Algab saade laulupidu 150. Stuudios on muusikateadlane. Tiia Järvlaulupidu 150 Laulupeo märgilisemalt laulud. See teema tuli klassikaraadiol toimetuselt. Tuleb tunnistada, ülesanne tundub võimatuseni raske. Puudus ju siinkõnelejal võimalus läbi viia ulatuslik küsitlus. Nii olgu kuulaja leplik, kui tema lemmikud siinkõneleja avalikust välja on jäänud. Probleem on rakursis. Kõigi nende arvamused hea laulu kohta. Sellest võiks kirjutada, kui mitte poeemi, siis vähemalt paar doktoritööd. Igatahes. Suured heliloojad kirjutavad suurt muusikat enamasti vähe hoolides interpreedi langevatest, raskustest selle ettekandmisel. Ma ei oska öelda, kui palju on meie laulupidude jaoks heliloojatelt lugusid tellitud. Mart Saar põlastas seda ütlemist ja tähendas irooniliselt saapaid, tellitakse. Ammugi mitte, siis ei oska ma öelda, kui palju tellitutest ka repertuaari püsima on jäänud. Mulje on, et sünnib üks kooriteos ja mingi aja möödudes otsustajad otsustavad selle üldlaulupeo kavasse võtta. Otsustuste kriteeriumid on segased ja sõltuvad väga paljudest asjaoludest. Näiteks autori ankeedist. 1910. aasta üldlaulupeost see oli siis tsaariaegse üldlaulupeo viimane jäeti kõrvale Konstantin Türnpu. Peaaegu üleni eesti autorite teostest koostatud programm tõrjus Eesti üht parimat koorijuhti ja kooriheliloojat tema tööalase seotuse tõttu saksa ringkondadega. Unustati, et kui enamus Peterburi haridusega eesti muusikutest teenis leiba Eestist eemal oli Konstantin Türnpu ometi kodus Tallinna muusikaelu üks edendajatest. Kui tahta terav meelitseda, siis ega Artur Kapp Astrahanis ka Eesti muusikakultuuri ei edendanud. Kõnelemata Miina härmas Kroonlinnas ja nii edasi. Vanem kuulaja ehk mäletab, mis juhtus Riho Pätsi Tuudur vetiku ja Alfred Karindi loominguga pärast seda, kui nad enne 50. aasta laulupidu arreteeriti. On teada juhuseid. Meie err oli Elde rikas, 100. ikka saani yhel vana Emmiskige yhel. Cyrillus Kreek, meie err 1918 valminud lugu. Kleiti ei olevat sünnis härra kohta öelda. Nii. Sest härrad ei sõitnud ju tõesti mitte siga Sonyes ega emis kõige ees. Ja kreegi, meie err jõudis üldlaulupeo kavasse kaheksandal üldlaulupeol ja jõudis väga viimasel minutil. Kava oli juba kinnitatud. Ja laulupidu see kaheksas toimus juht 1923. Esimene Eesti vabariigis. Aga 22. aasta novembris alles võeti see kreegi eemalejäämine laulupeo kavast veel kord ülesse ja otsustati kiirkorras siis lisada ette nähtud kavasse. See oli muidugi skandaalne lugu, sest sellest laulupeo kavast esimese valuga jäeti välja ka keegi Mart Saar. Tekstil. Laulu tekstil võib teatud ajaloolises situatsioonis tekkida sobimatu Haldext. Need, kes nõukogude ajaga on kokku puutunud mäletavad niisugust massi laulu meil süda, kerge on lõbusast laulust ja seal üks salm algab. Meil laulud aitavad elada, võita nõukogude aegsest toitlusprogrammist, tabasse süsteemi väga kitsast kohta. Mõnikord tehti teksti ringi, et kuulajal ei tekiks inetuid mõtteid kaasaja kohta. Mart Saar Leelo, 1919. Mis need ohjad Meida hoidvad. See lugu jõudis siis ka nagu eelpool öeldud, viimasel minutil, 23. aasta üldlaulupeole. Ja tekst on teadagi rahvaluulest. Niipea kui Eestimaal