Tervist algab saade sarjast eesti interpreedid. Täna on stuudios 27. laulupeo minu arm kunstiline juht Peeter Perens. Mina olen Margani Rookäär. Peeter Perens on 1971. aastal Tallinnas sündinud koorijuht, pedagoog ja laulja, kelle tööde sisse mahuvad Estonia seltsi segakoori rajamine aastal 1990. Mõnedel puhkudel suurvormide ettekannetel soleerimine ja ta on olnud ka kaua aega tehnikaülikooli kammerkoori dirigent. Praegu on Peeter Perens tehnikaülikooli akadeemilise meeskoori ja Eesti Panga kammerkoori dirigent. Peeter Perens nimi on aga eesti muusikas kauem kui seda annab meie tänane intervjueeritav nimelt sama nime. Peeter Perens kandis ka Peetri isa, kes oli samuti koorijuht ja pedagoog seenior. Peetri lapsepõlv sattus keerulistele aastatele. Sinna mahtusid nii küüditamine kui õpiaastad Venemaal. Tallinna riiklikus konservatooriumis õppis ta ka Arvo Ratassepa klassis ning edasi järgnesid aastatepikkune töö Jaan Tombi nimelise kultuuripalee poistekoori Teaduste Akadeemia nais ja meeskoori ja Eesti meestelaulu seltsimeeskoori juures. Lisaks aastakümned Georg otsa nimelises Tallinna muusikakoolis, seega Peeter Perens juunior sündis koorimuusika mõttes kohe mitu korrust kõrgemale kui need, kes oma esimesi sööme selle muusikažanri juures nuusutavad alles otsa-nimelises või Elleri nimelises muusikakoolis. Aga milline mees oli Peeter Perens seenior? Vastab Peeter Perens juunior. No minu iso teene muidugi minu vaatenurgast on kõige olulisem teene on mitte see, et ta muusikakoolis õpetas koorijuhte, vaid see, et ta oli minu isa. Sellepärast et minu isa oli, oli eelkõige väga hea, väga hea isa. Meil olid isaga väga head ja usalduslikud suhted ja tõepoolest isa, kes oli selleks ajaks, kui ta muusikakooli Tallinnasse tööle tuli, oli ju oma elus nii-öelda läbi käinud tulest, veest ja vasktorudest. Ma usun, et tänu ka sellisele oma isiklikele elukogemustele oskas ta ilmselt olla üsna hea õpetaja. Et ilmselt heaks õpetajaks olemine nõuab mingisugust kogemust. Mitte ainult oma erialal, võib-olla laiemat vaadet elule. Jah, selline mees oli minu isa. Kas teie platvorm muusikasse suhestumisele just nimelt koorimuusikasse suhestumisele, olite sarnane? Ja vaat seda on hirmus keeruline ju öelda nisa nüüd juba ju ammu meie hulgast lahkunud ka? Kindlasti Ta pidi ikkagi olema, sest et ma olen ju oma isa käe all poistekooris laulnud aastaid ka otsa koolis, kui ma ise või siin siis isa küll ei olnud otseselt minu eriala õpetaja, aga ta oli osakonna juhataja sellel ajal ja ja kindlasti ta mõjutas mind muusikalises mõttes väga otseselt ja väga oluliselt. Aga millised need just need kokkupuutepunktid võiksid täpselt olla, sellele on küll raske praegu viidata. Ja Peeter Perens ei tea, aga meie võime illusoorselt neid kokkupuutepunkte siiski visandada. Kuulame katkendeid Eesti raadio arhiivisaatest, muusikaline tund. See koostati Peeter Perens seeniori viiekümnendat sünnipäeva silmas pidades ja selle toimetaja on Agera seal, rääkis Peeter Perens. Seenioreid, muusikat ja koorilaulu on elus nõnda väga palju, et teinekord tekkivat suisa laulumürgitus mõtted aastast 1984. Vahel on tekkinud ka tõsi, need on sellised mürgitused, mis lähevad üle ja mis tagantjärele osutuvad endale tarvilikuks või ka võiks öelda, et arendavaks. Ja mõnda mürgitust kohe ootad enne? Jaa, jaa, kasutad kõik võimalused ära pakutava Allaneelamiseks, lootes, et küll pärast seedib. Aga kui oma töös tõesti tekib selline vahel pingeline karussell, et nii päevases, õpetaja töös kui õhtuses koolijuhi töös kuidagi kõrgmomendid satuvad kop kokku, siis vahel mõtlen igatsusega Lamba kasvatamisele. Lauluvabad on suvepuhkused, tõsimaa suvepuhkusel võtan ka raadio, kaasab kord nädalas juhtub head koorilaulu tulema, siis ma kuulan täiesti nii andunult seda aga sügise-talve-kevade jooksul lauluvabasid momente, et on vähevõitu. See on ikkagi töö ja tööd peab tegema iga päev. Et saavutada rahulolu omaenda huvialal. Selleks tuleb minu meelest väga paljus ennast isegi distsiplineerida. Kui koorilaulja tuleb lihtsalt jalgu puhkama kooriproovi, siis ta tõesti puhkab need alad välja. Aga koor, sellest ei võida midagi ja tema huviala ei lähe edasi. Tänapäeval on see asi veel seda keerulisem, et inimesel on huvialade valikul palju võimalusi. Vanasti neid võimalusi oli märksa vähe ja ütleme meie laulupidude algaastatel ja enne seda siis neid lihtsalt rohkem ei olnudki. Kui me rääkisime siis kultuurist ajaveetmisest, siis see sai toimuda põhiliselt ainult näitemängu, puhkpillikoori või laulukoori najal. Seetõttu ma arvan, mida rohkem oksjon ühel puul seda peenemaks need oksad lähevad. Ja nüüd peab eksoks kaotamise koorilauluoks olema väga