Darja olemine esimeses saates räägib Muhu saarel põitse külas elav rahvatantsuõpetaja Anne keerd. Tema juhendada on 15 rahvatantsurühma Saaremaal ja Muhumaal. Jõulukuu esimesel päeval andis Eesti rahvatantsu ja rahvamuusika selts Annele üle tunnustuse maa sool. Möödunud sajandi 60 Nendel aastatel Orissaares kasvanud anne suved ja pühad möödusid Hellamaal Männiku talus vanavanemate juures. Nii ka jõulud. Lapsepõlve jõulud möödusid mul tegelikult Muhus Hellamaal ja Männiku talus. Meil oli selline kord, et jõulude ajal tulid kõik koju kokku vanaisa vanaema juurde. Me ise elasime siis Orissaares, Saaremaal, Muhumaal ja siis alati oli meil köögis männipuu. Ma ei tea isegi, miks, aga see oli nii. Ja siis oli tagakambris, oli kuusepuu ja jõuludega seoses mul on alati meeles, et jõululaupäeval kujul vanaema tegi jahu makki siis ta tegi vereleiba kodusaia ja koduleiba, et kõik need lõhnad segamini. Sellel see lapsepõlve jõulud ja ma tean isegi seda, et tõmmati vahel kaardina deta, sest meil ikkagi peeti jõulusi. Et keegi ei tea ja siis olla käis meil ka jõulusokk. Aladdin, mina kartsin seda hirmsasti ja käis muidugi kaasas, kuna vanaisa oli väga usklik inimene, siis käis ka meil loomulikult jumala sõna jõuluõhtul. Nii et need on minu lapsepõlve jõulumälestused ja ma teangi rohkem jõulusi kui seda nõndanimetatud näärivana, meil käis ikka jõuluvana, Need toidud, mida need endast kõik kujutasid? Tegelikult ikkagi seesama jahuma, mis tehti, oi, need olid head. Need tehti jahupakkide tiivatükk aega valmis, vanema tegi nüüd valmis ja kui need siis ahjupannil krõbedat koorukesemata, hakkab ila jooksma. Nii ja Ma ei tea paremat asja, see on niisugune, no kui ma praegu oleks palju selle eest saada üks suutäis seda jahuma. Ja muidugi need kodune saialeib ja traditsiooniline toit, mis on meil tänapäevani, mida ma teeme ka oma perele jõululaupäeval, kus keedeti siis kartul, kaalikas, kapsas, liha ja see on meie jõulutoitu, verivorstid olid esimesel pühal, neid me pole niimoodi Sainud aga just nimelt keedeti maagiliselt tublist ja kaalikat ja, ja hapukapsas on ka kindlasti ja see oligi selle õhtusöök, mis ajalise kõike toimus, millal oli lapsepõlv? Tähendab, tegelikult on nii võtajate, ausalt öeldes ma vanust ei mäleta, aga ma tean, ma käisin lasteaias, seal on niuksed pildid jäänud mällu on jäänud mällu see, kus oli, meil oli, Muhus oli selline kiiktool, oli seal puudekasti juures ja kihvt oli, kõrval oli männipuu ja ma mäletan lapsepõlves erksalt seda, et kuidas keegi koputas uksele ja ja siis tuli jõuluvana, vot sihuksed, pildikatkendid on nagu meeles ja siis tagakambris siis pärast istuti, pidulikumal puhul mindi taha kambrisse, muidu kogu see jõuluvana ja koguse söömine ja tegevus oli siis nagu köögis, sest noh, uus olid ju suured köögid, kus oli esimene ruum, kus sa sisse astusid ja need olid suured ruumid, sinna mahub palju inimesi. Siuksed, pisikesed katkendid, isegi jõuluehted on mul meeles, et vanaemal oli sihuke väike koerapoeg, millel oli punane tuttmüts peas. Pisikesed killud on nagu lapsepõlvest jäänud meelde ja muidugi see lõhn, see lõhn ununenud, see on ka meelest. Aga milline see lapsepõlv saarel oli, kes sellest üldse oli aru saada, et elasite saarel ja see justkui on nagu eraldatud sellest muust Eestist? Ka sellest ei saanudki eriti aru, sest tegelikult oli nii, et Ma ei mäleta, et oleks palju suurel maal käinud. Meie põhilised sõidud olid ikkagi Saaremaa Muhumaavahetusest, Saaremaal oli mul üks vanaema, tema oli välta külas ja teine vanaema siis Muhumaal ja seda kahe vahet, põhiliselt siis käisime kogu aeg sellist nagu praegu tunnetada, et ma elan saarel, sellist tunnet siis ei olnud. See oli nagu loomulik sellise asja juures, et meri on kahe saare vahelmisele. Väina tammi sai sõidetud, kui oli suvine aeg, sai hästi palju mere ääres oldud ja see on nagu loomulik, ilma selleta, nagu üldse ei kujutanudki elu etet. Ta pidigi niimoodi olevat, kuskil mujal ei saanudki elada kui just nimelt mere ääres. Aga kas on meeles, esimene sõit saarelt ära? Vot seda ei ole meeles, ainult on mul meeles mu esimene pioneerilaagrisõit, mis