Veljo Tormise unustatud rahvad on kooriteos, mis on pannud aluse reisidele ja kohtumistele, mis päädisid tänavu juulikuus liivi, vadja ingeri isuri, vepsa ja karjala vanadel rahvalauludel põhinev kuueosaline Koorits. Kell on olulist rolli mänginud kammerkoor Collegium Musicale tegevuses. 2013. aasta hõimupäevade raames tuli tsükkel tervikuna ettekandele hobuveskis ning aasta hiljem toimunud kontsert salvestusest valmis. Duubelalbum. Teose ettevalmistus oli seda erilisem, et toimus koos Veljo tormisega ning samuti oli tihe kontakt keeleteadlaste, eeskätt Marje Joalaiuga, kes Tormise teoste jaoks omalajal tekste redigeerisid ja nüüd lauljaid hääldusega aitasid. Algusest peale oli idee minna unustatud rahvaste radadele ja viia need laulud Tormise muusika kaudu nende inimeste juurde tagasi. Pääsuke päeva lind lendas terve suvepäeva, otsis pesapaika. Viimaks leidis mätta, tegi pesa ja munes munad. Siis aga tuli merelt tuule vihur veeretas pesa vett ja munad merre laiali. Pääsuke päeva lind lendas kärmelt sepale. Kullasepp tao mulle raudreha vaskvarrega. Sepp tagus raudreha vaskvarrega. Tänu soome-ugri ja samojeedi rahvaid koondavale Fenno-Ugria asutusele eesotsas kadi raudalaineni ja Taisto rauda. Laineniga anti kätte õiged teeotsad ning kolmel suvel reisisime koos nendega Kuue rahva asualadel. Kui 2000 seitsmeteistkümnenda aasta suvel külastasime põhja Karjalat nii Soome kui ka Venemaa territooriumil eelmisel suvel viis t Ingerlaste vadjalaste ja vepslaste juurde ning sügisel külastas koor liivialasid siis sel suvel jõudsime vadjalaste ja isurite juurde. Ja sellest reisist järgnevalt kõnelemegi. Unustatud rahvaste radadel reisis Miina Pärn. Pääsuke päeva linn hakkas rehaga merre treinitsema sai kätte poole rebu ja poole valget. Muu jäi merre. See sai tähtedeks taevasse. Munavalgest sai kuu muna regust. Päike. Reis algas laupäeval, 13. juuli varahommikul ning esimene kontsert toimus samal päeval kuporje linnuse õuel, kuhu oli kokku tulnud ligi sadakond isurite ja vadjalaste ja ingerisoomlaste kogukonna esindajat. Kontserti oli kuulama tulnud ka Leningradi oblasti muuseumite peadirektor, kelle sõnul oli eesti koori esinemine emotsionaalne ning südamepõhjani liigutav. Ta avaldas ühtlasi lootust, et kui algus on tehtud, siis leiavad tema juhitud muuseumivõrgustiku 27-sse muuseumisse. Edaspidi tee ka teised Eesti muusikakollektiivid. Enamik järgneva raadioreportaaži heliülesvõtteid pärineb aga reisid teised päevad, mil toimus isuri kultuuripäev Viistino külas. Ei oma Ingeroski. Need hääned Elle Lion söjamees, need sanan vetis meri niida sallu ja toob tuulid. Seal esinesid kohalikud kollektiivid, tantsuansamblid, kandlerühmad ning Avatiga isuri kivi. Esinejaid tutvustasid sündmuse peakorraldajad, isuri muuseumi juhataja Elena Kozlova ning giidnikidatjaks kohv. Lähemalt ja kaugemalt kokku tulnud pidulisi tervitasid isuri päeva korraldanud ja toetanud Kingissepa rajooni ja Leningradi oblasti ametnikud, samuti nord Stream kahe juhtkonna esindaja, kelle toel peaks järgmisel aastal valmima traditsiooniline keraamikatöökoda. Selle kinnituseks avatigi muuseumi eeskivi. Pealegi koti vam Sooval. Kõneleb Leningradi oblastivalitsuse teedekomisjoni esimees