niisugune, nõtke ei murduks ja, ja ma ütleks, kohanemisvõimeline ja igal juhul peab teda väga nagu vääristama igasuguste Pokkimistega või ma ei tea agrotehniliste võtetega. Tähtis on see, et me anname inimesele juba maast madalast peale võimaluse hiljem ennast pühendada või mitte pühendada koorilaulu kõrgele kunstile. Et ta saaks sellest ise vaimse rahulduse ja ka kuulajad tänaks teda südamest tulev aplausiga. Meie koorilaulu traditsioon on juba nüüd. Ma ütleks, kuulsaks saanud ja edasi arendatud ja, ja me ei saa enam nüüd lihtsalt öelda, et ühel heal päeval, et hea küll, meil see asi enam ei meeldi, meil ei tule ta välja, jätame ta järele. See oleks vist võrduks nagu Tallinna vanalinna lihtsalt mahalammutamisega, et meil seda kultuuripärandit enam pole vaja, teeme sinna ühe moodsa kasti sinna asemele ja on palju mugavam. Koorilaulu traditsioon peab edasi elama. Ma arvan, et koorijuhid, me peame leidma kaasaegseid vahendeid. Et seda kuuri kunsti viljeleda. Võib-olla laulupeokoor ei pea olema alati 25000 lauljat, ühend koorina. Võib-olla on õigem, kui laulab 15000 ja väga hästi koorilaul on ühest küljest küll nii etet, laulja tunneb ennast nagu laastukesena mõnusal laulu merel teiste kanda, kuid teisest küljest seda tundma, et just tema ise olles küll kooris võimendunud, kuid tema ise on aluseks sellele laulu merele, mitte laastukese tunne ei ole see, mis peab peale jääma. Et tema ise oma laulutööga on see, kes seda asja üleval hoiab edasi viib kunagi tudengipäevil ma ei jäta sind niisugust unistust, et küll oleks tore teha üks niisugune hea meeskoor, mis koosneb igas rühmas ainult Peeter Perens. Ja et vaata kui ilus koolsaksi. Aga peab ütlema, et see unistus õnneks jäi teoks tegemata. Kollektiivne laul ei ole mingisugune manipuleerimine nuppudega, see on ikkagi just nimelt kollektiivsuse tunnetamine. Naaberlaulja nagu sõbra sünkroonis mõtlemist ja tegutsemist või asenda mingisugune tehnik. Nende rääkis Peeter Perens seenior aastal 1984 aga kas isa Peeter Perens suunas ka Peeter Perens juuniori õpinguid jätkab. Peeter Perens juunior. Raske öelda, mulle tundub küll, et ta nii-öelda aktiivselt ei teinud küll midagi selleks, et minust koorijuht saaks minu koorijuhiks saamisel oli kas sellist pöördellist hetke minu elus? Üks pöördeline hetk oli see, kui isa võttis mind poistekooriproovi kaasa, kuna mind ei olnud kusagile jätta. Ma veel ei käinud esimeses klassis siis ja nii ma sinna Tombi nimelise kultuuripalee poistekoori sattusin, hakkasin seal siis kohe kaasa laulma ja laulmine oli hirmus hirmus tore asi. Ma usun, et see oli esimene nii-öelda viga, mis tehti ja, ja teine viga ka tegelikult seoses isaga oli see, et on ju kuulsad koorijuhtide seminar, laagrid Vigalas ja, ja isa võttis mind sinna kaasa. Ma mäletan, ma olin 13 aastat vana ja siis kogu see koorijuhtimise maailm oli ju seal seal Vigalas, nii kontsentreeritult koos tähtsad inimesed nagu Kuno areng, Ants Üleoja ja kõik teised, sellised suured staarid Olev Oja ja olid seal kohal ja siis kõikide nende lapsed samamoodi. No ja siis me olime seal kõik, see on nagu üks suur segasumma suvila ja laulsime ja olime koos ja see siis ikka katus sõitis täiega sel hetkel ära ja siis oligi vaja minna otsa kooli ja siis lahing oligi kaotatud. Otsekoolide tegelikult ei lõpetanud, käisite kolm aastat ja siis läksite muusikaakadeemias? Ja nii see tõesti oli, kuidagi kolmandal kursusel juba hakkas nagu eri väga vemmeldama ja tundus, et tahaks juba ikka kõike rohkem enamat ja ja ma mäletan, et tollal oli muide Olari Elts seegis ütles mulle, kuule, mis sa passid seal, tule ära ikka sinna konsi seal ning tõsine värk ja ja noh, tegelikult, et otsa koolis oli eriti tagantjärgi mõeldes ikkagi väga tõsine värk, ei saa kuidagi öelda, et see ei oleks tõsine värk olnud. Ma arvan ikkagi, et selle, see vundament sai seal otsa koolis väga kõvasti laotud, tänu eriti eriala õpetaja Silvia Mellikule. Ta, kui tohib siinkohal tervitada siis, ja tänada siis see on see õige hetk. Aga tõesti siis, ega siis sinna kontsi saamine ei olnud niisama lihtne, oli vaja teha ju keskkooli lõpueksamit. Siis ma läksin kevadel aprillikuus läksin Tallinna esimese õhtukeskkooli ukse taha ja ütlesin, et kuulge, ma tahaks keskkooli lõpetada. Nad vaatasid pika näoga ja ütlesid, et, et no tore, aga et siis tulge siis sügisel nagu ikka korralikult tullakse siia ma tahaks ikka nüüd kohe ütlesin, no ja tehke siis nüüd õppige see siin ja seeriad, õppige need ära ja siis vaatame. Noh, ja siis, eks ma siis võtsin ennast, kui lugesin ja õppisin ja tegin kõik, mis vaja, ja lõpet singi siis selle keskkooli ära ja sain siis oma keskkooli lõputunnistuse sealt kätte