Meil on väga hea meel tervitada esimest külalist, proua Agera, tere. Tere, aitäh kutsumast. Proua kera, teie olite eile Kadrioru roosiaias, kui algas uus traditsioon ja ja antilaulupeo kodarrahad inimestele, kes on aidanud hoida üleval laulupeokultuuri ja meie tantsumaastiku hoidnud säravana sellise juubeli pidustuse eel saada märkimine, see on kindlasti ülendav. Kuidas te ennast tundsite? Jah, see au mul oli. Kuidas ma ennast tundsin, kõigepealt oli mulle suur üllatus, ma ei teadnud sellest mitte midagi. Ma sain sellest teada eelmise päeva õhtul. Ja ma ei saanud tükk aega aru, mida see üldse tähendab ja enne, kui ma sain kätte sama päeva hommikul presidendi kantselei poolt saadetud kutse ja siis ma nägin, miks mind on sinna kutsutud. Tükk aega ei osanud võtta seisukohta, aga mul oli niisugune õõnes ja ütlen ausalt piinlikkuse tunne, miks. Kui ma nägin seda seltskonda, kes seal koos oli, mul oli nii hea meel üle aastakümnete näha jälle Ilmar Mossi näha seal Vaike Uibopuu, näha paljusid koori juuste näoorkestri juht Leho mundrite Heldur saadet. Ma ei olnud neid aastakümneid näinud, aga me oleme täpselt samuti jälle aastakümneid teinud niivõrd ilusat ja meeldivat koostööd. Ja, ja kui ma siis kuulsin, et me saame ühesugused aumärgid siis ma mõtlesin ta taevas, minu töö ei ole ju võrreldav selle tööga, mida nemad tegid. Mina. Kas ma ikka olen laulupidude traditsiooni hoidja? Võib-olla et ma olen nende hoidjate tööedastaja vahendaja Eesti rahvale? Ma ei ole ju võtnud osa üheski laulupeost lauljana, mina ei ole seal kaare all lauljana seisnud, küll olema staadionil tantsinud. Ja seda tunnet ma tean jalgades kuni juuste otsani välja, mis tunne on staadionil tantsida. Aga edasi olen ma ju tõesti ainult vahendanud seda teiste inimeste suurt tööd, mida kõikide taidluskollektiivide juhid teevad ja ka professionaalsete muusikute töövahendaja olen ma ju olnud. Nii et ma ütlesin seda ka ilma Adamsonile ilma ettusest kuulamiskompleksi sa vait ja, aga, aga et kui ma võrdlen Lübennas sinuga, siis, siis see ei kannata võrdlust, muidugi oli väga meeldiv ja loomulikult oli see südantsoojendav ja ja loomulikult oli kõik seevastu võtma ja, ja tore ja, ja sellele järgnev tantsupeo see esimene, see ei olnud etendusse, oli peaproov. Mis seal vaike rajastel ja tema brigaadid on niivõrd hästi välja tulnud, üle ootuste. Et see päev oli, see oli minu jaoks kaks rõõmude päev. Seda on, seal on väga hea kuulda ja lubage klassikaraadio poolt teid kogu toimetuse nimel õnnitleda selle ilusa kodarraha saamise puhul. Aitäh. Aga proua Akeraal, öelge, mis tunnetega te tulete siia lauluväljaku raadiotorni? Ma olen seal juba veerand tundi istunud ja imestanud ja imetlenud seda lugu. Siia oli väga tore tulla, aga me olime mitu korrust kõrgemal, siin esimesel korrusel, kus me praegu olime, oli hoopiski KGB julgestusseltskond. Siin oli niisugune hea tunne veel, ei olnud korralikke laudu ega, ega niisugust tehnikat. Ma ei ütleks, et kõik oli ligadi-logadi, me tegime ise selle kõik väga hubaseks ja, aga meil oli, ma reeglina ju tegin otseülekandeid koos Toivo makiga. Jah. Meil oli üks väike kabiin, kuhu me kahekesi ära mahtusid, meie, kui mina veel panin oma