Juri Ivanovitš Zapalatski. Me soovime, et meie armsad isurid, kes elavad meie piirkonnas, areneksid, et sünniks palju lapsi, et saaksite oma kultuuri näidata mitte üksnes meie maal, vaid ka piiri taga. Täna näen siin peol palju külalisi, mida teile soovida? Rahulikku taevast, rohkem laste naeruõitsengut. Teie piirkond areneb väga intensiivselt ja õigesti. Teil on kool, ehitatakse teid, areneb tööstus. Viimasel foorumil, mis toimus Peterburis, kirjutas Leningradi oblast alla 3,1 triljoni rublase lepingu mis on Venemaal enneolematu ja millest üle poole läheb Kingissepa rajoonile. See võimaldab meil areneda, kasvada ja olla õitsev piirkond. Nõnda kõneles Juri Ivanovitš Zapalatski, kes tervitab isuri päeval külalisi Leningradi oblasti kuberneri poolt. Järgnevalt sai sõna Kingissepa rajooni hariduskomisjoni esimees Aleksander Ivanovitš, Sergejev. Täna on tõepoolest suurepärane imeline päev. Isuri rahval on väärikas koht meie maa rahvuslikus kultuuris on käidud läbi raske tee, ilus andekas rahvas elab ammu sellel suurepärasel külluslikult maal. Esiteks tahaks öelda tänusõnad esivanematele, kes seisid selle rahva lätetel. Suur tänu isuri kultuurile sest kultuur on edasiliikumine. Kindlasti on paljud tehnoloogilised vahendid, mida kaasajal kasutatakse olemas kultuurile. Selles on oma osa ka meie suurepärasel isuri rahval. Tänan kõiki ametiisikuid ja muidugi nord Stream kahte tähelepanu eest, mida nad osutavad isuri kultuurile. Tänuga kõigile, kes selle kultuuri arendamisega tegelevad. Soovitan kõigil aidata isuri kultuuri, säilitada nii tähelepanu, huvi kui materiaalse toetusega. Globaliseerumise tingimustes on see keeruline ja raske protsess ja kultuuri säilimine sõltub Neist. Kingissepa rajooni juhtkonna poolt jagas tervitusi rajooni hariduskomisjoni esimees Aleksandr Ivanovitš Sergejev. Ja siis oligi aeg kõneda nord Stream kahe esindajal, kes kivi pidulikult avas. Nord Streami esindaja Dirk on aamen, tervitas kõiki kohalviibijaid ning sõnas, et tal on rõõm ja au isuri päeval viibida. Tundub, et õiglus on siiski olemas, ilusad inimesed, kaunis koht ja päikene, paistab, mida veel. Nord triimul tuli siia piirkonda, et arendada välja üks suur projekt ja tuli, et jääda paljudeks aastateks. Tulime teile naabriks ja tahame käituda nagu naabrile kohane. Soovime osaleda ja panustada kogukonda ja inimestesse, kes siin elavad. Iibe vististi mõtlesime siinses töös Bristradiskuva. Dirk fonoomen kuulutas välja, et sinnapaika kerkib peagi isuri keraamika ja keelemaja. Järgnevalt kergitasidki ametiisikud isuri kivilt, valge rahvariidemustriga ääristatud lina ning konfleti sajus. Avati isuri kivi esidelgi. Nõnda avati Viistinos isuri külapäeval isuri kivi. Sellega lõppes ühtlasi ka ametlik osa ning järgnevalt oli aeg lavale astuda kolleegium muusikaalel, kes tõi kaasa Veljo Tormise koorimuusika. Veel neid. Isuri päeval rääkisime jutult Dmitri haraka Zaitseviga, kes on üks isuri kogukonna eestvedajaid. Ta juhendab kohaliku rahvatantsurühma, on muuhulgas käinud ka ise eesti tantsupeol, aga tegelikult on ta ÜRO põlisrahvaste alalise foorumi ekspert. Küsisin temalt, miks isuri päeva peetakse just 14. juulil. See on iduri kultuuripäev, meil on see pidu kümmend