Ooperi Šafioneem ettekanne paku ooperiteatris 1927. aastal kujunes tõeliselt ajalooliseks sündmuseks mitte ainult aserbaidžaani muusikakultuuri vaid hoopis laiemas mõttes kogu ühiskondliku elu arengus. Kuigi ooperis süžee aluseks oli iidne muistend, kõles sellest julge võitlus kutse naise lõplikuks vabastamiseks minevikku, käidikutest noorteõiguseks võidelda kätte enestele ise oma õnn. Selle tugeva sotsiaalse kaasaja kõla kõrval andis teos otsustava hoobi nendele rahvusliku piirata tuse prahvetitele, kes seni olid kangekaelselt väitnud, et aserbaidžaani rahvamuusika ei andvat käsitleda ei mitmehäälselt ega kaasaegselt ooperi vormis ja orkestris. Eriti vaenulikud olid need natsionalistlikud elemendid veel seetõttu, et seda kõike oli ette võtnud vene muusikamees aserbaidžaani rahvahulgad. Kõik progressiivsed jõud aga tervitasid suure vaimustusega rahvusliku professionaalse ooperi sündi. Kuigi ka varem eksisteeris rahvuslik ooper, oli see ikkagi küllalt primitiivne ja algeline. Esimeseks tõeliseks kõiki kaasaegseid ooperivorme kätkevaks ja kindlalt rahvusliku muusika pinnal seisvaks teoseks oli Reinhold klieri ooper šasseneemi. Helilooja, kelle sünnist 11. jaanuaril möödus 100 aastat. Kelle elust ja loomingust teeme juttu tänases saates. Reinhold klieri sünnipaigaks oli Kiiev koduks siiralt ja sügavalt muusikat armastav perekond. Absoluutse kuulmisega, puhkpillimeistrist isa, laulu armastav ema, sellistist vend, klaverit mängiv õde. Algul õppis Väike-Reinhold klaverit, ent 11 aastaselt pandi ta, kuna perekondlik trio vajas esipilli viiulit õppima. Kolmeteistkümneselt lõi nooruk kaasa juba kvartetis. Aasta pärast aga hakkasid ta sulest ilmuma esimesed kompositsiooni katsetused. Peale kodu sai norgieer, muusikalisi mõjutusi mujaltki. Kiiev oli noil aastatel muusikaliselt ergas linn. Seal oli igati eeskujuliku tasemega ooperiteater. Talvisel hooajal korraldati regulaarselt sümfooniakontserte, eriti rohkesti kõlas muusikat suvel 100 kontserti järjepanu silmapaistvate esinejatega. Peagi istus Kleer orkestris viiulipuldi taga. See oli kasulik aeg. Ta õppis põhjalikult tundma Mozarti, Beethoveni, Glinka, Rimski, korsakovi, Tšaikovski, Berlioosi ja teiste partituuri. 1894. aastal siirdus Kleer Moskvasse. Konservatooriumis õppis ta viiulit ja kompositsiooni. Ta juhendajateks olid ta neeger ja impoliitor Ivanov. Konservatooriumi lõpetas ta kuldmedaliga. Selleks ajaks oli mul viis lõpetatud teost sextet kaks kvarteti oktet ja esimene sümfoonia. Lõputööks kirjutasin oratooriumi taevas ja maa Bayroni järgi. Konservatooriumi lõpetamine langes kokku tutvumisega Beljajev ringiga. See kohtumine etendas mu elus tohutut osa, kuna ma seal puutusin lähedalt kokku Rimski korsakoviga jäädoviga, eriti aga glasunoviga. Olen piiritult tänulik nende nõuannete ja näpunäidete eest. Kui meie noored muusikud õppisime meisterlikkust konservatooriumi seinte vahel siis ei saa seda võrrelda kokku puutamistega nende suurte heliloojatega pärast konservatooriumi lõpetamist. Kuigi ma lõpetasin konservatooriumi kuldmedaliga, näis mulle, et asudes iseseisva loomingu teele, jätkasin ma veelgi õpinguid selliste eredate eeskujude järgi nagu ta Nejev, Rimski korsakov ja klasena. Need mõjud avalduvad ilmselt ka noore helilooja esimestes teostes eeskätt esimesest sümfooniast, milles on tunda vene klassikute laia eetilist rahvaviisilist meelast. Konservatooriumi lõpetamise järel Saidlejeerist Kiievi konservatooriumi õppejõud hiljem professor ja rektor. Ta esimesi õpilasi olid Moskovski ja Prokofjevi. 