Algab saade laulupidu 150. Stuudios on muusikateadlane. Ja. Laulupidu. 150. Laulupeo juubel on käes. Aga mida me teame, arvame 150 aasta tagusest Vanemuise seltsi ja papa Jannseni ettevõtmisest ainult seda mida on kirjutanud asjaosalised ajalehes kirjavahetuses. Mida on kirjutanud toonased ajalehed, seda teame niipalju, kui hilisemad uurijad neid võtavad, tsiteerida sündmuse kaasa tegijate juures. Olejate mälestused on usaldusväärsed ainult osaliselt. Jansenist ja Koidulast on viimastel aastatel tavahuvilisel olnud rohkem lugeda. Malle Salupere postipapa 2006, Koidula 2017. Seppo sättenbergi rändajad Soome sillal 2017. Algallikatele tuginev uuem lähenemine ajaloo faktidele paneb mõnegi varasema kirjatüki vaatenurga või välja öeldud seisukoha kahtluse alla. Prantslane Marc plokk on oma ajaloo apoloogias öelnud. Ajaloolised faktid on peaasjalikult psühholoogilised faktid. Eks iga hinnang peegeldub hindajat ennast. Aga ka aega, millal hinnang on antud. Esimese Eesti vabariigi ja Eesti NSV aegne kirjandus esimesest üldlaulupeost taunib saksapärasust kallates süüämbri peaaegu vabandust, deta idee autori ja ühe teostaja postipapa kaela. Eestkõne. Nende juubelipidu laulude juures ei ole meil midagi suuremat eest kõnelda. Kui aga ütelda, et nemad hilise pidu lubamise ja lühikese õppimise aja pärast rutuga on kokku pandud ja niisama rutuga trükid sel viisil ei võinud nemad siis trükivigadest gaamid puhtaks jääda. Sellest siin raamatul lõppes mõned suuremat kätte näitame mis ka jälle niisama rutuga pidi sündima. Jäägu need laulud ka meie Eesti rahvale, tema juubeliaasta ja pidu mälestuseks. Et meie järeletulijad veel kaua pärast meid võiksid leida, mis nende vanemad oma esimesel juubelipidu on laulnud. Jumal, lasku meie ettevõtmist hästi korda minna ja saatku meile seeläbirohket äratust ja lõbusat mälestust. Tart tus maikuus 1869 Johann Voldemar Jannsen. See-eest kõne on trükitud väljaandesse Eesti rahva 50 aastase juubelipidulaulud Tartu Vanemuine seltsilt välja antud Tartust 1869. Ja tiiter lõhe pöördelt võib lugeda. Dorpat 1869 29. aprill. Tsensor Willige Roode. Ja üks teine kuupäev Dorpat, viies mai 1869. Niisiis laulude valiku ja tekstide õigsuse tsensuur aga sööne kuulajal teada, see tuleb katastroofiliselt hilja ja see on ka teada, et see laulupeokogumik ei olnud ju mitte laulude tutvumiseks äraõppimiseks vaid nagu Jansengi ütleb pigem mälestuseks järeltulevatele põlvedele. Kas peab ütlema veel üks kord sest see eksitus on väga pikaaegne ja mõned teadvustest ikka väga visa kaduma. Üheks suureks Janseni teeneks esimesel üldlaulupeol on. Esitatakse eesti keeles ka keisrihümn, mida kõrvalseisjad tollel ajal vägagi imeks panevad. Tallu pidu jagunes kahe päeva peale esimesel päeval vaimulik, teisel päeval ilmalik repertuaar. Dirigentideks olid Aleksander Kunileid, Johann Voldemar Jannsen siianis kõik vahid hüüdvad koraal, mida saksakeelses maailmas tuntakse pealkirja all vahet auh Ruft, Unstes, Timme ja mida hilisem koraalitarvitaja laulab eesti keeles tekstiga, ärgake, nii, vahid hüüdvad. Meil tuleb abi jumalast saksa keeles. Ainfeste burg ist untser kott. Üks kindel linn ja varjupaik. Nii on selle tõlkinud Ferdinand Hershel man eesti keelde. Selle korra oli viis ja sõnad pärinevad Martin luterilt. Ja teadaolevalt peetakse seda Martin