Kreeka on mere ja mägedemaa. Praegugi võib mägedes veel selliseid muistseid karjuse viise kuulda. Olid ajad, kui mägedes kuuris ka teistsuguseid laule. Need olid suurte vaenud ajad. Veelgi varem. Olümpose mäele pandi elama jumalad Barnasse Mäele. Apollo jõmmuusad. Barnasse jalamil on veel praegugi Delfiga arend. Seal tegutses kunagi Veltsi ora. Antiik-Kreeka aegadest pärinevaid, väga üksikuid noodistatud muusikanäiteid on ju püütud šifreeridagi, kui helijärgnevus kätte saab, on hästi, aga kas meie ajal ka selle muusika vaimuli jõutakse? Küsitav muidugi, kujutlusvõime peab sel juhul appi tulema. Teiselt poolt on aga käibel rahvaviise, mille tekkeaeg läheb tagasi väga kaugele sõna tõsises mõttes sajandite hämarusse. Kuujumalanna ema ema austamise, muistse rituaaliga. See kriis on sajandite jooksul Stiyazas muutunud. Ta on andnud alust nii kunstipäraseks musitseerimiseks kui ka iga liiki rahvatantsud, eks. Põhiliselt on see olnud naiste tants. Seda tantsides on naised näidanud oma võlu ja paindlikkust. Mehed demonstreerisid jõudu ja osavust. Praegu kõlav variant kannab pealkirja minu veinis. Mees laulab selles, nii. Kui ma joon veini, püüame unustada oma muresid. Sa paned mind kannatama. Buzukimekja Suzuki on lautolaadne pill mis seal sugulane nii mandoliini kui ka kitarriga nimetusega Buzuki on hakatud kutsuma ka rahvusliku muusikastiili millesse Bill juhtivat osa mingid pillil on. Türgi päritolu kaabu sukki muusikastiilil on selgesti tunda. Mängijatel on enamasti kreeka nimed spiros koopas Jorge karatonoomsis, Alexpaanus härra lambast papachaagos. Ainult et kontrabassi mängib Hispaania end. Juhtub ka selliseid nimesid. Antiigitunnet peaks esile kutsuma tants. Pommunicias. Niinimetatud tühjad külad, seal paralleelsed kvargija kliendid, võlad, lähedki, vana ajatunnetuse ja vanaaeg, see ongi see Trekkamis kinkis õhtumaade kultuuri. Algaski peitast, algab meiegi tähestik. Siin sünnib meie kirjandus ja sport, arstiteaduse seadusandlus, geomeetria, linna arhitektuur, filosoofia, inseneriteadus, professionaalne muusikateater, akropoli kingul tüütakse, see oli siuke valguse ja heliga esile manada antiiktunnetust helgiheitjate kiired tabades sambaid, panevad need elama. Akropoli jalamil asuvas ajaloolises Heroodes atlikkuse teatris toimuvad praegugi etendused, nii nagu enam kui 2000 aastat tagasi. Ja milline kusgike vabal laval veid sosistada. Tohter kujutusele. Tants Assad pikkus on välja kujunenud bütsantsi ajastul. Bütsantsi ajastu oli ümmarguselt öeldes viienda sajandi algusest kuni 13. sajandi alguseni. Ega ta kreekakultuurilisust palju juurde andnud, pigemini vastupidi, õhtumaailma ajalugu, kujundavast kultuurist muutus kreeka kultuur nüüd peaaegu et provintsikultuuriks. Kreeka kutseline muusikakultuur, eriti kirikumuusika, hakkas liikuma bütsantsi muusikat kiiluvees. Selgemat rahvusliku iseloomu avaldas muidugi rahvamuusikas. Praegu kõlab tants, sündis siis maailma lihunike tantsuna. Seegi tants tegeleb liblika arengule. Aga mitte kõigi tantsudega ei kiideta elurõõmu. See on räige omal ajal vedanud. Ühelt poolt on see sõjatants, teiselt poolt kaebelugu, millel nagu polekski sõjaga midagi tegemist. Tants on jõudnud Kreekasse mitte just sõbralik pinnalt. Türgimaalt. Tavaliselt on seda tantsivad mehed püüdnud imiteerida võitlust relvastatud sõjameeste vahel. Kui seda tantsitakse soolane, siis on kujutletav vastane ringi keskel ja tantsija liigud ähvardavalt tema ümber. Kui aga hakatakse laulma, tuleb esile hoopis teine karakter. See on kahedal mille ettekanne nõuab lauljalt. Orientaalsusele vihjavad drillerite ja kaunistuste ilmekad etega. Laulusõnad on sellised. Olen rekkamehe poeg, olen rikkalt elanud. Ent vaadake