ja siis. Ja siis läksin, astusin tollasesse Tallinna konservatooriumi. Kas teil endal on ka mingisuguseid isiklikke kokkupuuteid, mäletate midagi Ernesaksast? No ei, kahjuks mitte ja minu korüfeed minu ajast, kui on üleojad, ands, ene mõlemad loomulikult Kuno areng, Olev Oja oluliselt noorem. Ants Soots on minu jaoks kindlasti väga suur korrifvee. Juba tänaseks meie hulgast lahkunud Jüri Rent ka juba siiski noorem mees, aga ka inimene, kellele sai alt üles vaadata täpselt samamoodi. Vetik ja Ernesaks ja see põlvkond Ratassepp jääb ikkagi minu ajast juba välja. Kas isa midagi nendest rääkis kuskil ta ikka nii meie peres? Seal räägiti Arvo Ratassepa kindlasti väga palju, sest Arvo Ratassepp oli minu isa õpetaja ju kaks korda otsa kooli ajal ja oli ka konservatooriumi ajal. Aga ma olin ilmselt piisavalt ikkagi nii väike, et ma lihtsalt mäletan seda, et Arvo rattasse. Ta oli tähtis inimene meie pere jaoks. Aga mida või kuidas või räägiti ikka ei ole meeles ja isiklikke kokkupuuteid ikkagi, ma mäletan ülivähe. Aga kuidas on laulda isa käe all? No siin ilmselt peaks kuidagi nagu see vastus võiks olla selline nagu emotsionaalne, eks ju, et isa ja juhatav ja ohohoo minu jaoks oli see täiesti normaalne, selles ei olnud midagi erakordset, ma olin ju kogu aeg isaga jälle laulnud. Nii peabki olema. Ma ei oskagi rohkem mööda, isa käe all oli tore ja turvaline ja hea laulda. Aga nüüd, kui te tagantjärgi mõtlete, milline dirigent oli isa Hoch aega on palju mööda läinud, see on see, mis teeb vastamise keeruliseks, tegelikult väga raske on ausalt öeldes praegu midagi sellist väga konkreetset välja tuua. Ma usun, et, et ta oli väga tõsine muusik. Ma mäletan poistekooriproove kus isa ikkagi lihvis mingisuguseid lõike järele jäätmatult ja noh, ega poisi tasandil me sageli ju ei saa sellest selles eas aru. Eks me õpime mingisugust töömetoodikat ja õpime, mis peab olema oluline ja nõnda edasi. Aga sel hetkel on see sageli ka selline, noh, kuidas ma ütlen nagu noh, mitte automaatne. Aga sa teed seda, sest seda palutakse ja sa teed seda uuesti. Ja ühel hetkel sa enam ei mäleta, miks sa seda teed. Ja siis, kui sa ei tee seda, mis palutakse, siis isa sai kurjaks. Seda ma mäletan. Ega Isalse töö liiga lihtne ei olnud, ta seal põdes üht või teist asja ja ei olnud liiga lihtne leib tema jaoks. Kui sageli te satute isa kalmule? Väga-väga sageli satun ikka, käin seal vahest ka nii-öelda palverännakul ja, ja seal on ju, kui nii võiks öelda, seal seal on üks tore seltskond selle isa künka otsas, noh, ema on nüüd ka seal kõrval paar aastat juba ja ja no isa kõrval seal kohe Arvo Ratassepp ja Uibo ja seal neljee ja Heino Kaljuste ja seal on viimasel ajal kuidagi õnnestunud seal erinevate toredate kolleegidega kohtuda, seal lihtsalt nii. Eks eestlase selline kalmistul käimise komme on, on üks selline noh, jõuduandev ja enesesse vaatamist võimaldav. Olete ühes intervjuus ja mitte ainult ühe söönud, et teie koorijuhiks saamine oli tööõnnetus. Kui suur roll siin on? Silvia? Noh, ütleme, et selleks hetkeks tööõnnetus on juba juhtunud. Mis puudutab tööõnnetust, siis tõepoolest see oli niimoodi, tollal oli ju, eks ole, põhikool oli kaheksa klassi ja mina õppisin Nõmme laste muusikakoolis klaverit seitse aastat. Muide, Arvo Ratassepa poja Jüri Ratassepa juures, kes on fantastiliselt hea ja tore inimene ja hea õpetaja. Samamoodi olen talle väga, väga tänulik, aga ma ei planeerinud kunagi, et minust võiks muusik saada. Ma õppisin koolis täitsa korralikult ja mul olid viied praktiliselt kõikides ainetes oleks võinud minna nii matemaatikat õppima kui mida iganes muud ja ma isegi sain kiituskirja ja mingid niuksed lood olid seal. Aga kui see, kui see Vigala nii-öelda ja kogu see muu koorimaailm mulle sisse sõitis ja mul nii-öelda katus ära sõitis ja otsustasin, et on vaja koorijuhtimist, tema siis ema ikka rääkis minuga tegelikult täitsa tõsiselt ütles. Kuule sa nüüd ütle see asi järgi, et see on muusika, on tore asi, aga võib-olla õige mingi amet võiks ka ikkagi inimesel olla. Inimene ei mõelnud ja ikkagi läks seda koorijuhtimist õppima. Aga mul selles mõttes nagu vedas, et ma maandusin Silvia Männiku juures. Vot, Silvia Männik on parimas mõttes suure tähega õpetaja, kes võtab sinu eest endale vastutuse. Kui sa oled tema õpilane, siis ta teeb sinuga mingisugused asjad ära, ta viib sind mingisuguse tasemele. Sa lähed sealt ikkagi välja sellest klassist kvaliteedimärk tagumiku peal, ikkagi ta ei lase sind sealt niimoodi välja, et noh, ise tead, oma asi tegid, mis tegid, mina küll proovisin, aga ei saanud asja, eks ju. Kui sa ikkagi Silvia meeliku klassid käisid läbi ja tulid sealt eluga välja, siis