Lutheri muusikalise pärandi üheks kõige olulisemaks teoseks. Kuuldavasti olevat Engel nimetanud seda koraali 16. sajandi saksa talurahvasõja marsseljeesiks. Brenner taevas ning maa kaovad. Friedrich Christian August Brenner. Sündinud hästi leebe ja surnud Münchenis. Pisut vanem kui Jannsen veetis oma elust päris pikka perioodi Tartus, asutas seal muusikaseltsi ja oli 30 aastat Tartu Ülikooli muusikaõpetaja ja muusikadirektor. Ränneri õpilaste hulgas on olnud ka Aleksander Läte ja Brenner on asutanud ka akadeemilisel laulu Seltsi ja Tartu Õpetajate seminari, laulu ja muusika õpetuses. Osalenud 93. aastal. Läks ta siis Saksamaale tagasi. Me hakka diskuteerima teemal, kas sakslane Brenner kuulub eesti või saksa muusikakultuuri. Selge on, et me ei saa ühe isiku toimimist piirata tema geneetilise rahvusega sest iga tegu jätab jälje. Ja nii pikalt Tartus tegutsenud mees paratamatult jättis jäljega Eestimaa muusikaellu. Ludwig van Beethoven, kõik taevad laulvad Jehoovale kiitust. Christian kellertik tekstile kirjutatud laul, üks kuuest, Beethoveni poolt viisistatud 1803 Opuse numbri all 48. Olgu öeldud, kellelt oli vaimulike, luuletuste ja ootide autorina saksakeelse kirjanduse tarvitajate hulgas omas aegruumis, aga kas on 18. sajand? Mozart tere, tere Jeesus Kristus. Selle Mozarti teose leiame kühvli kataloogist numbri alt 618. Motet habe, veerum, korpus. Mozart kirjutas selle 18. juunil 1791 vaadenis vinni lähedal regent Antons tollile. Nagu teada ja nagu öeldud esimese üldlaulupeo esimesel päeval oli kavas 12 teost. See oli vaimulik ava. Teise päevakava on ilmalik. Kavas 14 teost. Ja see kava saab eriti hilisemate hindajate poolt. Eriti kõvasti pihta. Me leiame siit nimesid, mis tänapäeva kuulajale väga sageli ei ole üldse tuttavadki. Aga muidugi leiame ka tuttavamaid nimesid. Jansen ei saanudki valida tulevikumuusika hulgast. Pidi valima sellest muusikast, mis oli tehtud enne 1860 üheksandat aastat. Karl kollan, tekst Koidula. Mu meeles seisab alati. Helilooja kohta peab teadma, et ta oli iseõppija Jansen neist mõnevõrra noorem mees. Helsingi Ülikooli saksa keele lektor. Jaga biblio Deckar. Igal juhul on see Janseni jaoks Soome. Jan WhatsApp kallikoda kui meie vaim siin laulu tiivul callywooda on tšehh Prafaya karsruue märgivad tema elu alguse ja lõpupunkte. Ja küllap selles laulus ka tema rahvuslik päritolu rohkemal või vähemal määral välja paistab. Frans Abd õhtukellad Jannseni kaasaegne Ellen purgis sündinud vispaadonis surnud Franz abt oli oma elu viimased 30 aastat Pramfaigi, õukonna kapellmeister ja teatud ringkondades üks populaarsemaid heliloojaid. Pole ime, et tema loominguga Jannseni kõrvu ulatudes laulupeol. Repertuaari lisandatakse. Annan meelsed Tartu saksa ajalehe kaastööline doktor Schultz Bert trump avaldas siirast imestust. Me tunnistame meelsasti, et me vägagi põhjendatud kahtlusega kontserdi õnnestumisele vastu vaatasime. Kuidas võis ometi võimalik olla 800 lauljat. Lihtsalt maamehed ja koolmeistrid, umbes 50-st erinevast lauluseltsist harmooniliselt ühte viia ja üksteisega koos hoida. Ja uskumatu sai teoks. Rahvas ei läinud taktist välja ja ärgu arvatagi, et need olid ainult kerged ja tuntud koraalid, mis tulid ettekandele. Enamik numbrist koosnes kõige raskema vormiga lauludest, milledest mõned veerand tunni