oli kukulinna, see on kuskil marru kandis, oli, oli Silja pioneerilaager ja seda ma mäletan, hirmus kurb oli selles mõttes, et sind jäeti täiesti võõraste lastega ja ja ma tean, tohutu koduigatsus oli, et kui sai tagasi praami peale tuldud, et siis oli ikka hea tunne. Ainult selline katkendlik on aga aga niimoodi, et kindlasti ma käisin lapsepõlves loomaaias, Tallinnas, aga, aga kuidagi neid kohti ära hästi mäletada. Ta ilmselt ei olnud nii erksad mälestused või lihtsalt elu on nii palju uusi mälestusi peale toonud, et need on kuskile ära kadunud, et saared ise pakkusid selliseid elamusi. Jah, ma arvan küll, sest et selle aja lapsed nagu me olime, neil oli oma sõpruskonnad, eks meil palju lapsi, meil oli niivõrd palju tegemist, mängisime õhtul hilja oli, mängisime absoluutselt, oli see talv, oli see kevad, oli see suvi, oli see sügis? Kogu aeg oli mingi tegevus olemas. Seda muret ei olnud, et igav oleks olnud. Anne vanaema ja vanaisa sündisid Muhu saarel 19. sajandi lõpukümnenditel. Seal mu vanaisa sai esimeses maailmasõjas surma ja vanaema üksi kasvatas oma kahte last Saaremaavanaema aga muhu Alamäe, mu vanaisa elasid mõlemad kõrge eani üle 80, olid mõlemad. Milliste elu näed, seal saarel elasid, kas nad olid seal sündinud ka? Ja täiesti kusjuures huvitav teadmine oli see, et selline komme oli Muhu saarel, et hea märk oli see, kui mees võttis oma saarelt naise mandrilt toodud naine see olnud õige värk ja muulseks saada on väga raske. Ma tean seda, et vanaema ikka rääkis, et tema töötas Palmse mõisas teenijana ja siis tuli kodust kiri käsk, et nüüd on koju tulla ja lähed mehele. Tema ta on jah, tõesti vanaisa vanaema olid mõlemad sündinud, isegi seal sammasel Ellamaa kandis ja täiesti puhtalt muhulased. Ja see, nagu öeldakse isegi, ma ei tea, kas tänapäeval on ka, aga üldiselt väga palju on tänapäeval ka neid noori, kes siis tõesti leiavad oma teise poole saarelt kes endale on ka niimoodi läinud. Jahaks. Näed ikka traditsioonidest kinni hoida, midagi veel teha. Aga miks Muhu vanema Palmse mõisas töötas, käis raha teenimas nii kaugelt suviti ja paljud Muhu tüdrukud olid käinud raha teenimas, aga kas ta on rääkinud ka, kuidas ta sinna sai, kuidas ta seal käis? Ta rääkis väga palju, tegelikult mul, aga ma kõiki asju ära ei mäleta ja aga ta ütles, et see oli üks tore aeg ja ta rääkis oma nooruspõlvest hästi palju. Ilmselt see oli ka see võimalus, et noori inimesi kodust ära ja tal oli võimalus teenida raha ja näha ka natukene väljaspoolsaart ilma. Mis vanaema ja vanaisa nimed Muhus olid? Raissa ja Anton, Anton, niimoodi ta tegelikult teile maleval ka raisa, et tegelikult see oli see aeg, kus pandi ju neid vene nimesi. Huvitav on, et kui sa käid praegu surnuaias ringi, kui palju tegelikult? Iisaks kutsuti garaisas ja Anto, neid on ju väga palju inimesi kohtab palju seal nende inglite ja mihkli rooside kõrval, Muhumaal on ka väga toredad perekonnanimed, mis perekonnanime nemad kandsid? Vanaema neiupõlve nimi oli hobust koppel. No minu vanavanaema on ka hobust, Koppel on ka. Ma ütlen sulle, vaata kui väike on maailm. No ühesõnaga, vanaema neiupõlve nimi oli siis hobust, hobust, koppel, täitsa hobust Koppel ja, ja vanaisa oli siis keerd. Alguses oli keelt tugeva teegaks pärast kui tuli Vene võim, siis läks Gerdiks talvedega. Niimoodi oli see asi. Vanaisa Anton oli Hellamaa kiriku kõrval asuva surnuaiavaht Tema oli nagu kirikuabiline, tema ülesanne oli vaadata kui kiriku jumalateenistuseks, et kõik oleks olnud korras ja, ja siis ta tema ülesanne oli surnuaed. Ma mõtlesin Ellava surres ärme igat juurikat, sest lapsepõlves sai kogu aeg vanaisal ja vanaemaga koos käidud seal surnuaias küll lehti riisuma ja, ja muidu koristamas ja siis vanaemal tihti korrastas selliseid haudu, kus ei olnud tal on kedagi, kes oleksid korrastanud, et siis sai kogu aeg kaasas käidud ja pimesi käijad ja täpselt, kus need juurikad ei kukuks. Et selles suhtes jah, see kant on hästi tuttav kõik, aga Ellamaa kirik, milline ta oli, sel ajal tegelikult on, ütleme niimoodi, et Ellamaa kirikuga seoses, mina ei ole kirikus nagu lapsepõlves käinud, ehkki mind