Vinüülkuldsed hetked plaadiriiulist. Saates vinüül esitleb oma lemmikplaatide muusikat Maria Kiisk Stockholmist. Tema lapsepõlvekoduplaadiriiul oli väga suur ja seal oli ka palju eesti muusikat. Eesti oli meretagune kättesaamatu. Unistustes kaunis. Ja selline oli ka eestikeelne muusika. Kuid seal plaadiriiulis oli mitmesuguseid sektsioone mitmesuguse muu muusikaga veel. Ning ajapikku on marjaplaadiriiul. Ooper minule kõige suurem suuremate hulgas on marja kallas. Tema ei laula ainult oma aariat või lugu, tema nagu jutustab terve luua meele. Iga noot tähendab tal midagi. Ma soovitan kõikidel Youtube'ist vaadata, kui vähe liigutusi ta teab. Aga kui palju need tähendavad? Mina ei ole teda elusalt kahjuks näinud, aga olen kohanud inimesi, kes on teda näinud. Isegi inimesi, kes on temaga laval koos olnud sellest rohkem, hiljem aga soovitan nüüd, et naudime, kui ta laulab Grazda tiivad Nurmast. Minu väga hea sõber Hans, juht, kes kahjuks ei ole enam elus, aga keda ma õppisin samas nulliskamistuslikvioloogiates tundma temas hiljem kontserdi korraldaja ja ooperikalade organiseerija. Ja üks niisugune juhtumus oli, ta otsustas teha mälestuskontserdi Rootsi suurima tenori jaoks Jussibioolingu jaoks. Ja sinna ta suutis kutsuda legende nagu Birgit Nilsson, Robet märvil. Ja aga Giuseppe disdiaphana, kes on nii palju marja Kallasega koos laulnud. Mina olin proovil ja järsku tuli teade, et distieefanu peatus Hamburgis, kuna seal olevat käinud mingi pokker mäng. Aga et ta küll tuleb järgmise lennukiga Stockholmis. Keegi aga ei oskand täitsa seda lubada. Minu sõber oli väga mures, kuna kontsertmaja maksab palju raha ja orkester maksab veel rohkem raha. Ja sa tunni pealt nagu maksa ja mina olin seal kaasas, aitasin teda nii nagu pabistamine oli suud. Lõpuks ikka ta suutis välja nuputada, et distiefanu on tihel ja kõik lauljad ise väga staažikad, peaaegu kõik jäid nagu ootama, et kas ta ikka tulebki. Stefano on see, vastab ikka tõele, et ta on saabumas. Ja järsku ilmus lavale disti Afanu ise. Ja siis ta oli juba vanem ja laulis endale nisukesed sobivad laulud. Ja me olime niimoodi, et saalis oli niisugune, sa ei saanud hingata ka. Niisugune tunne oli seal. Ja tol ajal ma kahjuks suitsetasin ja läksime nagu pääle prouade kohe saalist välja. Sõbrannaga hakkasime suitsu ette panema ja tuletis Diafanu lavalt maha ja tuleb meie juurde. Me pidime minestama? Küsib, et kas meil on tuld, võttis siga, Ardjak hakkas suitsetama, ajas meiega juttu, õhtu oli ka või? Etendust oli suur pidu ja kus ta oli ka niimoodi. Ja kogu aeg, ma mõtlesin, et see mees on marja kallas silmadesse vaatanud ja laval temaga koos esinenud. Kuulame Kuveidis diaphanul laulab Nesundormaat, Putšiini Durandotist. Mulle kingiti igasuguseid plaate, see võis olla Annemik, kes ju läbi aastate saatis isane ja hiljem ka minule asju. Üks oli Theo maistega. Ka tema nimi oli mul tuttav. Minu vanemad olid teda kuulnud, kui ta laulis Syranoode Pärs rakki ja ütles, et ta tegi seda suurepäraselt. Minul see ei õnnestunud, Teo Maiste selles osas kuulda, aga aastaid hiljem ma nägin seda etendust vaid seda ooperit. See tol korral laulis Jassi Zahharov suurepäraselt. Minu arvates on süda noode pääserak. Eino Tambergi ooper võib-olla Eesti kõige paremini, vähemalt nendest, mida mina olen kuulnud. Nii et kuulame tiomaste, kui ta laulab Sironoom monoloogi ja sina nool, laul kaskoniga Tättidest. Ja mina, ainult mina. Elekate on pastellsalu uidates ei löönud risti ette ja. Nii teevad muret temast iial keegi. Oh võitu haavleid. Olen ka Me Koonides kadesse ess. Riidivad Oret. No ja puhas olete. Täiskasvanutega. Oleme nimetanud mõningaid paljudest suurkujudest Eesti muusikas. Üks veel mitte nimetatud. Oli aasta 1984, jälle oli Rantosesto, käisin seal ja nagu niimoodi intensiivselt eestlased, kui me kõik olime koos ja siis villati meil jälle laiali, tuli alati depressioon, väga intensiivne kooskäimine