pikkusel liikusid kontra punktilistes käikudes. Eesti rahvusel on otseteed fugada ja kontrapunkti jaoks kõige suurem kalduvus ja võimekus nõnda hea mälu ja kuulmise juures pole see mitte päris ebatõenäoline, et nad aja jooksul ja harjutamise kaudu saavutavad ka puuduva osa. Me mõtleme muidugi suuremat hääleulatust. Sulsbert trump teeb julgeid järeldusi. Üldmulje vähemalt meile oli järgmine, et me ei tunne kogu Euroopas ühtegi rahvust, kus leiduks maarahva juures säärast raudset hoolikust kõrgema laulu väljaarendamiseks kui eestlaste ja lätlaste juures. Nad saavutavad seeläbi ka erakordselt. Lätlastel on aga Slavlasena suurema hääleulatus eelis. Teatavasti ei leidu eestlaste juures õieti ühtegi tublit passi. Et säärase ebakindla vundamendi juures koorid ilma ühegi saateta ometi õigesti laulsid ja hääled polnud mitte ühte veenantoonigi vajunud. Seejuures võetakse arvesse veel harjutustel vaevanägemist pikka teekonda Tartusse ja proove koha peal. Miks laulsid koorid nõnda õigesti nüansseeritult piano ja Fortega ning polnud ometi haaravad 800 hääle juures? Shulz Bertrama arvab, et suured masskoorid vajavad ka suurte meistrite teoseid. Aga me ei leidnud pidu programmis ei endale ega Bachi. Küll aga nimesid, keskpärase kõla ja kaaluga. See, mida ma lugesin, pärineb Rudolf Põldmäe raamatust esimese üldlaulupeo kohta ja teatavasti see raamat ilmus 50 aastat tagasi. Põldmäe jätkab tõepoolest koosneski kava liider Taferlikust keskpärasest koorimuusikast, mille kunstiline mõju ei võinud küündida klassika tasemeni. Üle ootuste hästi tulid oma raske ülesandega toime koorijuhid, kuni leidja Janssen oli omamoodi kunsttükk läbi ajada ilma ültu, et koorijuhtide spetsialistideta, keda oleks pidanud muidugi sakslaste hulgast kutsuma. Nähtavasti oli kindlaks põhimõtteks oma jõuga kõiges toime tulla. Noor andekas komponentide koorijuht, Kunileitzee Berman juhatas ühendkoori suure meisterlikkuse. Ka aspelin ütles tema kohta. Härra Seebelmann väärib täiel määral seda kiitust suurepärase laadi poolest, millega ta juhatas laulu. Ka teine üldjuht Jansen ei jäänud esimesest maha ja lauljad tervitasid teda ühel vaheajal võimsa hurraaga. Muidugi hindas rahvas Hansenit veel laulupeo peamise organiseeriana ja üldiselt tuntud rahvusliku tegelasena. Sulsbertram kiitis koorijuhte nende mõõdukuse pärast, kuna Pealt kuulajaile mõjuvad koormavalt liiga žestide rikas terrigeerimine. Need sõnad kuulusid siis Rudolf Põldmäele. Sulsbertrami kohta olgu kuulajale meeldetuletuseks nimetatud et ta Tallinna ülempastori pojana õppis Tallinna toomkoolis ja sai meditsiinidoktorikraadi Tartu ülikoolist 1836. Et ta on palju olnud, tormas Peterburis mõistagi ka Tallinnas ja Tartus. Et ta on arst, ajakirjanik, aga ta on ka eestikeelse kirjanduse tsensor. Ja et temalt võib tulla tõuge. Meil ühe väga tähtsa raamatu jaoks kalevipoja pärimused, tema kirjavahetus, Kreutzwaldi ka Eesti rahvalaulude struktuur, see on kõik Sulsbertrami käest ja suust ehk alguse saanud. On teada Eksulter tram õpetatud Eesti seltsi koosolekul 1839 oktoobrikuus, see on siis 180 aastat tagasi. On kõnelnud nii. Kuidas peab nüüd meie selts ühe täisealiseks kuulutatud pärisorjusest vabastatud tee oma mitte täisealisuse ja julgusetuse koormal edasi ägava rahva valgustamist ja vaimset taassündi kõige jõudsemini