sa oskasid mingisuguseid asju tahes-tahtmata. Ja ma arvan, sellised peavadki õpetajad olema ja tänu sellele ma sain seal ikkagi väga-väga hea põhjaotsa, kool oli ikkagi konkreetne, heas mõttes karm õppeasutus. Me kirjutasime muusikast väga palju. Me kuulasime, laulsime, õppisime pähe igasuguseid asju. Ja ma usun, et nii nagu seda tehti vanal heal ajal kui inimesed pühendusid täiega, sellelt pinnalt oli ikkagi konservatooriumis väga hea edasi minna. Konservatooriumis te läksite Kuuno arengukoorijuhtimise klassi, mille lõpetasite 95. aastal ja siis edasi veel oli laulu erialal veel kiilus Noreika valm ja Mati Palm. Aga mida Kuno areng ütles teile sellist, mis on jäänud teile nagu mingiks pühakirjaks? No neid asju oli kindlasti väga palju, aga üks, mis on küll meelde jäänud, on see, mis ta ütles, suhtlemise koht. Ta lauljatega, koorijuhi esimene ülesanne on luua meeleolu. Ja kui sa oled suutnud luua õige meeleolu, siis sa saad sealt edasi ka muusikat teha. Aga kui sa ei suuda luua meeleolu, siis tegelikult sa võid olla ükskõik kes ükskõik kui hea dirigent ja seal ei ole mitte midagi sellest asjast välja. See oli küll üks asi, mida Kuuno ütles. Aga räägime natukene sellest, kuidas saada koorijuhiks, millised omadused üldse inimesel peavad olema, et temast võiks saada koorijuht, mida teie? Et hea oleks, kui see inimene selline pigem avatud loomuga ja hea suhtleja on, eks ilmselt siis tema muusikarõõmude jagamine on ilmselt lihtsam ja inimestele vastuvõetavam, sest see esimene asi on kindlasti suhtlemisoskus. Siis sinna otse loomulikult musikaalsus ja mida suurem anne, muusikaline anne. Mida parem kuulmine on, seda, seda lihtsam see töö on. Aga esimene asi on ikkagi, peab oskama inimestega hästi läbi saada. Parimas mõttes ma ei räägi mingisugusest kellelegi meeldida tahtmisest. Ja muidugi peab olema kuulamisoskus, inimeste kuulamisoskus kui muusika kuulamise oskus ja oskus ja soov kõikidele teistele seda edasi anda inspireerimise oskus. Ta inimesi siis nakatada selles sooviga, mida sa ise teha tahad. Kui tähtis on omada head tehnikat ja sellist rikast See kindlasti on oluline, see on kindlasti väga oluline, aga ma ütleks nii, et kui inimene on väga hea suhtleja ja väga hea muusik ja kuidas siis juhatab jubedasti siis siis see on aktsepteeritav ja inimesed annavad talle selle andeks. Aga inimene võib väga hästi juhatada, aga kui ta ei, ei oska kuidagi nagu inimesena seda muusikat, et kohale tuua siis ei ole sellest dirigeerimise oskusest nagu mitte miskit kasu. Aga vokaal? No siin on nüüd mitu asja, ma arvan, et kindlasti on see väga suur rikkus, kui koori juures on eraldi olemas vokaalpedagoog sest esiteks on ka hea, kui lauljatega tööta selles vallas mitu inimest siis on võib-olla samale teemale mitu vaadet ja ütleme selline nagu noh, mingite vigade vältimine on nagu lihtsam, kui ainult üks inimene töötab oma maitse järgi inimestega ja kui see maitse juhtumisi kusagilt peaks häbenema või peaks mingi probleem olema, siis see üks inimene kasvatab enda järel teisi inimesi, kellel võib probleem olla. Aga kui on mitu inimest, kes mõtlevad sarnaselt, aga täiendavad teineteist, siis on see tulemus kindlasti oluliselt parem. Ja siinjuures mõtlen suure rõõmuga meie toredate vokaalpedagoogide peale, kes meil tehnikaülikooli meeskoori juures on nüüd juba aastaid olnud. Alar Haak, Kalev keeru ja Uku Joller on meid aidanud, niiet see kindlasti on suur rikkus. Nüüd mis puudutab koorijuhi enda tööd oma vokaaliga, siis vähemalt koorijuhiks saamise perioodil on see küll ikkagi möödapääsmatu, et koorijuht tegeleb oma vokaaliga, ta arendab seda ja püüab ise laulda nii hästi, kui see vähegi võimalik on. Kui sellest vokaalist on juba teadmised välja kujunenud ja kui ma ei tea elu ja liiga sagedane suitsetamine on hääle ära viinud siis inimesel need teadmised on olemas ja tegelikult on võimalik teha ka ise reaalselt laulmata seda tööd. Kuigi parem on, kui oskad ette laulda, see on, on täitsa selge. Mis puudutab minu enda õpinguid, siis meile andis hääleseadet Marje Tralla kes oli omal alal kindlasti väga-väga hea ja väga inspireeriv, me väga tahtsime kõik sinna tundi minna ja ta ikkagi tegi meiega kõik, mis ta vähegi suutis. Aga siin tuleb mängu ikkagi see ajafaktor, kui sa käid seal üks kord nädalas ja see aeg on piiratud. Noh, sealt tuleb nagu oma sein vastu. Ja kui ma lõpetasin konservatooriumi ära koorijuhina, siis ma tundsin, et midagi ma pean veel õppima, muidu nüüd mul läheb jube halvasti kohe. Ja siis ma otsustasin tõesti astuda laulu erialale. Tegelikult ma ei saanud kohe laulu sisse, kes astuvad konservatooriumisse laulu erialale, need enamasti on õppinud siis kas otsa