1920. aastal siirdus Kleer Moskva konservatooriumi juurde. Kuni oktoobrirevolutsioonini Nad Kleer erilist huvi muusikateatri vastu. Ta looming piirdus peamiselt sümfoonilise jää instrumentaalse kammermuusikaga. Selles avaldus selgesti peljaajevi ringi mõju, kus eelistati instrumentaalsete, eriti kammermuusikat. Ainult haruharva anti maad vokaalloomingule. Klieri tee muusikateatrisse kulges läbi balletti. Esimesi plaane sellel alal pidas ta küll juba 1912. aasta paiku, ent need jäid teostamata. Nende juurde tuli ta tagasi 10 aastat hiljem balletiga komediandid ning lühiballetiga saparooslased. Kui esimeses etendab olulist osa ere hispaania koloriit siis teises on muusikalise materjali allikaks ukraina mahlakas rahvamuusika, mida Kleer põhjalikult tundis. Oma tõelise novaatorliku sõna. Nõukogude balletiarengus ütles klieraga alles balletiga punane moon mis valmis 1926. aastal ning mis otsekohe vallutas Nõukogude balletilava. Esilavastust esitati juba üksi suures teatris üle 200 korra. Peatselt kanti balleti ette ka väljaspool Nõukogude liitu. Emotsionaalne ja tantsuline, muusikategelaste erekarakteristik ja kogu balleti läbiv sümfooniline arendus koos hea koloriiditunnetusega. Need on klieri teose tugevamad küljed. 30.-te aastate lõpul jõudis teoska Estonia lavale. Laskem sellest pajatada. Eugen kapil. Esimeseks vahetuks kokkupuuteks ele loe Reinhold Kleeriga ja Kleeri muusikaga kujunes minul nagu paljudel teistelgi Eesti muusika ja teatritegelastelt tema punase moonilavastus Estonias 1938. aastal. See teos meeldis mulle väga. Tauli balletialalt tõeliselt novaatorliku. Esmakordselt leidis balletis käsitlemist kaasaja Anistik. Kleeri muusika oli väga meloodiline ja tantsuline. Siiani on mul meeles taohoa tunderikas juhtmotiiv. Balleti lavastas Estonias tol korral Rachel Olbri naispeaosalist tantsis suure õnnestumisega tookordne priimabaleriin Klaudia dispunane moon läks Estonias rekordilise eduga ning selle ettekanne ulatus veel esimesse Nõukogude aastasse. Üheks populaarsemaks numbriks sellest balletist kujunes Nõukogude meremeeste tants, milles helilooja kasutas vene rahvaviise õunake ning mis sellest ajast on jäänud meie meremeeste muusikaliseks sümboliks, olgu see kasvõi merel või kuival maal. Veel enne kui valmis punane moon asus Kleer lahendama rasket, aga huvitavat loomingulist ülesannet. 