Oh ja päike peale alla vaata paista paistame peale, päike pea kinni, kõik mustad ja märja pilved märkaksid sajunud. Näe su sõbrad, kõik siin rannal valmis kalale minema, valmis jahile minema. Vaata sellepärast lahkelt me peale ja päike hoia rahu, meie hõimus hoian rahu meie ja me vaenlaste vahel jälle jälle sind, Me kutsume kuule meid, kuule Meidu ja päike. Kui uskuda Kanada poetessi konstas Lintsis kinerit, siis sellisel viisil on Põhja-Ameerika indiaanlased keelitanud päikest vihmapilvi laiali ajama. Meie indiaani muusikale pühendatud saates oleme kuulnud ka vastupidiseid soove vihmakutsumist. Kui me oma tänase saatega astuva põhja Ameerika mandrile ei saa me jätta taas meenutamata maa põliselanikke indiaanlasi. Me teame, et indiaanlased elavad Ameerika Ühendriikides neile spetsiaalselt eraldatud maadel reservatsioonides. Ka nende muusika kujutab endast nii-öelda reservatsiooni ja seda tänini. Põhja-Ameerika indiaanlased ongi selle mandri ainsaks mitte assimineerunud rahvaks. Inglise keeles organisaatorid tõmbasid järsu piiri endi ja indiaanlaste vahel. Lõuna-Ameerikas ilmunud Hispaania kolonisaatorid toimisid vastupidiselt ehkliga, nemad hävitasid põliselanikkonda, lüpsid nad ometigi ellujäänuid assimileerida. Lõuna-Ameerika indiaanlaste kingade, maiade, asteekide ja teiste rahvaste kultuur olid kaugelt kõrgem kui lendad põhja Ameerika suguvendade oma. Selle tõttu on Põhja-Ameerika indiaanlaste muusikat tänini säilitanud ürgkunstile iseloomulikke jooni. Omaette nii-öelda riigiks riigis jäänud indiaani muusika ei saa selle tõttu pretendeerida ka üldameerikaliku folkloorinimetusele. Meie Lõuna-Ameerika maadele pühendatud saadetes oleme kuulnud, kuidas sealsete indiaanlaste kunstame ühte sulanud valge rahastiliste rahvaste mõnedel rannikualadel, aga ka musta rassiliste rahvaste muusikaga. Põhja-Ameerikas kas ei ole seda toimunud? Milliseid rahvusi küll ei ole uude maailma välja rännanud? Inglaste kõrval on siin prantslased ja itaallased, sakslased ja rootslased, soomlased, eestlased, armeenlased ja kreeklased, ka hiinlased ja jaapanlased. Ühelt poolt on nad säilitanud oma keele ja laulud sellisel kujul, nagu see oli nende väljarändamise ajal. Seega peaaegu konserveeritud keel ja muusika areneb ju edasi ainult oma emamaal. Teiselt poolt aga see osa, mis on välja hindunud rahvuslike asunduste täratega osaled koostisosaks, ühtses ameerikalikku sulamis kas siis kitsamal või laiemal territooriumil. Kõige kaalukam osa sellest sulamisest kuulub inglise keelele ja muusikatraditsioonile. Vastupidiselt indiaanlaste kunstile on neegrite kunst valge, rassilise rahvakunsti on väga aktiivselt mõjustanud seega kaasa aidanud üle-ameerikaliku rahvakunsti kujunemisele. Põhja-Ameerika kunst on nii paljutahuline, et me isegi mitme saate jooksul jõuame vaid osakese sellest kajastada. Täna kuuleme ameerika laule ainult ühest kindlast ajavahemikust. Möödunud sajandi kuuekümnendatel aastatel toimunud kodusõja perioodist. Nii põhja kui ka lõunavabariikide laulul üheks ühiseks allikaks oli niinimetatud kuninganna Elizabethi-aegne ballaad mis oli jutustava sisuga, seega ühelt poolt oli nendes oluline teksti osaiiasseffeelisus, teiselt poolt aga oli ballaadide muusikas selget salmilist struktuuri, mis viitas nende sidemed rahvatantsumuusikaga. Sepallaadilisus avaldas ühelt poolt mõjuga taanlaste rangele koorilaulule tõstis selle võib-olla vastupidiselt vagade lauljate enesesoovile ühe jalaga väljaspoole kirikumuusika piir. Rahvalik element andis nendele koraaliviisidele