on ristitud kodus ristitud, kui ma sündisin, aga kirikus ma ise ka ei ole käinud seal Vene õigeusu kirik ja see oligi rohkem vanaisa ja vanaema pärusmaa või nemad käisid seal. Aga selles mõttes küll, et kui meil on näiteks näiteks lõunat sööma, siis vanaisa luges jumala sõna enne seda. Ja ikka kõrged ranged kombed olid selles mõttes, et lauas ikka ei tohtinud rääkida. Kõik, mis oli ette pandud, tuli ära süüa ja, ja ka kodune kord oli olemas. Aga kui vanaisa hoolitses kiriku Eestis, mis vanaema tegi? Tegelikult vanaisal oli hästi palju veel teisi hobisid, ema kasvatas õunu, tema kasvatas roose, viinamarju. Meil oli üsna palju roostes, nii et nad käisid isegi Tallinna turul müümas õunu ja vanaema kasvatas veel lilletaimi, mis käidi nende käest ostmas. Mesilased olid meil nii et tegelikult mu lapsepõlv on üsna rikas olnud igas valdkonnas. Suured roosipeenrad ja õunapuuaiad ja mesilased ja kõik see kõik see kokku on tegelikult noh, võiks ütelda nii nagu Bullerby lastes. Ilus lapsepõlv. Seegrav täiesti nõndaviisi, aga mis aastatest me räägime, millal nad käisid seal Tallinna turul näiteks kauplemas? Ega ma neid aastal täpselt ei oska praegu ütelda ka minu arust ikkagi Eesti vabariigi ajal kolmekümnendatel aastatel, kui nad hakkasid käima turul, sest need õunapuud on ju väga ammu juba seal kasvanud ja nad käisid isegi Peterburis õunu müümas ja oleva ütles, et isegi liha käidi müümas. Sel ajal kasvatati iseloom ja kui liha jäi üle pere kõrvalt siis toodi ju ka turule sellest saiu raha, kas nende õunapuuaiad on alles ja tõropoiadel alles ja need 100 aasta ja enamgi vanused, õunapuud veel püsivad? Veel püsivad, osa on nagu ära võetud, sest praegu elab seal mul onu, aga enamus õunapuid on alles ja seal oli mu oma lemmikõunapuud ja osal välja vahetada tuli veel noored pandud asemel, aga hullupoeg on Need teadmised ette, muhulased ikka peavad endale saarelt kaaslase leidma ja nii ka see oli miski, mis oli kuidagi nii üldteada või selli näiteks midagi, mida vanaema vanaisa rääkis, et ei no tegelikult see oli ikka üldteada, sellepärast et ega siis muidu pole Muhumaa üks suur sugulaspered, see oli ikka üldteada ja eks see vahel ka praegugi öeldakse, vooloriga ütlevad. No mis sa tahad, ta pole puhulale. Siuke ütleb, et on ikka alles, vot see on juba midagi teha. Ega seda ümber ei kasvata puhulade puhulaseks ja eks ole uhked ka selle üle vähki MINA, OLEN Polovernik selles mõttes, et üks jalg on Saaremaal, teine Muhus ja selle peale öeldakse, pidi kõige õudsam tõug olema, noh ju ma siis olen. Õudsam tõugega. Ma olen väga rahul iseendaga. Ma just tahtsin küsida, et kuidas saarlaste ja muhulaste omavaheline läbisaamine on ekslik, käib ikka kogu aeg, aga no nii nagu hiidlaste vahelgi, eks ju, aga aga seal ütleb muhulise kohtutekstakse saarlase jala motole, aga kuule ütle, mis asi täitsa psa koju, eks ju. Need on omavahel seotud, aga seesugune ja tahtlik lõpetaja pois ta kooli ajal, kui ma siin Tallinnas koolis käisid, et kui oli hiigelEgaasise hiidlaslikke, nagu öeldakse, ikka lahk üle tõmmatud, aga kui oli mandrimees, astus ohele, siis moodustasime ühise meeskonna. See mandrimees kadus väga ruttu nina alt ära. Et kui vaja, hoitakse, kui on vaja, siis hoitakse väga kokku, kes lapsena oli kuidagi aru saada, et muhulased on ühtemoodi, saarlased on teistmoodi ja mandriinimesed veel üldse kolmandat moodi. Lapsena seda ma tegelikult ei tajunud üldse, ainult see vahe oli, et muulastele olid tikitud pätid ja Saaremaa vanaemal olid lihtsalt pätid, millel oli, siis pandi kummitallad alla ja selline riidest Patheli, millega sai siis jooksnud õues ringi. Et ainult see vahe oli. Ja muidugi see vahe ka, et Muhu vanaemal olid rahvariided, mida siis aeg-ajalt mina võisin niimodi tolmutada, koid välja ajada, kui vanaema ütles ajale koika välja ja sarv olemas, ei olnud neid, seda, et tal puudusid rahvariided, aga vanemale torides oli sihuke suur suur päev, kui sai neid rahvariideid tuulutatud seal Kapli kallal saritud. Nii et muulased on küll, et sellised uhk, käed, ilusad riided, jää, ilusad elamised ja ergud värvid ja Piaaja õigemini vanaisa pilt kõikas