kihelkonna suur servitud rahvariide seeliku selga, siis toimub aeg-ajalt küsis, et kuhu mina Aga aga see oli, see oli tore tunne ja, ja sellel oli see võlu, et Ma olin kogu selles seltskonnas, kes sind lauluväljakule oli, maalin nendest kõikidest üle, mul oli täielik ülevaade, kus midagi toimub. See, kuidas ma nüüd oskasin seda saates kuulajatele edasi anda, noh, see oli juba minu professionaalsuse küsimus. Aga siin olla oli väga hea ja väga mugav, kuigi ma pean teile markeli ausalt tunnistama, et seda laulupeo ühendavat emotsiooni, milles kõik lauljad räägivad ja orkestri mängijad, mina tundnud ei ole, sest mina olin klaaskabiinis. Ainult nägin seda emotsioon, aga füüsiliselt emotsionaalselt ma seda ju ei tundnud, ma ei saanudki oma emotsioonidele võluvõime anda, sellepärast et ma pidin ju rääkima, ma olin vahendaja. Jah, teil oli vaja hoida oma aparaat eraldi emotsioonidest siis ja, ja üks asi, see, aga teine asi ja kõige tähtsam on ikkagi see, et ma pidin kontsentreerima oma tähelepanu lauljatele, mängijatele, publikule, mis toimel sellel väljakul toimuvale. Sellele ma pidin pühenduma, ma ei saanud oma emotsioone valla lasta, ma räägin näiteks ühe sellise fakti, kui lauldi Mu isamaa on minu arm või kui lauldi hümni, selge see, et nende laulude ajal me ei rääkinud. Me olime Evoka. Ja siis tekkis ükskord senine küsimus all istusid partei ja valitsuse juhid ja eks nad siis nägid, et üleval laua taga kõik istuvad seal. Aga meie sel ajal, kui hümn kõlas meie valmistasime ette oma järgmisi tekste ja jagasime tööd, sina räägid sellest, sina sellest. Ja siis ühel hetkel tuli, minu meelest oli peatoimetaja Toomas Velmet ja ütleb, et kuule, et hümni ajal tega istute. Ja loomulikult me teeme tööd. No aga sa ei räägi sellest, aga kas sa kujutad ette? Kui ma siis nüüd hakkan pärast hümni siin kitsas ruumis neid toole laua alt välja sikutama, et istuda ja hakata rääkima, see ei tule kõne allagi. No selle asjaga me saime ühele poole, aga kui hiljem tekkis probleem finaaliga Mu isamaa on minu arm, siis usute või ei usu, aga kere ise hakkas tooli pealt kerkima. Kuigi me ju ei rääkinud ja ei, ei ei saanud ju kaasa laulda. Ja ühel hetkel siis vaatasime Toivo makiga teineteisele otsa, Toivo Makk neelatas, aga minul jooksid pisarad. Toivo küsib mu käest. Mis sul viga? Mõtlesin, et las ma nüüd meelatama hakkan kohe rääkima. Nii et noh, need on niisugused. Ma usun, et väga paljudele inimestele täiesti arusaamatud emotsioonid ja, aga samas mind praegu kavaneb, neelatav, on need teie mälestused. Ma pean siiski võtma julguse kokku, vaidlen teile vastu, et elate siiski saanud selle laulupeo emotsiooni teises vormis, aga, aga midagi sellist, mida poest osta ei saa ja teistmoodi ja muidugi see, see on sõnulkirjeldamatu, mis lauluväljakul toimub. Üks asi on see proov ja siin proovil olla, aga teine asi on olla vahetult peol. Ja vot see, mis sa siis siit klaaskapis saad, meie nii avatud ei olnud nagu teie-meie olime tõesti pisikest klaaskabiinides ja. Aga see kõik oli, see oli midagi sellist, mis kunagi ei kordu, iga peo ajal oli seise mood. Ja meil praegu laulavad siin meie jutu alla, kui nii võib öelda Elo Üleoja juhatusel lastekoorid ja