elujõudu ja nad kandusid edasi põlvest põlve. Suulise pärandina kodudes lauldi nende koraalide sugulasi. Niinimetatud salme. Korallide ja psalmide naiivne rahvalik luule mõjustus ka kunstluulet. Seda on tunda ka Ameerika 19. sajandi. Luuletaja Longvele loomingust puritaanlikud kraanid olid vastuvõetavad ka neeger orjadele kellele pidevalt sisendati, et need ootanud parem elu teises maailmas. Neinsaid koraalid ja nende aluseks olnud naabrid ka neegrispirituaali teen käia, eks eriti meeldinud neegritele šoti ja iiri ballaadi. Kui ballaadides oli muusika ja tekst omavahelises tasakaalus siis tugeva emotsionaalse laenguga spirituaalides muusika täiesti valitses. Ballaadide mõju oli tunda ka neegrite töö ja orjuse lauludes. Nii et põliselanik indiaanlaste muusika pidi sisserändajate poolt uueks maailmaks kutsutud mandril paratamatult taganema valge ja musta rassi muusika ees ning nägema ka nende omavahelist segunemist. Kuulime kõigepealt neegrite orjalaule veidi kaasajastatud ettekandes. Selles erakordse jõuga töömehekujust inspireeritud. Oma reisidel läbi lõunaosariikide uurista neegrifolkloori või selle hüüd oli kontsertpianist kuid selle kõrval huvitus samuti neegrifolkloorist. Tal on kogutud ja kirja pandud ligi 3500 laul. Korja luule võis olla sellises ballaadlikult jutustavas vormis kuid oli ka selliseid laule, mida lauldi otseselt töö ajal ja mis aitasid vastu pidada üle jõu käivale orjatööle. Üks selliseid laule oli pea vastu, huult on. Duo Alex vasta ja mis sellari on kirjutanud saatesõnas oma heliplaadile. Meile tundub, et Ameerika neegrite muusikaline folkloor on jäänud liiga kauaks üldsuse tähelepanu orbiidist väljapoole. Antud lauluvalimik peaks andma nendele inimestele hea võimaluse nautida muusikat neegrite pärandist, mis on ka džässi vundamendiks. See muusika on loodud aastaid tagasi, ent samal ajal on see kaasaegse ameerikaliku muusika allikaks. Orjaajal olid neegrite salakohtumised seotud lauluga. Orjad hiilisid välja arvukatest istandustest, et minna aafrika kultusega seotud kohtumistele. Ainus võimalus, et teada saada, kus ja millal oli laulu kaudu kui orjad laulsid vabadusest ja kohtumistest avalikult neid karistati. Nende isandad kõnelesid neile vabadusest teises elus. Ja orjad olid meelsasti nõus, et nende isandad usuksid, et neile oli nende seisukoht vastuvõetav. Siin oligi üks võimalus selleks, et laulda ja anda edasi kogu põrandaalust informatsiooni. Kuigi neegrite laulud võisid isandatele kõlada religioossettena. Orjad ei mõelnud niivõrd taevaradadest kui vabadusest. Sõnad šiisas lood, proomist, lend, see on Jeesus, issand, tõotatud maa ja muud nendetaolised olid koodiks. Neid kasutati, et isandaid uskuma panna, et nad otsivad tõesti vabanemist taevas. Kuid neid sõnu oli tegelikult vaja, et edasi anda informatsiooni salakoosolekute ja pääsemise plaanide kohta. Lisame, et eelnev saate jutt käis just orjalaulude kohta spirituaalides selle vastu just kajastaski usk taeva radadesse, usk, mis oli muide kaugelt siiram kui valgete oma. Seegi on orjalaul nimetuseks jõgene haid mille mõte oli kord peatse lõikama. Neegriorjad julgustasid teineteist sellega, et peagi langevad orjuse ahelad. Kurja Dorjastavad peavad lõikama seda, mida nad külvasid. Orjalaule on säilinud hulganisti kaebust Jutrudzigi üks neist. Me kasvatame vilja, kuid ise sööme, kliisid. Me kasvatame suhkrut, kuid sool on meie kõris. Me kasvatame liha, kuid ise saame kondi. Lüpsame lehmi, kui antaks vett juua ja iga tehtud töö eest nii heldelt tasutakse. Samovaris