roosidega akna kaardistas kapid roosidega olema ja ma tean seda, et kui vanaisa kinkis emale ikka kleidiriideid meeldis kinkida ja need olid kõik. Muidu talled roosidega riided veel tipp. Ja vanaema sai samamoodi kõik roosidega kleidiriided, et igal ilvedele vääri kleidi peal siis asi õigel. Aga käsitööd tegid kõik naised siis ise või, ja minu vanaema kangastelgede taga mõelda, täiudega valama, tikkis, mul on vanaema tikitud tekid, voodikatted olema, tikkis mulle pätid, kindad ja õmbles ka, aga kangakudumist ma ei mäleta, et meil oleks olnud. Aga tikkimist ta tegigi. Aga ema ja isa, nemad on ka muhulased või? Üks on ikka Saaremaal, üks on saarlane, teine onu, sealse segu, veri tulebki, ema oli mulle poemüüja. Ja isa oli siis see, kes näitas Orissaares kino ja ja tema remontis ka siis juba nõukogude ajal ukus kudumismasinaid, temal oleks nagu tehnika peale oli. Aga sellist nagu käsitööd. No ema vahel õmbles külla, sest Saaremaavanaema oli mulle õmbleja, tema õppis majanduskoolis õmblejaks ja tema õmbles tervele külale ja sellele piirkonnale riideid selga. Nii et jah, tõesti selles mõttes, et mõlemad vanaemad tegid väga ilusat käsitööd. Üks õmbles teinetiks. Aga mis aastatel ema ja isa sündisid? Ema ja isa on kõik siin need kolmekümnendatel aastatel. See on noh, selline keeruline aeg, kus siis eksju tuli teine maailmasõda peale ja ja seda ka ema on rääkinud, et kuidas nende talus sünteet laadatalu oli välta külas selline koht, kus siis Saaremaavanaema elas ja kus siis ema elas ja sündis ja et seal oli saksa ohvitseride staapolnud. Ja nemad meenutavad selles mõttes hea sõnaga, et ema nimi oli Eerik ka saksapärane nimi ja et alati anti seal nendele siis nagu perele anti konserve ja lapsel šokolaadikommi ja ja kui venelane tungis peale, siis nemad taheti ka viia Saksamaale. Aga kuna Sõrves hakkas pommitamine pihta ja kogu see konvoi või kuidas seda kutsutakse, see pikk rivi, see rongkäik, et mis siis läksid hobuste-vankritega sinna laeva peale, pid Sõrves minema. Pommitamise ajal läksid kõik metsa juukseid laiali, nad lõid redus olnud peaaegu viis päeva metsas. Ja siis tulid välja ja tulid koju tagasi. Et siuksed keerulised ajad on ja sammaste heidan puhuma. Vanaema ütles ka, et kui sakslane oli tuli, siis ei olnud nagu mingeid probleeme, aga kui tuli venelane, siis, siis ju nendel viidi kõik asjad ära. Venelane võttis Aravetel kõik majapidamistarbed, kõik riided, kõik varastati ära ja võeti ja nõuti sihuksed kiiruse ajad, nõuti süüa liha ja et aegsed ajastud on erinevad suhtumised on igal pool erinevad ja käitumised on ka, et see oli see aeg keeruline. Aga kui palju oli vanaemadel vanaisadel ja, ja emal-isal võimalusi näiteks õppida? Nad käisid kohaliku, selle kooli, käisid nad ära, sest ma imestan siiamaani praegu, kuidas vanaemal oli saksakeelsed õpitud luuletused, kõik meeles, kuidas ta luges, lõid ja siis teadis peast häid asju. Isa, mul õppis Tallinna kaubanduskoolis, kui ta lõpetas, selle, töötas ju ka siin Tallinnas, oli poes müüjaks alguses ja ema on lõpetanud kaubanduskooli, nii et tema oli ka selles mõttes haridusega inimene, mida ta oli õppinud sellel erialal ta töötas. Aga see on tavapärane, et, et isegi kui käid mujal õppimas, siis ikke tuled kodusaarele tagasi. Oota, see on niisugune asi, et juured on nii tugevalt kinni. Et nad kisuvad need oksad tagasi, ütleme, sealpool teha ja ma isegi praegu, kui jõuad juba Virtsu, siis on sahh, nüüd oled kadus, see on niisugune eriline tunne. Mind ei pane ükski vägi kuskile sellisesse suurde linna elama. See, mis sa sealt saarelt saad ja mis sa seal oled, et ega seda ei vahetaks mitte millegi vastu. Mis sealt saarelt saab. Hingerahu. Kas see tuleb mingitest tegevustest sellest keskkonnast inimestest? Ma arvan, et see on kõik kokku. Oota saarel on see, et sa tunned enam-vähem ju Muhumaal eriti tunned ju enam-vähem, eks ju. Ja see ühtehoidmine on tegelikult väga suur asi. Arvan, et linnas sellist ei ole hea, kui sa tunned oma, kes su naaber on. Aga saarel sa tead täpselt kõiki pere lugusi ja mis juhtub ja mis, mis tulemas on? Kas poemüüja tütar oli uhke olla? Lapsena muidugi