1923. aastal kutsuti ta Bakuusse palvega aidata kaasa Balzani rahvusliku professionaalse ooperi rajamisele. Et see õnnestus, sellest oli juttu meie saate alguses. Meenutades neid aegu hiljem märkis helilooja ise. Ma alustasin kõige detailsema algallikate uurimisega see on aserbaidžaani, rahvalaulude ja pillimuusikaga. Minu juhendajateks, kes avasid mulle rahvapoeesia ammendamatud allikad olid vanim rahvalaulik, Ashuugalia bar karjaga, töö ja suurepärane tari mängija. Šafkeetmamedava. Hiljem, kui ma olin juba lähemalt tuttav Aserbaidžaani ooperilauljate ja laulikutega tulid paljud nende hulgast, et laulda mulle ette mingit uut, mulle senitundmatut, rahvalaulu. Sahtlisse nimi ettekande puhul Aserbaidžaani NSV Kunstidekaadi ajal Moskvas 1938. aastal märkis Pravda, et tagurlik elementide etteheidete kiuste tõestas Reinhold klier oma ooperiga tegelikkuses aserbaidžaani rahvamuusika piiramatuid arenguvõimalusi. Ooperi sünd kinnitas vene klassikalise muusika viljastavat mõju noorte rahvusriikide omapärase muusikakultuuri arengule. Ooperil šahhtseeneem ei olnud mitte üksnes kitsalt lokaalne tähtsus. Selle ooperi esietendus innustas ka teisi rahvuslikke muusikakultuure astuma esimesi julgemaid samme professionaalse muusika kunsti rajamise suunas. Aserbaidžaani, usbeki tadžiki jaburjat, Mongoolia professionaalse muusikakultuuri arengus oli Reinhold klieri tegevusel kõige suurem tähtsus. Sügavast armastusest ja tõelisest loomingulisest huvist teiste vennasrahvaste muusika vastu kõneleb selle elementide sagedane esinemine klejaili teostes teisteski žanrites. Taras Septšenko mälestuseks loodud sümfoonilise poeemi aluseks on ukraina rahvaviisid. Usbeki ja tadžiki meloodiad, kõlavad sümfoonilise Spildis Fergana pidu, programmilise sümfoonilise poeemi poriaat. Mongoolia materjaliks on sealsed rahvaviisid. Kõike seda tegid klier äärmised taktitundega tutvudes enne põhjalikult antud maa ja rahvamuusika omapäraga. Kõrvuti sümfoonilise loominguga, kuhu peale arvukate avamängude sümfoonilise poeemi telia piltide kuulub kolm sümfooniat pöörasclier suurt tähelepanu, aga ka instrumentaalkontsertidele. Need ei ole tal palju, ent kõiki kolme harfi, viiuli ja tšellokontserti iseloomustab otse klassikaline vormi selgus meloodiarikkus ja muusikaliste kujundite eredus. Valitsedes kindlalt kompositsioonitehnikat, Onglieri partituurid alati huvipakkuvad mitmest aspektist. Üheks silmapaistvamaks ja omapärasemaks kontserdiks, millele maailma muusikaliteratuuris pole kerge leida kaaslast on suure isamaasõja päevil kirjutatud kontsert häälele ja orkestrile mille helilooja pühendas silmapaistvale lauljatarile. See teos oli nägu tükk helesinist taevast, sõja süngete pilvede vahel. Nagu matissi, kaunid vaikelud panid prantslasi sõjapäevadel võitlevalt igatsema kaunist rahu. Nii kinnitas ka klieri puhas lüürika Nõukogude inimeste usku ülevasse ja kaunisse võitu. Viljaka loomingulise tegevuse kõrval ei tohi unustada seda panust, mis Kleer viie aastakümne vältel andis noore heliloojate ja muusikateadlaste põlvkonna kasvatamisele. Tema käe all võrsusid sellised silmapaistvad Nõukogude muusikud nagu Boriss Aleksandrov, Aleksander Tavitšenko, Nikolai epoliitofivanov, Lev klipper, Boriss Liatažinski, Anatoli Novikov, Nikolai raakov, Leprevutski Aram, Hatšhaturjan ja paljud teised. Nende kõikide loomingule on omane tugev rahvuslik põhitoon ergas kaasajatunnetus ja meisterlik kompositsioonitehnika valitsemine. Kuigi kõigi nende puhul on tegu muusikaliste isiksustena, kellest igal on oma nägu ühendab neid kõiki realistliku loomingu põhimõtte, mille sisendas neile nende kasvataja. Alates 1910.