Laulupeo 150. sünnipäeva lävel on mitmeid üllitisi, näitusi, väljaandeid, lavastusi, aga pöörame praegu teie tähelepanualbumile laulupidu, Jannsen, Koidula, Avadakt albumis, saame ülevaate, mis toimus 150 aastat tagasi Tartus ja selle albumi teksti on kirjutanud Rein Veidemann, Rein Veidemann. Mis hetkest siis me saame arvestada seda laulupeo avatakti? Tegemist on siis tõepoolest raamat albumiga, mida me võime nimetada või mida on nimetatud juba seal esitlusel verbaal, visuaalseks sümfooniaks ja tõepoolest iga dirigent alustades siis koori juhatamist lööb kõigepealt siis selle taktikepi alla ja siis läheb lahti. Ehk siis inglise keeles down biit ja siis saksa keeles austakt ja meil on ta siis kahe tähendusega eeldakto avatakt. Ja nii oli siis esimene laulupidu, samamoodi võime seda käsitleda kogu Eesti laulupeokultuuriavad aktiks muidugi neid väiksemaid avad, akte oli mitmeid teisigi, sest et olidel kihelkondlikud, laulupeod olid enne seda aga tõepoolest esimest korda, siis kus eesti ühte laulis. Täpsemalt öeldes Liivimaa Põhja-Eestist nii palju koore ei olnud, aga Eesti Liivimaa 100 rüüste laulis. See juhtus siis poolest 1869. aastal juunikuus. Milline oli Eesti ühiskond? 150 aastat tagasi, Eesti ühiskond oli alles ennast kokku lugemas. Meenutage kahte väga tähtsat asjaolu. Esiteks, siis 1857. aastal, 12 aastat enne üldlaulupidu, alles hakkas ilmuma Pärnu Postimees ja tõeliselt ühendavaks leheks nii maale kui linnale sai Eesti Postimehes siis, kui Jansen Pärnust Tartusse tuli ja teine asi on see, et selleks ajaks oli rahvakoolivõrgustik, oli juba hästi toimiv ja oli ka üksjagu kalendrikirjandust, nii et võiks öelda siis kokku lugemas oli ennast rahvas ja tõepoolest juba 18. sajandi lõpus, 19. sajandi esimesel poolel oli tekkinud isegi väike väike seltskond keda võiks nimetada eesti haritlasi, eliidiks. Sinna hakkasid muidugi kuuluma koolmeistrid, kes muuseas ühtlasi ka olid muusikalise haridusega võimelised suunama lapsi, aga oli ka juba siis Tartus ülikoolis võimalik koolitada ennast pastoriks. Nii et see Eesti niisugune esimene vaimueliit hakkas välja kujunema. Ja muidugi me tunneme seda siis nii-öelda kooliõpetusest peale, et tegemist oli siis nõndanimetatud eelärkamisajaga, mis siis langeb ja 19. sajandi kolmekümnendates neljakümnendates aastates saaga sisse kulminatsioon tõepoolest käivitub Vanemuise seltsi asutamise 865 ja sealt et edasi muidugi juba aina aina tõusvas joones kogu see seltsielu ka 19. sajandi keskpaigaks oli tekkinud kohaliku omavalitsuse tasand siis vallakohtute näol, kus eestlased juba osalesid ja nii see ühiskond siis kujunes. Kuidas selle eestlasega kaasaminek oli? Need tugevad liidrid tõmbasid küll oma lähikonda, aga kuidas selline üleüldine meelsus oli? Vaat seda laske nüüd oletada, sellepärast et see on juba väga palju merre voolanud ajamerre. Küll aga ilmneb see ju nendest vastu kahedest, mis kas või Eesti Postimees oli samuti teistes mälestustes. Niiet sealt võib välja lugeda seda, et, et see oli ikka mõnes mõttes tohutu murdekoht ja murdekoht selles mõttes ütles, et eestlastel tekkis ja siis ikka iseäralik eneseteadvus, iseäralik eneseteadvus, mitte ainult see individuaalne teadvus, sellest, et ma olen nahakatiiv tegelikult juba talusid rendile võtta maja 19. sajandi 70.