edendama? Ma arvan, kahe asja läbi, anname rahvale eepose ja ajaloo ja kõik on võidetud. Teise jaoks on materjali küllalt olemas, esimese jaoks kogugem, seda veel. Peeter Olesk oma järelsõnas Schulzbertromi kirjatükkidele, lisab Schulz. Petram oli üks nendest, kelle töö aitas Kreutzwaldi Felmanni esimestest ridadest tervikliku eepose valmis saada. Ta oli epose ideoloogia, sõnastaja. Kas peab veel ütlema, et Ellada Jevski oli Sursbed tütar? Mõttelugude sarjas on avaldatud Sulsbertrami balti idealisti kirjad oma emale. See on väljaanne, mis esimest korda nägi trükivalgust laiksi, kes 1934, nii et see on posthomne. Ja nende kirjade hulgas on üks, mis on kirjutatud pärast eestlaste esimest üldlaulupidu. Detsember 1869. Kõik märgid kõnelevad sellest, et eestlased on arenguvõimeline rahvas. Mis selles rahvas on peidus, seda näitavad mulle mehed nagu Köler ja veitsemberg. Ja hiljaaegu näitas seda taas üks noor eestlane, kelle helitöid mulle näha toodi. Neljahäälsed laulud, mida lauldi suurel laulupeol. Nende autoriks on Valga seminari õpetaja Seppelmann, kes kasutab pseudonüümi kuni leid. Ütlen sulle, see on geenius. Tema, mu isamaa tegi siin furoori. Arvan, et kõigis kolmes Läänemereprovintsis ei ela praegu ühtki saksa muusikut, kes suudaks komponeerida selliseid asju. Kui nii edasi läheb, siis pole minu meelest võimatu, kui profess suure täidavad 50 aasta pärast eestlased. Me peame tunnistama. Sulsbertram oli peaaegu selgeltnägija täpsusega. Minu käsutuses on üks väike raamat mis on välja antud Tallinnast 1923 ja kannab pealkirja, kodu ja kooliraamatud populaarteadusnumber üks A Tammann Eesti üldiselt laulupidude 19. aastasajal. Autoriks siis August Tammann. 1000 893934 on tema daatumid. Kirjandusleksikonist võib lugeda, et õppis Tartu ülikoolis õigusteadust. Kuni 30. aastani. Töötas ajakirjanikuna Pärnust 1915.-st aastast Tallinnas ja oli ka Helsingis kirja saatjaks. Ta on riigikogu juhatuse sekretär. Ta on ringhäälingu asjaajaja ja ta lõpetab oma elu Ringhäälingu ruumides. Tema kirjatükkidest nimetatakse Jüri Vilms Eesti üldiselt laulupidude 19. sajandil ja postuumselt on ilmunud tema lühibiograafia Johann Voldemar Jannsen-ist. Eesti Postimees kirjutab. Juba esmaspäeva õhtul hakkas lauljad ja kuulajad igalt poolt Tartu kokku langema ja Vanemuise saalis oli rõõmus teretamine ja vastuvõtmine, mis teisel hommikul seda suuremaks läks. Vanemuise lauljad olid küll nõuks võtnud oma lauluvendi lauluga teretada, aga lipp lipu järel ja vanker vankri järele tulid nii tihedasti, et see hulga rahva ja kasina aja pärast mitte enam võimalik ei olnud vaid pidime rõõmsad olema, kui vastuvõtmise sissekirjutamise ja pidupiletite jagamisega õigel ajal valmis saime. Sest kell kaks hakkas esimene kontserdi proov Maarja kirikus. Aga seesinane päev proov kui suurt rõõmu ehk kurtust au ehk häbi võistlema ilmutada. Iga rahvasõbral ja laulu tundjal vabises süda rinnus, nüüd pidi ju avalikult välja tulema, missugune laulupidu, laul saaks olema. Seesinane proov oli lauljate tuleproov. Ma tunnen üht väikest meest, kes oma 50.