seal Jaan Lepiku Maarja kuld, mille seade on teinud Kadri Hunt ja Margo Kõlar. Aga veel Öelge mulle te ennist ütlesite selle hümni ajal ja Ernesaksa laulu ajal püstitõusmise ja mittetõusmise asjus. Aga kui palju sekkuti teie töösse eelmise riigikorra ajal, kas te pidid oma loomingut, Ta on kärpima või kuidas see oli, kui palju sekkuti? Vaadake, teil ei ole ilmselt praegu ühtegi teksti. Meil pidi olema nädal enne laulupeo otseülekannet sõnasõnaline tekst esitada peatoimetaja kaudu komitee esimehel Glavliti kaudu valgesse majja keskkomiteesse. Meil pidi olema sõnasõnaline tekst ka intervjuudeks, mida meil ju ei olnud. Intervjuud tulid otse. Meil pidid olema ka väljaku kirjeldused, sõnasõnalised ja muidugi ka oli teine asi oli nüüd see, kuivõrd palju me selles kinni pidasime. Aga need tekstid olid meil muidugi kaasas ja laua peal, aga reeglina valt sinna. Me rääkisime me ikka seda, mida me nägime ja vahendasime seda emotsiooni, mis väljakul oli. Seda, et, et meiega juhtunud midagi, sellepärast et meie olime väikesed vetikad, tegime tööd. Aga ma ei mäleta, et ükski meie peatoimetajatest ei, Toomas Velmet, Teie, Aarne Vahuri, ei, Paul Himma. Et keegi oleks tulnud, öelnud, et tead, sinu pärast ma sain peapesu. Mitte keegi seda ei öelnud ja ma arvan, et et need, kes seda jälgisid need nüüd nii kompetentset küll ei olnud. Nad oleksid asjast aru saanud. Aga öelge mulle, kui kui te siin ennist rääkisite, et tal olid ikkagi väga piiratud väljanägemine praegu iga inimene võib ka raadiotorni sisse vaadata ja lugeda üle, mitu inimest siin on, kõik on klaasist, kõik on näha. Ja teil olid väikesed lauad üsna vähe ruumi, milline tehnika teil oli. Aga tehnika oli selline nõukogude aegne, nagu ta oli, meil olid ka niisugused väikesed puldid, helirežissöör istus kõrvalkabiinis, meil olid kabiinide vahel klaasid ja meil oli kogu aeg side selles mõttes, et uksed olid lahti ja kui oli vaja midagi öelda, siis üle ukse hõikasid. Meil oli alati Aarne Vahuri kohal, kes hoolitses selle eest, tema oli ülekandetoimetaja, et kõik jookseks, et ei oleks mingeid tõrkeid, et saatejuhtidel ei oleks mingeid probleeme. Meil olid väljaku reporterid kes läksid siis õigel ajal Aarne Vahuri käsu peale Väljakule tegid sealt oma väljaku intervjuusid, otsisid ja meil olid ka sellised abilised, kes otsisid väljakult esinejaid ja tõid need üles kas siis raadiotorni või siis väljaku reporteri juurde. Nii et meil töö sujus. Muidugi oli ju sellel reporteril, kes oli väljakul kaasas ka Eli insener, kellel oli üle õla suur kobakas saatja, klapid peas, siis tal olid veel. Tal oli veel üks assistent, kes me nimetasime kaablihoidjaks, kes hoidis neid elektrijuhtmeid ja kaableid ja, ja ma ei tea, mida veel. Aga ma ei räägi, noh, see oli raadios, aga ma ei räägi üldse teleülekandebrigaadidest, see seal oli armee. Aga meil oli ju väga con, geniaalselt toimiv seltskond. Igaüks teadis oma ülesannet, igaüks teadis, et vaat see pult või see mikrofon, kuigi tema seda ei kasuta, aga tema vastutab selle korrasoleku eest ja nii oli ja meile seda, et nüüd ülekanne oleks olnud tehniline praak või või seda, et ülekanne oleks katkenud või üldse ära jäänud. Niisugust asja küll ei