oli. See oli, kuidas ütelda, et mitte millestki ei olnud puudust? Ma kujutan ette, leti alt sai niimoodi oli see ajastu jah, et tõesti, et Ma võin sellepärast ütelda, et mul oli tõesti lapsepõlves kõik asjad, et ei olnud meile söögiprobleemi söögimuret, ei olnud meil riiete probleemi, et see oli see aeg ja, ja tõesti olemas. Aga kuidas sinu enda lasteaia ja koolitee läks mullu kooli, koolide ja lasteaed on kõik Orissaares olnud, et olen lõpetanud siis Orissaare keskkooli, oli see omal ajal Aleksei Müürissepa nimeline Orissaare keskkool. Lihtsalt Orissaare Gümnaasium ja Orissaare lasteaias sai käidud, nii et täiesti Se, Orissaare kant on ju ka mingil määral. Algusest peale olen sellega kohaga seotud olnud, niisiis vahepeal sai käidud siis nii Muhu saarel kui teise Saaremaavanaema juures, aga Orissaare oli siis peakoht, kus me tegelikult elasime. Kas Muhumaale tuli sõita? Bussiga? Sai käidud bussiga, meil oli auto, saime, käisime autoga, aga see bussiga sõitmine, jah, see oli põhiline, et kui sai vana juurest ära tuldud, siis ma tean ikka vanaisa lõikas suure kimbu roose kaasa, pandi ajale paberi sisse ja bussijaamas siis ma ootasin ja siis kui bussi peale siis paljudes haa, kus laps. Ja tollel suur roosigi käes, ajalehe sisse keeratud, et et jah, oli küll niimoodi. Sina pidid ka vanaema vanaisa roosidega kleite kandma, vaata roosti kleit oli vulga olemas ja, aga hirmus tüütu oli see, et mina pidin vanaisa kannul käima ja vaatama, kuidas roose poogitakse ja pidi kõik järgi tegema. Siis ma mõtlesin, et issand, kui tüütu ametsen, mina küll sihukest asja ei taha teha ja ja miks ma pean ta kannul käima seal hirmus tüütu ka. Nüüd järgi mõeldes olen ma ikkagi asi tänulik selles suhtes, mis vanaisa rääkis ja õpetas rooside kasvatuse poole pealt, et siis ma olen ise samasugune fon, aitad iga kevad, ostan, päris kümmet roosi ei osta, aga mul on ka selline suur soov, oleks suur, suur roosiaed. Ja no midagi ütelda, näed, ikkagi hakkab midagi külge ja ilmselt ikka veresuga. Jah, mul on nõrkus rooside vastu täiesti olemas. Aga millised olid need päevad, kui sai selga panna selle ilusa Muhu seeliku? Oi kas see oli kõige lahedam päev? Ma tean ikka malevlased, ole nii tüütu laps jälle seda sihilikult kapist välja võtta. Ja peab ikka tuulutama koi sisse ja siis oli põhille kauplemised. Kui ma suureks saan, siis ma tahan seda endale saada. Ja ma tean, et kui ma hakkasin selle seelikuga niimoodi käima, siis see lohises mööda maad. Ja see seoti mulle kitli vööpaelaga. Kiitritel olid vanasti vööd peal, eks. Tänapäeva lapsed, järgmise istungi kleit oli pidev ja siis oli vöö peale. Siis seoti mullusele kitli paelaga hiiliks, tugevasti ümbert alla ei kuku. Siis pidin niimodi käivad, tõmban selle seelikusaba üles, seda mööda maad ei lohiseks. Siis ma paterdasin võrdlaseda õued ringi ja see oli suur asi. Kas selle seeliku siis sai suurena endale ja siilik mul on alles ja mul on ka vanema naise tanu, mille sain endale. See on tõeline väärtus, mis mul on, ja selle ma sain sellise jutuga endale, et kui mu onu tulid kõik naised võtnud, sest muuseum, kummed peale seda pruudiloori ära võtmist, siis pannakse naise tanu pahe, rahvariided selga. Et kui viimane oligi noorem onu võttis omale naise ja siis pulmad sai ära võetud, siis mina sain rahvariided endale, et tõesti mul on olemas. Ja sellel sama tanuga polükäin praegu kogu aeg veel ringi, kui ma olen rahvariided selga, aga sihilikult natukene kitsaks jäänud. Ma olen natuke niimoodi Orvika vaks läinud ja veel uued sihilikult lasknud teha, aga ta on täiesti olemas, ilusasti kokku volditud suka sees. Aga muhu keeles te ütlete siilikke ja puhun, ütleb siilik, on pättide siilik. Mis sina tegid pärast seda, kui Orissaare keskkool oli lõpetatud? Kooli ajal ma hakkasin käima Orissaares balletiringis, mida juhendas siis Mallika koel. Ja sealt ma sain selle tantsupisiku. Ja tegelikult mul oli kaks sellist harrastust oli või sellist hobimi sulle meeletult meeldis teha, oli joonistada ja tantsida. Ja tegelikult, kui nüüd ausalt öelda, siis kõik nägid seda, et ma lähen õppima joonistamist ja joonestamist