mind, ööd, särk on must, minu pektasena augud. Olen kõik kaotanud ühe naise pärast. Hommikul leidsingi end kurguste seltskonnas keset viletsust, ennäe musta lammast, ütlevad inimesed mind nähes. See on kurb, kuid sellelt teelt tagasipöördumist. Kuidas sõjakus selle kurva paadialuse lauluga kooskõlastama pidi, jäägu kreeklaste endi mureks. Kui mõelda Kreeka hilisemale ajaloole, siis peale 1400 kuuekümnendat aastat ja enne 1820 esimest aastat lauldi palju hoopis teistsuguseid laule. See oli Türgi võimuajastu. Enam kui kolm ja pool sajandit valitses Maal võitlusolukord. Sünnides kangelasi. Kui naisel sündis poeg, laultidele nii last saada vapraks sinu poeg ja meeste juhiks. Las rahvas sinu pojast tulevikus laule laulnud. Vastupanuvõim võõraste ikele väljendus ka sellises rahvalaulus on rikkal mehel rahakott on vaesel oma rõõmud kuid mõni passat kiitma peab või kummardab vesiiri. Ma kiidan ainult mõõka, kuise vaenu pärast lõõmab Kleff oma mõõka armastab. See arm ei tunne piiri. Nendes laulu ridades esines juba sõnak lift mis on Türgi võimu sajanditel saanud kangelaslikkuse võrdkujuks. Säilinud on Kleftide laule ja tantse, aga kõigepealt, kes olidki tehtud? Meie võiksime neid partisanidega nimetada. Sõnak left tähendas esialgselt röövlit. Nii hakkasid türklased partisena nimetama juba 15. sajandil. Ja sõnu röövel muutus peagi aumõisteks. Glehtid varjasid, mägedes-orgudes elavad inimesed allusid türklastele isegi türklaste endi käest põlgliku nimetuse trajja, kariloomad, Mägedes oli elu raske. Oli vaja omada füüsilist vastupidavust, karastada tahet. Võimlemisharjutustega hoiti end pidevalt, noh, nii-öelda vormis. Püüti olla kiired ja väledad laskmises jooksmises, mägedes ronimisest. Klestid käitusid rüüterlikult naistega ja vangi langenud tega. Türklased aga, kellel olid kõik põhjused Glehte vihata, tiinesid range. Mis ime seisneb klastid omavahel tervitades soovisid teineteisele head kuuli sellist kooli, mis kohe tapaks türklased püüdiscliftidest muidugi ka kavalusega jagu saada. Nad püüdsid neid värvata korravalvurite niinimetatud palligaaride ridadesse. Muidugi lootuses neil sellel teel silma peal hoida. Juhtuski Kleftidest said palligaarid kuid türklastele siiski ebasoovitava viisil liftide seltskonnas palligaarid tundsid ennast seda enam kreeklastele. Kui siis 1821. aastal toimus ülestõus, mis paiskas türklased kreekamalt välja võtsid sellest osa nii Kleftit kui ka pallikarid. Seda kes võitleb vabaduse eest, võitleb ju eeskätt elu nimel. Ühes kreeklaste hulgas levinud kaherealistest salmidest on öeldud, mis sest, et elu vaeva toob ta ikkagi on kaunis kuid esineb surnumütside. Laulja tuura stratuurilt Kleftide laul, kotkas. On juttu häälest, mis kostab langenud Klefti hauast. Laupäeval jäime veinime ja pühapäeval jõime. Kuid esmaspäeva hommikul ei, Väini. Kapten saatis külla mind, et veini juurde tuua. Ent ära eksisin, ma teel ei tundnud seda kanti. Ja kõigis surnud Kleftid. Kui manada ekslesin, et veel kord leida rada siis ühte hauda astusime nüüd jalg nii ettevaatamatult jääki, kuulen koputust maalt ja häälekõla või soigad hauakene, nii. Miks kalmukene kaebad? Kas multsin, surub kõvasti või rõhub raske kivi? Ei suru liiaste mind, muld, eil rõhu, raske kivi, mu põrmu julmalt Allasid ja kõndisid Mokkoljul. Kuid minagi kord olin nooria pallikaargi per. Ei saadud hoida tagasi, kui läksin, peksma vaenlast 30 türklast maha, lõin sellel suurel võitluspäeval ja 40 haavasin, kui käis kuuldes lahing Tartu hoobi saia otsa käes, läks katki. Ja samal ajal tormis turi trükki teha. Et õndsus kõverda, pagan, ma haarasin sellest kinni. Ta võttis välja püstoli, lasi kuulingründa. Langesin kummuli just sellel samal kohal, kus sina mind nüüd