-te eluaastate sees veel iial nii surutud ja rõhutud kirikusse ei ole läinud, kui sel päeval. Hirm ja lootus, tema südames olid teineteise karvus kinni ja keegi ei teadnud öelda, kumbal õigus oli, ehk kumba käte pärast võit jääb. Peale 800 laulja seisid kirikus, läheb asi hästi siis au ja rõõm rahvale läheb laul nurja. Mis su ime, et oleks olnud, siis oleks suurem süü, kõik tema nõdra õlade pääle langenud ja see oleks temale rahva pärast, keda ta nii meelega austaks ütlemata raske ja valus olnud. Kui nüüd lauljad neljaks hääleks kirikus olid ära jagatud ja igas hääles peale 200 mehe oma koha pääl seisid, läksid pidu, laulujuhatajad, palgaseminaril, koolmeister Seebelmann, Kunileid ja teise nime ei ole meie teada saanud. Ja seal on siin nagu kuulaja taipab, väga tagasihoidlik. Läksid nemad koori pääle, millega proov algas. Kõik seisid all, lahtised raamatut käes ja südamed tuksusid, nii et pea koori peale võis kuulda. Sel silmapilgul oli igas südames hirmu ja lootuse kõige kangem võitlemine. Seppelman tegi orelil lühikese eelmängu, andis hääled kätte, astus puldi ette, tõstis pidu taktikepi ja siiani kõik vahi tüüdvad. Selle koralliga täitsid vägevat tooni laenad, suurt kirikuruumi. Juba esimese rea järele hakkas hirm nõrkuma ja dush võimust saama. Ja rida-realt läks nüüd laul nii vägevalt, puhtalt ja ilma veata edasi, kui oleksid need 800 meest. 10 aastat üheskoos seda koraali iga päev üle laulnud. Raskem kivi oli rinna päält maha langenud. Aga korall oli koraal Mäheldusel lauljal oli see juba lapsest saadik enam ehk vähem tuttav. Mis aga siis, kui hümnid ja Mortekid tulevad, kus kõik võib ümber kukkuda. Vabisedes nimetas sellepärast teine laulujuhataja järgmist hümni, andis hääled kätte ja sind issand, meie kiidame, kõlas uuesti läbi, kiriku. Esimene jagu oli ka koraal, aga teine ja kolmas jagu, nõudsid suuremat tundmiste tähelepanemist ja võisid suure hulga käest pahasti küllalt minna. Aga vale, terve hümne omab kolmes esimeses jaos. Neljas oli meelega mahajäetud läks kaugelt üle lootuse nagu nööri mööda otsalt, nii hästi. Ja nüüd olid kooril rõõm, et laulu juhatas, tead, kõige 800 laulja kaela oleksid kinni hakanud ja neile suud andnud. Sestsaadik läks kuni otsani kõik hästi ja harva mõni koht tarvitas kahekordset üle laulmist. Ka valjumaksja vagusamaks paisutamist oli aga kord tarvis kätte näidata. Kell viis oli esimese kontserdi proov lõpetatud ja kõik südamelt niisama kergelt ja rõõmsalt, nagu nad enne rasked ja kahtlased olnud. Iga nelja tuule poolt oli Eesti juubelipidu lauljat ühes kirikuruumis koos olnud proovilaul, mis hästi korda läinud. Olin nende südamed ühendanud, et rõõmuga oma korteri ehk kuhu keegi tahtis. Läksid julgesti, ootasid, mis homne esimene pidupäev saks tooma. Tammann jätkab, enamik vähem lauldi kõik laulud paremini, kui selle lühikese ettevalmistuse kohta oleks võinud loota. See tegi rõõmu eesti lauljatele ja pidu, juhatajad neist ära räägi. Need oleksid igale lauljale musu andnud mitte kunstlaulu kuulda anda, vaid oma priiuse mälestuseks rõõmsalt laulda. Seda olid meie lauljad tahtnud ja aitüma, see oli hästi korda läinud. Ma loen Tammanit edasi. Oleme kirjeldanud pidupäevade käiku algusest lõpuni. Kui nüüd lähemalt tähele panna Ješkavamis pidulete kanti, siis näeme, et selle pääle Kergepärasuse, mis lühikese ettevalmistusajaga omandatav sisaldab veel midagi muud ja nimelt saksapärasust Pääle, kiriku koraalide, siiani kõik vahid, hüüdvadki ta nüüd issandat minu süda. Meil tuleb abi jumalast ja Lvovi jumal, keisrit kaitse, sa sisaldab