koolis Velleri koolis juba neli aastat seda laulmist ja nendega konkureerimine siiski osutus üsna keeruliseks, et ma sain tegelikult sisse laulu ettevalmistusse ja Mati Palmi juurde ja ma olin seitsmendas taevas, lihtsalt mulle tundus, et nüüd on kõik jube hästi. Ja mingis mõttes oligi hästi. Ja teist korda oli ka väga hästi siis, kui mul õnnestus saada leedu külalisprofessori vil, kiilus Noreika õpilaseks, kes on tenor, mina olen sihukese madalama häälega inimene ja sai ka selgeks, et just nimelt kõrge häälega inimese juures on väga kasulik õppida. Kõikvõimalikud ülemhelid ja resoneerimised ja ütleme, kõrge häälega inimesed, nüüd andku kõik madalama häälega inimesed mulle andeks ja õpetajad eriti, aga mulle tundub, et just et kõrge häälega inimesed oskavad seda hästi õpetada madala häälega inimeste. Niiet kuigi minust lauljat ei saanud erinevatel põhjustel ma küll pingutasin kõvasti selle nimel. Aga noh, mida ei saanud, seda ei saanud. Kindlasti ma vähemalt loodan, on mul mingisugune ettekujutus, missugune üks korralik laulmine võiks välja näha. Koorijuhi amet ei ole lihtne, seda on öelnud praktiliselt kõik koorijuhtimisega vähemal või enamal määral seotud inimesed ja selle ameti jätkumine on, on nüüd erinevatel asjaoludel üsna hõredatele alustel ja toimub selline paigaltammumine ja midagi ei ole teha. Me oleme seotud kogu selle poliitilise ja regionaalse ämblikuvõrguga. Lennart Jõela teenekas Tartu koorijuht. Ta ütles klassikaraadiole antud intervjuus, et tema tegelikult ei näe probleemi koorijuhtide peale kasvus, kuna viimane noort pidu tõi 17 uut koorijuhti esimest korda laulukaare alla, et aga mida teie arvate, kas korjust tuleb piisavalt peale? Kui me vaatame, kui palju astub sisse või kui palju lõpetab muusikaõppeasutusi koorijuhte siis neid kindlasti ei tule piisavalt peale. Tõsi on see, et möödunud noorte pidu tõi nii-öelda suure publiku ette uusi inimesi ja see oli hädavajalik ja ülihea. Meil on vaja üle terve Eesti inimesi ja laulupidu on ju üks hetk, mis lahvatab selleks, et paari-kolme aasta pärast uuesti lahvatada. Aga me kõik ju teeme oma igapäevast tööd kusagil. Ma isiklikult arvan, et hetkel veel on ju koorijuhte, kes üle Eesti töötavad, ju olemas küll. Aga ühel hetkel, kui neid peale ei tule neid inimesi, kelle kvalifikatsioon ongi koorijuhtimine või siis dirigeerimine. Ja kes on lõpetanud muusikakõrgkooli, ma arvan, et nende inimestega hulk väheneb. Ma usun, et 10 aasta pärast küll drastiliselt. Ja ega ju koorilaul kusagile ei kao, Eesti inimene ikkagi tahab kooris laulda ja, ja see on meie seljaajus ja kuskil sees. Aga ma väga kardan, et ühel hetkel lihtsalt see kvalifikatsioon langeb oluliselt ja siis langeb kui kooride tase. Ja kahjuks langeb ka muusikast saadav rõõm. Aga kes siis hakkavad koorijuhtide asemel teie nägemuses õpetama neid koore? Nii nagu mujal maailmas, ma arvan, et Ta on üsna hea variant, kui seda teeb pianist, viiuldaja või muusikateoreetik, kes siis õpib muuhulgas ka dirigeerimist, liigutused ära. Oluline on see, et ta nagu orienteeruv muusikas ja oleks siis oma isiksuseomadustelt siis koolijuhiks sobiv. Aga kuigi ma enne ütlesin, et isiksuseomadused on tähtsamad, siiski midagi ei ole teha, manuaaltehnika on oluline. Seda nagu päris niimoodi puusalt tulistades ei õpi. Teine asi on kogu muu kooriv muusikat hõlmav know-how, mis puudutab kooriliteratuuri erinevaid kooriliik, erinevaid hääleliik, nõnda edasi, see on tegelikult nagu päris suur maailm, milles koorijuht on õpetatud orienteeruma ja seda nagu niimoodi üleöö ei omanda. Eks elu loomulikult õpetab ja ka oma vigadest ju õpitakse. Aga lihtsalt noh, ma ütlen, et see, see rõõm, mis muusikast saadakse, noh, see on samamoodi ikkagi, kui sa lähed nagu hea hambaarsti juurde, siis läheb hästi ja lähed kehva hambaarsti juurde, siis saad ju ka selle plommi sinna sisse, aga aga nagu ikka on, probleem on, eks ju. Samas Hirvo Surva ütles hiljuti klassikaraadiole, et koorimuusika peaks arenema edasi. Perspektiiv oleks ikka see et inimesed on noodikirjaoskajad ja et saaks repertuaari mõttes teha nagu sammu edasi kõrgemale. Samas see, mida teie praegu välja joonistusid, see toob meile pigem tuleb võib-olla olude sunnil astuda, siis samm tagasi. Jah, no ma arvan, et eks neid koore on nii Eestis kui mujal maailmas igasuguseid, milline nõudlikkuse tase on omavahel kokku lepitud või ütleme, millist nõudlikkuse taset üks või teine koorijuht Ta omistab või millise tasemega on üks või teine koorijuht nagu nõus tegelema? Ja küsimus sageli ei ole mitte selles tasemes, millisel tasemel on lauljad vaid selles tasemes, millise nõudlikkusega enda vastu koorijuht töötab, et ka tagasihoidlik