tolleaegsesse Tallinna Pedagoogilise instituuti. Ka siis tuli minu tantsuõpetaja ja ütles, vot nii, võetakse vastu tantsukursus ja me lähme, proovime, kas sa saad sinna sisse? Tuli mulle bussi vihkama vastu. Et lähme proovime ja siis läksime ja sahin juhuslikult sisse hakkas meeldima. Siiamaani meeldib. Ja ma mäletan seda, et kui ma sain ülikooli sisse, läksin muhusse vanaema vanaisa juurde, vanaisa istus siis kiiktoolis kiikus. Tõsi, minu poole niimoodi edasi-tagasi liikus, tema tahtis, et ma oleksin iluaiandust õppima Räpinasse ja siis vaatab ise aknast välja ja küsib, noh, kas siis sellise asja eest ka leiva tood lauale või? Ja see lause on mul elu lõpuni ja see pilt on mul nüüd siiamaani silme ees. Et ega see tantsuerialale minek, see on ka kellegi töö tema jaoks. Aga kas vanaisa nägi seda, et tegelikult toob leiva lauale? Ega ta ei näinud seda, sest kui ma ülikoolis olin kolmandal kursusel, siis ta kahjuks lahkus. Et seda ta ei ole läinud. Aga noh, vanaemal oli muidugi hea meel, sellepärast et vanaema oli mul niisugune hästi lauluimulile tantsu võimul, temal meeldis tantsida ja laulda ja ja selles suhtes olev mullu natukene võib-olla tema verd siis saanud, et et mulle meeldib ka lõbusalt inimestega suhelda ja tantsida ja laulda. Aga kas kooliajal oli ainult ballett? Või oli rahvatants ka ikkagi? Vot sellel ajal vist hästi vähe, kas aastane või siis ma käisin rahvatantsu tantsimas, aga mitte rohkem põhilik oli, mul oli isegi ballett, oli kunstiring ja kergejõustik, nii et need asjad olid põhilised, millega sai tegeletud. Kui suur oli teie pere? Meie pere ei olnud suured peale minu oli siis mul veel on mul üks õde. Aga siis kui nii võtta, mul oli siis veel kaks olu lisaks üks oluline kahjuks kulud ja üks onul jäänud. Sukk tavaline pere, mitte suur, vaid selline keskmine pere, sest muidu on harjutada, et olid suured pered, eks ju, ikka viis kuus last, aga keskmine. Nii et kui te jõulude ajal seal Muhumaal kokku saite, siis meid oli palju ikka esimeses kokku tulid. Tegelikult oli jõulude ajal ikka oli niimoodi, et olid mulle olud kohal ja hiljem olid ka olu pered kohal. Meid oli ikka, ma arvan, kuskil ma ei julge kuidagi seda arvuliselt, kas meid oli kuskil ikka 15 inimest ümber laua või midagi sellist oli. Ja siis olid meil omal Lepikult olid need, kus vanaema sündis, siis sellest perest olid sealt need kutsusime lepiku, tüdrukud ja tüdrukud olid, tulid alati õhtul sinna. Siuke ika, Luke oma lähedaste kokkusaamine oli ja ja siis just jäi meelde, kuidas nad laulsid, nad laulsid hästi palju ja väga ilusasti laulsid ja ja sihuke ilus jõuluistumine, mida lauldi. Ma tean seda, et vanaema õpetas mulle ka igasuguseid vanu laule ja ja ma olin lasteaias, olid laulude kasvatajale ütelnud isale. Laps laulab selliseid laule, niukseid laule laulda. Ausalt öeldes, ega ma ka ei mäleta, mis sa laule tohtinud laulda ja siis isa riides vanaemaga, et miks ta lapsele õpetab selliseid laule. Et noh, eks nad ikka suurest armastusest ja kurbusest ja kõigest, nii nagu vanasti, eks ju, lauldi, onju et 100 lumeke või noh, mis seal veel oli, et Ma ei mäletagi, ma tean, et oli üks niisugune lauljat oli mustkaaren, kes ise must kui öö ja et kus sa lõhkus linnupesad ära ja kaks, kaks kurba muusikuid. Katkendid on meeles. Kusjuures huvitav asi on see, et ma sain mõni aeg tagasi, sain vanaema lauldud plaadile. Laulud onu oli salvestanud need makilindi peale ja oli lasknud tõmmata nüüd uuesti plaadi peale, et mul on täiesti olemas mõned lapsepõlvelaulud, mis vanema laulis. Ma pean siinkohal ütlema, et et kui keegi on minule natukene roppe laule õpetanud, siis minu muhust pärit vanaema Täna naiste peame elumoone luumusta leegi la noored neid ei, ta jäeti hinna eest elama meie hull ka, nad ei naa mahtuma, teenen tavalise, napsuklaasid stane ja joone TR viis naistele ehk siin külva naad nooti koosneldi toodu juurde ei. Ja ei Saise hainaadi Nordezda vaadva nad nooti allide ise teed siis on ka see saama luu nooren. Lei oli liu. Ma mäletan seda, et mul onu lindistas hästi palju neid vanu laule üles, siis oli lepiku papa, tema mängis, lõõtsa, laulis ja siis kui