olnud, mina küll ei mäleta. Aga kuidas käituti, kui toimusid laval ootamatused, mõni laul tuli kordusele ja mõni väga paha laul tuli iseenese tarkusest esitamisele. Mis rollis olid siis saatejuhid, olite ju väga mitme ja siis olime küll, aga saatejuht seda just ütleski, et lauljate soovil või tahtel vaatamata korraldustele ja nõudmistele nagu isegi kuulete, kõlab laul uuesti ja kes siis läheb dirigendipulti või kes ei lähe dirigendipulti või kuidas need asjad toimivad? Meie kirjeldasime seda, mida me nägime. Meie ju ei saanud vastutada selle eest, mis toimus laval. Aga kas te pidite pärast näiteks vastutama selle eest, mida te rääkisite, kas ei kuulata üle või midagi sellist? Ei olnud väga võimalik, et kuulati, aga mina küll ei tea, mind ei ole küll keegi sellepärast kusagile kutsunud, ega, ega midagi öelnud on olnud, seal siis oli laulupeo büroo laulud büroos enne pidusid leheväljaannete pärast kõikvõimalikke ootamatusi ütlus, ütlemisi ja, ja aga et meie oleksime tagantjärele saanud sugeda sellepärast, et midagi rääkisime valesti või midagi, ütlesime midagi tohtinud öelda. Noh, lõppude lõpuks me ju teadsime, mida tohib ja mida ei tohi. Ega me riik ei tahtnud kukutada ja ja mis siin veel lauluväljakul siis ikka toimide sai, mitte midagi, mitte kõige vähematki. Ja kui me nägime, et kellelgi hakkas seal üleval laululava kaare all paha ega me ei hakanud seda eetrisse, Kema kutsutakse arsti, vastupidi, me läksime ja ütlesime kellelegi, kes oli koridoris vabad. Kuule, mine vaata, äkki saame olla kuidagi abiks. Nii et. Ma ma ei oska öelda, kõik kardavad, et me olime hirmsasti kammitsetud ja käskude ja keeldudega paika pandud. Ei olnud. Me ju teadsime, et peab. Siin on nüüd see Lenini portree, sa pead selle ära kirjeldama, et see ripub, need rippusid reeglina siin selle raadiotorni galerii ja pea. Sa pead need ära kirjeldama. Me käisime ennem Toivo makiga alati lauluväljakul, vaatasime kõik üles, kirjutasime järjekorrad üles. Lugesime vurinaga sissejuhatuses need kõik ära, linnukene oli kirjas ja rohkem me seda ei puutunud. No see oli vaja ära teha, jah, see oli vaja ja kui peo alguses kõlas laul Leninist, mis oli ju iseenesest väga ilusa meloodiaga, siis me ei hakanud siin neid sõnu kommenteerima. Nad laulsid seda, aplaus oli, laul tuli kenasti välja. Aitäh, et esitasite selle, nüüd tuleb hoopis teine laul. Ma palun teid, pange korraks pähe, klapid, me kuulame ühe tillukese minutikese Eesti raadio arhiivist, aasta on 1990. Helise laul ja väärtusi, loovhelile uusi sõpru, sadu, kirgas ja sädeleb südamlik viis tervisi kõigile heli poolt Vii jaagu laul aegade teel. Selline moto on Tõrva linna naiskoorile helilisi ja nii nagu ütleb koori dirigent aina kalliste mõtestab selle moto kõige paremini lahti viimane rida kõlagu laul aegade teel. Ja lisab. Meie koor tahab oma lauluga öelda nii eesti rahvale kui kogu maailmale, et Eesti oli, on ja jääb. Et oleme eestlased, ainukesed omataolised kogu maailmas oma lauluarmastuse ja truudusega, sellele lapikesele maakerast, mis on meie kodumaa, meie laulu- ja tantsupeod on parim viis teadvustada maailmale, et me olime, oleme ja jääme, kuniks meie esivanemate traditsioonid on järeltulevatele