võidu liputas Verevis heljumas tuul laulude. Niipea muutus Mart Saare leelo tekst olevikust minevikku. Tsensuur oli põhjalik tsaariajal ja töötas väga hoolikalt ka nõukogude perioodil. Samas peab tunnistama, et Nõukogude massilaulud, mida üldlaulupeokavadesse teatud aegadel üsna palju võeti olid muusikaliselt kergesti meelde jäävad. Kes mäletab? Nad olid enamasti marsilised, elavad shoursed. Ja võib oletada, et nende äraõppimisega tehnilises mõttes ei olnud palju pingutusi tarvis teha. Milline on laulupeo hea lugu? Ta peab neil lauljat kui kuulajat kõnetama. Tekstist peab eestlane teadagi väga lugu. Ajastu konteksti muutudes peaks hea laulu tekstisõnum. Oleme aegadeülene. Miks mõnel laulu sõnum toimib igal ajal? Selle äraseletamine käib siinkõnelejale üle jõu. Meie parimad laulud on nii-öelda Isamaausku. On kirjutatud eesti luule parimatele tekstidele. Ja eesti luule on väga hea. Kuigi eestlane vahel ka luiskamist luuletamiseks nimetab. Aga see rahvasuine ära luuleta ei tähenda tõesti mitte hoolimatult suhtumist luulesse. Alates Koidulaga, Jakobsoni kooli lugemisraamatus Juhan Liivi, Ernst Enno ja väga paljude teisteni välja. Eesti koolilaps õppis väga palju luuletekste pähe. Ja kui need lauluq sündisid omandati need tervikteostena peaaegu et vist pool vaistlikult. On avaldatud mõtet. Üldlaulupidu olgu poliitikast prii. Aga kunst on alati poliitika. Eriti niisugusel suuri hulki hõlmavale üritusel. Ja laulupeo algusest peale. Esimesed 40 aastat on tulnud Eesti laulupeoks küsida luba võõraste käest ja pärast paarikümneaastast iseseisvusaega. Järgmised pool sajandit. Ka jälle on võõrastel õigus lubada ja keelata. Kes, millal ja mida teha tohib? Millised on üldlaulupeo märgilised teosed? Usutavasti kõige enam sellised mis puudutavad rahva hinge. Kas siis selle maa keel? Veljo Tormis laulu algus. Eesti raadio segakoor anšüloya. Muusika kui kunst mitte kui ajaviide. See arusaam oli Rudolf Tobiase puudusega, Karl August Hermann, neil. Tobiase seisukohti jagas täielikult Eduard Tubin. Ja sellele nimede väikesele reale tuleks ilmselt palju lisa. Kui me hakkaksime hoolega mõtlema meie suurte heliloojate peale Küsisin mõnda aega tagasi viielt tuttavalt koorijuhilt nende arvamust laulupeo oluliste laulude kohta. Kõik küsitavad on koori juhatamisega ka tegelenud üle 30 aasta. Üks neist tõi välja neli laulu teine tõi välja kuus laulu. Kolmas leidis, et laulmine peab valmistama rõõmu ja lõi tänavuste mitmete uudisteoste peale käega. Neljas tõi välja 29 laulu. Viies analüüsis üldlaulupidude kavasid 1960.-st aastast alates ja hindas ka nende tervikmõju ebahuvitav nõrk, väga hea. 85. aasta laulupeo kohta. Kõige igavam repertuaariga 90. aasta kohta tervikkavana mõjus hästi. See viimane koorijuht tõi esile kokku 112 teost. See materjal väärib edasist uurimist. Aga kuulaja mõistab, et meile saateaeg ei luba olulist ka ühe kooriliigi piirides esile tõsta. Piisavalt. Vokaalsuurvormidest ei saa juttugi teha, kuigi heliloojad nende ettekandmist laulupeol vägagi sooviksid. Sellest on kirjutanud nii tobias kui Tubin. Aga sümfooniakontsert, laulupidu päriselus koos on kui ebavõrdsete kooslus. Mõlemad