aasta ja ele, meil on ribaka päeva. No nüge i kana, meil on ju ribaga kolhoosi Kalemis kolhoosieo. I nüüd see on tradiitseja iga Suvota Meil on tame ribaga päeva. Nüüd see on ribaga päeva pluss Viistina, avalda käed. Ja distiteetnazad. Ikkagi ta võllaküsimus, kui praasnika, usun. Mis pidumi meil bitte. Padumalistu Isorzkynusna paa tagas isuri Ingeroosin kultuuri meele pita paa tagas maale? I Reschilistu pudid isuri päev, kaar, ribaka päev. Suvota. Toosun võid, nuppa, tom, takk, normaalne, normaalne ei. Nüüd viis aasta, mil isuri päev. Isuri musi. Ma lähedal ümberil suurimas ei. Bakruk i. Nibud Fotak. Te olete ise isur või või? Ingerulised Ingerainen soiku lainen. Kõnet. Nord Stream ei saa ta pahvas. Eda jori räägisivad Toisele. Te ise juhendate seda tantsuringi või Dielega teda tantsevanie Stoeda. Joka poos Ingeroolised kääveta Eestisse viron maale, Ingerennas ingerisoome tantsu ja laulu Brazningallemm. Meie naised. Naiseta tulivad tagas piiska saali. Tsüklortid ETV. Mustami Nabrita naastu Bowitšadzesto iga aastal me ajame Eestisse laagrisse. Ingerisoomlaste suvelaagril. Nõnda kõneles Dimitri haraka Zaitsev, kes on ÜRO põlisrahvaste alalise foorumi ekspert ja isuri kultuuri eestvedaja. Lõpetuseks räägime ühe laululoo. See on laul nimega marojaani, mis kõlas isuri päeval nii kohaliku ansambli esituses kuid on ka osa Veljo Tormise tsüklist unustatud rahvad. Laul räägib loo kahest tõest, kes on otsustanud mitte abielluda ja võimalikud kosjalised maha koksata. Isuri päeval oli kohal mees, kelle vanaema on selle laulu kunagi rahvaluule korjajatele laulnud. Kiiev põlijatel ju piim, õie Prismi. Nõnda kõneles oma vanaemast Jekaterina Andrejevna Aleksandrov na lapselaps, kes oli kuulnud ka Veljo tormisest, teadis tema kantaat. Lenini sõnad aga ei teadnud, et helilooja on tegelenud ka soome-ugri rahvaste, sealhulgas isuri ja vadjalaste rahvalauludega. Oma vanaema meenutas ta kui kristlikku isuri naist, kellel oli haruldane mälu ja kes teadis peast palju runolaule. Tema juures käisid rahvaluule uurijad sealhulgas ka Tartu ülikoolist. Kodus laulis ta kogu aja ja laulis igasuguseid laule. Üks tema lemmikutest oli ka marujaani. Sellised olid muljed, kolleegium muusikaale reisist unustatud rahvaste radadel, mis toimus 13. ja 14. juulil ning viis isuri ja vadja aladele. Kolleegium muusikale esitas osi Veljo Tormise suurteosest unustatud rahvad. Helilooja on öelnud, et kirjutas teose ajal, mil need rahvused olid kadunud maailma ja võib-olla ka meie endi poolt unustatud. See muusika on meeldetuletuseks ja hoiatuseks ka meile. Et meie kuulume ka sellesse seltskonda, kes ükskord võib-olla unustatakse. Läksin kodunt välja. Lõin varba vastu kivi, hakkasin nutma. Tuli kuldne kutsuma. Tuli hõbedane hüüdma. Aga mina läksin kõige noorema venna saani. Tema viis mind õue ja päeva tanumale. Kuu tütar kudus kuldkangast. Kuldlõng läks katki. Neiu hakkas nutma. Neiu nuttis, pisar veeres, silmad põsele, põsed Helmetele helmeste maha. Sinna sai kolm jõge, kolm mäge ja mägedele kolm kaske. Kolme kaseokstele lendas kolm kätt. Ühel oli kuldne hääl. See oli mu kallis isake. Teisel oli leinahääl. See oli mu armas emake. Kolmandal oli hõbedane hääl. See oli oma vennake.