-test kaheksakümnendatel aastatel hakati talusid välja ostma isegi no seda me teame Tammsaare tõe ja õiguse kaudu. Aga jah, see kujutlus, et tõepoolest, et peale selle, et ma olen talupoeg, et mul on pere ja et mul siis suguvõsa minevik, meil on hauad ja et mul on tulevik minu laste ja lastelaste näol tikkis sinna kõrvale just nimelt see teadmine, et ma ei ole enam ainult kihelkondliku kuuluvusega, inimesed hakkasid liikuma ja rääkimata sellest, kui muidugi teed tulid. 1008 seitsmenda aasta lõpus ehitati raudtee ja, ja üldiselt pääset tiliikuma pärast 1861. aasta reformi, kui talupoegadele hakati passi jagama nii et kõik see viiski siis selleni, et mitte ainult oma isiklik individuaalne identiteet, mitte ainult kogukondlik, identiteet, küla, siis kihelkond, mis jäid tegelikult see kihelkondlike identiteet, me näeme seda laulupeoparaadist kohe, kasvõi rahvariiete erisuste näol, nii et selle kõrval tekkis siiski üks ühtne kujutlus enesest kui ühest elavast rahvakooslusest keda siis kutsuti üles nimetama, et me oleme eestlased ja Jansen oli see, kes seda esimesena tegi. Kas info liikus peamiselt Postimehe? Nojah jaa, Sakala muidugi tuli ka mõneks ajaks lõpetasin küll tegevused õige pea, sest et muidugi Jakobsoni varane surm ja siis juba 19. sajandi lõpul samuti Tallinna, sa juba tekkisid seal, Olevik oli muidugi veel, siis olid seal mitmed teised väljaanded, nii et ajakirjanduse ajaloost, mille kohta nüüd on ka hea raamat ilmuda 100 aastat Eesti ajakirjandust, sealt võib leida neid, neid väljaandeid, mille kaudu siis teadmine iseendast ja omavahelistest suhetest, maaelust, Eestimaaelust, aga muu maailma elust levis. Nii et sinnamaani ka tõepoolest peale ajalehtede ei olnud ju veel lisaks muidugi sellele, mis siis inimesed liikudes üksteisele suust suhu edasi andsid, nii et niisugune oli see esialgne kommunikatsioon. Aga öelge mulle, kas võib oletada, kui kiire võis olla see info liikumine? Täna on niimoodi, et 30 sekundit pärast poliitiku pahandust on juba kõik üleval ja kõik sõimlevad ja avaldavad arvamust. Kuidas siis tuli nagu aega planeerida. Nüüd, mis puudutab, ütleme, ametlikku teadet ei liikumist. Näiteks niisugune liikumine, palvekirjade saatmine keisrile, mis populaarne seitsmekümnendatel aastatel Peterburi ja, ja seal olid Peterburi eesti patrioodid, kes aitasid nagu Köler ja aitas vahendada neid tsaarile. Köler oli tsaari õukonnas, aga see liikus üllataval kombel väga kiiresti, kui isegi siis kui juba room tuli, ma sellest üldse ei räägi. Aga olid ju siis postimaanteed, et Tartust siis mingi teade, palvekiri, ametlik kiri, taotlus näiteks ju kõik see laulupidugi oli vaja ju taotlus esitada ja, ja see, mis kohaliku võimkonna ja keskvõimu vahel oli, mis tookord oli Peterburis see liikus noh, niisuguse paari-kolmepäevase pikkusega lihtsalt postimaanteehobuseid vahetati ja postid, õlad liikusid. Et sellest ju see ilus nimi ka Postimees, mis ju tegelikult ei ole midagi muud kui kuller. Nii et see kullerteenistus oli täiesti olemas. Puudutab seda teadmist, mis seostub erinevate kihelkondade ja nende vahel. See sõltus ikkagi muidugi omaenda hobuste jõudlusest, kui on kuskile minek, pulmad näiteks, mis tõid, kui siis suguvõsasid, see oli