Segakooride liigijuht on Triin Koch ja, ja hetke pärast Triin lähebki sinna dirigendipulti, mis meenutab väga sellist laululuike ilus, pidulik ja valge, suurte tiibadega. Aga kas Triinul on ka ootused ja mis võiks olla tema kartused, seda kohe küsimegi? Triin Koch. Ta ei oska midagi selles mõttes, et maa, eks ma olen seal olnud ja ma umbes tegelikult aiman ja tean, mis hakkab juhtuma. Ootus on võib-olla hästi sügavalt seotud selle looga, mis ma ise juhatas Tambergi isamaale. Ja ma, kui ma mõtlen sellele ajale, mis meil praegu käes on, mõtlen sellele nagu, mis meie maal sünnib ja mis ka inimestes sünnib, siis ma lihtsalt loodan seda, et see suur segakoor, keda on 11000 inimest et nende käes on see, see võim ja see mingisugune võim võib-olla liiga ränksõnavõimalus öelda nagu, mis nad mõtlevad, võimalus näidata oma oma meelsust, võimalus näidata oma armastust, et ma seda ma ootan väga ja ma loodan, et see juhtub. Tamberg kirjutas selle loo, olles ise väga noor, ta oli alla 30. vistes suisa 25 oli kuskil 1955 või kusagil sealkandis. Kuidas see noor Tamberg tundis, selles ajas isamaalisust, kuidas teie seda näete? See on asi, mille peale ma olen tegelikult väga palju mõelnud, et kui me mõtleme, mis aeg siis oli, et see väga räige, väga räige aeg. Ma arvan, et, et lihtsalt see liinitekst ikkagi on teda naguniimoodi nagu kõnetanud ja käivitanud, et et vaatamata sellele sellele ajale, mis siis ümberringi olija nendele hoiakutele ja sellele meelsusele, et ta ta omamoodi noh, ega kui isamaaline sa siis olla said, on ju, et ega, ega ilmselt aga ta on omal täitsa uskumatul moel nagu suutnud selle minu arvates niimoodi kirjutada ja niimoodi nagu põimida selle mõtte siia sisse. Et ega ma ei tea, ma ei usu, et kedagi, see väga nagu häirida sai ka tollel ajal ja noh, mingis mõttes nagu täitsa geniaalne ja ikkagi just võib-olla mõeldes nagu selle nooruse peale, et ma ei tea, kas kas mina 20 viieselt ei tea ka ikkagi, ma mõtlen, ma olen tegelikult olnud ikkagi kogu aeg väga isamaal, ma arvan, vähemalt või ma tunnen neid tundeid hästi tugevalt ja ja, ja noh, see lugu absoluutselt Samas on nii, et väga suur osa sellel ajal kirjutatud muusikate ongi nii et me liigitame ta sellesse kategooriasse, ta on kirjutatud, siis suhtume mingisuguse teatud delikaatsusega ja võtame seda kui paratamatust, samas Tambergi isamaale. Ma ei tea, kas, kas Isamaa ei võiks korda minna igal ajal. Et, et võib-olla nagu noh, me mõtleme võib-olla seda, et noh, et teatud rasketel aegadel, eks kui, kui ühiskonnas toimuvad mingid sellised ma ei oska öelda murrangut või on mingisugune rõhutus või surutus või et noh, et siis ta võiks nagu inimesi kõnetada või põletada seestpoolt nagu rohkem. Ma ei tea, me saame ainult teha järeldused. Et mingit moodi on see aeg praegu jälle käes mingit moodi. Võib-olla teatud selline lõhestatus on, on meie ühiskonnas ja meie olemises ka praegu ja, ja läbi läbi niisuguste laulude. Võib-olla vajame seda kinnitust meie kõigi jaoks. Et meie isamaa on üksainus ja me ei vaidle selle üle ja me ei mõtle, et, et kas on või ei ole, et et ma arvan, selles laulus on see jõud ja mõju sees, et me saame oma usku kinnitada. Te olete väga tõsiselt meelestatud kogu laulupeo liikumise arendamise ja pühendamise mõttes. Öelge mulle selle tänavuse laulupeo üks motosid on, üksi, pole keegi. Ometi on Eestis praegu selline aeg, kus kõige rohkem on üksindust, üksildust ja inimeste selline, võib-olla isegi sotsiaalne kapital väheneb seetõttu, et ollakse. Vaatamata kõikidele tehnilistele nutiseadmetele ollakse väga üksi. Kas selline suur laulupidu, mis te arvate, kui kui suure tegelikkuses selle tunduda loovad üksi pole keegi või tuleme platsile kokku sadade tuhandete kaupa ja oleme siin koos üksi. Mida teie arvate sellest? Taevake, see on küll raske küsimus. Ma ei saa kindlasti öelda, et ma ei oleks selle peale mõelnud, olen. Aga kui ma teaks vastust? Ma siiski ei usu, et, et me tuleme siia siia kokku, et me siis nagu tunneme ennast üksi, aga vai ei ole lõpuni veendunud, kui suureks ühistunne paisub, tegelikult ilmselt paisub ikkagi mis on see kuskil nagunii sisse kodeeritud, et isegi kui seda täna veel võib-olla hetkes ei ole, et see kolm päeva või ka neli päeva, mis me siin laval koos olema, ma arvan, see ikkagi noh, lõpuks lõpuks kulmineerub sellega, et me, et me tajume, et no olgu siis kasvõi ma ei tea, viie või kahe või mis aastate järel, need peod meil siin käivad, et olgu siis kasvõi need hetked, aga, aga seal ikkagi see suur hulk inimesi, ma arvan, tuleb ikkagi väga tugevalt sellist ühistunnet ja seda et ehk ikka on nii, et üksi pole keegi. Päris lõpetuseks. Triin, teie olite paar nädalat tagasi toimunud Tartus juubelipeole pühendatud laulupeo kunstiline juht ja peadirigent, tegelikult. Arvatavasti teil ei olegi tekkinud veel võimalust analüüsida ka seda pidu või seda sealt saadud kogemust läbi elada. Öelge mulle see praegu nüüd kohe siin Tallinnas toimub täpselt seesama juubelipidu, kas see on nüüd natukene selline tunne, kui kõik pidulised on juubelil ümber laua istunud mitu tundi ja kõik on söödud ja siis tuuakse veel üks tort või kuidas te ennast siin praegu tunned sellest suure peo eel? Ma pean küll tõesti tunnistama, et mõnes mõttes ma ei olnud nagu päriselt sellest tartu peost veel välja saanud, et see on tegelikult ikka täitsa uskumatu, kuidas sa nagu noh, see ongi nagu sinu elu hommikust õhtuni ühel hetkel ja, ja see võtab sind nii täiega endasse, et et, et ma tõesti tulin siia platsi peale alguses ja ma nagu mõtlesin, et, et ma ei tea täpselt, mis siin saab või et mis ma siin tunnen või, või mis aga, aga tegelikult nüüd juba nagu olles ja sellesse rütmi sisse elades. Ei, ma ei, ma ei tea, midagi ei ole ära olnud. Et kõik ikkagi nagu jätkub ja, ja ma saan järjest rohkem kuidagi nagu elan sellesse rütmi praegu sisse, et et ei, see on tore, see on jumal tänatud, et tartu peoga ei lõppenud kõik ära ja, ja praegu läheb veel kõik ilusti edasi, nii et ma arvan ikka see see tort ja see kirss tuleb ikkagi alles nüüd.