õlle toopoli kõrval seda erksamaks läksid laulud ja siis ma mäletan sellist lauset, kui onu lindistas, mina istusin muidugi käed võsakilistasid hauatagaja ja siis lepiku papa võttis sõõmu õlut ja siis ütles, et kuule, latsekene, täitsa korra õue idle propuks, lauluks siuksed lüngad on mul välku jälle labilin toast väljapidamisest tulid ropud laulud. Aga muidu oli ikkagi niimoodi, et, et noored ja vanad olid kõik koos laua taga ja orgaanika koos üks pere ikkagi. Aga siis nagu öeldakse, et perepea oli ikkagi vanaisa, kes siis andis korralduse, et millal siis sa võisid kahvli võtta ja sööma hakata ja et ikkagi perepea otsustas kõik asjad, liikumised ja määraski istekohad olid omad istekohad lauas laudelises pikk ja suuri tuur, laud, suur ovaalne laud. Nii tore kui praegu leiaksid ka tänapäeva pered sellise võimalused, kõik tulevad kokku korra koju aastas vähemalt korra ja istuda korra ühise laua taga ja lihtsalt süüa, rääkida ja tunda rõõmu teineteisest. Ja teil on ikka niimoodi jõuluõhtul, meil on ikka niimoodi endiselt kes siis kokku tulevad need näiteks neil jõuludel? Neil jõuludel, meil on juba traditsioon, et kõik tulevad meile muhusse, tule, mu õe pere tuleb mu isa, kes veel elab ja ja tulevad kõik lapsed koju. Meil on selline traditsioon, et siis on kõik koos, käime hommikul, käime surnuaiad imeküünlad, keda enam ei ole, meenutame neid. Ja siis on saun ja siis istume lauda ja siis mingil ajal käib jõuluvana. Nüüd ei ole, mitu aastat meil jõuluvana nüüd käinud on, lihtsalt on kingitusekoti kuidagi sattunud kuuse alla. Aga muidu siin täitsa viis aastat tagasi oli veel viimane jõuluvana, kus siis käis metsas? Meil on niisugune traditsioon, oli. Juhuslikult sattusime metsa, käisime loomadel süüa viimas ja siis juhuslikult tuli jõuluväga sinna. Ja siis lapsed said esimesed pakid alati metsast jõuluvana käest. Aga nüüd, kui tulevad lapselapsed, siis kindlasti taastame selle traditsiooni, aga noh, see võtab vist veel aega. Sest tänapäeva noored on sellised. Ei kiirusta selliste asjadega. Aga kui palju nendes praegustes pühadepidamistes on need vanavanemate ja vanemate tarkusi, mis seal kuskilt muhust kaasa võetud? Ikka natukene on mõnes mõttes, et eks me püüame nii nagu meid kasvatati. Lapsepõlves püüame samamoodi ka oma lapsi edasi kasvatada ja ma loodan, et nemad omakorda jälle teevad täpselt sama, sest eks need traditsioonid nii nagu meile tehti, et käis ikka jõuluvana, tuli kohale, püüdsime oma lastele teha. Ja muidugi toidud. Ma arvan, et emad hakkavad samamoodi jõululaupäeval keetma kapsast, kaalikat ja liha. Et see on ikkagi vana Muhu jõulutoitja, see jääb. Ja metsast kuuse otsimine ka lähmegi metsa ise otsida kuuse ja toome selle koju ja kaunistab ära, et see on ka meil selline traditsioon, et me ei osta kuuskavaid. Me käime metsas otsimas ja kadakad ei tohi tuppa tuua. Takat ei tohi tuppa tuua kadakapidi olema halb aura pidi tooma õnnetust ja haigus, selline uskumus, aga männipuu võib tuua. Greete jõulukuu esimesel päeval teie saite väga ilusa tunnustuse preemia, maa sool. Ja Ma tänan südamest neid inimesi, kes mind sellele tiitlile esitasid. Ja see tiitel anti minu teada esimest korda välja. Ja tegelikult see on nii suur tiitel, et ma ikka ütlen, et ei tea, kas ma ikka seda väärt olen, sest maa sool, see tähendab seda, et sa pead olema ülitark üliandekas selles mõttes, et vanasti Maasoleli õpetaja, kes aitas, kui inimesel oli mure, pöörduti tema poole. Kes teadis kõike asjades, oskas hea sõnaga toetada inimest, kes oskas aidata, kui mure oli. Et tegelikult on sellel tiitli nii suur tähendus, et mida päeva võrra edasi, seda suuremaks ma saan aru, et armus aeg, lihtsalt hiitsimas ained ja suur asi ja ma olen väga tänulik selle üle kui Saaremaal ja Muhu ma olen. Ma sain aru 15 rühma kellele kõigile me rahvatantsupisiku ehk siis antud siis jätsid. Mind kutsutakse meie ema. Tantsurühmade täis kasvatatud, kuule ema, ema ütleb nii, me teeme seda aastaid tagasi, seda tiitlit kuulsid ema, tiitlid. Issand jumal, imelik, aga tegelikult see on ka suur austus, kui niimoodi öeldakse, et tegelikult ema on ju kõige tähtsam