muidugi päevadega mõõdetav ja näiteks nüüd laulupeole tuldi Põhja-Eestist, see võttis ikka nädal aega ja siis Peets seda vaja kiireks, kellel ikka see kokkutulekut nad ikka võtsite mitmepäevamoona kaasa, mis siis kõik vajalik oli selleks, et ilusti kohale jõuda ja sel ajal oli ju see õnnetus veel kõik need kaks eelmist suve olite ikaldus tegelikult Läänemaal ja, ja Põhja-Eestis, et sealt liiga vähem koore tulnud ja siis korraldati veel ühisabi nendele, kes selle all kannatasid, sest ikkagi väga paljud talupojad pidid, kui mitte püksirihma koomale tõmbama. Seda kindlasti, aga oli ikkagi niisugust jällegi väikses mõõdus näljahäda nälgimist, kuigi juba kartul aitas väga palju ja kartul oli juba üsna levinud toit, mida tollel ajal kodudes loeti, pühakiri oli ajaleht, oliivid loeti katekismuse ja postimehest ja kui me räägime nüüd sellest ajast, mil Eesti ajakirjandus kõigepealt muidugi Otto Wilhelm Masingu Maarahva nädalaleht, eks ole, see oli siis esimene suurema levikuga, aga tõesti nädalas kord ilmus, aga ütleme, puhtperioodiline ja sagedamise ilmumisega oli, eks ole. Perno Postimees ja siis Eesti Postimees, Sakala Olevik siis osalt neid telliti juba, eks ole, sest et see tellimine käis niimoodi, et tuli saata see siis talitada tusse, tol ajal tiktalitused veel toimetused olid talitused ilus nimi iseenesest, nii et siis sealt tellitagi ja telliti ikkagi mitme pere peale, sest et ajaleht oli ettelugemiseks, nii et selles mõttes noh, kuigi Eestis oli siis lugesid, kui see kirjaoskus oli vene impeeriumi seisukohalt kõige levinum juba 19. sajandi alguseks oli, no kui ma nüüd ei eksi, siis valdav enamus rahvast oskas lugeda. Aga siis seitse-kaheksakümmend protsenti oli juba ka kirjaoskust. Nii et aga see ettelugemise komme oli, oli väga oluline, nii et siis loeti ette, kes oli peres lugemisoskaja, see seda ka tegi. Teised kuulasid. Loomulikult peamiselt tegeletigi sellel ajal nii-öelda kultuursete tegevustega, seal oli kooris laulmine, seal oli näiteringe, seal oli puhkpilli. Kes siis mingi jah ja muude seltsi tegevused ka põllud, seltsid hakkasid olema siis karskusselts, muidugi tekkisid nendes seltsides seltsiliikumine jaga väga olulise momendina, rõhutan seda ja see puudutab Eesti laulupeokultuuri tervikuna oli ikkagi vennastekoguduse liikumine ja vennaste palvemajad olid siis ikka väga olulisel kohal, kus harjutati laulmist ja lauldi ikkagi noodist. Ja lauldi mitmehäälselt. Ja seda on Rudolf Põldmäe oma doktoritöös vennastekogude liikumisest kirjutanud on minu teada siiamaani käsikirjas, kirjandusmuuseumis, tõsi küll, üksikud artiklid on selle põhjal ka ilmunud, aga vennastekogudus oli see, mis 18-l sajandil Eestisse jõudis. Siin levis ja olulise panusega Eesti laulukultuurikooli kultuuri kujunemisse andis. Aga öelge mulle, te ennist mainisite juba seda laulupeo korraldamiseks vajalikku taotlust, kuidas vastu võeti meie tasandil ja siis. Kõrgemal tasemel, et neid üksikasju ma päriselt ei tea, nendest muidugi kirjutanud, aga ma ei ole ka neid lähemalt uurinud. See anti sisse siis, eks ole, kohalikule nii-öelda kubermangu esindajale ja mis tema nimi oli? Ei oska isegi öelda, tähendab, mis selle ameti nimi oli, aga siis ta läks edasi juba Peterburi keskvõimu ja sisse. Ja aga kas