kolm. See on üks efektiivsemaid neegerorjade kultuse laule. Ometi ei ole see laul religioosne üheski suhtes. Meenutagem, et kultuse lauludel oli kaks eesmärki. Esiteks, lasta isandatele uskuda orjad, otsivad pääsemist taevas teiseks religioossete teemade abielu, anda edasi koode, näkitusi, põgenemist ja salakoosolekute läbiviimiseks. Paljud orjad, pääsesidki back. Peale pääsemist võisid nad laulda sama laulu siis aga juba kui niukene. Santa linnarivaal. Ainult äkin, Cap. Pakin asju. See on üks levinumaid laule seal koosolekute orjad hiietasid pidevalt mõtteid kas põgenemise või ülestõuse kohta. Laulma pakinassi pidi sümboliseerima edu ja kõike seda mida loodeti kätte võita peale orjusest vabanemist. Kui oma olukorraga leppinud neegerorjad küsisid mässu meelsetelt, miks nad ikka käivad salakoosolekutel olevat mässumeelsed vastanud. Ma pakin asju, olen valmis äraminekuks, kuhu äraminekuks küsitud. Ükskõik kuhu eriti tagasi Aafrikasse. Ja nüüd juba päris tegevusprogramm muusikas maad on, hakka sammuma. Mässumeelsete kannatus on viidud äärmise piirini, nad on valmis ülestõusuks oma isandate tapmiseks, nende maa ülevõtmiseks. Nad on valmis isegi oma alla heintlikega tapma, sest viimased võivad nende kavatsused. Laul hakkas sammuma otseselt ülestõusule. Järgmises palas Everybody tervist kõigile. Foster Lavly on vabalt kombineerinud neid viisi käike, mida nad on kuulnud nii lõunariikides kui ka Lääne-India saarestikus. Muusikas on sugulust nii Tšassiga kui ka kesk- ja Lõuna-Ameerika kalipsoga. Neegerorjad jõudsid Ameerikasse juba 1619. aastal, seega veidi enne esimeste itaallaste kohalejõudmist. Orjavedu muutus peatselt seaduspäraseks. Näiteks ajavahemikul 1660 kuni 1786 toodi sisse inglise koloniaalvaldustesse üle kahe miljoni aafriklased prantsuse ja Hispaania kolooniates sealt üle kolme miljoni. Kuid kas sisse toodud orjad kontservjueerisid ka oma Aafrika muusikatraditsioonid? Tiigrid mitte. Nad olid selleks liiga kohanemisvõimelised. Kaasa tõid muidugi oma erakordse rütmitunde. Ühes 13.-st sajandist pärit olevas araabia käsikirjas võib lugeda tantse, rütmi tagumine on aafriklased venes. Kui nad hakkaksid taevast maa peale kukkuma, tahaksid nad langemise ajal kir. Kindlasti säilitasid neegrid ka erakordse koordinatsioonivõime. Neegritantsud on iseloomulik, igal kehaosal on oma liikumine ja isegi oma rütmi. Selle tõttu võib neegrite muusikas kohata polüfoonia algmeid aga päris kindlasti kohe paljude rütmide kokku sobitamist ühiseksteri. Kaks uuele mandrile sattudes säilitasid neegrid oma rütmitunnetuse, aga nende muusika rikastus ka valgete muusikale iseloomuliku harmoonia tunnetusega. Ballaad ei olnud neil raske omaks võtta, sest ka aafrika muusikas oli meloodika kõige tihedamalt seotud kõnemomendiga. Jõuame järeldusele, et Ameerika neegrite muusika on midagi muud kui aafrika muusik. Seda ka sisulises mõttes. Aafrika neegrite kunstile pole kunagi iseloomulik olnud isiklikke tundeid teesile toomine. Muusikas väljendus seal alati kollektiivne vaim, kollektiivne tegevus. Alles ameerika neer, kunsti ilmusid tundeelamused ja isegi traagika tunnetus, ennastunustav emotsioonide väljavalamine, jäägitu uppumine, lüürilistesse miilunudesse. Kuigi neegrid võtsid formaalselt vastu ristiusu, suhtusid nad sellesse, kuidas kunagi kordonisse siira ekstaasi allikas. Kordaga, nagu orjalaulude puhul oli juttu vahend isandate petmiseks. Nende kristluse tunnetus segunes ka vanadest Aafrika tavanditest ja usundivormidest kinnipidamisega. Üheks uskumuse vormiks oli