-st aastast hakkas Kleer tegutseme ka dirigendina kui revolutsioonieelsel perioodil, see piirdus peamiselt paari-kolme muusikakeskusega siis tõelise hoo Saiglieri dirigenditöö sisse varsti pärast 1900 seitsmeteistkümnendat aastat. 1920. aastal asubklyer tööle rahvahariduse komissariaadi muusikasektori juhata täijana, korraldades kontserte Moskva klubides, juhtides lastekooriliikumist ja ida Kommunistliku Ülikoolikoorile. Kohe pärast oktoobrirevolutsiooni hakkas Kleer arendama elavat kontserttegevust ka väljaspool Moskvat. Ta muusikalised matkad ulatuvad Kiievisse Odessasse, Krasnodari Bakuusse, Sverlovskisse, Taškenti, Samarkandi, Ulanu teesse, Nitro Petrovskisse kaugetesse Siberi linnadesse. Kõikjal annab klier hoogu ja indu muusikaalaseks tegevuseks tiivustades heliloojaid, eriti rahvusliku muusika arendamisele. Reinhold pleieri esimesed isiklikud kokkupuutumisel eesti muusikutega kuuluvad suure isamaasõja aastatesse meenutab Eugen Kapp. Esmakordselt puutusin Reinhold Kleeriga kokku 1943. aastal. Sõjaaeg oli tol korral meil Eesti NSV alalises esinduses. Moskvas korraldati Eesti muusikat tutvustav muusika. Õhtu külalisteks olid Moskvas Vilba paistvamad heliloojad Šostakovitši, Kaczyturjaan, freenikov ja teised, nende hulgas ka vanameister Reinhold Greer. Mäletan, et minu teostes, mis tol korral ette kanti meeldisclierlik kõige rohkem süüd kahele klaverile balletist Kalevipoeg, mille esitasid Anna Klas, Bruno lukk. Küllap see vist sellepärast, et tegu oli ühelt poolt rahvusliku helikeele ja teiselt poolt ka balletimuusikaga Kleerid tunnustavatele sõnadele vastasin talle, et Kalevipoja loomisel oli mul eeskujuks tema punane moon. Kõnelesin talle ka tema balleti edukast lavastamisest Estonias, mis talle väga palju rõõmu näis valmistavad. Kutsusin teda kindlasti külla taas vabasse Tallinnasse pärast sõja lõppu. Selle küllakutse lunastas Kleer 51. aastal mil Tallinnas toimus taga esimene autorikontsert. Kontserdikavas oli tol korral tema pidulik avamäng, kolmas sümfoonia ja kontserthäälele, mille meisterlikult kandis ette kuulus lauljatar pantoffen. Letitševskaja. Kleer meeldis väga meie sümfooniaorkestri mängijatele ning tema tööproovidel kulges väga heas vastastikuses kontaktis. Kleeri autorikontserdil olid Tallinnas üldse suur menu. Tol korral mäletan, tervitasin teda kontsadel meie heliloojate ja muusikaüldsuse poolt. Kõigele meile jättis tema külaskäik sügava ja meeldejääva mulje. Mul on meeles siiski veel üks, iseloomustab moment sellest korrast. Külastasin teda järgmisel päeval hotellis. Ta istus laua taga, mil oli kuhjaga täispaberit. Ma arvasin, et tegu on nootidega. Eldenksisin. Kleer töötas hoopis oma hiljuti lahkunud kolleegi hele loevassilenko pooleli jäänud Orgstratsioonil õpiku lõpetamisel ja trükki andmiseks. Kleeri hoolsus. Töökus olid küll tuntud ja teatud, ent mind üllatas, et ta kontsert reisilgi leidis aega. Toimetajatööks ei tohi unustada siiski ta oli tol korral juba üle 70. 