ja siis kõik sõitsid koju ja siis tuli see argipäev. Ja tulin Torontost koju ja siis tuli teade, et mul on võimalus Helsingisse tulla, kuna sinna tuleb Arvo Pärt. Tema oli siis Eestist juba neli aastat ära olnud. Ja olime Veljo klamy juures, kes oli suur Eesti fänn ja eesti muusika fänn ja kes võttis lahke käega kõiki vastu. Arvo Pärt tuli, ja nii nagu ma mäletan, et tal oli üks portfell või mingi kott. Ja sealt ta võttis ühe plaadi välja, sellel mingit kaant ei olnud, see oli prooviplaat. Ja Veljo klamil oli grammofon ja siis ta pani selle plaadi mängima. Ja see oli jälle üks niisugune moment, et ma mõtlesin, et aha on aeg enne seda. Ja on ka aeg pääle sõda. Ja ma tean täpselt, millal ma seda plaati esimest korda kuulsin. Nimelt, Arvo Pärt istus kõrval ja ta mängis meile Tabula Rasa. Nii et ma tahaks, et me kuulame traatriast, mida mängivad Gidon Kremer ja kihvt lävend. Suu jäi ammuli, täpselt nagu nüüd, ma ei oska nagu, ma ei oska sõnu leida. Ei ole võib-olla vaja sõnu, kui, kui on õnnega seotud, et niisugune asi pakutakse sulle. See oli jälle nisugune koordi, et sa mõtled, ahaa. Nii on ka võimalik muusikat kirjutada, teha ei pea olema 100 inimest, kes siis või pea olema 1000 tuua nii sekundis või nooti või niimoodi vaid nagu inglise keeles öeldakse, vahest on less is more? Seda plaat näitas minule. Ja see oli absoluutselt teistmoodi helikõla, mul oli vinüüli. Kus oli see pea CH siia plaat, aga see oli hoopis teine muusika, kui mis 1984 pakuti. Ja muidugi Arvo Pärdi haruldane jutt elust jumalast. Ta oli haruldane jutustaja, me käisime veel ühe ikoonimaalija juures ja see oli kaunis pikk autosõit ja tulime tagasi ja ta rääkis kogu aeg, mul on nii häbi öelda, et ma ei oska seda edasi anda. Aga kuidagi see rikastas elu, see pani sind mõtlema, see pani sind jumala üle mõtlema ja mis siin maailmas toimub, Taani õige usklane, mu ema oli, õigeusk on need, mulle tuli see nii eriti soe tunne, kuna ma käisin ema ja vanaemaga väga palju õigeusu kirikus, kui ma laps olin. Oli ju Eesti kogudus Stockholmis õigeusu kogudus ja nii et see oli mulje võib-olla eriti nisugune, soe moment, et siin tuleb nisu, helilooja ja räägib õigeusust, see on ju tema on väga tähtis. Ja temaga koos õigeusu kirikus käia, see oli väga suur asi. See oli üks jälle nisugune suur elamus ja see oli väga palju asju. Juhtus siis oli 84, siis ei olnud veel Estonia käinud, need, need liikusid nagu asjad, aga tasapisi kõiklist liikus selles suunas, et aastal 1989 ja ma pääsen siia. Lõpuks sain siia 1989 rootsi vabariigi aastapäev on kuues juuni ja kutsuti mind saatesse, et rääkida, et kuidas on pühitsetakse vabariigi ja aastapäeva erinevates kohtades. Ja siis ma rääkisin, et Eestis on see ju keelatud olnud vabariigi aastapäeva pühitsemine ja Eesti lipp on keelatud, aga et meie nagu Rootsis ja teistes kohtades oleme seda ikka pühitsenud ja Eesti lipud igal pool ja niimoodi sinimustvalge. Ja ma ütlesin, et täna on väga suur päev, sest homme mina lähen esimest korda elus Eestis. Nüüd see tähendab, et me lahkusime seitsmendal juunil. Ja siis võib-olla kaheksandal jõudsime siia, sest laev tuli üle Soone. Ilm oli just nisugune vihmane. Olin mingi 10 päeva Eestis külas ja siis sõitsin koju ja olin siis juba Rootsi televisioonis mõnda aega olnud. Ja tuli küsimus, et kas ma tahan sisse minna. Kuna tuleb esimene koostöö, et viia ja SVD vahel lindistame viiuldaja katusel. Jälle ma ütlen, missugune küsimus muidugi tahtsin. Ja see oli raske ülesanne, kuna ma ei tundnud nagu eesti keeles üldse salvestamisterminoloogiat ma ei olnud ju filmidega töötanud üldse Eestis või ülekannetega, aga Elmo lööve ja tema meeskond olid ja naiskond olid haruldased ja aitasid ja tekkiski, see koostaja ja viiuldaja katusel oli jõgi Ormaldwiuse lavastuses. Ja meid muidugi kutsuti etendust vaatama, enne ei saa ju midagi teha. Ja ma pean ütlema, et saalis istudes ma ei ole kunagi niisugust