laulupidu, muusikaline eeskava veel 23 laulu, nendest 10 vaimulikku ja 14 ilmalikku. Siis loetleb Tammann, kogu kava ette. Jätkab ilmalikud laulud, eeskavast oli samuti rõhuv osa 13-st laulust üheksa saksa helimeistrite päralt, kuigi osalt eestipäraseks ümber moonutatud sõnadega. Eesti heliloojana esines esimesel laulupidu eskavas ainult Kunileid, Seppelmann kaheviisiga hell Koidula sõnadele. Mu isamaa on minu arm ja sent surmani. Nagu siit näha, oli kogu eskava muusikaliselt läbi ja läbi saksapärane ja ei saa salata, et Jansen sellega eesti muusikalisele elule kauaks ajaks saksapärasuse pitseri pääle vajutas iseäranis nende viiside kaudu, millele ta eestiliseks moonutatud sõnadega kaasa andnud ja nad sellega meie rahvale suupäraseks teinud. Kuid teisest küljest on aga ka raske Jansenile sellepärast kibedaid etteheiteid tegema hakata, sest omapärast eesti helikunsti sel ajal ju veel ei olnud. Ja kui Jannsen laulupidu noodi eessõnas kirjutas, jäägu need laulud ka meie Eesti rahvale tema juubeliaasta aiapidu mälestuseks. Et meie järeltulijad veel kaua aja pärast võiksid leida, mis nende vanemad on esimesel laulupidu laulnud siis on need igatahes puhtsüdamlikult sõnad, mida inimene kirjutanud on usus, et ta pakkunud on kõige paremat, mis tolleaegsetes oludes pakkuda. Võimalik oli. Kui kellelegi pakub sügavamat huvi esimese üldlaulupeo vaimuliku kava tänapäevane hinnang siis võiksin soovitada Toomas Siitan artiklit ajakirjas res muusika. 10 aastat tagasi ilmunud pealkirja all baltisaksa ja eesti kultuuriruumid 19. sajandi teise poole Eesti- ja Liivimaal kooriseltsid ja identiteedikujundus. Sitangi rõhutab Nende suurte ürituste rahvuslikust käsitlevat kirjavara hinnates et Eesti vabariigi ajal on see suhe saksapärasesse tõrjuv ja sellest peab ometi aru saama. Sest iseseisvus on väga värske asi. Ja kõik saksapärane on esimese vabariigi algusaegadel pehmelt öeldes ikkagi võrdlemisi taunitav. Eesti kultuuriruumis. Ta nimetab siin Anton Kasemetsamuusika ajalugu, mis sedasama probleemi käsitleb. See on küll 37. aastal kirjutatud. Jansenile küllalt hukkamõistvat hinnangut andes on Kasemelt sunnitud, tuleb lõpuks ka tunnistama, et ja mida sa Jansen olekski saanud teha. Puudus ju tollal Eesti oma muusikaline looming veel täiesti. Nõukogude aegsetest väljaannetest on teada Artur Vahter, kes on Eesti muusikaajaloo esimeses köites andnud hinnangu repertuaarile peamiselt saksa teisejärguliste heliloojate liidetaferlikud palad ja Rudolf Põldmäe raamatust kirjutab Siitan. Palju objektiivsemalt käsitleb esimese laulupeo kava Rudolf Põldmäe ajastu konteksti päriselt arvestamata kasutab ka tema hinnanguid keskpärane ja vähetuntud, ent tema lõplik hinnang on siiski positiivne. Ja juhib Toomas Siitan tähelepanu et see vaimulik kava on tegelikult tehnilises mõttes keeruline. Need kolm üldtuntud koraali traditsioonilises seades, nagu Põldmäe kirjutab ei ole täpne määratlus, sest et Pongherly koraali raamatust pärit koralliseadeid ei saanud Jansen kasutada. Sest et neid seadeid oli tarvis teha meeskoorile. Ja seetõttu on see kooriliigiga seonduv iseenesest juba ebatraditsiooniline valik. Ja kavasse võeti ka hoopis kunstipärasemad esitamiseks palju keerukamad ja koguduse laulus harjumatud rütmiseeritud koralliseadet meeskoorile mille autoriks oli Tartu