põlvedele pühad ja rahvuskultuur ei sure, kuni elab käputäis sky eestlasi. Nii kirjutas meile siis tõrva naiskoori dirigent Aino kalliste. Tõepoolest. On suuri hõime ja rikkaid rahvaid, kel kuningaid ja vürst vallutusi ja võite. Meie oleme väikese rahva lapsed, kellele esivanemad võinud pärandada vaid töölaulu ja tantsuarmastuse. Seda vähem rikkusse on ja seda kuulsamini püüame seda hoida. No selline väljavõte 22. laulupeo teise kontserdi eel Te sõnastasite, tegelikult kogu laulupeo olemuse. See oli minu viimane laulupeo otseülekanne kahe aasta pärast ma läksin Eesti raadiost ära. Jah. Meie töötasime Toivo makiga selliselt, me ju teadsime, et laulupidu tuleb ja me hakkasime juba pool aastat varem sõitma mööda Eestit ringi. Kui mina läksin mõnda kuuri kusagile lindistama salvestama muusikat, siis sageli oli ka Toivo kaasas või siis me olime ennem omavahel kokku leppinud, mida Ma seal uurin ja mida mitte. Meil oli oma märkmikud mõlemil, kuhu me kirjutasime üles, et vot see on nüüd see paik, kuhu tasub tähelepanu suunata. See on see kollektid, kellest tasub rääkida. Ja siis üks paar kuud enne pidu. Me koostasime ühe küsimustiku, minu mäletamist järgi oli seal 22 küsimust. Ja me saatsime siis dollastele rajooni kultuuriosakonna juhatajatele need palvega ise jagada oma maakonnakollektiivide vahel, sest tema ju teadis, kes seal on ja, ja kellega tasub rääkida ja kellega ei tasu rääkida. Me saime väga huvitavaid vastuseid, sealt koorus välja meie muusikakollektiivide, ükskõik, oli ta siis orkester või koor või tantsurühm. Tegelik ajalugu, see, mis algas tõesti seal võib-olla. Noh, ma ei tea, tänaseks 120 130 aastat tagasi, aga millest ei olnud ei trükis, trüki ega ega ka avalikult räägitud, sest see kuulus sellesse aega. Kus olid siis Jannsen ja Jakobson ja Hurt, mina näiteks oma tekstides kunagi nende kolme mehe tõdemusi ega tõekspidamisi. Tänud, seda tegi väga osavalt Ivar Trikkel, see oli fantastiline, kuidas ta oskas oma tekstidesse nende meeste mõtted sisse niimoodi lükkida. Et need nõndanimetatud Glavletid ja kontrollid need said kolme päeva pärast alles aru, mida ta tegelikult ütles. Ja vaat nendest tagasi saadetud vastustest tuli siis välja meie muusikakultuurid, tegelik ajalugu. Ja seda me siis kasutasime ja. Ma nüüd ei ole päris kindel, võimalik, et ma tegin ka tõrvas mingi intervjuu mõne saate jaoks, aga ma arvan, et see, mida ma siin nüüd ette lugesin, siis ma lugesin, ma tundsin oma kõnemaneeri ära, et ma lugesin selle teksti maha ju siis tõrva, naiskoor, niimodi kirjutaski meile vastuseks ja selliseid vastuseid meil oli pakkide viisi, kui ma raadiost ära läksin, siis ma andsin vot niisuguse suure virna, peaaegu meetri paksuse teatri- ja muusikamuuseumisse. Ja seal ei ole mitte ainult meie tähendab minu ja Toivo makki otseülekannet tekstid vaid seal on just need kolled, tiivide vastused, kus välja nende tegevus, nende ajalugu, nende eelistused. Kas see seal oli üks küsimus, kas keegi selles kollektiivis osaleb, miks ta laulab, miks ta tantsib, miks ta mängib. Ja, ja seal oli ikka väga huvitavaid vastuseid, põhiliselt oli ikkagi see, et mis ma seal kodus istun, siis ei olnud neid vidinaid, mida tänapäeval