kubermangu esindaja pidi enne ära kinnitama või tema andis kohe edasi? Küllaltki kandis ikka edasi ja see siis nagu ka nüüd on ju igasugused lobirühmad ja seal põhiline muidugi see kohalik baltisaksa pastor kond, õpetajaskond või siis religioossed valitsejad olid ju need omakorda veel, eks nemad vaatasid sellele üsna niisuguse kõõrdi pilguga sellele, et eestlased hakkaksid nagu kogunema ja seetõttu oli vaja siis kahte asja oli vaja nii-öelda leida. Tänapäeva noored ütlevad meie mees, Havannas oli vaja leida siis see inimene, kes tõesti toetas ja, ja selleks muidugi sai väga hea, muide koorijuht ka muusikalis levitaja ja bass Willigeroode, kellest saigi esimese üldlaulupeo president ja keda siis Johann Voldemar Jannsen, kui te lubate nüüd öelda, moosis presidendiks koos Lydia Koidula, kuigi Liidia kirjutas Kreutzwaldi Willigi, loodan igavesti silmakirjalik, kuue kääne ja aga võib-olla seda kooli me ei tea seda. Aga need kavatsused, millega ta liitus, lõppkokkuvõttes tulid meile kasuks Willigeroodi oli jällegi selle pastorkonna esindaja Riias, kus oli see nii-öelda religioosne kontrollorgan, nimetame seda siis lihtsalt viisil ja tema siis nagu seal toetas seda ideed ja tänu temale ikkagi seeläbi surutigi ja kogu aeg viivitati, siis anti juba kan tagasi, Sven, viiendal aastal. Tegelikult varemgi veel juba tahtis Jansen seda korraldada, aga noh, aga siis Vanemuise seltsi asutamis on meil kohe see oli eesmärgiks. Aga ikkagi tuli oodata nii, et nad jõuaksid ettevalmistusi tegema. Koorid hakkasid harjutama, luba ei olnud veel. Nii et see saabus tõepoolest viimasel hetkel, 1869. aasta veebruaris märtsis loetud kuud jäid ainult nii et, aga õnneks nad olid juba valmistunud selleks on seal oli juba suure osa eeltööst ära teinud, koridorid harjutanud repertuaar oli juba teadleja ja siis jäi ainult see viimane pingutus. Öelge mulle, kas selles albumis laulupidu, Jannsen, Koidula avatakt, kas seal on kõne all ka Maarja kirik? Ja muidugi, sest et Maarja kirikusse esimene kontsert oligi ja esimese hooga siin, kui selle raamatu tegemine algas, siis oli isegi väikest viisi lootuse. Tartu linnal õnnestub Maarja kirik aastaga restaureerida taastada, aga noh, nüüd ma tean, et seal kontsert siiski toimub. Ja on nüüd käivitunud Tartu Maarja kiriku taastamise aktsioon. Kogutakse raha ja see kahtlemata oli olulisel kohal nüüd nii nagu tähendab need esimese päeva religioossed laulud, mis laudil eesti keeles, aga nad olid siis nii-öelda puhtalt kirikulaulud. Jaa, jaa. See oli tõesti väga oluline ja, ja sellest Maarja kirikust oligi Ta oli nii-öelda jalgkoht, kus kohas Tartus peeti esimene laulupidu, mis koht see oli ja miks just selline koht valiti? No see oli see ressursiaeg või kuidas seda nimetati, nii et see valiti ikkagi sellest lähtudes, et oleks hea ligipääs sellele kohale. Nii et see oli üks valiku eeldusi ja ikka mahutaks muidugi neid lauljaid. Nii et see mängis olulist praktiline lähenemine muidugi. Aga öelge mulle, kas me üldse praegu suudame nagu kuidagi adekvaatselt tunnistada, kui suur olulisus on ka Eesti vabariigi sünnile just sellesama laulupeol liikumisele, et kas me piisavalt pöörama sellele tähelepanu? Mulle kohe meenub sellega seoses Vello Salo kadunud Vello Salo, tan kirjutas