mu südame kohe. Ja ütlesin emale, et ma tahan kuulama teda minna, ta pidi kontsert Mayna Stockholmist tulema laulma. Ja ma ütlesin, et sa oled liiga väike. Ei tohi minna. Aga ma nagu ei jätnud, ma ütlesin, ma tahan teda kuulata ja et vennal, et ta pidi minuga kaasa tulema ja vend oli rohkem nagu Elvis pässist tol ajal. Huvitav, nüüd ma tean, kui rõõmus ta oli, kui ta kuulis, et ta pidi minuga lahvidžaradid kuulama, aga ta tuli ja see oli esimene kord, kui ma teda kuulasin, niuke lingtoniga. Ja siis Torontos ka paar korda, nii et tema on minu nagu lemmik Chas naislaulja. Kas lemmikplaat on LAN rullin? Ja seal minu meelest võtame Mäkidena if seal, kus ta läheb nagu tekst segamini, aga ta laulab selle välja igal juhul. Nagu ma nimetasin, siis ma teatasin nuudiskamiseikli laagetis. Üks läbi aegade kõige rohkem müüdud jazzplaat oli Jaan Johansoniga aedu otsib pianist. Jazz putranska. Tol ajal väga vähesed teadsid Eesti kohta midagi või õieti ei teatud midagi Eesti kohta. Kaardil Eestit ei anna otsest kaatide pääl, see siis nõukogude liit. Tallinn, Tartu, Pärnu olid kõik tundmatud kohad, suurem osa rootslastele. Meie, eestlased maailmas, tegime palju, et Eestit tutvustada ja meelde tuletada. Ja sellepärast oli meil nagu väga suur rõõm, kui Jaan Johanson külastas Eestit. See oli nagu inglise keeles öeldakse tuust. See andis meile mingisugust uhkust ja julgust ja me saime nagu rääkida sellest, et vabaketis Jaan Johanson on Eestis käinud. Ja kuidagi, võib-olla see Eestimaa muutus natuke vähem tundmatuks rootslastele. Mul endal vinüüli ei ole tema külaskäigust Eestis, ma ei tea üldse, kas tehti niisugust asja. Aga Lembit Ulfsak oli väga kena ja kuidagi siin raadiomajas laskis mulle teha siidi, nii et ma sain kuulata seda igal juhul. Ja ma nii sooviks, et me kuulame, safran, Elton müra, mis on siis sellest väga kuulsastaadis, mida nii paljud inimesed ostsid. Ja see oli ka juurte otsimine, aga tema otsis rootsi juuli, meie otsime eesti juuri. Aga kuulama, kuidas Jaan Juhanson seda tõlgendas Tallinnas? Ma ei mäleta, mis aastal see oli. See oli väga varakult. See on ehtne asi ja see oli meile tõesti niisugune. Meie, kes kõik otsisime oma juuri ja mis on eestlus ja, ja kuidas, kas ma olen nüüd rootslane või kas ma jään eestlaseks või olen ma eestlane või niimoodi ei teadnud ju täpselt alati. Ja alati ei olnud nii lihtne olla eestlane, miks sinu vanemad räägivad nii imelikku rootsi keelt, olid küsimused, miks teil on nii väga imelik nimi ja nii edasi ja siis vahest ma otsin, väga lihtne oleks, kui mu nimi on Andres on ja kõik oleks normaalne, isal oleks auto ja oleks nagu teised rootslased. Aga samas oli meie kodus väga põnev ja tore. Nii et see oli niisugune kahe vahel aga Johan Johanson, kes see oli suur asi minu meelest. Meile võib-olla ka inimestele. Ühel päeval oli niimoodi, et olin jälle isa klaveri juures ja vaatasin, et seal üks plaat aga seina välja nagu üks sugune harilik plaati Eestis, mis olid kaunid nagu tagasihoidlikult, et kujundused, kaaned see siin oli nagu sinine ja seal oli midagi roosat ja midagi, see tekitas huvi ja ma ei teadnud ju, mis see tähendas. Kadriku kulaas. Ja panin mängima, kuulasin terve ja mõtlesin, et see on just see, mida meie, mida meie teame, et me teame Eesti rahvatantsu. Me laulame, aga me proovime ka midagi uut. Nii palju, kui me suudame sinna panna ja seen tuli siia, mida Johan Johanson tegi Rootsis ja teised, see juhtub ka Eestis. Ja kui ma nüüd vaatasin seda kausta jälle, siis seal olid kõik nagu nimed, mida ma esimest korda nägin tol korral Lembit Saarsalu ja kes seal kõik olid. Hiljem on au olnud neid kohata mõningaid aga oli näha, et võib-olla üle maailma oli samasugune otsimine oma juurte järgi. Ja see plaat kuidagi ühendas džässi, rahvamuusikat, klassikalist muusikat väga-väga hästi. See on see plaat, mida ma võib-olla olen kõige rohkem kuulanud üldse igal kellaajal, tõesti, igal kellaajal ja see oli mitu aastat. Sest see oli ka nagu midagi muud. Kui mida me tegime Eesti koolis, seal olid lastelaulud ja ema südant