publikut kogenud, sest seal oli absoluutne vaikus. Ja publik elas nii kaasa, ainuke, mida võis kuulda, oli mingi visa, mis jooksis mõnda kellelegi põske. Ja väga ilus etendus ja suurepärased esinejad, nii et me tulime tagasi. Olid rasked ajad, olid vanad kaamerad, olid igasugused asjad, mis võib olla täitsa funk sind. Aga minu meelest, et me suutsime seda ilusti ära lavastada ja muidugi suurepärane oli Jüri Krjukov, kes tegi tärjet. Naljaks oli see asi ka, et see asi pidi tulema näitamisega Tootsis. Aga Rootsi televisiooni oli väikse vea teinud, nad ei andnud autorikaitse õigus ei taotlenud. Nii et see asi kunagi ei sattunud. Me olime nii palju tead sellega näinud, aga ma tean, et seda näidati siin. Sest siin need nagu autoriloa asjad ei olnud veel niimoodi ei teatanud, nagu hiljem hakkasid teatama. See oli suur asi, et nagu argipäeva siin Vjate Ta ja, ja kolleegi kohata ja nii ilusti võtsid kõik vastu ja aitasid kaasa ja meil olid väga-väga pikad päevad ja me me istusime hotell palassis ja valmistasime neid võtteid. Ja kõik, kes lõid kaasa, olid suurepärased, nii et see oli väga tore mälestus. Ja ma leian, et me võiks kiukiwi kulata ja see oli algus, siis pääle seda oleme mitu korda käinud siin filmimas ja, ja ma olen suutnud nagu ikka kutsuda. Kui vähegi võimalik, olen ma suutnud paigutada rootsi seriaali või filme siia Eestisse, nii et hiljem oli see ikka mitu korda toimusid need asjad, aga viiuldaja oli esimene kord. Jalgsi, kes. Oleks. Eks keldris? No saame targemaks ja nii nagu Saalomoni soo some. Mul on väga hea meel, et ma olen nagu kahes ühiskonnas üles kasvanud Eesti ja Rootsi ühiskonnas. Ja paljud minu sõbrad, kes on väljaspool Eestis sündinud Nendel on sama kogemus, et kas siis New Yorgis või Torontos või kus see on elu vahest raskeks teinud, aga see on ka rikas tart, sa oled näinud, et on võimalik eri moodi elada ja üks moodi ei ole see õige moodi, ei ole ainult üks asi, mis vastab tõele. Ja muidugi, kui ma hakkasin Eestis käima, ma nägin, et ka niipidi teha ja ja ma leian, et vahest, kui ma kuulen, et inimesed nurisevad, et siin on halb ja nii ja mis midagi ei ole ja seda ei ole ja palgad on nii ja naa. Minul on meeles, kuidas oli aasta 1989, juunis, kui ma siia esimest korda tulin. Tuletagem meelde, siis ei olnud mitte midagi, ma mõtlen, ei olnud kohvik ei olnud suhkult, ei olnud, ma ei tea, mis asju. Me tassisime ikka, kohvid olid rasked, kui sa siia tulid, hiljem oli vastupidi, siit minnes, siis olid kõik õiged, rukkileivad ja hapud kapsad ja kurgid ja asjad, siis olite kohvid nagu Dinad, kui siit läksid koju, eks. Aga ma usun seon neid. Meie, kes oleme Rootsis Belgias elades see, et me saame läbi käia normaalsel viisil ja et Eesti vabariik ja nüüd on tähtis, et Eesti püsib ja et SÕNA jääb vabaks vinüüle muusika võib olla elus kõige tähtsam kas siis saad ju läbi, nagu mul meeldib kuulata või kontserditel või muusik kauni see internatsionaalne keel. Ja tänapäevani ma pean kahjuks ütlema teadmised Eesti kohta Rootsis on kaunis nõrgad. Aga muusikamaailmas on eestimaine väga kõrge. Tänu nimetatud Arvo Pärdile, Veljo Tormis sele, Tõnu Kaljuste, Neeme Järvi, Eri Klasi ja paljudel teistel, nüüd on ju noored juurde tulnud, me oleme rääkinud nagu ajaloost, kuna me oleme nüüd rääkinud. Aga muusika onju kõige tähtsam kuld Eestis ja seda tuleb hoida. Kui Maria Kiisk oli pärast saate tegemist juba Rootsi poole tagasi sõitnud meenus talle, et nii palju jäi rääkimata. Ja palju head muusikat jää mängimata ka näiteks Eesti lastelauludega plaat poeg Oskari lemmikute seast, mida praegu kuulab väike pojatütar. Veel üks plaat, millest Marial jäi rääkimata, oli üks tema päris esimesi. See oli tema teismeea suur noorusvaimustus biitlejatega. See on üdini positiivsusega laetud plaat mille kohta Maria ütleb, et endiselt on see tema kogus üks tähtsamaid. Saade oli vinüülplaadiriiuli juures olekes Juta Maria Kiisk Stockholmist.