sellest suurimuslikus artiklis, et kui Jansen poleks alustanud üldlaulupeoga, siis poleks meil olnud ka laulvat revolutsiooni ja meil poleks olnud ka Eesti vabariiki. Nii et see on väga selge vastus sellele ja ma olen sellega nõus. Vello Salo tõepoolest, see tee Eesti vabariigi sünnile algas 19. sajandi keskpaigas kõigepealt ajalehe asutamisega, aga just nimelt ikkagi selle laulupeoga. Nüüd meid seob see laulupeo traditsioon lätlastega. Nendel oli kolm aastat hiljem ja nemad muide riigina võtsid või ma ei ütleks, et need lapsed meie eest ära. Aga nad võtsidki endale riigi diviisiks, millega nad ennast esitlevad maailmale rahvas, kes laulab. Ma mõtlesin selle peale, et me ei saa ju nendest viletsamad olla. Ja kuna Liivimaa meid ühendab lätlastega siis ise mõtlesin, kui meil on vaja maailmale ennast teadvustada, siis võiksime öelda, et me oleme laulus sündinud. Me oleme laulus sündinud rahvas ja laulust sündinud riik. Laulupeo 150.-le sünnipäevale on pühendatud album, laulupidu, Jannsen, Koidula avatakt ja teksti autor Rein Veidemann, päris lõpetuseks, milline on teie kõige meeldejäävam? Laulupeo elamu, saanud siis nii, et neid on muidugi palju ja kui ma sellest hakkame rääkima, mind tabab hirmus liigutusi härdushoog. Aga võib-olla, et kõigepealt laulupidu, mis väga paljudel minu eas inimestel, ehk siis need inimesed, kes 70. eluaastal ületanud, ütlevad, et see esimene tõeline niisugune rabandus kus tõepäraselt tunnetati, et nüüd on midagi suurt ja meil on suur tulevik ees, et see oli 1969 laulupidu, aga mina olin siis just hirmsas ettevalmistusoos astumaks Tartu Ülikooli ja selle laulupeole ma ei pääsenud, nii et minu esimene suurem laulupeoelamus ütlen kohe siis välja, et on aasta 1990 siis kui Roman Toi oli tagasi tulnud ja noh, kõik need laulupeod ja need olid kõik toimunud ja siis horisondil oli üsna selgelt ennast ilmutanud Eesti riigi võimalik tagasitulek mille ka ma ise rahvarindes väga tihedalt seotud oli. Nii et see oli, oli niisugune laulupidu, millest alates Ma olen ka siis juba sellest kirjutanud, et siis ma tajusin, et laulupeo näol on tegemist siiski eesti kultuuri tüvitekstiga ehk siis millegi niisugusega, mis kuulub meie eksistentsi juurde. Ehk siis, kui me enam laulupeole ei kogune, siis meid ei ole ka varsti enam olemas. Et on kaks mõtet, mida ma kogu aeg ütlen, et me oleme alati selles laulupeost, ma tundsin juba siis, et see ongi see ideaal, mida Jacob port kunagi ütles. Saage vaimult suureks, aga me olemegi siis just nimelt laulupeol. Me oleme tõepoolest äkitselt tohutu suur ja siin on kaks kujundit, see on üks, on Paul-Eerik Rummo kasutanud, muidugi, viidates Juhan Liivile. Me hoiame nõnda ühte kui heitunud mesilaspere. Ehk siis mesilaspere kujund, mis laulupeol kordub, kui te lauluväljakul olete ja teine nende väikeste lindude Parv, kui te näete, kui nad lendavad, kuidas nad ennast suureks teevad teiste röövlindude ees ainult suures parves lennates, ise, nad on pisikesed, laululinnud nii meiega, meie rahvaga. Album laulupidu, Jannsen, Koidula, avatakt ootab lugema ja pilte vaatama aitäh, Rein Veidemann ja ilusat laulupeo. No vot, tänan teid kõiki ja, ja saame kokku Tartus kõigepealt muidugi saame me kokku. Tallinnas tuleb suurimas suurim, ma loodan pidu.