näpitakse kogu aeg siis inimesed tulid kodust välja selleks, et omavahel suhelda. No mis võib-olla veel parem suhtlemise viis kui puhkpilliorkester või, või laulukoor või tantsurühm. Aga öelge mulle, te olite Eesti raadios 46 aastat, Te? Tegite erinevaid asju ja tõesti, teie Teie vahendada olid suured laulupeokontserdid. Kas see laulupeo olemus selle aja jooksul, kui te alustasite nende ülekannete tegemist ja, ja siis mainitud 94. aasta, kui oli teil viimane, 22. laulupeoülekanne, kas kas laulupeo olemus üldse Aja jooksul muutus või on siin mingisuguseid sellised vundamendid, millele ikka see pidu toetub? Sisuliselt on ta kindlasti muutunud, kui me vaatame kas või tänast laulupidu seda repertuaari siis seal on niivõrd palju uusi asju, niivõrd palju uusi nimesid, niivõrd palju uusi tellitud laule loomulikult laulupidu peabki muutuma, ega siis paigal seista ei saa, lõpmatuseni ei saa ju kuld rannakest ja Raimond kulli kodumaad ju esitada. Kuigi neid peab hoidma, neid ei tohi unustada, aga tervet laulupidu ainult selliste laulude peale üles ehitada ei saa. Nii et oma olemuselt on, sisult on ta kindlasti muutunud ja ma usun, et ka oma olemuselt tänu juba sellele, et üldlaulupidudele on kaasatud mudilaskoorid, lastekooripoistekoorid, see annab ju peole värvi mitte ainult muusikalises mõttes, vaid ka visuaalselt. Ja, ja eks see tähendab ka väga palju publikule, sest tullakse vaatama ja kuulama omi. Aga see, et laulupidu eksisteerib, kuigi siin oli ju ka selline aeg, kus taheti ikka väga kõvahäälselt laulupeod ära lõpetada, et sellega me ei jõua kusagile, on vaja laulupidu asendada festi muusika festivaliga. Aga aeg näitas ja osalejad tegijad näitasid, et see vundament, mis ikka 150 aastat tagasi rajati ja ehitati, see on niivõrd tugev, nii nagu Toompeamüürist, mitte üks kivi sealt ei kuku ja nii on ka laulupidu nii tugeval vundamendil, et üksikud hääled, olgu nad siis nihkuvad kui tahes ei, ei väära seda. Proua kera lõpetuseks võib-olla tuleks teema juurde. Mis on teile minu meelest väga oluline, sest see puudutab väliseestlaste uuesti laulupeole tulemist või siis laulupeole taasliitumist ja te olite esimene ajakirjanik, kes tegi intervjuu Roman Toi? Jah, mul on väga head sõbrad. Kanadas Torontos ja ma olin 88. aastal nendel külas 89 vanadest olin nendel külas ja minu sõbranna laulis siis Toronto Eesti Maja Estonias kooris. Ja noh, ta ju teadis, millega ma tegelen siin Eestis ta oli, siin on käinud ja ta võttis mind siis üht ühele proovile kaasa. Ja ma pean häbiga tunnistama, et ega ma ei teadnud siis, kes on Roman Toi maalin temas küll kuulnud, aga milline on tema tähendus meie muusikaga kultuuris, ega ma seda ei teadnud. Ja kui me läksime sinna Eesti majja ja ta seisis, ma läksin trepist alla, allkorrusel olid keldris nende harjutusruumid ja ta seisis seal nagu päikesepoisis ja sealt ta tuleb. Ta võttis meid vastu niisuguse näo ja olemusega nagu määraksime 1000 aastat tuttavad. Ja, ja teine, mis mind ka üllatas ja mida ka väliseestlased väga alguses ei tahtnud uskuda, oli see, et Eesti maja puhkpilliorkestri dirigent Uno Kook ei olnud kunagi ühtegi Eestist tulnud inimest vastu võtnud. Ja mind ta võttis ja andis terve