inimene. Ja no mis puutub nendesse rühmadesse ja teised on ja kogunenud aastatega ja ja iga kevade mõtlen, et aitab küll, ma enam ei tee seda tööd. Igal sügisel hakkame otsast pihta ja siis mõtlesin, et no kuidas ma selle rühma jätan, ma olen sellega juba nii palju tööd teinud, ma lähen kuskile juba jõudnud ja vesised ei võta enam lasterühmi peale ja aga samas ma näen küll lasteaias, oleneb säravad silmad, vaatavad mulle otsa ja lapsevanem küsib, et koolis ikka jätkame edasi ta tegevust ja ja kisa ei ütelda, ei ole seda oskust võib-olla ei ütelda ja ei ole veel tahtmist ka vist päris õiget. Aga lastele meeldib tantsida, lastele meeldib tantsida. Aga noh, muidugi tüdrukutele meeldib kõige rohkem tantsida, poistega natukene raskusi. Aga ma ütleks seda, et hästi suur roll on ka lapsevanema roll. Ta oskaks suunata oma last sellele tantsu teile. Sest tegelikult ma ikka ütlen, et see arendab last nii mitmekülgselt, et see inimene, kes on tantsinud rahvatantsu, tema käitumine, tema olek ja suhtumine on hoopis teistsugune, tema on minu jaoks, on tema nagu intelligentsem, tema oskab suhelda, see poiss osakat tüdrukuga suhelda. Ta ei häbene tüdrukul käest kinni võtta. Et ta on avatud rohkem ja, ja rääkimata sellest, et ta silmaring on ka tükk maad laieneb selle kultuurivaldkonnas kes oma kolm tütart on ka kõik tantsinud. Vähemalt keskmine tüdruk, tantsinud, tema sihuke mul temalt küsinud kandlemänguga rohkem, tema õppis muusikakoolis kannelt ja tema oli siis alati mul kaaslaselt. Kui tantsu juures ajab pausi teha, siis tema mängis kannelt. Ta vaatas mind sellise näoga, kui ma läksin ta juurde. Kas sa pead jälle kannelt mängima? Et kuidas sa saad öelda, et ei mängi. Eks ma siis pidin igatpidi teda natukene moosima ja määrima ka ja ja, ja tema on jah, selles suhtes ikka rahvliselt seljas ütleks selle peale ja muu riided. Kas te jõuluõhtul panete ka rahvariided selga või? Päris jõuluõhtul ei pane, aga mul on siin 22, detsember on jõululaat, kus ma olen oma memmedega oma lasteaia lastega ja oma noorte naistega esineme jõululaadal, jõululaadal on meil muhu silk selgas, päris täiskomplekt ei ole, aga pätid, jalgse siilikseldus. Kas muhu keeles on pühade jaoks ka mingisugune omasena? Minu teada küll ei ole. Ikka nii nagu, kui on, igal pool ikka on jõulupühad ja kõik lihtsalt soovita, häid pühi, soovime lihtsalt häid pühi. Täpselt ja tegelikult see pühade soovibrio pihta hakanud, et tegelikult see on hea soe tunne. Se jõulude muutuste aeg ja see jõuluaeg, et ma ei tea, minu meelest inimesed hakkavad siis rohkem nagu särama ja muutuvad lahkemaks ja muutuvad abivalmimaks ja kuidagi kõik läheb kuidagi leebemaks ja ilusamaks. Vähemalt minul on selline tunne. Kas kodusaarele koguneb ka rohkem inimesi ja jõulude ajaks tavaliselt ongi komme, kus tullakse koju ja isegi suvitajad tulevad, nii et noh, seda juba näha sellest autovoorist, mis hakkab tulema sealt kui vastu poolt, et üle tee liisa lindudel. Ta on nii palju masinaid tulevad, et auto seisu pida, pööret teha, minu 10 minutit onu ilu seismise aeg olnud, et saada üle tee tuleb väga palju rahvast. Anne sõidab pühadeks tagasi Muhu saarele, mis ikkagi on Muhumaa ja muhulaste? Eripära muulaste eripära, ma arvan, on eripära see, et nad hoiavad kokku. See oma saare tunnetus on väga suur, just nimelt Muhu saare tunnetus hoiavad oma rahvariideid. Ma võin ütelda vähemalt, et vist igas peres on vähemalt üks komplekt rahvariideid. Ja näiteks minurühmades on üle 100 aasta vanuseid siilikuid, talusi, mida kantakse siiamaani. Et oskus hoida oma kultuuri ja seda hinnata ja anda edasi ka järgnevatele põlvedele, et see on võib-olla kõige suurema sureme eripära ja ka samas tarkus, et seda säilitada. Sest sellest tänapäeva ühiskonnas, kus kõik areneb nii ruttu, kus kus unustatakse vahelise äragi oma kõige parem sõber, kes kunagi oli olnud või, või oma naabri nimekiri ei teata siis ma loodan, et Muhus seda ei juhtu, vähemalt 100 aasta jooksul. Saates olemine kõneles kasvamisest Muhu saarel ja Saaremaal tantsuõpetaja Anne keerdsaate pani kokku helioperaator Katrin maadik ja toimetaja Lisete vilt. Head olemist.