pooled tunnevad end kannatajana. Heliloojate soov on mõistetav kuulajale sügavama elamuse pakkumine, nende hingeline harimine muusikaliselt arenduslikuma teose kaudu. Ehk on siiski mõistlik kanda tervikonna vokaalsuurvorme, et kirikutes ja kontserdisaalides ja A capella repertuaari lauluväljakul. Lõppude lõpuks oluline on, et rahvas laulab koos laulu toime, on raskesti sõnadesse pandav selle kogemine. On eriline tundmus, mis parimatel hetkedel ülendub Katarsiseks lauldud sõna. Ja ma tuletan meelde, Juhan Aavik ütles Karl August Hermanni lauldute kohta. Et tähtis polnud mitte see, mida tollel ajal eestlased laulsid vaid tähtis oli, et nad üldse laulsid. Gustav Ernesaks ühes juubelilaulupeo eelses artiklis kirjutab sedasama. Tähtis oli, et inimesed tulid kokku ja laulsid. Omaette uurimist vääriks kuidas üks või teine laul laulupeole jõuab. Koit, Mihkel Lüdigi ja Friedrich kuul borši. Poolt 1904. aastal kergel käel ja kiirel tempol valminud lugu mulkide uhkuse rahuldamiseks. Kuidas nad arvasid, et oleks ikka rohkem hääli kui neli? See lugu oli esimest korda üldlaulupeol 1923. Laulupeo avalauluks tõusis ta 969. Ma oletan, et see võis olla Gustav Ernesaksa idee. Ja Koit on sealtpeale laulupeo tule süttimise lugu. Aga kui hoolega kuulata, laululoits meie usule lootusele armastusele, nii seal ju hõisatakse taevasse tõusku melootuse loit. Mihkel Lüdigi Koit Eesti üldlaulupeo ühendkoor Jüri variste Miina härma meeste laul. Mart Saar, Leelo Vabariiklik koorijuhtide segakoor, Arvo Ratassepp. Mart Saar põhjavaim. Eesti raadio segakoor Tõnu Kangron. Konstantin Türnpu priiuse hommikul. Tallinna Kammerkoor, tehnikaülikooli kammerkoor Aivar Lewinsky. Cyrillus Kreek meie r, Eesti raadio segakoor, iri, variste. Eino Tamberg. Isamaale Eesti raadio segakoor Jüri varist. Arvo Ratassepp. Eesti mullad, Teaduste Akadeemia meeskoor, Arvo Ratassepp. Ester Mägi Viru lauliku mõtted, Estonia seltsi segakoor Heli Jürgenson. Rene eespere ärkamise aeg. Eesti filharmoonia kammerkoor, Tallinna kammerorkester, Tõnu Kaljuste. Peep Sarapik. Ta lendab mesipuu poole. Kooriühingu kammerkoor Kuno areng. Mart Raua viimaseks jäänud luulekogus ära teeline. See ilmus 1978 on haiku. Kas tunned maad, mis laululavalt läks kodu poole kõndima? Mihkel Veske 1873. aasta tekstist elegantselt Gustav Ernesaksa, hakkame mehed minema teise rehani mis kirja on ju pandud 1000 933938 kõlab see laul üldlaulupeol. Ja mõelda on tore. Tollel hetkel on Gustav Ernesaks veel 29 aastane. Ta on täitnud ühe omale seatud ülesannetest kirjutada mõni laul laulupeo jaoks ja kui õnnestub, siis ka seda laulupeol kunagi delegeerida. 38. aasta üldlaulupeol, kui laul läks kordamisele oli helilooja ka esimest korda laulupeo koories dirigendina. Kuidas Mart Raudnüüd siis siia sattus, mõtleb mõni Mart Raudõppis Tartu muusikakoolis viiulit ja otse loomulikult riista hiljem ka oma poja Eno Raua, Tallinna konservatooriumi professori Johannes Paulseni juurtel viiulitundi. Mart Raua sõnaosavust, väike vormides epigrammides ja nii edasi. Teavad väga paljud tema kaasaegsed. Gustav Ernesaks, hakkame mehed minema. Üldlaulupeomeeskoorid, Gustav Ernesaks. Laulupidu. 150.