poolteist tundi intervjuud Eesti raadiole, andis kaasa selle orkestrimuusikasalvestused. See üllatas kohalikke ja üllatas ka mind. Aga et see kvaliteet kõik oli selline, et no miks mitte. Ja ma tulin siia ja ma tõesti rääkisin, siis oli laulupeo peakomisjoni esimees, oli minu koolivend ja kooliaegne rahvatantsupartneri Indrek Toome. Ja ja Ilmar Moss oli siis väga aktiivselt juba laulupeoga tegev ja Leida Annus oli laulupeo büroo direktriss ja nad kuidagi haakusid, ütlesite kusagil, kollektiiv ikkagi on niivõrd hea tasemega ja sa teed juba Eesti raadiosse saata selles noh, ja kui nad tahavad tulla, miks mitte. Ja nad tulid ja mul õnnestus nendele korraldada Estonia kontserdisaalis soolokontsert. Ja mul on hea meel, et publikut oli terve saalitäis ja kõik jäid rahule. Ja noh, tegemist oli, see seal ei laulnud mitte ükski inimene, kes ei mõistnud eesti keelt, seal laulsid eestlased, need olid need inimesed, kes olid siit ära läinud kes olid säilitanud eesti keele ja eestluse. Miks mitte, aga, aga öelge Te, läksite sinna 89. aastal, kui meil juba niimoodi ikkagi väga-väga kääris, samas me olime ikkagi nagu veel surutud purki. Et kas te oskate öelda päris lõpetuseks. Me kõik kujutame ette siin Eestis elades, mida laulupidu meile tähendab, kas te, kas te saite aru, mida laulupidu tähendab väliseestlastele, inimesest, nendele, kes elavad väljaspool, mina sain sellest aru küll, aga nemad ise ei saanud taru, mida laulupidu tähendab, minu sõbranna oli kord siin ühel laulupeol olnud publikuna. Ja siis ta tuli üles raadiotorn ja minu juurde ja ütles, et lubama istun siin ja ma olen sellest karjast tüdinenud. Vaatasin talle otsa, mõtlesin, et mis juttu sa räägid. Nii et, ja ma sain aru, et Ta tuli siia, ta ei saanud aru, mida see laulupidu tähendas. Ta oli oma ema jutus kuulnud. Aga et see nii mastaapne on ja see niivõrd mõjus on, seda nad ei kujutanud ette. Ja kui see Estonia koor ja Otto Eesti meeskoor siin olid siis pärast me kohtusime nendega enne, kui nad siit ära sõitsid, siis nad ei jõudnud mind ära kallistada, mul oli juba kael kange ja täna siis ütles, et me ei oleks iial osanud ette kujutada, et üks laulupidu olla nii vägev. Kas laulupeol võib olla oht, et ta devalveerub? Aga see on meie enda kätes? See oleneb ju täiesti meist, kas me laseme sel sündida või ei? Vaadates praegu nii eilset tantsupidu ja neid noori juhte kui vaadates siin, et neid noori dirigente, kes kõik seda pidujuha juhatavad ja ma arvan, et eide valveerusest nendel on väga hea kool selja taga, nendel on väga head õpetajad ja nendel on veel neid õpetajaid, keda on õpetanud tanud eestiaegse kooliga õpetajad. Nii et juubelipeo, esimene kontsert, õpetajale tähendus on suurem, kui me võib-olla esialgu hoomame, me ei oska seda veel praegu aduda ja. Me saame sellest aru alles võib-olla siis, kui paar nädalat peost on möödas ja kõik, kõik need ülekeevad emotsioonid on juba maha rahunenud ja, ja lihtsalt rahulikult mõtlema sellele tagasi. Võib-olla siis me saame aru, proua keraama südamest tänan, et tulite täna siia raadiotorni Tallinna lauluväljakul ja oleme ilusa juubelipeo ootel. Me mõlemad. Ma tänan teid, aitäh Teile kutsumast ja ilusat pidu kõigile.