mudu ehk udu. Järgmises loos Ameerika puudu on kolm lõiku, mis näitavad selle musta mandri traditsiooni kohanemised uute tingimustega. Laiebulaka on itk matuserongkäigu ajal. Kui lihtne puusärk on seotud härja kaarikule seisavad naised ühel pool mehed, teisel pool teed. Siis marsivad nad matuseplatsile lauldes seda hüvastijättu itku. Rumba vatu On Aria laul, kes pole aastate jooksul raske eluga kohanenud. Ta laulab suurest sinisest veteväljast särada. Pluus roller on pildike elu mehelikkust orjast. Teda ellu tingimused suurt ei huvita. Peaasi, et tal on oma naisterahvas. Praegune on aga nii paha, et see tuleb otsemaid maha jätta. Ametlik orjuse kaotamine sai teoks alles möödunud sajandi kuuekümnendatel aastatel siis, kuid põhjariiklased, kellel olid omased kunagiste itaallaste demokraatlikud ideed võitsid kodusõja, kuulemilid, põimikut lõunariiklaste lauludest. Kord kiidetakse nendest vägede sinist lippu, siis jälle mõeldakse tehase kollasele roosile või mõnuletakse. Muidugi kodusõja tulemus neegritesse inimväärset suhtumist kaasa ei toonud. Ei hävinevategistika lõunariikluse way veel enne teist maailmasõda lahulde lõunariikides sedalaadi laule. No vana tubli mässume ja seda olen maad siinse vabaduse eest ei annaks, kopkatgaa küll jänkisid. Ma vihkan nende sõltumatust. Põrgus. Siit on ainult sammuke Lynchi kohtuni ja Ku Klux Klani leegitsevad teristeni. Aga lõunariiklaste ideoloogia kõika hoopis mahedamaid toone võtta. Eks ole meilgi tuntud ja palju loetav Margaret Mitchelli osava sulega kirjutatud romaan tuulest viidud. Põhjaliitlaste sõjamehed olid küll pärinud poliittaanlaste demokraatlikke ideesid kuid vastandina oma eelkäijatele nägid maailma asju mitte ainult sügav tõsises, vaid mõnikord ka humoorikas valguses. Kui ilusaid laule lõunariiklased ka ei laulnud. Põhjariiklastel oli neile vastu panna peale oma lauldadelt kahjad, naljasoont asju. Naljaga võttev inimene on Kathabaratest olukordades diile kuulamegi, mõningaid põhjariiklaste homoreske. Kõigepealt, kuidas tähistada tähtsalt päev? Tahaksin kas või kordki elus näha läbinisti demokraatlikku pidu, pidu, mille poolt hääletaksin mõlema käega panen ette organiseerida rongkäik alljärgnevas järjekorras. Esiteks territoriaalarmee mundris marssal üle õla, kellelegi ordenit. Teiseks lipp kirjaga riigi- ja konstitutsiooni eest, nagu nad on, kuid mõningate muutustega. Kolmandaks tünn Isamaalise maisiviinaga, sellel silt, meie platvorm. Neljandaks tõld oraatori, etleja Jäkk kapellmeistriga, soovitav meie usku. Viiendaks vanker pikutava neegriga ja tema peal minu lugupeetud sõber, punt Hallegooriline anglosaksi üleoleku kujutamine aafrika rassist. Kuuendaks sõdurid praegu käivast sõjast. Neid võib hankida sõjaväevanglast, kuhu nad praegusel momendil mitte seaduslikult alistuma pandud. Seitsmendaks kohtuteenrid lippudega, millel oleksid kirjad meie palkade juures viimse veretilgani. Kaheksandaks kodanikud, pudelitega ratsaüheksandaks kodanikud pudelitega tõldades. 10.-ks kodanikud pudelitega jalakülgedele jäta vaba ruum kodanikele, kes lamavad tühjade pudelitega. 11.