1951. aastal saabus Reinhold Kleer. Pill teinegi kord Tallinna maikuul toimunud kontserdi puhul tegi ta järgmise sissekande meie sümfooniaorkestri külalisraamatusse. Kallid sõbrad Tallinna raadiokomitee orkestriartistid. Minu teine kohtumine teiega ühe aasta jooksul andis mulle võimaluse tutvusta. Vaba Tallinna publikut mõningatamine uute teostega Selline pala nagu avamäng ooperile šahhi neem esitati väga stiilselt ja kõik soolod kõlasid küllaltki väljendusrikkalt ja ida, see on aserbaidžaani karakteri tunnetamisega. Eriti käib see viiuli klarneti fagoti kohta. Tänase kontserdi kõik numbrid kõlasid väga hästi tänu intonatsiooni puhtusele, kõla puhtusele ja orkestri ansambli tunnetusele ja tähelepaneliku le suhtumisele. Tänan teid teie sõbraliku suhtumise eest ja soovin teile kõikidele edaspidist loomingulist edu. 1952. aasta sügisel ulatus klieri üks kontserdi Maku jällegi Tallinna. Ka sellest on väike jälg orkestri külalisraamatus. Minu kolmas kohtumine Eesti NSV-raadiokomitee Sümfooniaorkestriga kinnitas veelkord minu arvamust. Kui hinnatav on see kollektiiv nii hästi eesti kui ka vennasrahvaste heliloojate muusikapropagandaks. Kontserdil 10. oktoobril esitati eeskujulikult esmakordselt rida numbreid balletist pärast pulba. Nii balletimuusikas kuivad tšellokontserdis näitas orkester oma kõrget kunstilist taset. Ma tänan siiralt kõiki orkestri artiste erakordse tähelepanu eest, mida nad ilmutasid proovidel ja kontsertidel. See oli kogenud vanameistri suur tunnustus meie orkestrile, keda ta pidas meie maa üheks silmapaistvamaks kollektiiviks. Aktiivse muusikapropaganda ja pingsa pedagoogilise töö kõrval olid sõjajärgsed aastad klierile loominguliselt küllaltki viljakad. Lisaks sõja päevil valminud ooperile rassell valmisid sümfoonilised avamängud kodumaa õnneks ja võit. 1946. aastal lisandus neile tšellokontsert ooper küll sara ning balletid, vaskratsanik ja päraspulba. Nendest jõudis esimene lavaliga Vanemuises. Kammermuusika vallas tuleks märkida eeskätt neljandat keelpillikvartetti. Neli aastakümmet seisis Reinhold Kleer Nõukogude muusikakultuuri edendajate esireas oma mitmekesise ja sisuka loominguga, mis läbinisti rajanes realistlikel loome printsiipidel aitas ta kaasa Nõukogude muusikakultuuri jõudsalt arengule. Eriti hinnatav on see osa Kleeri muusikaalasest tegevusest, mis oli suunatud terve rea vennasrahvaste, eeskätt Aserbaidžaani ja Usbeki professionaalse muusikakultuuri rajamisele. Sellel tegevusel oli otse revolutsiooniliselt novaatorliku tähendus antud rahvaste muusika arengus. Nõukogude valitsus hindas kõrgelt kunstiteaduse doktori, Nõukogude Liidu rahvakunstniku Reinhold Kleeri teeneid. Ta oli kahe Lenini ja tööpunalipu ordeni kavaler. Kolmel korral anti talle riiklik preemia. Reinhold pleieri viljakas elutee katkes 1956. aastal ühes oma vähest, ehkki viimases pöördumises nõukogude heliloojate poole ütles ta. Paljud suurepärased nõukogude muusikameistrite teosed on võitnud endale koha maailma muusikakultuuri esireas ent see ei tohi lubada meid jääda puhkama loorberitele. Peame teadma, et nõukogude muusika ei rahulda veel kaugeltki meie rahva järjekindlalt suurenevaid nõudeid. Meie püha kohus on pingutada kõiki jõude, et vääriliselt vastata kõigile töötavate hulkade vajadustele. Elada ühte elu koos rahvaga teda ustavalt oma kunstiga teenida, luua uusi kauneid teoseid. See peab olema meie kutsumus.