kuul tasemel olevate lauljatega on võimalik teha väga kvaliteetsete, väga nõudlikku tööd. Nüüd, kui me sellest olukorrast räägime, siis ma ütlesin, et noh, et neid kindlasti neid koore on ka Eestis praegu, kes nii-öelda muuhulgas elavad seltsielu ja laulavad ka ja ma arvan, et see on täiesti okei, igasuguseid koore peab olema ja isal kõikidelt nõuda, et kõik teevad ainult suurt kunstikogu aeg. Selles ei ole midagi halba, kui inimesed tulevad kokku, laulavad Läänemere laineid ja siis lähevad pärast teed jooma, eks ju. Aga igasuguseid koore peab olema ja Eesti koolimuusika edu on olnud ikkagi selle peal, et meil amatööride ka töötavad inimesed, kes tegelikult Ta on koolitatud töötama professionaali alguses. Ja, ja siis, kui professionaale kõigile nagu ei jahu, eks ju siis nad töötavad ka amatööride ka, aga nad ei lase oma nõudlikkuse taset alla, nad püüavad hoida oma kvalifikatsiooni ja töötada ka nende amatööridele nii hästi kui võimalik. Ja tänu sellele see koolielu ikkagi meil õitseb. Ja kui ausalt öeldes õitseb kooli eru, siis koolieluga seotud kogu muu Eesti elu. Et tegelikult selle nii naljakas kui see ka ei ole. Koorijuhi kvalifikatsiooni küsimus, selle taga ei ole ainult meiega koorikultuuri kvaliteedi küsimus vaid eriti arvestades Eesti ajalugu, Eesti arengulugu. See on tegelikult ka sellele eestlasele oluline küsimus, kes üldse ei laulagi kooris? Aga milline on täna Eesti koorilaul ja ta ei ole enam see, kes 100 aastat tagasi, isegi mitte see, kes 50 aastat tagasi, kuidas on arendanud koorilauljat? No me keegi ei ole see, kes me olime eile ja homme ei ole see, kes me olime täna, nii see ikka on ja aeg on ju kogu aeg muutumises. Aga ma usun, et see on nii nagu igal alal. Kõige olulisem on see, et me ei viskaks püssi põõsasse, ei leiaks ennast mingisuguses sellises mugavas olukorras, et küll nüüd on hästi, et meil on ju laulupeod ja koorijuhid ja kõik ju laulavad ja kõik on vahva ja kõik toimub. Ma usun, et see kuulub nagu, nagu inimeseks olemise juurde. See enda tegevuse mõtestamine, ürit tahad leida sellest, mis on oluline, kuhu poole oleks vaja liikuda, selleks et olla sisu, kamm, väärtuslikum, seesmiselt rikkam. See on ju see, kuidas me püüame olla IGA PÄEV. Me räägime koorijuht Peeter Berentsiga, mis toimub praegu Eesti meeskooride kooriliigiga. Ja kui nüüd vaadata meeskoorilauljate arvu laulupeol, siis ta siiski viimasel ajal on suhteliselt stabiilne, et see arv ei ole nagu palju vähenenud, ta ikkagi püsib tehnikaülikooli akadeemilises meeskooris tõesti, kus on nüüd olnud võimalus päris pikka aega töötada. Ma usun, et nende härrastega on kõik hästi. Et nende motivatsioon on kõrgel ja nad näevad iseendaga vaeva selleks, et hästi laulda. Kui nüüd, et rääkida eesti mees laulust üleüldse, sest nüüd ütleme laulupeo eel mööda Eestit ringi sõites eelproovides on ju sellest tõesti mingisugune pilt tekkinud. Siis tõesti. Mul on vahetevahel väike hirm. Näiteks nagu korporatsioonide koorid, mis on, tundub nagu teel ülesmäge, võrreldes mõningate möödunud aastatega. Aga see, mis mulle muret teeb, on üks tendents, mis tegelikult ei olegi nii palju seotud laulmisega vaid see on seotud kuidagi meheks olemisega. Räägin siia juurde ühe väikse mõistuloo ka, kui tohib. Käisin juuksuris ühel päeval ja istusin tooli ja tundsin ennast mõnusasti toolis ja juuksur ütles mulle, et kas võiksid natuke sirgemalt istuda, et ma saan paremini lõigata. Mõtlesin, palun kergitasin ennast sirgelt. Ma olen sind nagu vanemaks jäänud käed. Ei, ma ei jõua naguniimoodi käed ülespidi olla, et teate, et ühel päeval mul käis üks noormees, käisin toolis ja ma ütlesin talle samamoodi ja see noormees tõusis püsti. Vihastas mu peale, ütles, et mida te endale lubate, ega ma mingi poisike ei ole, kõndis uksest välja selle peale juuksur palustavalt sirgemalt istuda. Andku nüüd eesti meeslauljad mulle andeks, keda see ei puuduta, aga selline mingi sirge selja puudumise probleem on kusagil. Et paljud asjad tuleksid palju paremini välja, kui saaks selle selja sirgu ja, ja noodi kõrgemale ja, ja silmad dirigendi peale. Ja siis juba see kvaliteet tõuseks hooga kohe mäest üles. Et mingisugune nõudlikkus enese vastu mitu selle tegevuse suhtes, mida ma teen, et ükskõik mida ma teen, seda ma teen nüüd seda ma teen hästi. Ja ma kahtlustan, et see on mingisugune ühiskondlik protsess mida oleks kiiresti vaja peatada. Kuidas seda peatada? Ma ei tea, iseenda ümber korda luues, kui seda teha saab. Tuleme saate lõpus veel korra laulupeo juurde, Te olete laulupeo peadirigent ja kunstiline juht, see ülesanne. Kas selle vastu võtmine oli kerge? No ta selles mõttes oli ju kerge, et eks ma ikkagi ise ju