Ülikooli muusikadirektor ja ülikooli kiriku organist Friedrich Brenner. Nende julgete ja ebaharilike koralliseadetega sekkus laulupeokomitee ka omal ajal väga olulisse kirikumuusikaalasesse diskussiooni koraalilaulu muusikalisest stiilist. Toomas Siitan Res Publica number üks, 2009. On aegu, kus rahvas ja rahvus ja rahvuslik enesemääramine on olulisem kui võib-olla praegu. Iga üksikisiku iga tegu jätab ühiskonna arengule jälje. Ja kui üks riigita rahvas laulab oma tulevast hümni siis kui ta oma muusikat veel peaaegu üldse ei ole siis küsime, mis tal siis sellel ajal on. Tal on kirjandus ja tal on teadmine ammustest aegadest lauldud sõna väest. Jätame praegu kõrvale Eestimaal elavate mitte-eestlaste tehtu ja selle seosed tärkava rahvusskulptuuriga. See probleem on mitu sajandit Euroopa jaoks tähtis olnud. Rahvusliku iseseisvuse iha ja selle väljendamine kunsti abil tõuseb eriti 19. sajandil eri paigus esile mõlgem Austria-Ungari keisririigi peale. Mõelgem Vene impeeriumi peale. Ja see esiletõus on erineva ägedusega. Väikerahval ongi võimalus saada suureks oma vaimult, nagu Hurt ka esimesel laulupeol ju kõigile soovitas. Ja hea õnne korral, kui jumal hoiab pisut ka iseseisvust maitsta. Et püsima jääda, peab rahvas unustama oma kaduvuse hirmu ja hakkama looma oma ruumi, see tähendab kultuuri. Tuleb vaadata üles, aga tuleb vaadata ka alla sügavusse. Need mõtted, kirjutas Andres Langemets 1992. Möödaniku sügavusest tuleb ikka ja jälle tõsta mälu silma ette need kellele rahvana võlgneme kaugelt rohkem kui üldlaulupeo idee elluviimise. Ja kelle suhtes on meil meelespidamise kohustus. Sest meie seisame eelmiste õlgadel ja esimesteta ei saaks olla järgmisi. Kui Jannseni loodud Postimees lubab esimese üldlaulupeo 150. aastapäeva eel nimelt 26. juunil käesoleval aastal oma kultuurilehekülgedel teatada, et juba pool sajandit üldlaulupeo avalauluks olnud Koidu autorid on Aleksander Kunileid ja Gustav Ernesaks siis järgmist laulupeo juubelit ei pruugi enam tulla. Ülbuse pealiskaudsus on meie suurimad vaenlased. Terve sajandi. Läbi võõrvõimu surve aegade on tulnud säilitada kooslaulmise võimalus mitte kaotada lootust tulevikule kirjutada see lootus lauluks sensorile tabamatuks ja kuulajale lauljale toimivaks sõnumiks. Tunnistagem. Seda võib vaid see, kes tunneb lauldud sõna väge. Meie minevik on lauludes meiega ainult palju kannatanul, rahval avanevad laulu sügavamad allikad. Ja kooslaulmine ongi rohkem hingeelamus kui lõbuasi. Kui keisririigihümne välja jätta, siis lõppes eestlaste esimene laulupidu Aleksander Seppelmann kuni leiu kahe lauluga. Mida me Kunileid just teame? Kunileid justkui inimesest ei tea õieti midagi. Esimese üldlaulupeo ajal oli ta 23 ja pool. Ja kui ta teispoolsusesse varises Poltavas juulist 1875 siis oli ta 29 ja pool. Me teame, et ta oli Cimze seminaris nii õppija kui ka õpetaja rollis. Et ta töötas Peterburis Kaczynus, et ta kaotas Peterburis korteri tulekahjus ilmselt kõik oma käsikirjad. Jäta 73.-st aastast. Oma kehvade kopsude tõttu läks Poltavasse maetud Poltaava luteri kalmistule. Selle kalmistu peale tehti nõukogude võimu ajal autobaas. Need mõned käsikirjad, mis meil Kunile just on on seetõttu väga haruldased. Ja me peaksime tema laule kuulama ehk avatuma südamega. Sest see on eestlaste heliloomingu alguspunkt.