ärritad ja tallad põrmu. Huvitav on see, et kuigi Cliftid võitlesid türklaste vastu, on türgi laulud nende laule tugevasti mõjustatud Cliftidest kui mägedes asuvad võitlejate laulude sõnu ja viisi arust. Kuid viisi lõimesse eneses on kootud õige palju. Türgilikult orientaalseid lõngu. Paralleelnähtusele võiks viidata ka Ukraina muusikas ukraina kopsaarid, seal mängijad, pandura, eelkäijal kopsal laulsid niinimetatud tuumasid Tungaasid mille põhiliseks sisuks on samuti olnud võitlus türklaste vastu. Ka nendes lauludes on õige palju Türgilikust suurendatud hundikäik ja muidki nii-öelda orientaalseid element. Too üle hällilaul. See on Kreekas üks armastatumaid. Varsti tuleb emake Tootsans õitsema nakest, mida teinud kanaki. Varsti tuleb emake kaasas kassi saba kki kaasas hiire kõrvul. Tule uni unike ei, ma ei näe, vaata neid pisikesi ei ju ei loe sulgema käega ei või, silmad liumäega. Rahvalaulus võib juttu olla armastusest ja hellusest valust ja igatsusest. Ent kunagi ei ole rahvalaulus senti, mentaalsust või meeleheidet. Ei olnud seda Kleftide lauludes ega hälli lauludes. Ei ole seda köit, kuidas. Kreekas laulavad rikkusid naised, mõnikord on need kaebelaulud osaks aeglasest läinud on Sist ümber haua. Selles on säilinud ka paganliku ajast jooni. Kellele muret kurta saan, kus räägime lähedast. Kas teile mäed kõrgustes, mu sõnu pole kuulda. Kas teile puud okstes hajub iga minu sõna. Kas teil tõused? Kuumana lämmatab kõik ruttu. Mu õige kuulsid puud. Nad oma oksad langetasid. Oh tütreke, miks lähedasem juurest teise ilma seal pole Kuki kõrikaid, ei kaaguta seal kanad, seal pole rohtu, pole vett ja midagi seal pole. Seal nälga sai kustuta janu hoopis mitte. Kas magamiseks polnud voodi pehme? Selles ilmas? Ahara jätab vanemaid jäämeel rõõmukene. Teiega ma jääda saa, pean lahkuma siit ilmast. Ma läksin öösel mehele ja olen laulatatud meheks, teine maailm saab, haud saab kurjaks, maks. Juba tantsitakse leinameele väljendamiseks, mis siis rääkida rõõmsadest tantsudest, mille järgi on vajadus olnud ka kõige mustemate ajajärkudel. Rütmiliselt kreeka tantsud suguluses Bulgaaria tantsudega seitsme üheksa, viie osalised taktimõõt on ise loomulikult nii, siin igas seal. Tants nimega Kalama diaanes, mis praegu kõlab. Seitse kaheksandikud actingudes. Riski lauldakse tantsule kaasaks. Ega Bulgaaria Türgi muusikaga piirdubki sugulus joonid Kreeka naabermaade tantsudes. Kreeklastel Geon Ringtants niinimetatud tasa pilku, millel on paljugi ühist Jugoslaavia koolaga araabia Depkaga või Rumeenia Moldaavia koeraga. Aga sellel tants olid ange kauget minevikku. See on olnud Makedoonia karjaste, tähendab mis hiljem muutus sõja tantsiks, Aleksander suure sõjaväes. Esimene lugu, klarnet improvisatsioon, kõlab nagu Rumeenia, Moldaavia, Toila ja seda ta ongi, ainult et see on Makedoonia tonni. Järgnevas tantsulaagris Kruus teeb koos oma ämmaga sõbraliku, loll ja teemaks on värskelt abiellunud omavaheline käik. Ta on sellised paljud kombetalitused pol, kevadisi kombeid, mis meenutavad meie mardi- ja kadrikombeid. Käiakse majast majja, saadakse annetusi, kiidetud exe lahket pererahvast. Oli tulnud May, jah, ta õitseb mai rõõmus, soe ja helge. On toonud roose põleb mai, kes tahaks veel aprilli. Et poleks selle maja sees, kes meie laululeeme, ei ühtki pragi. Peremees, las elab 1000 aastat. Ta külas kuuled, emad ei ole väärikamatsust ja pole heldelladki. Tee lahti kukkurperemees pärlmutri kukrukene ja otsi sellest dimendike, et sõpru kostitada end, kui on majas veinigi, siis ära seda keel. Nüüd peremees on laulu saanud olla, saada perenaisel. Küll oled perenaine hea ja viisakas ja lahke. Kui tahad panna riidesse ja ilm on hästi ilus, siis pääsu olla, sule