pingutasin selle nimel, et ühel hetkel, kui see laulupeo ideekavandite konkurss välja kuulutatud, eriti siis ju koos kalli kolleegi Siim sellisega sai see töö kirjutatud ja ise sinna konkursile esitatud, ega keegi ju ei sundinud selleks. Kui, siis tõesti see selgus, et see valik, Komisjoni valik on meile langenud. Noh, eks ta oli muidugi samal ajal korraga hästi rõõmus hetk ja ikkagi selline hetk, kus sa tundsid, et ahhaa nüüd on see siis käes ja nüüd on see nüüd siis päris ikkagi koorem tuli ka turjale. Aga ta on üks selline koorem, mida on rõõm kanda, see on suur au seda koormat kanda. Neid inimesi ei ole palju meie ajaloos, kes seda on saanud kanda. Et ma olen kõikidele inimestele tänu kellele ma olen sellele kohale jõudnud ja saatusele ja jumalale ja kõigele väga tänulik ja ja püüan seda teha nii hästi, kui ma vähegi oskan. Kas see, mis oli teie ideekavand, kas see on nüüd kasvanud selleks, mida te tookord arvasite, või on see pöördunud kusagile mujale suunda? No päris hästi saab sellele küsimusele ilmselt vastata peale pidu, aga ütleme, vaadates praegusele peo kava ja see, kuidas piduga muus valdkonnas on hakanud kujunema siis tegelikult ta on ikkagi täitsa selle lapse nägu, mida või keda planeeritud sai. Praegu küll tundub, et kui küsida, et kas sellist pidu me tahtsime, siis, siis vist on selline. Kas te arvestasite sellega ka, et te saate hirmsasti materdada? No ma ei tea, mulle tundub, et ma veel ju ei ole saanud. No ikka natuke juba olete selle repertuaari küsimuses ikka, et uus muusika ja, ja kus on kõik kuldajast? Ta hitid, kuldajastu hitid on ju kõik olemas? Olen sihiga tuim, siis. Aga ma hetkel küll ei tunne, et ma oleks hirmsat moodi materdada saanud. Ma hetkel olen küll tundnud väga paljude kolleegide Brade koorilauljate ja kõikide sellist nagu tuge ja kaasaaitamist, mille eest ma olen lõpmata lõpmata tänulik ja, ja lõppude lõpuks jah, mina olen selle peo peadirigent, aga laulupidu ei tee keegi üksinda, see on minu ja minu hea kolleegi Siim, sellise töö ja, ja laulupeo muusikatoimetaja Ave sopi töö. Meie oleme sellest kõigest ikka üks väike kild selle suure töö teevad ära koorijuhid, muusikaõpetajad, kes koolitavad need lauljad, kes sinna lavale tulevad, need 25000 inimest selles ühendkooris, kes seal laulavad või ka pillimängijad orkestris mängivad, need on Need on nende inimeste koolitatud, kes, kes iga päev Eesti vabariigis seda tööd teevad, see on, see on nende inimeste pidu. Kas te olete ise selle ettevalmistusperioodi jooksul kasvanud? No see on jälle küsimus, millele ilmselt oskavad vastata need inimesed, kes mind kõrvalt näevad. Ma ise loodan küll väga, et ma olen kasvanud, kindlasti ma iseenda jaoks olen palju õppinud olen õppinud paremini suhtlema inimestega ja ma loodan ka, et, et ma olen õppinud paremini proovi tegema. Sest selle laulupeo üks üks suur pluss minu jaoks on on olnud see, et sa saad teha ju tohutul hulgal eelproove, sa näed väga palju inimesi, väga palju koore ja iga kord, kui sa lähed kusagile eelproovi, siis sa ju tegelikult noh, ei kujuta üldse, et mis seal hakkab saama. Mis seal hakkab toimuma. No olgu, tegelikult mingid vead ju tõesti korduvad, mida võib eeldada, see on õigus. Aga inimesed kui sellised on ju igal pool erinevad ja igal pool tuleb leida nagu mingi erinev tee, kuidas nende inimestega ühine keel saavutada, see on see, mida Kuuno areng rääkis, eks ju, sul on vaja luua see meeleolu. Ja siis sa saad selle muusikaga töötada. Te olete ise siinsamas klassikaraadios nimetanud, et laulupidu on Eesti sünnitunnistus. Te olete ise laulupeol käinud alates 1975.-st aastast. Kui palju laulupidu on muutunud ühiskonnas? Mulle tundub, et suures plaanis ei ole muutunud, palju on räägitud ju sellest nõukogude ajal ju justkui oli nagu isegi nagu lihtsam neid laulupidusid pidada, et noh, kui inimesel on nagu millegi vastu võidelda, et siis inimene tuleb nagu lihtsalt kokku ja ja mõtleb siis oma oma eesti mõttes lava südames ja ja siis tegelikult laulab laulu Leninist, eks ju, ja mõtleb midagi muud. Aga mul on siiski tunne, et seal sügavamas on see eestluse kandmine olnud kogu aeg see põhiteema esimesest laulupeost saadik kuni tänaseni välja. Ja kui ühel hetkel, kui nii-öelda uus Eesti vabariik tuli, tundus, et võib-olla kellelegi vabandust, et võib-olla see justkui enam ei ole oluline, nüüd meil on nagu kõik käes siis õnneks me oleme tänaseks nii palju targemaks saanud, et me oleme aru saanud, et miski ei ole iseenesest mõistetav ja et me peame selle nimel, et see elu sellisena, nagu ta meil on, me peame selleks nagu iga päev tööd tegema. Ja kui me mõtleme tegelikult laulupeo 150 aastase ajaloo peale siis oleme ausad