-ks kandidaadid ametikohtadele, kõik marsivad põlvili. Rongkäik tuleks asetada nii, et selle pea paikneks veini köögis, aga sabakoht palatis sümboliseerides sellega meie kuulsusrikka partei algust ja lõppu. Metsa jõudes võiks läbi viia rida üritusi, nagu näituseks rahvusliku voodi musti tukast, tõmbame ühislaulmine jutlust teemal neeger, tema minevik, olevik ja tulevik. Loen mina ise, kohalolijate õnnistamine, jällegi minu poolt. Õhtul oleks ilutulestik ja tõenäoliselt nõustuksin mina uuesti pidama jutlust teemal neeger tema minevikule. Ja tulevik. Selline pidu ülendaks hinge õigeusklikel ja aitaks tõhusalt kaasa meie võidule sügisestel valimistel. Nõukogude ajal pannist, kes mõningate andmete järjekorrad venelane pool valjonid peedee Puuroiduritest kõige tugevamaks ja üleüldse oli ta suur inimene. Iga päev kasvas ta kaks jalga, kui ta naeris, jookside inimesed kaugetes külades keldritesse peitu. Nad mõtlesid, et läheneks hirmus äike. Pool oli kiire kui välk kogu põhjas suutis tema ainukesena kustutada küünla ja hüpata voodisse, enne kui valgus hajus. Tema laualt langesid nii pirakad palukesed, et neid söönud rotid kasvasid huntidest suuremaks. Peletasid ümbruskonnast kõik karud minema. Pool ja tema seitse meest raiusid kuu ajaga maha kogu Põhja-Dakota metsa. Pool ise raius ruutmiili päevas ja tema arvepidaja jonni tindihing jõudis vaevalt raamatusse kanda, kus, kui palju puid langetati. Pool aitas Churchill suurt põhja raudteed ehitada, et märgid maha panna, tõida kohale 680 kobaraga. Need närisid valmis mitu 1000 kuue jalast männipuust, vaia siis tõi pool Minnesotast suslikud. Suslikud hakkasid endale urge kaevama. Ool tõmbas nad valmis orgudest välja ja lõi sinna vaiad. Paljudsuslik pudelid masendatud ja korraldasid meeleavalduse. Pool paljon ja hoole suur rootslane ehitasid sae, mis oli mitu miili pikk ja niitis maha kõik oma teel. Öösiti tervitasid seda saagi 30 teritajat. Lumme kukkudes tõstsid puud üles niisuguse tuisu, et päikest nähti sealkandis ainult paaritu kuupäevalistele neljapäevadele. Puud kartsid pooli ja tema käealuseid, nii et ükskord pani terve mets neid nähes ajama ja pool pidi neid võrguga püüdma. Puuraidurite järel tulid Tillu sinine härg taastus kändudele ja vajutas need sügavale maasse, et rootslased juba sügisel külvata saaksid. Järgmiseks jutu kangelaseks kauboid, Peko, pil, parim laskurpidi olema olnud David Krakid. Igale, kes metsa tunneb, on teada, et David Crossed pole kunagi kuuli, ei püssirohte tühja raisanud. Ise rääkis talle alati, et lasku raisata on andestamatu patt. Läks kord metsa mööda ja nägi puu otsas oravat. Ta võttis õlalt oma püssi punase D ja tahtis valada oravale tykki tina silmade vahele. Ainult et orav tõstis käpa ja ütles. Teie oletegi krosset. Sa ei eksi, vastab jahimees. Mu nimi on tõepoolest levitlaselt. Teil pole tarvis endale tüli teha, ütleb orav. Ma arvan, et olen sama hästi kui juba maha lastud. Kohe ronin teie juurde alla. Orav jooksis jahimehe jalge ette. Levid, paitas ta pead ja ütles. Eluaeg pole midagi meeldivamat kuulnud. Usu või ära usu, aga ma lasen sul minna. Ma muidugi usundeid, ütleb orav, ainult, et ma lippan nüüd veel enne, kui te ümber olete jõudnud. Lastelaule kõigepealt, kui lõpeb see õel sõda, vean siis saua. Lincoln ja Vabaduslüps. Järgmiseks põhjariiklaste lauluks oli kord vana sõdur, seal aastal olnud Soots. Neegrite vabaduse eest võitlejad Jon Plaun tahtis luua lõunaosariikides sauel tüüpi diktatuuri suur austaja. Oma ideede pärast ohverdas John praam oma elugi temast laadi laul, milleks kasutati ühte Uus-Inglismaal levinud vaimuliku lauluviisi. Hiljem loodi laulule veel uus variant. Vabariigi sõjahell. Põhjariiklaste lahingulauluna kõlas taga selliselt, niisiis john rahundusentaadi. Nojaa. Jaa jaa. No ei kao. Ja häälele ja la hääl ja. Jaa. Meie esimese saate Põhja-Ameerika muusikast lõpetame veel ühe kodusõjaaegse põhja liitlaste lauluga. Kõik on rahulik, pikki Pottomäki kahjud langsepa Tambek.