Lehtmetsnäär tassib seepi ja põldpuu, ühe korraga toob kolme värvi kleite. Üks kleit on purpurpunane ja teine roheline kuid kolmas valge eieiei veel valgem kui lumi. Kui juba valmis oled sa majast välja lähed. Su nägu säras päiksele ja Ring kuulnud. Ja sinimustad, kulmud on nii kaarde painutatud. Ja kui sa kõnnid, siis su teel kõik roosid õide müüvad. Et tantsuga võib tõepoolest kõike väljendada, näitab, kui järgmine lugu jällegi kurbus ja Aeryn üriti tantsuliikumises koos laulda. Selle Jerackino nimelise tantsu nimikangelanna läheb kõigi oma ehiti Elisades kõlisades kaevuril. Loomulikult kukub ta sisse. Muidugi hakkab taapi karjuma ja on arusaadav, et ta hüüdeid kuuleb. Noormees. Noormehel on iseenesestmõistetavalt kuldvöö, mille abil täierakina kaevust välja tõmbab. Iierräkile näeb siis kindlasti kaunis hell. Kuidas siis teisiti, selle peale nad nagu arvata võib, armuvad teineteisesse. Kreeka rahvatantsud võinud rahulikult mööda minna ka sellisest nähtusest nagu türgi haaremitants kohe väga võluvad Harbi tantsud kuluksid marjaks ära. Laada ja kohvipoodide etendustel. Ja veel, milline pealkiri sellisel tantsul haaremi, kuninganna. Tantsus nimetusega kärssilamas kreeka tütarlapsed teevad nalja islamiusuliste naiste kulul kes peavad oma nägusid varjama. Tütarlapsed varjavadki taskurättidega nägu ja nii, et ainult silmad paistavad. See ajab poisid aja jooksul marru. Taskurätid tiritakse eest ära ja siis läheb õigeks tantsuks. Aga lauludeks tantsu juurde on päris kuri. Tahad sa mind maha jätta? Vaata pealegi, oma süda tagasi, kord kahetsen, aga siis on hilja. See oli minu viga, et uskusin sind, mina ära. Pruudusedasid. Riidlemiste kõrval tantsitakse ja lauldakse ka päris armastusest. Naeratasid ja kõik mäed said naerunäod pähe. Näe, vaata, pungad puhkemas, tuul, lendu läheb. Kallis sinu silmades päikse hurma see, kes näid tohib suudelda, ei tohi karta surmas. Kui tunnen, et mu pea on kindlalt sinu armsaid põlvil ja sinu armsad käekest kuivama minu arust tunnen ja kuulen siin õrna häält, tunnistuse kuulen. Siis pole surengi hirmus mul. Kui tuleb lases, tule su pilguga end igavest pilk, las voolab kokku. Kolme kangameredega okastega roosikene Larsson seismas imeilus apelsinid, keset selle siiski meitsikene okastega roosike plekid helisevad, ei sidunud, kullake. Klikid, kokkuseadja lutid, okastega, roos hetkel 90 missid, mis aastal see mõtteviis on kaela riputanud, hakkasite garaažidki kaks seal vasemale käele. Sidrun, kallaküljeline kaks on paremini käe. Apelsini kesike, aga pärast süüdist päikest okastega roosikene. Aga pärast talle het siis sidrun, kollaküljeline, tule välja nagu mina okastega. Roosikene hakkab paistma nagu lina roolis südant põletada. Noorukitel kaunimate tütarlasteni kallimate okastega roosikene, põletan ma sõjamehi, sidrun, kollaküljeline, armastatud, põletan hakastega roosikene kontideni põletama. Apelsinid, kesidki. See maa, seda maiadele sõtku, seda maadles sõtku, need kõik läheme sinna sisse, kord. See maa oma rohuga neelab poisse ja uhkeid kangelasi. See maa oma lilledega neelab leide, tüdrukuid. Maalitud kulmud, aga meil? Oh, kui ma teaksin, kuidas pääseda, siis annaksin ma maale hõbetõotuse. Oh, rünnake nüüd oma jalgadega seda maad, mis neelab meid. Kui elus ei lähe kõik nii nagu loodetud osataksegi sedagi üle elada, stoilise rahuga. Laul kolm õde. Kolm õde, kõik läks mehel tiks, läks kuningale, teine päevavalgele. Kolmas kõveraks jäänud vanamehele. Kuninga lauale tuuakse lambapraadi. Päeva. Kreeklaste pillide hulgas on ka torupilli sugulane Korne muusa pill, mis tip-to Paljugi kuulamisväärset jäi veel kuulamata. Kreeka saared jäid külastamata. Ju siis tuleb kreekamaal veel kord tagasi tulla.