ajaloo mastaabis 150 aastat, see ei ole mingi aeg, see ei ole absoluutselt mingisugune aeg. 150 aastat tagasi see oli nagu eile ja kui me mõtleme, mis see olukord siis oli 150 aastat tagasi elasid siin meie alal sakslased ja venelased ja siis olid veel mingid inimesed tarvis täpselt ei tea, kes nad käisid siukseid kehvades riietes ja ja rääkisid imelikku keelt ja noh, nad tegid nagu tööd, eks ju. Ja ja, ja need imelikud inimesed on tänaseks loonud siia oma riigi. Nad räägivad omas keeles, nad on Euroopa Liidu osa, nad on NATO osana kuuluvad ÜRO Julgeolekunõukogu laulupidude korraldamisega, ei tegele keegi, üksik härra Jansen olid selleks sihtasutus. Me praegu räägime Eesti Raadios, Eesti pank lasi välja laulupeo mälestusmündi, mille kujundas noor Eesti inimene, kes on sündinud Eesti vabariigis. See on ulme tegelikult, mis on toimunud 150 aastaga. Ja kui me mõtleme, millises olukorras laulupeo sündis 150 aastat tagasi siis see on täna ka täiesti uskumatu, kuidas Johann Voldemar Jannsen suutis sellistes oludes eestlased tuua Tartusse kokku vankritega jala, kuidas iganes inimesed tulid kokku, laulsid eesti keeles. See oli nagu oh, oh ohoo, lihtsalt nagu praktiliselt võimatu sündmus. Ja see sündmus on tegelikult olnud selleks teljeks, mis on meid tänaseni siia toonud ja sellest teljest kinni hoidmine tegelikult ongi selle laulupeo sisu. Ükskõik siis, millises ajas me elame, mõnel ajal on lihtsam pidu korraldada, keegi ei keela ju praegu tegemist üht või teist või kolmandat, nagu see nõukogude ajal oli. Aga ma usun, et see sisu ikkagi see rõõm sellest, et me oleme vaba rahvas vabal maal. Milleks Me oleme saanud üsna hiljaaegu ja mille kestmise nimel me peame iga päev tööd tegema. See on laulupeo sisu. Me saame ju kõik temast miskitmoodi osa, osad saavad osa siis laulmise või pilli mängimise kaudu või ja teised siis kuulamise kaudu, et eks ta ikka on osasaamine, loomulikult laval on toredam laulda, aga eks inimesed on ju erinevad ja kõik ei laula kooris, teised jällegi käivad raadioringis. Koguvad marke, nii et kõiki peab olema. Kadunud Aivar Lisinski ütles klassikaraadiole kunagi, et laulupeo liikumine on otseselt seotud riigikaitsega. Kas te olete sellega nõus? Absoluutselt ma usun, et me oleme sellest isegi Aivariga omavahel rääkinud omal ajal selleks, et riiki kaitsta, selleks teatavasti peab olema tahe. Mis on kõige esimene asi. Ja laulupidu on ju see, mis on meie riigi tuum, meie riigi üdi. Ja, ja see on see, mis selle kaitsetahte üks oluline tekitaja on. Laulupidu on Eesti riigi julgeolek nii mitmeski mõttes. Mul on paar viimast lühiküsimust. Te olete parimas eas koorijuht, kui te lähete kontserdile, kas teil on midagi õppida? Koorijuhid, kes on laval? Oh jumal. Ma ju proovin kogu aeg õppida ju kõigilt ja kõigelt ja ma usun, et meil meil kõigil on alati õppida kuni surmani, ma usun, et ka kõige suuremad Troot vastavad nii kui sageli Te julgete öelda, ma ei tea. Kahjuks üsna sageli. Mida te ei vahetaks mitte kunagi mitte millegi vastu. Ma arvan, et neid asju on palju. Kas ma nüüd võingi seda kasutada, et ütelda, ma ei tea? Muide, kas elus on tähtsamad need asjad, mida osta ei saa? Ma arvan, et asju ja ilminguid, nähtusi protsess saab jaotada ka mingite muude parameetrite järgi ju. Aga eks tõde ju see on, et neid asju, mida osta ei saa, nendel on mingisugune ühine joon. Sest miks neid muidu siis ei saa osta, järelikult on nad hindamatud. Milline on kõige laulu pealikum laul? Koit Lüdigi Koit on kindlasti väga laulupeol ikk laul. Lõpetuseks, mida tähendab teie jaoks minu arm? Minu arm tähendab kindlasti väga palju ja minu arm tähendab niipalju, et suur osa jääb sellest ütlemata. Aga selle laulupeo kontekstis tähendab see kindlasti Gustav Ernesaksa laulu Lydia Koidula sõnadele. Mu isamaa on minu arm mille poole liigub tegelikult täna kogu laulupidu. Aga et kõik see, mis sellele laulule eelneb peab olema nii väärikas, et me jõuame selle laulu. Nii see tähendab seda. Peeter Perens, ma väga tänan, et tulite klassikaraadiosse, aitäh. Suur tänu. Te kuulasite saadet sarjast eesti interpreedid. Täna oli stuudios koorijuht ja 27. laulupeo minu arm kunstiline juht ja peadirigent Peeter Perens. Rääkisime laulupeost muusika juurde jõudmisest ja Peeter Berensi isast. Kuulasime Eesti raadio arhiivist Peeter Perens seeniori mõtteid saatest, mille 1984. aastal pani kokku Acera. Saates kõlas üksainus laule. See on Riho Esko Maimetsa Ernst Enno tekstile kirjutatud Mu arm, laulis tehnikaülikooli akadeemiline meeskoor Peeter Berensi juhatusel. Helilooja ise on teosele kaasa öelnud. Meeskoorilaul Mu arm on nostalgilise hõnguga palve aegumatule. Aitäh kuulamast, ütleb toimetaja.