pidid sa iga aktusel laulma ja see tuli alati pisarad väljas, oli nii kurb lugu ja kuidagi seotud Eestiga oli üks valus tunne. Meil olid ju koolivormid, tumesinised, kleidid, mustad põlled, valged kraed ja kuidagi see, mis oli seotud Eestiga, oli valus, sellepärast et kõik olid ju oma kodud maha jätnud oma sugulased, oma emad, isad, õed-vennad, perekonnad olid ja nagu lõhki läinud, mõned teised Kanadas, kolmandat, ma ei tea kus. Ja aktused vabariigi aastapäeva aktused olid tõsised, see oli tõsine muusikalipud, toodi lavale sinimustvalged lipud ja see oli nagu valu tekitav, sest sa nägid, et inimesed nagu nutsid ja võib olla mõtlesid, et kas ma enam kunagi Ta oma sugulasi või kas ma kunagi enam ei pääse Rakveresse või kuhu. Aga kui see, kui laas tuli soli nagu midagi muud, see näitas tulevikku minu meelest ja et on võimalik muusikat ka niipidi teha. Ja vaat nii oli, et eestlased olid ju pääle põgenemist laiali pillatud üle maailma. Paljud sattusid Rootsi. Mitmed nendest läksid edasi Kanadasse, need, kes Saksamaa kaudu põgenesid, nemad sattusin tihti Ameerikasse, siis veel Austraaliasse, isegi Lõuna-Ameerikas ja Saksamaale ja Inglismaal ja igal pool oli eestlasi. Ja kellegil tuli mõte või mitte kellelegil ühel härral Torontos rubet kreemil tuli mõte, et me võiks kokku saada Meie, kes oleme nagu laiali pillatud üle maailma. Nii et aastal 1972 toimus esimene ESTO Torontos. Rootsist läks minu teada viis lennukitäis eestlasi, Need olid organiseeritud reisud siis olid ju paljud teised, kes läksid niisama omal käel. Ja Torontos oli tohutult palju inimesi, kuues, nii et see oli paista yle linna sinimustvalged lipud, sa ei saa täna oma salajast keelt kasutada, muidu võisid sa eesti keeles rääkida ja keegi ei saanud aru, aga nüüd rääkisid ju kõiki eesti keelt, nisugune oli tunne. Ja seal olid kontserdid ja spordivõistlused ja teatrietendused. Ja väga-väga palju noori just minu vanuses, kellel oli hea eesti keel huvi Eesti vastu ja ma seal ütlesin emale, et siia ma kolin ja ma ütlesin, ei, ei koli. Aga aasta hiljem ma kolisin Torontosse ja pääle tulid ka Ameerikast inimesi kolisid Torontosse. Seal on nagu lihtsam elada ja odavam elada ja ülikoolis käia ja niimoodi need meid oli väga palju ja väga paljudel oli huvi Eesti kastud. Ja mul tekkis just seal Torontos olles sõpruni muidugi Kanadast kui ka Ameerikast ja see suplus on püsinud ja mõned on siia kolinud ja elavad siin ja nii, et see globaalne eestlus see jõudis lõpuks kodumaale. Stockholmis ma tantsisin rahvatantsuansambel kassaris ja Torontos, ma jätkasin seda ansamblil Kunglas. Siis loodi noorte koos lootus Beatri koguduse juurde ja seal ma hakkasin laulma. Ja me käisime veel Chicagos esinemas, me laulsime vabariigi aastapäeval Ottawas, käisime Montrealis. Väga niisugune tihedad päevad olid. Ja ema ütles, et iga kord, kui ma kirjutasin tolajal, saatsid saiu kirju, sai mässinud. Et iga korraga, kui kiri tuli, oli minu eesti keel paremaks läinud. Sest inimesed, saal ütlesid, oi, sul on nii hea eesti keel, et me tahame sinuga eesti keelt rääkida, aga mina tahtsin inglise keelt rääkida. Ma käisin koolis, õppisin inglise keelt ja niimoodi. Ja see lootus koodist asutasid mõned mehed külapoisid ja nemad muutusid tohutult populaarseks, Nad esinesid pidudel ja niimoodi, üks nendest oli Peterkopi langes seal kaasa lõid ja ma leian, et me kuulame, mida külapoisid tegid, sest see oli väga tore aeg ja toredad poisid olid need külapoisid. Algus on palju ka selgitada tableti Jutajate H4 perevägivallaga ja. Nalja kapaga. Toores mehedaga käisid kõverjoonetlase, tegid laulu DVD, just tegi riivi litri haava täpavi, neid kala. Ja. Ja siis ei kahetse igast nalja. Palju seda katuurika põhjustada, toodud juua, jõuate tagasi. Võitsid pinna teiegi maadlust üle rinna. Oi kallis kott, puudu ei ole igaühele, vaid nutta, algust tehtud, kuulutati kõiki hooneid, tuulutati avada ei kanna ja sääreluulehti. Partiiga. Ei läinud, et. Kuulsite saadet vinüül oma armsatest heliplaatidest, rääkis Maria Kiisk. Vinüülkuldsed hetked plaadiriiulist.